Obsah (12)

§ 442§ 403§ 230§ 5§ 174§ 138§ 144§ 175§ 477§ 445§ 463§ 177

2-16-119508 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Maire Lukk Otsuse tegemise aeg ja koht 12. detsember 2017, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-16-119508 Tsivii

§ 442lg 7 ja § 444 lg 1.

Lihtsustatud kirjeldava osa täiendamist ei saa nõuda, mistahes asjaoludel. Kohus lahendab asja poolte nõusolekul juhinduvalt

§ 403kirjalikus menetluses.

11. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud osaliselt ja tuleb rahuldada osaliselt alljärgnevatel põhjendustel. 12.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised.

§ 5

lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud.

1. Kohtule esitatud materjalidest ja tõenditest nähtub, et Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni töövaidluskomisjoni 16.11.2011 otsusega mõisteti OÜ-lt Xxxx kostja kasuks välja 7 069,24 eurot. Otsuse täitmiseks pöördus kostja kohtutäitur Kaire Põltsi poole, kes algatas täitemenetluse täiteasjas nr 025/2012/
2. Kohtutäitur pidas OÜ Xxxx pangakontolt täitemenetluse nr 025/2012/766 raames 06.06.2012 kinni 1 569,47 eurot ja 07.06.2012 pidas kinni 6 326,03 eurot (tl 87). Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2013 otsusega tsiviilasjas 2-12-17966 tunnistas kohus kostja avalduse alusel läbiviidud täitemenetluse OÜ Xxxx suhtes täiteasjas nr 025/2012/766 lubamatuks. Otsus jõustus 09.09.2013 (tl 42-49). 21.01.2014 esitas OÜ Xxxx kostjale nõudekirja võlgnevuse summas 6 252,60 tagastamiseks (tl 50-51). 15.08.2016 loovutas OÜ Xxxx nõude summas 6 252,60 eurot hagejale koos kõrvalnõuetega, sh õigusega nõuda viivist (tl 58).
3. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hageja nõue on aegunud.
4. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 alusel võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kuna kostja on kohtule esitanud aegumise vastuväite, siis annab kohus esmalt hinnangu nõude aegumise osas. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Lg 2 p 2 kohaselt hagi esitamisega on võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses.
5. Hageja on esitanud nõude alusetust rikastumisest tulenevate sätete alusel. Seega kohaldub hageja nõude suhtes TsÜS § 151 lg-st 1 tulenev 3-aastane aegumistähtaeg ajast, mil OÜ Xxxx sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Kostja leiab, et hageja sai või pidi teada saamas juba 06.06.2012 ja 07.06.2012, mil kohtutäitur hageja õiguseellase kontolt raha kinni pidas, et tal on kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja leiab, et ta sai nõudeõigusest teada, kui jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2013 otsus tsiviilasjas 2-
7. Kohus leiab, et 3-aastane nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema alates tsiviilasjas 2-1217966 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2013 otsuse jõustumisest, ehk 09.09.2013 (tl 49). Nimetatud otsusega tunnistas kohus täitemenetluse nr 025/2012/766 lubamatuks ning hageja õiguseellasele pidi alates nimetatud kuupäevast olema selge, et tal on kostja vastu täitemenetluse lubamatuks tunnistamise tõttu alusetust rikastumisest tulenev nõue. Kuna aegumistähtaeg hakkas kulgema 09.09.2013, oleks nõue aegunud 09.09.
8. Hageja esitas nõude maksekäsu kiirmenetluses 30.08.
9. Seega ei ole hageja nõue aegunud.
10. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui 3 2-16-119508 kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS kommenteeritud väljaande kohaselt kohustust ei ole olemas eelkõige juhul, kui üleandja teeb teise isiku kasuks teatava soorituse arvates, et ta on selliseks toiminguks lepingu või muu õigusliku aluse tõttu kohustatud, vastav õiguslik alus aga tegelikkuses puudub, nt seetõttu, et isikute vahel ei ole vastavasisulist lepingut üleüldse sõlmitud.
11. Puudub vaidlus, et kohtutäitur Kaire Põlts pidas lubamatuks tunnistatud täitemenetluse nr 025/2012/766 raames hageja õiguseellase pangakontolt 06.06.2012 kinni 1 569,47 eurot ja 07.06.2012 summa 6 326,03 eurot (tl 87). Puudub vaidlus, et kinni peetud summadest tagastati hiljem 1 560 eurot (tl 63). Kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et kohtutäitur kandis kostjale täitemenetluse raames üle 6 252,60 eurot. Seega sai kostja hageja õiguseellaselt 6 252,60 eurot, kuid kohustust ei olnud olemas. Tsiviilasjas 2-12-17966 tuvastati, et hageja õiguseellane oli juba täitnud kostja ees kohustuse, mille täitmiseks kohtutäitur hageja õiguseellase kontolt raha kinni pidas (tl 42-48). Kohus leiab, et esineb VÕS § 1028 lg-st 1 tulenev alus hageja nõude rahuldamiseks summas 6 252,60 eurot.
12. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Lg 2 kohaselt kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse.
13. Hageja on arvestanud viivist alates 10.09.2013 ehk Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2013 otsuse jõustumisele järgnevast päevast (tl 76). Kohus leiab, et hageja oli vastavalt VÕS § 113 lg-le 2 õigustatud arvestama viivist alates ajast, mil hageja või tema õiguseellane teatas kostjale oma nõudest. Hageja on kohtu ette toonud asjaolu, et hageja õiguseellane esitas 21.01.2014 kostjale nõudekirja võlgnevuse summas 6 252,60 tagastamiseks (tl 50-51). Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks varem kostjale oma nõudest teatanud. VÕS kommenteeritud väljaande kohaselt on VÕS § 113 lg 2 kohaldamise puhul oluline võlgniku teada saamine nõudest. Tõendatud ei ole, millal kostja hageja 21.01.2014 teate sai, kuid kostja on 06.02.2014 e-kirjaga vastuseks hageja esindajale küsinud, et kas nad saavad kokkuleppele ilma kohtutäiturita (tl 53). Seega pidi kostja olema hiljemalt 06.02.2014 teadlik hageja nõudest. Kohus leiab, et hageja on seetõttu õigustatud nõudma kostjalt viivist alates 06.02.
15. Ajavahemikul 06.02.2014 kuni 30.06.2014 oli VÕS § 113 lg 1 teise lause järgne viivisemäär 8,25% aastas, 01.07.2014-31.12.2014 oli see 8,15% aastas, 01.01.2015-30.06.2016 oli see 8,05% aastas ja alates 01.07.2016 on seadusjärgne viivisemäär olnud 8% aastas. Seega on hageja õigustatud nõudma alates 06.02.2014 kuni hagi esitamiseni, so 04.11.2016 (k.a) viivist summas 1 390,17 eurot, so 8,25/100/365x6252,60x145 + 8,15/100/365x6252,60x184 + 8,05/100/365x6252,60x547 + 8/100/365x6252,60x
17. Hageja on palunud välja mõista viivise alates hagi esitamisest kuni nõude tasumiseni. Seega lisandub kohtuotsuse tegemise seisuga viivis perioodi 05.11.2016-12.12.2017 eest summas 550,72 eurot, so 8/100/365x6252,60x
18. Edasi mõistab kohus välja viivise 6 252,60 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 13.12.2017 kuni nõude tasumiseni.
19. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja alusetu rikastumise alusel saadud 6 252,60 eurot, kokku viivise 1940,89 eurot, so 1 390,17 + 550,72 ja edasi viivise 6 252,60 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 13.12.2017 kuni nõude tasumiseni. 4 2-16-119508 Menetluskulud
20. Kooskõlas

§-ga 163 lg 1 jätab kohus menetluskulud 97% ulatuses kostja kanda ja 3% ulatuses hageja kanda. 26.

§ 174

lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on

§ 138

lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv.

§ 144

p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

§ 175

lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (vt Riigikohtu 15.02.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus

§ 477

lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus

§ 477

lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus märgib, et kulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmise aluseks ei ole mitte lepingulise esindaja poolt esitatud arved, vaid kulude põhjendatus ja vajalikkus.

1. Hageja palub 27.11.2017 esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avalduses kostjalt välja mõista menetluskulud summas 1 390 eurot, millest riigilõiv on 500 eurot (tl 1 pöördel ja tl 77) ja õigusabikulud 890 eurot. Hagejale osutas lepinguline esindaja õigusteenust hinnaga 100 eurot tunnis. 10.12.2017 esitas kostja vastuväite hageja menetluskulude kindaksmääramise avaldusele. Kostja leiab, et hageja põhjendatud ja vajalik lepingulise esindaja ajakulu on kokku 3,25 tundi. Kohus uurinud materjale leiab, et riigilõivu tasumine summas 500 eurot on põhjendatud ja vajalik kulu. Arvestades käesoleva asja keerukust, mahtu, esitatud menetlusdokumente sh vastuväiteid kostja aegumise vastuväitele, leiab kohus, et hageja kulud õigusabile summas 890 eurot ei ole ülepaisutatud ning on põhjendatud ja vajalik kulu. Hageja esindaja tunnitasu vastab senisele Riigikohtu praktikale. Seega peab kohus põhjendatud ja vajalikeks hageja menetluskulusid summas 1 390 eurot. Arvestades menetluskulude jaotust mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 1 348,30 eurot, so 97% 1390-st.
2. Kostja palub 27.11.2017 esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avalduses hagejalt välja mõista õigusabikulud summas 360 eurot. Kostjale osutas lepinguline esindaja õigusteenust hinnaga 90 eurot tunnis. Hageja ei esitanud kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastuväiteid. Arvestades käesoleva asja keerukust, mahtu, esitatud menetlusdokumente, leiab kohus, et kostja kulud õigusabile summas 360 eurot on põhjendatud ja vajalikud. Kostja esindaja tunnitasu vastab senisele Riigikohtu praktikale. Seega peab kohus põhjendatud ja vajalikeks kostja menetluskulusid summas 360 eurot. Arvestades menetluskulude jaotust mõistab kohus hagejalt kostja kasuks välja 10,80 eurot, so 3% 360-st. 5 2-16-119508 29.

§ 445

lg 1 kohaselt, kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas.

§ 463

lg 2 kohaselt kohtumäärusele kohaldatakse vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti. Lähtudes eeltoodust määrab kohus tasaarvestada hageja ja kostja vastastikused välja mõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 1 337,50 eurot, so 1 348,30 – 10,80. 30.

§ 177

lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Maire Lukk kohtunik 6