Obsah (12)

§ 185§ 180§ 3051§ 310§ 181§ 182§ 127§ 128§ 337§ 309§ 175§ 339

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. detsember 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-2933 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Orvi

§ 185

lg 1 alusel välja mõista Eesti Vabariigilt apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu hüvitamiseks - Anneli Kullamaa( ik: 47502122765) kasuks 3000.00 ( kolm tuhat) eurot; - YY( XXXXXXXXXXX) kasuks 690.00 (kuussada üheksakümmend) eurot. Edasikaebamise kord: Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS:

1. Anneli Kullamaa anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 422 lg 1 järgi selles, et tema juhtis 28.02.2016 kella 15.45 ajal mootorsõidukit Volkswagen Passat Variant registreerimismärgiga XXX XXX, liikudes Harjumaal Kose vallas Tallinn – Tartu – Võru Luhamaa mnt-l Tallinna poolt Tartu suunas ning põhjustas liiklusõnnetuse. Anneli Kullamaa, jõudes Tallinn – Tartu – Võru Luhamaa mnt
2. km-le, pidi liikuma teekattemärgistustega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel oma sõiduraja piirides; olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist; pidi arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda; pidi enne manöövri alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid. Anneli Kullamaa jättis need liiklusseadusest tulenevad kohustused täitmata. Anneli Kullamaa, liikudes Tallinna poolt Tartu poole ja jõudes 28.02.2016 kella 15.45 ajal Tallinn – Tartu – Võru Luhamaa mnt
3. km-le ning nähes, et talle liigub paremal teepeenral vastu jalgrattur, pidurdas ja liikus oma mootorsõidukiga Volkswagen Passat Variant registreerimismärgiga XXX XXX sõidutee kesktelje poole, kuid selle asemel, et jääda oma suunavööndisse, milleks oli tal piisavalt ruumi, arvestades et jalgrattur liikus teepeenral, liikus ta täielikult üle sõiduradasid eraldava pideva joone vastassuunavööndisse, kus tekitas liiklusohu Tallinna suunas teineteise järel liikuvatele mootorsõidukitele Volkswagen Touran registreerimismärgiga YYY YYY ja BMW 520I registreerimismärgiga CCC CCC. Mootorsõidukit Volkswagen Touran juhtis DK ja mootorsõidukit BMW YY. Anneli Kullamaa, olles oma mootorsõidukiga täielikult vastassuunavööndis, pani talle vastu liikuvad DK’i ja YY’i hädaseisundisse. DK, nähes et mootorsõiduk Volkswagen Passat Variant liigub tema suunavööndisse, pidurdas ja pööras oma sõiduki paremale teepeenra poole, kuid sellest ei piisanud ning mootorsõidukite küljed põrkasid kokku. DK paiskus paremale teelt välja lumisele põllule. YY, nähes et mootorsõiduk Volkswagen Passat Variant on tema suunavööndis, tunnetas ohtu enda ja kaasreisija elule, mistõttu pidurdas ja pööras vastassuunavööndisse, et Anneli Kullamaa juhitud mootorsõidukiga mitte kokku põrgata. Anneli Kullamaa otsustas aga samal hetkel samuti liikuda tagasi oma suunavööndisse, keerates YY’i jaoks ootamatult paremale, mistõttu põrkasid mootorsõidukid 2 Volkswagen Passat Variant registreerimismärgiga registreerimismärgiga CCC CCC sõidutee keskel kokku. XXX XXX ja BMW 520I Kokkupõrge oleks jäänud saabumata, kui Anneli Kullamaa oleks olnud piisavalt hoolikas ja ettevaatlik ega oleks ootamatult oma suunavööndisse naasnud. Kuna Anneli Kullamaa põhjustas vastassuunavööndisse kaldumisega YY’i jaoks liiklusohtliku olukorra, oleks ta pidanud LS § 14 lg 2, § 16 lg 1 ja § 33 lg 2 p 8 kohaselt lahendama olukorra selliselt, et tema manööver ei oleks teistele liiklejatele ootamatu ega seaks neid täiendavasse ohtu. Anneli Kullamaa selliselt ei käitunud, vaid põhjustas mootorsõidukite vahel kokkupõrke. Kokkupõrke tagajärjel tekitas Anneli Kullamaa rasked tervisekahjustused, so tervisehäire, mis kestab vähemalt 4 kuud mootorsõiduki BMW juhile YY’ile ja eluohtlikud tervisekahjustused mootorsõidukis Volkswagen Passat Variant viibinud kaasreisijale (lapsele) LL’le ning kerged kehavigastused mootorsõidukis BMW viibinud kaasreisijale VV’ile. Anneli Kullamaa rikkus LS § 14 lg 2 ; § 16 lg 1; § 33 lg 2 p 8 ja § 45 lg 1 nõudeid. HARJU MAAKOHTU OTSUS:
4. Maakohus tunnistas Anneli Kullamaa süüdi KarS § 423 lg 1 järgi ja mõistis karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 73 alusel määras, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui A. Kullamaa ei pane 1 (ühe) aasta ja 6 (kuue) kuu jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Vastavalt KarS § 50 lg 1 p 1 võttis maakohus A. Kullamaalt ära mootorsõiduki juhtimise õiguse 6 (kuueks) kuuks. Vastavalt LS § 127 kohustas A. Kullamaad viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Kohaldas A. Kullamaa suhtes kuni kohtuotsuse jõustumiseni tõkendina elukohast lahkumise keeldu. Katseaja algust arvas alates 21.09.2017.a. Mõistis Anneli Kullamaalt välja 10 000 (kümme tuhat) eurot YY (ik XXXXXXXXXX) kasuks. Mõistis Anneli Kullamaalt välja TsMS § 367 alusel alates hagiavalduse kohtu menetlusse võtmisest kuni kannatanu YY nõude 10 000 (kümme tuhat) eurot täitmiseni YY kasuks viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 10 000 eurot. Mõistis Anneli Kullamaalt välja YY (ik XXXXXXXXX) kasuks 3222 (kolm tuhat kakssada kakskümmend kaks) eurot menetluskulu - valitud esindaja tasu - katteks.

§ 180lg 1 alusel mõistis A.

Kullamaalt välja riigituludesse sundraha 705 eurot ja menetluskulud 1582,60 eurot (sõidukite teisaldamise kulud summas 129,60 eurot, ekspertiisitasud 1453 eurot).

§ 180

lg 3 alusel määras, et kriminaalmenetluse kulud summas 2287,60 eurot tuleb tasuda 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates igakuiste maksetena esimesel 11 kuul igakuiselt 191 eurot ja viimasel

1. kuul 186,60 eurot Prokuröri poolt kohtuistungil süüdistatava käitumisele antud kvalifikatsiooni kohaselt leidis maakohus, et Anneli Kullamaa tegevus vastab KarS § 423 lg 1 ettenähtud kuriteokirjeldusele. Tuvastatud on, et süüdistataval ei olnud tahtlust rikkuda liiklusseadust teist liiklejat ohustaval või takistaval viisil, kuid A. Kullamaa ei toiminud piisavalt hoolikalt ega arvestanud liiklemisel kõiki neid asjaolusid, milleks liiklusseadus teda kohustab. Tähelepaneliku ja kohusetundliku 3 suhtumise korral oleks ta pidanud seda ette nägema ning sellisel juhul oleks liiklusõnnetus ja kannatanute rasked tervisekahjustused jäänud saabumata. Kohus asus seisukohale, et liiklusnõuete rikkumine on toime pandud hooletusest. APELLATSIOON:
2. Kaitsja leiab, et maakohtu otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud (

§ 3051

lg 1) tulenevalt asjaolust, et maakohtus uuritud tõendid koostoimes tõendite hindamise ja faktide tuvastamise reeglitega ei võimalda teha järeldusi, millele maakohus on oma süüdimõistva otsuse rajanud. 3.1. Kaitsja leiab, et vaidlus käesolevas kaasuses on taandunud sellele, kuidas A. Kullamaa vastassuunavööndisse kaldumisest tingitud liiklusohtlikus olukorras käitus ning milline õiguslik hinnang sellele käitumisele anda. Nõustub maakohtu seisukohaga, et liiklusohtliku olukorra tekkimisel oleks A. Kullamaa pidanud selle lahendama selliselt, et tema manööver ei oleks teistele liiklejatele ootamatu ega seaks neid täiendavasse ohtu. Kuid kaitsja peab alusetuks ja vääraks maakohtu poolt otsuses tehtud järeldus, et A. Kullamaa selliselt ei käitunud. Selleks, et anda hinnang A. Kullamaa käitumisele tema poolt vastassuunavööndisse kaldumisest põhjustatud liiklusohtliku olukorra lahendamisel tuleb ilmselgelt tuvastada see, mida A. Kullamaa tegi. Nende asjaolude tuvastamise osas on maakohtu otsus lubamatult puudulik. Maakohtu otsuse põhjendav osa koosneb suuresti erinevate tõendite refereerimisest ilma, et kohus oleks seejuures võtnud ühtegi seisukohta asjaolude tuvastamise osas. Kaitsja leiab, et asjaolude sellisel tuvastamisel on maakohus olulised tõenditest nähtuvad asjaolud jätnud tähelepanuta ja teinud lubamatu üldistuse, mis on viinud kohtu ka ebaõige hinnangu andmisele süüdistatava käitumisele. Kaitsja, viidates uuritud tõenditele leiab, et need tõendavad, et niipea, kui A. Kullamaa märkas, et ta on väljunud oma suunavööndist, suunas A. Kullamaa oma sõiduki paremale, tagasi oma suunavööndi poole. Kaitsja rõhutab, et A. Kullamaa sõiduki paremale, tagasi oma suunavööndi poole, suunamise osas ei ole ka maakohus süüdistatava ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seadnud. Lisaks toob kaitsja ära tõendid, mis kinnitavad, et oma sõiduki paremale, tagasi oma suunavööndi poole suunamisele, reageeris A. Kullamaa liiklusohtliku olukorra tekkimisele ka tugeva pidurdamisega. Siinkohal rõhutab kaitsja, et A. Kullamaa poolt vastutulevate sõidukite märkamisele tugeva pidurdamisega reageerimise osas ei ole maakohus süüdistatava ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seadnud. Samuti viitab kaitsja tõenditele, mis tõendavad, et sellel hetkel, mil A. Kullamaa reageeris liiklusohtlikule olukorrale (enda juhitud sõiduki vastassuunavööndisse kaldumisele) tugeva pidurdamise ja sõiduki tagasi paremale, oma suunavööndi poole suunamisega, paiknesid A. Kullamaale vastu liikunud sõidukid VW Touran ja BMW oma liikumissuuna suhtes pärisuunavööndis ja A. Kullamaa sõiduki liikumissuuna suhtes pärisuunavöönd (ehk sõidurada, kuhu A. Kullamaa püüdis naasta), oli vaba. Kaitsja rõhutab, et auto paremale, tagasi oma suunavööndi poole, pööramise hetkel manöövrit takistavate sõidukite puudumine pärisuunavööndis on asjaolu, mida puudutavas osas ei ole maakohus A. Kullamaa ütlusi ebausaldusväärseks lugenud. Samal ajal, mil A. Kullamaa oli liiklusohtlikule olukorrale (enda juhitud sõiduki vastassuunavööndisse kaldumisele) reageerinud tugeva pidurdamise ja sõiduki suunamisega paremale, tagasi oma suunavööndi poole, pööras A. Kullamaa juhitud sõidukile VW Passat vastu liikunud sõiduk VW Touran kokkupõrke vältimiseks omakorda paremale ja tänu sellele ei leidnud aset sõidukite laupkokkupõrget, vaid sõidukid puutusid kokku riivamisi. Seda asjaolu tõendavad apellatsioonis viidatud tõendid ja selle üle pooltel vaidlust ei ole. A. Kullamaale 4 vastu liikunud sõiduki VW Touran liikumistrajektoori osas on oluline silmas pidada, et see välistas A. Kullamaa seisukohalt võimaluse rakendada kujunenud liiklusohtlikus olukorras kahte teoreetiliselt võimalikku alternatiivi: (

1. a)kui A. Kullamaa ei oleks enda juhitud sõidukit pööranud, s.t. oleks liikunud otse, oleks tõenäoliselt aset leidnud laupkokkupõrge teel VW Passati ja VW Touran vahel, ja (
2. b)kui A. Kullamaa oleks pööranud oma sõiduki järsult vasakule (s.t. liikunud üle vastassuunavööndi suunaga teelt välja), oleks VW Tourani paremale liikumist arvestades tõenäoliselt aset leidnud kas kokkupõrge teel, kus VW Touran oleks esiosaga sisse sõitnud VW Passati paremasse külge, või mõlema sõiduki teelt väljasõit ja ristuvatest trajektooridest tingitud kokkupõrge teega külgneval alal. Kannatanu YY, kelle juhitud sõiduk BMW liikus A. Kullamaale vastu ees liikunud sõiduki VW Touran järel, keeras oma auto vasakule ja sõitis vastassuunavööndisse A. Kullamaa jaoks sedavõrd ootamatult, et viimasel ei jäänud enam aega YY manöövrile reageerida ja oma sõiduki liikumissuunda (paremale, tagasi oma suunavööndi poole) vastavalt korrigeerida. Lisaks sellele kujunes YY sooritatud manöövri -- BMW pööramine vastassuunavööndisse -- tagajärjel olukord, kus A. Kullamaale liikusid praktiliselt kõrvuti vastu kaks sõidukit (VW Touran ja BMW), hõivates mõlemad teel olevad sõidurajad. Lettore OÜ uuringu raporti nr 17005 skeemidelt 14 ja 15 nähtub, et 1,5 sekundit enne VW Passati ja VW Touran kokkupõrget paikneb BMW oma suunavööndis ega ole alustanud liikumist vasakule. Sama raporti skeemidelt 18 ja 19 nähtub, et vaid 0,5 sekundit enne VW Passati ja VW Touran kokkupõrget ja 1 sekund enne VW Passati ja BMW kokkupõrget on BMW alustanud pööret vasakule, vastassuunavööndi poole, paiknedes seejuures veel täielikult oma suunavööndis. Ekspert JL andis kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt praktilises liiklusolukorras on juhi reageerimisaeg 1 sekund (vt 01.06-02.06.2017 kohtuistungi protokoll, lk 33). Kaitsja viitab A. Kullamaa poolt 02.06.2017.a. kohtuistungil antud ütlustele ja leiab, et eelloetletud asjaolud on kaitsja arvates sellised, mida ei saa jätta olukorrale õigusliku hinnangu andmisel arvestamata ning mis ei võimalda heita A. Kullamaale liiklusohtliku situatsiooni lahendamisel ette LS § 14 lg 2, § 16 lg 1 ega § 33 lg 2 p 8 rikkumist. Kujunenud olukorras tegi A. Kullamaa enda poolt kõik mis võimalik, et ohtu vähendada ja kahju tekkimist vältida. Olles kaldunud vastassuunavööndisse ja märganud vastu liikuvaid sõidukeid VW Touran ja BMW, rakendas A. Kullamaa ainsaid võimalikke meetmeid, mille puhul võis mõistlikult eeldada suurima ohu vastu liikuvate sõidukitega kokku põrkamise mitterealiseerumist: tugev pidurdamine ja oma sõiduki suunamine paremale, tagasi oma suunavööndi poole. Alternatiiv manöövri sooritamisele ehk otse liikumise jätkamine oleks väga suure tõenäosusega kaasa toonud laupkokkupõrke vastu liikunud sõidukiga VW Touran ja seda tagajärge silmas pidades ei saanud A. Kullamaalt selle alternatiivi valimist eeldada. Kahe võimaliku manöövri keeramine vasakule suunaga teelt välja või paremale suunaga tagasi oma suunavööndi poole -- vahel valimisel langetas A. Kullamaa valiku selle variandi kasuks, mis ilmselgelt suurema tõenäosusega võimaldas suuremat kahju vältida. Hetkel, mil A. Kullamaa otsustas suunata oma sõiduki paremale, tagasi oma suunavööndi poole, oli pärisuuna sõidurada vaba ja süüdistatav ei saanud ette näha, et sellise manöövri sooritamisel tekib oht põrgata kokku vastassuunavööndisse põiganud BMW-ga. BMW manööver, sõit vastassuunavööndisse, oli süüdistatava jaoks ootamatu ning süüdistataval ei jäänud aega sellele manöövrile reageerimiseks. Eeltoodust järeldub, et liiklusohu tekkimisel lahendas A. Kullamaa selle olukorra LS § 14 lg 2, § 16 lg 1 ja § 33 lg 2 p 8 nõuete kohaselt. Kaitsja leiab, et A. Kullamaale saaks liiklusohtliku olukorra lahendamisel LS § 14 lg 2, § 16 lg 1 ja § 33 lg 2 p 8 sätestatud kohustuste täitmata jätmist ette heita siis, kui oleks alust tuvastada alternatiivne käitumisvõimalus, mille rakendamise korral oleks olnud alus arvata, et kahju tekkimise tõenäosus ja/või tekkida võiva kahju ulatus oleks olnud väiksem kui süüdistatava tegevusega antud juhul kaasnes. Kaitsja väidab, et sellist alternatiivset käitumisvõimalus A. Kullamaal ei olnud -- alternatiivsete käitumisvõimaluste rakendamisel oleks kahju tekkimise 5 tõenäosus ja ka kahju eeldatav suurus olnud veel suuremad. Järelikult ei saa süüdistatavale ette heita hoolsuskohustuste rikkumist liiklusohtliku olukorra lahendamisel. Eeltoodust tulenevalt ei võimalda käesolevas kaasuses kogutud tõendid ja neist nähtuvad asjaolud tuvastada, et A. Kullamaa käitumises esineb KarS § 423 lg 1 sätestatud kuriteo koosseisu objektiivseks tunnuseks olev liiklusnõuete rikkumine. Kaitsja leiab, et maakohus on kuriteokoosseisu ja selle moodustavate asjaolude tuvastamisel eksinud ka materiaalõiguse kohaldamise osas. Maakohus on otsuse lk 9 teises lõigus iseenesest õigesti viidanud Riigikohtu praktikale, mis nõuab liiklusõnnetuse teiste osapoolte käitumise arvestamist süüdistatava käitumise üle otsustamisel. Kahjuks on maakohus viidatud Riigikohtu seisukohta ebaõigesti rakendanud ja see on viinud maakohtu ekslikule järeldusele A. Kullamaa vastutuse osas. Seisukohta põhjendab kaitsja järgmiselt: Maakohus on otsuse lk 9 teises lõigus märkinud järgmist: "Kohus ei nõustu kaitsja väidetega, et sõidukite VW Passat ja BMW kokkupõrke põhjustas kannatanu YY tegevus vastassuunavööndisse kaldumisel ning ebapiisava pikivahe pidamisel eesliikunud sõidukiga." Kohtu selline seisukoht on alusetu ja väär mitmel põhjusel. Esiteks ei ole kaitsja väidet, millega mittenõustumist on kohus konstateerinud, menetluses üldse esitanud -kaitsja ei ole kohtumenetluses esitanud väidet, et liiklusõnnetuse (sõidukite VW Passat ja BMW kokkupõrke) põhjustas kannatanu YY tegevus. Kaitsekõnes esitas kaitsja väite, et kannatanu YY rikkus LS § 14 lg 1, § 16 lg 1 ja § 46 lg 1 ja 2 sätestatud kohustusi, hoides eesliikunud sõidukiga VW Touran ohutuse tagamiseks ebapiisavat pikivahet, ning seadis seeläbi liikluses ohtu nii iseenda kui kaasliiklejad. Samuti esitas kaitsja kaitsekõnes väite, et ohutuse tagamiseks ebapiisav pikivahe tõi kaasa asjaolu, et kannatanu YY pidi liiklusohu tekkimisel sõitma vastassuunavööndisse -- nõuetekohase pikivahe korral saanuks kannatanu ohtu ja kahju tekkimist vältida pidurdamise teel. On ilmselge, et need kaitseväited ei ole sisult samastatavad väitega, et YY tegevus põhjustas liiklusõnnetuse. Teiseks on maakohus eelmises punktis nimetatud seisukoha võtmisel jätnud tähelepanuta tõsiasja, et KarS § 423 lg 1 koosseisupärane tegu ei ole määratletud selle kaudu, kes põhjustab liiklusõnnetuse. Karistatav on liiklusnõuete rikkumine, mis tagajärjena tõi kaasa inimese surma või inimesele raske tervisekahjustuse. Kuriteokoosseisu saab seega välistada mitte üksnes asjaolu, et süüdistatav ei põhjustanud liiklusõnnetust, vaid eelkõige asjaolu, et süüdistatava teole vaatamata ei ole koosseisupärane tagajärg süüdistatavale õiguslikult omistatav. Nimelt viimane oli kaitsja argumentide, milles käsitleti kannatanu YY käitumist, tegelik mõte. Kaitsja väitis maakohtus ja väidab ka apellatsioonis Riigikohtu praktikale tuginedes (RKKK 31-1-87-15 p 12; 3-1-1-23-13 p 6 jt), et isegi kui oleks alust tuvastada LS § 14 lg 2, § 16 lg 1 ja § 33 lg 2 p 8 nõuete rikkumine A. Kullamaa tegevuses liiklusohtliku olukorra lahendamisel (millega kaitsja ei nõustu apellatsioonis toodud argumentidel), välistab A. Kullamaa kriminaalvastutusele võtmise see, et kannatanu YY asetas ees liikuva sõidukiga ohtlikult lühikese pikivahe hoidmisega (s.o. LS § 14 lg 2, § 16 lg 1 ja § 46 lg 1 ja 2 sätestatud kohustuste rikkumisega) nii oma kui ka kaasliiklejate tervise ise ohtu. Sellest asjaolust tulenevalt ei ole käesolevas kaasuses saabunud tagajärjed, sh YY ja L. Kullamaa tervisekahjustused, normatiivselt A. Kullamaale omistatavad ning viimane omakorda välistab ka süüteokoosseisu esinemise A. Kullamaa tegevuses. Seda kaitseväidet ei ole maakohus põhjendatult ümber lükanud. Käesolevas kriminaalasjas on eksperdi arvamuse (Lettore OÜ uuringu raport nr 17005), ekspert JL poolt kohtus antud ütluste ja tunnistaja ET ütlustega tõendatud, et kannatanu YY juhitud sõiduki BMW ja tema ees liikunud sõiduki VW Touran pikivahe ei olnud enne liiklusohtliku olukorra tekkimist piisav ohutuse tagamiseks. LS § 46 lg 2 nõuete kohane pikivahe antud teelõiku ja sõidukite liikumiskiirust arvestades pidanuks olema 75 meetrit, tegelik pikivahe oli 26 meetrit (vt 02.02.2017.a. kohtuistungi protokoll, JL ütlused lk 34). 6 Maakohtu seisukoht, et YY juhitud sõiduki pikivahe ees liikunud sõidukiga VW Touran ei oma tähtsust (vt kohtuotsuse lk 9, 2. lõik), on ekslik. See, et kannatanu käitumine omab tähtsust KarS § 423 lg 1 koosseisu tuvastamisel, on eelviidatud Riigikohtu praktikaga korduvalt kinnitamist leidnud põhimõte. Kaitsja hinnangul on täiesti ilmselge ja vaieldamatu, et lubatust ligi 3 korda väiksema pikivahega sõitmine maanteel on ohtlik ning muu hulgas kaasneb sellise tegevusega oht, et juht ei jõua õigeaegselt reageerida tema ees tekkinud liiklusohtlikule olukorrale ja juht satub liiklusõnnetusse, ning sellisest ohust johtuv risk juhi enda ja kaasliiklejate tervisele. Ohutu pikivahe hoidmise nõue tagab ka seda, et liiklusohu märkamisel juhi poolt sooritatavad manöövrid on kaasliiklejatele nähtavad selliselt, et kaasliiklejad saavad nendega arvestada ja vajadusel oma liikumist korrigeerida, vältimaks kokkupõrget (kaasliiklejatele jääb piisav reageerimisaeg). Käesolevas kaasuses tõi YY sõiduki ebapiisav pikivahe eesliikunud sõidukiga kaasa selle, et liiklusohtliku olukorra tekkimisel pidi YY sooritama väga ootamatu manöövri - põige vastassuunavööndisse --, millele A. Kullamaal ei olnud enam võimalik reageerida, ja tagajärjeks oli sõidukite kokkupõrge A. Kullamaa sõiduki liikumise suhtes pärisuunavööndis. Eeltooduga ei väida kaitsja seda, et YY põhjustaski VW Passat ja BMW kokkupõrkes väljendunud liiklusõnnetuse. Kaitsja väide on, et YY käitumine, mis seisnes ebapiisava ja seetõttu ohtliku pikivahe hoidmises ees liikunud sõidukiga, oli käsitletav liiklusnõuete rikkumisena, millega kannatanu ohustas ise liiklusõnnetuses kahjustud õigushüvesid, sh enda ja L. Kullamaa tervist. Selline käitumine ei tee YY-st süüdlast liiklusõnnetuse põhjustamises, küll aga välistab see A. Kullamaa vastutusele võtmise KarS § 423 lg 1 järgi. Eeltoodust tulenevalt leiab kaitsja, et kuriteokoosseisu A. Kullamaa tegevuses välistab lisaks apellatsioonis nimetatud objektiivse tunnuse puudumisele ka asjaolu, et koosseisupärane tagajärg (YY ja L. Kullamaa rasked tervisekahjustused) ei ole YY käitumise (LS nõuete rikkumine ja seeläbi enda ja kaasliiklejate tervise ohtu seadmine) tõttu omistatav A. Kullamaale. Maakohtu eksimus materiaalõiguse kohaldamisel seisnes selles, et otsuse põhjendustest lähtuvalt (vt otsuse lk 9 teine lõik ja lk 10 esimene lõik) analüüsis kohus YY käitumist üksnes selles kontekstis, kas see põhjustas liiklusõnnetuse või mitte. See küsimus ei ole KarS § 423 lg 1 kohaldamisel asjakohane. Asjassepuutuvaid küsimusi -- kas koosseisupärane tagajärg on antud kaasuse asjaoludel omistatav A. Kullamaale või mitte ning kas YY käitumine on või ei ole käsitletav asjaoluna, mis tagajärje omistamise A. Kullamaale välistab – maakohus otsuse tegemisel ei käsitlenud. Maakohus tugines oma otsuse põhjendamisel mh Riigikohtu otsustele kohtuasjas nr 3-1-1- 1216, nr 3-1-1-83-16 p 11). Samal ajal ei ole maakohus arvestanud erinevusi käesoleva kaasuse ja viidatud Riigikohtu lahendis käsitletud kaasuse tehioludes. Kaitsja kordab uuesti juba apellatsioonis eelnevalt käsitatut A.Kullamaa poolt liiklusohtliku olukorra lahendamisel seaduse nõuete kohase käitumise ja kannatanu YY poolt LS nõuete rikkumisest ja leiab, et on välistatud käesolevas kaasuses saabunud kahjuliku tagajärje, sh YY ja L. Kullamaa tervisekahjustuste tekitamise, omistamise A. Kullamaale, ning järelikult puudub A. Kullamaa tegevuses KarS § 423 lg 1 sätestatud kuriteo koosseis isegi juhul, kui A. Kullamaale oleks alust ette heita liiklusnõuete rikkumist. Järelikult asus maakohus vaidlustatud otsuses ebaõigele seisukohale, et A. Kullamaa tegevus vastab KarS § 423 lg 1 sätestatud kuriteo koosseisule. A. Kullamaa tegevuses puuduvad kuriteo tunnused ja ta tuleb esitatud süüdistuses täies ulatuses õigeks mõista. 3.2. Kuivõrd A. Kullamaa tuleb esitatud süüdistuses õigeks mõista, kuulub esitatud tsiviilhagi

§ 310lg 2 kohaselt läbi vaatamata jätmisele.

Lisaks sellele vaidlustab kaitsja maakohtu otsust tsiviilhagi puudutavas osas ka põhjusel, et kaitsja hinnangul on ka süüdimõistva otsuse korral tsiviilhagi põhjendamatus ulatuses rahuldatud. Tsiviilhagi osas tehtud otsus on ebaõige. 7 Maakohus on õigesti viidanud Riigikohtu praktikale, mille kohaselt peab väljamõistetav mittevaralise kahju hüvitis vastama ühiskonna üldisele heaolu tasemele ja olema sarnastel asjaoludel võrreldav, kuid kohtuotsuses viidatud võrdluskaasuste tehioludest nähtub, et need on käesoleva kaasuse asjaoludest oluliselt erinevad. On ilmne, et käesoleva kaasuse asjaolud on mõlemast maakohtu nimetatud võrdluskaasusest oluliselt erinevad, s.t. kannatanule põhjustatud vigastused ja muud tagajärjed on käesolevas kaasuses oluliselt kergemad. Sellele vaatamata mõistis maakohus käesolevas asjas A. Kullamaalt välja võrdluskaasustega samas summas hüvitise -- 10 000 eurot. Kaitsja leiab, et hüvitise suurus ei vasta maakohtu viidatud Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt peavad hüvitised olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Liiklusõnnetuse tagajärjel mittevaralise kahju tekitamise asjades on hüvitised suurusjärgus 10 000 eurot välja mõistetud kaasuses, kus kannatanule tekitati eluohtlik tervisekahjustus ja raske puue või kus kannatanu lisaks eluohtlikele tervisekahjustustele sai raske puude ning tal tekkis vajadus pideva hooldamise järele. Nimetatud kaasustes olid kannatanule põhjustatud tagajärjed oluliselt raskemad kui käesolevas kaasuses YY-le põhjustatu – järelikult saab asuda seisukohale, et YY kasuks välja mõistetud kahjuhüvitis ei ole kooskõlas tekitatud kahju suuruse ega võrreldavates kaasustes määratud hüvitistega. Kannatanu ei ole tõendanud, et ta on pidanud kannatava valu ja tema elukvaliteet on langenud sellisel määral, mis õigustab maakohtu poolt välja mõistetud hüvitise saamist. Kannatanu ütlustest nähtub, et ta on jätkanud töötamist endisel töökohal (ehkki väiksema koormusega, kuid sellest johtuv väiksem sissetulek pole käsitletav mittevaralise kahju ega ka elukvaliteedi langusena) ning puudub alus sedastada kardinaalseid muutusi tema elukvaliteedis. Vaieldamatult on kannatanul tervisekahjustus tekkinud ning sellega on ka kaasnenud elukvaliteedi langus, kuid puudub alus eeldada, et vastav mittevaraline kahju on suurem kui muude raskeks kvalifitseeritavate tervisekahjustuste tekitamise korral. Eeltoodust tulenevalt on asjakohane arvestada, et LKindlS § 32 lg 3 p 4 näeb ette eelduse, et raske tervisekahjustuse tekitamise korral on mittevaralise kahju suurus 2600 eurot. Kaitsja on seisukohal, et viimati nimetatud summast suuremas ulatuses mittevaralise kahju tekkimise kohta tõendid puuduvad. Järelikult ei ole maakohtu poolt välja mõistetud kahjuhüvitise suurus kooskõlas käesolevas asjas tõendatud asjaoludega. Tsiviilhagi põhjendamatus ulatuses rahuldamise ebaõigsuse tõttu on alusetu ka maakohtu otsus A. Kullamaalt viivise välja mõistmise kohta VÕS § 113 lg sätestatud määras summalt 10 000 eurot, kuid mitte rohkem kui 10 000 eurot. 3.3. Menetluskulusid puudutavas osas vaidlustab kaitsja maakohtu otsust eelkõige sellel alusel, et kuivõrd kaitsja hinnangul tuleb antud asjas teha õigeksmõistev kohtuotsus, ei ole

§ 181lg 1 kohaselt alust A.

Kullamaalt ei riigi ega kannatanu kasuks menetluskulude hüvitist välja mõista. Lisaks sellele vaidlustab kaitsja menetluskulude osas tehtud lahendit selles osas, mis puudutab A. Kullamaalt YY kasuks välja mõistetud hüvitist summas 3222 eurot. Maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks nimetatud hüvitise määramisel arvestanud asjaolu, et kannatanu tsiviilhagi jäeti 50 % ulatuses rahuldamata, ning et kohus oleks kohaldanud

§ 182lg 3 sätestatut.

Viimati nimetatud normi kohaselt lähtutakse tsiviilhagi osalise rahuldamise korral põhimõttest, et kohus jaotab tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu, süüdimõistetu ja tsiviilkostja vahel. Vaieldamatult on kannatanu esindajale makstud tasu vähemalt osaliselt tingitud tsiviilhagi menetlemisest ning vastavad kulud tulnuks tsiviilhagi osalise rahuldamise korral jätta 50 % ulatuses kannatanu kanda. 3.

1. A. Kullamaa karistamise osas vaidlustab kaitsja muudest apellatsiooni argumentidest sõltumatult A. Kullamaale lisakaristuse määramist (s.o. juhtimisõiguse äravõtmist 6 kuuks). Kaitsja leiab, et käesolevas kaasuses ei ole lisakaristuse määramine põhjendatud. Kaitsja esitab Riigikohus otsuse nr 3-1-1-18-17 p 13 märgitu ja rõhutab, et A. Kullamaa näol on tegemist 8 varem karistamata isikuga, sh ei ole isik toime pannud liiklussüütegusid. Konkreetne süütegu, milles A. Kullamaa kohtuotsusega süüdi mõisteti, ei olnud toime pandud tahtlikult. Puudub igasugune alus arvata, et lisakaristuse kohaldamata jätmisel võiks A. Kullamaa olla ühiskonnale ohtlik, mh ei ole maakohus tuvastanud asjaolusid, mis annaks aluse sellise ohu olemasolu konstateerida. Keskmisest suuremat süüd, mis on üks eeldus lisakaristuse kohaldamiseks (vt RKKK o 3-1-1-18-17 p 14), antud juhul ei tuvastatud. Maakohus on lisakaristuse kohaldamise põhjendamisel seadnud rõhuasetuse eelkõige üldpreventiivsetele kaalutlustele. Puudub igasugune alus arvata, et A. Kullamaale kuriteo eest määratud põhikaristus (tingimisi vangistus) ei täida karistamise eesmärke, sh nii üld- kui eripreventiivseid eesmärke. Kõike eeltoodut silmas pidades leian, et A. Kullamaale määratud põhikaristus ja lisakaristus kogumis ületab tema süü suurust ja seetõttu on lisakaristuse kohaldamine käsitletav materiaalõiguse (KarS § 56) ebaõige kohaldamisena. 3.
2. Viimaks vaidlustab kaitsja muudest apellatsiooni argumentidest sõltumatult ka maakohtu otsuse osas, millega A. Kullamaa suhtes kohaldati tõkendina elukohast lahkumise keeldu. Vastavas osas puudub kohtuotsuses igasugune põhjendus.

§ 127

lg 1 nimetatud asjaolusid, mida tuleb tõkendi kohaldamisel arvestada, maakohus antud kaasuses tuvastanud ei ole. Maakohus kohaldas A. Kullamaa suhtes tõkendit olukorras, kus selle järele puudub igasugune vajadus. Lisaks eeltoodule ei ole antud juhul toimunud

§ 128

lg 2 kohaselt nõutavat allkirja võtmist tõkendi kohaldamise määrusele koos isiku hoiatamisega. Nimetatud asjaoludest tulenevalt on maakohus tõkendi kohaldamisel kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkunud ja kohtuotsus tuleb tõkendi kohaldamist puudutavas osas tühistada. 3.6. Ringkonnakohtus on kaitsja arvates vajalik uurida kõiki maakohtus kogutud ja uuritud tõendeid (sh isikulisi tõendeid maakohtus peetud kohtuistungite protokollide kaudu, tõendiallikate korduv ülekuulamine ringkonnakohtus ei ole vajalik). Kaitsja taotleb suulist menetlust. Süüdistatav taotleb, et ringkonnakohus arutaks kriminaalasja tema osavõtuta. 3.7.

§ 337

lg 1p 4, § 338 p 1, 2 ja 3 ja § 340 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel, palub kaitsja tühistada Harju Maakohtu 21.09.2017.a. kohtuotsus; teha uus otsus millega mõista Anneli Kullamaa õigeks kõigis kuritegudes; jätta esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata; jätta menetluskulud riigi kanda; mõista riigilt Anneli Kullamaa kasuks välja hüvitis menetluskulude katteks. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus ei muuda maakohtu otsust Anneli Kullamaa süüditunnistamises KarS § 423 lg 1 järgi, palub kaitsja tühistada Harju Maakohtu 21.09.2017.a. kohtuotsus osas, millega võeti Anneli Kullamaalt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 6 kuuks; teha selles osas uus otsus, millega jätta Anneli Kullamaa suhtes lisakaristus kohaldamata; tühistada Harju Maakohtu 21.09.2017.a. kohtuotsus osas, millega mõisteti Anneli Kullamaalt YY kasuks välja 10 000 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 10 000 eurot; teha selles osas uus otsus, millega jätta tsiviilhagi 2600 eurot ületavas summas rahuldamata ning mõista Anneli Kullamaalt YY kasuks välja mitte rohkem kui 2600 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 2600 eurot; jätta kannatanu menetluskulud, mis on seotud tsiviilhagi läbivaatamisega, 87 % ulatuses kannatanu enda kanda ja 13 % ulatuses Anneli Kullamaa kanda; tühistada Harju Maakohtu 21.09.2017.a. kohtuotsus osas, millega kohaldati Anneli Kullamaa osas tõkendit elukohast lahkumise keeld. KANNATANU LEPINGULISE ESINDJAJA VASTUS APELLATSIOONILE:

1. YY ei ole liiklusnõudeid rikkunud ega seadnud ennast ka olukorda, kus ta oleks 9 ohustanud oma õigushuve õigusvastaselt käitudes. Kannatanu sõitis lubatud sõidukiirusega, oli kinnitatud turvavööga ning paiknes oma sõidurajal. Apellatsioonis on kaitsja keskendunud Anneli Kullamaa käitumisele sellel ajal, kui ta oli juba kaldunud vastassuunavööndisse. KarS § 423 sätestatud kuriteokoosseisu hindamisel tuleb analüüsida kogu kokkupõrkeni viinud sündmuste ahelat. Anneli Kullamaa on YY-le tervisekahjustuste põhjustamise eest karistusõiguslikult vastutav mitte üksnes selle tõttu, mida ta tegi või jättis tegemata juba vastassuunavööndis olles, vaid eelkõige seetõttu, et ta üldse kaldus vastassuunavööndisse. Anneli Kullamaa oluline osa kaitsetaktikast maakohtus oli teda hädaseisundini ohustanud jalgrattur ning mittekaldumine vastassuunavööndisse. Mõlemad väited osutusid vääraks. Esiteks ei näinud keegi teine jalgratturit, teiseks ilmnes oluline vastuolu jalgratturi asukohas teel (eeluurimisel antud ütluste kohaselt teepeenral, kohtus aga juba süüdistatava sõidurajal), kolmandaks Anneli Kullamaa enda ütluste kohaselt oli ta jalgratturist möödudes veel täielikult oma suunavööndis ning neljandaks andsid ütlusi tunnistajad ja tuvastasid ka liiklustehnika eksperdid, et Anneli Kullamaa sõitis täielikult vastassuunavööndisse, kuigi ta ise väitis, et oli vaid osaliselt vastassuunavööndis. See osa kaitsetaktikast on nüüd jäetud kõrvale. Apellatsioonis on püütud Anneli Kullamaa vastassuunavööndisse kaldumist käsitleda kui midagi täiesti normaalset ja tavapärast ning keskendutud üksnes sellele, kas tema teo ebaõiguse kõrvaldab see, et ta vahetult enne kokkupõrke toimumist YY juhitud autoga alustas liikumist tagasi oma suunavööndisse (kuhu ta täielikult ei jõudnudki). Autode kokkupõrkeni viinud sündmuste ahel ei alanud mitte sel hetkel, kui Anneli Kullamaa vastassuunavööndis viibides alustas manöövrit tagasi oma suunavööndisse, vaid sellel hetkel, kui ta kaldus vastassuunavööndisse. Miks kaldus Anneli Kullamaa vastassuunavööndisse, jäigi kohtuliku uurimise käigus tuvastamata. Isegi kui teel oli jalgrattur, siis ei põhjustanud see Anneli Kullamaa kaldumist vastassuunavööndisse, kuna jalgratturist möödumise hetkel oli ta oma ütluste kohaselt veel pärisuunavööndis. Kannatanu on seisukohal, et Anneli Kullamaa kaldus vastassuunavööndisse oma tähelepanematuse ning liiklusele mittekeskendumise tõttu, kuna vastassuunavööndisse kaldumise kohas on tema jaoks kurv paremale. Kui juht paremkurvis ei keskendu oma sõidurajal liikumisele, siis seni otse liikunud sõiduk liigubki oma sõidurajalt vasakule välja vastassuunavööndisse. Apellatsioonis esitatud väidetest vajab kannatanu poolt seisukoha võtmist alles kohtuvaidluses esile toodud väide, et YY ei hoidnud ohutut pikivahet ning see oligi põhjus, miks YY sai tervisekahjustusi. Osundab, et täpne pikivahe sõidukite vahel ei ole tuvastatud. Järgmiseks tuleb hinnata seda, milline on ohutu pikivahe. LS § 46 näeb ette, et pikivahe peab olema selline, et juhil oleks võimalik vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud või seisma jäänud sõidukile. LS § 46 lg 2 sätestab küll sekundites hinnatavad pikivahed, kuid see on sõltuvuses kiirusest, mis samuti ei ole täpselt tuvastatud. LS § 46 lõikes 2 sätestatud pikivahe füüsikaline suurus ei ole aga absoluutne ning ei kehti olukorras, kus juht valmistub möödasõiduks või asub ise möödasõidule (LS § 46 lg 2 teine lause ja § 46 lg 4). Igal õigusnormil on oma eesmärk ja kaitseala. Lisaks võimalikule normirikkumisele tuleb tuvastada, kas see on normatiivselt omistatav isikule. Kuna liiklusõnnetuste menetlemisel tuleb anda hinnang kõigi osapoolte käitumisele, siis on igati põhjendatud kontrollida õigusnormide normatiivset omistamist nii süüdistatava kui kannatanu (või laiemalt muu liiklusõnnetuses osalenud isiku suhtes). Kannatanu on seisukohal, et pikivahe hoidmise normi eesmärgiks on vältida otsasõitu samal sõidurajal eespool asuvale sõidukile, kui see sõiduk ees ootamatult pidurdab või jääb seisma. Selle normi eesmärgiks ei ole ära hoida kokkupõrkeid vastassuunavööndisse kaldunud sõidukitega. Teisisõnu tuleb hinnata, kas selle väidetavalt rikutud õigusnormi järgimisel oleks YY-l jäänud tervisekahjustused tekkimata. Pikivahe hoidmise kohustus on seotud kahe sõidukiga. Kui YY auto ees ei oleks liikunud DK autot, siis oleks kokkupõrge ikkagi toimunud. 10 Anneli Kullamaa oleks ikkagi kaldunud vastassuunavööndisse ning ka üritanud sealt tagasi pöörata. YY oleks samamoodi olnud hädaseisundis ning püüdnud kokkupõrke ärahoidmiseks kõrvale pöörata. Sõidutee ääres oleks ikkagi olnud teepiire ja selle taga sügav kraav. Seega sõltumata sellest, kas DK sõiduk oleks olnud eespool, oleks ikkagi toimunud kahe sõiduki kokkupõrge. Juhib tähelepanu ekspert LT ütlustele ja kohtuistungil tehtud arvutustele, mille kohaselt tehniliselt oli pikivahe YY ja DK auto vahel piisav otsasõidu vältimiseks eesliikuvale sõidukile, kuna see oli vähemalt nii pikk, kui on juhi reageerimisaeg (pidurdusteekond on sarnastel sõidukitel sarnane, kuid aeg esimese sõiduki juhi poolt pidurdamise alustamisest kuni tagumise sõiduki juhi poolt pidurdamise alustamiseni on ca 1 sekund). Viimaks tuleb analüüsida kaitseväidet, et kui YY oleks olnud DK sõidukist kaugemal, siis oleks jäänud kokkupõrge toimumata. See on kahtlemata tõsi, kuid ei katkesta Anneli Kullamaa tegevuse põhjuslikku seost. Nimelt ei olnud Anneli Kullamaa VW ja YY BMW kokkupõrke toimumine seotud mitte sellega, kui pikk oli BMW pikivahe temast eespool liikunud DK VW-ga, vaid sellest, kus paiknes YY juhitud BMW sellel hetkel, kui talle tekkis oht. Kuna YY ei liikunud DK järel nööri otsas, siis oli nende kahe sõiduki asukoht maanteel ja ka pikivahe täiesti juhuslik. YY võis olla kokkupõrke hetkel ka mitukümmend kilomeetrit Tartu või Tallinna pool, kuna tema jõudmine kokkupõrke toimumise kohta ei olnud seotud mitte DK sõidukiga, vaid tema enda valitud sõidukiirusest ja sõidu alustamise ajast. Pikivahe hoidmise regulatsiooni eesmärgiks ja kaitsealaks ei ole olukorrad, kus juht peab vältima vastassuunavööndisse kaldunud sõidukiga kokkupõrget. Seetõttu ei ole võimalik pikivahe nõuete rikkumine ka mitte mingil viisil põhjuslikus seoses toimunud kokkupõrkega. YY-le ei olnud teada, mida teeb juht, kes on kaldunud tema suunavööndisse ning seetõttu oli tekkinud hädaseisundis ettevõetud päästetoiming kohane ja põhjendatud. Süüdistatava kaitsja väited, et Anneli Kullamaa oli sel ajal juba pööranud ise tagasi oma suunavööndisse, ei ole tõesed ning vastuolus ekspertiisiaktidega. Hetkel, kui YY pööras vastassuunavööndi poole, oli Anneli Kullamaa auto tema suunavööndis. Lisaks manöövri teostamise hetkele tuleb arvestada ka ohule reageerimise ajaga (so ca 1 sekund enne reaalset rooli pööramist), mil veelgi selgemalt oli Anneli Kullamaa YY suunavööndis. Kannatanu ei saanud ette näha, mida teeb tema suunavööndisse kaldunud sõiduki juht edasi. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 03.03.2016 lahendi nr 3-1-1-12-16 punktis 13 on sarnast olukorda põhjalikult analüüsitud ning jõutud samasugusele seisukohale. Ekspertiisiaktid kinnitavad, et YY poolt ohule reageerimise hetkel oli Anneli Kullamaa kannatanu suunavööndis. Ekspert on andnud hinnangu, et sõidukijuhist sõltumatud tehnilised põhjused Anneli Kullamaa sõiduki vastassuunavööndisse kaldumiseks puuduvad ning tegemist oli juhi eksimusega sõiduki trajektoori valikul (31.07.2017 arvamus). Apellant ei vaidlusta mittevaralise kahju hüvitamise kohustust, kuid leiab, et see on välja mõistetud liiga suures ulatuses. Kannatanu esindaja ei peatu uuesti YY-le mittevaralise kahju hüvitamise aluseks olevatel asjaoludel, kuna neid ei ole vaidlustatud. Nii hagiavalduses, kannatanu poolt kohtuistungil antud ütlustes kui kohtuvaidluse teesides on kannatanu terviseseisundi muutusi ja muutusi elukorralduses põhjalikult käsitletud. Arvestades senist kohtupraktikat ning kannatanu elukvaliteedi langust, hindas kannatanu talle liiklusõnnetuses saadud tervisekahjustusest tuleneva valu ja kannatuste mittevaralise kahju suuruseks 20 000 (kakskümmend tuhat) eurot. Siiski jättis kannatanu mittevaralise kahju suuruse kohtu otsustada. Seetõttu ei saa kannatanu ka väljamõistetud hüvitist vaidlustada, kuigi tema hinnangul ei ole see vastav tema kannatustele ja kohtupraktikale. 11 Riigikohtu
2. aasta ülevaate kohaselt olid 10 aastat tagasi hüvitised raske tervisekahjustuse korral vahemikus 6400 kuni 19 200 eurot. Riigikohtu
3. aasta kordusanalüüsi kohaselt on hüvitised liiklusõnnetusega tekitatud tervisekahjustuste eest 5000 kuni 50 000 eurot. Vahepealsete aastatega on elukallidus oluliselt muutunud. Tõusvas joones on muutunud ühiskonna üldine heaolu tase, ainuüksi keskmine palk on vahepeal kasvanud 45%, see kajastub ka hüvitiste suurenemises kohtupraktikas. Esitab ülevaate hagejaga sarnaste vigastuste korral kohtute poolt välja mõistetud hüvitistest. Apellant on esitanud väite, et kuna liikluskindlustuse seadus ei sätesta kohustust tasuda mittevaralist kahju suuremas ulatuses kui on sätestatud LKindlS § 32 lõikes 3, siis ei saagi suuremas ulatuses mittevaralist kahju välja mõista. Liikluskindlustuse seaduse eelnõu menetlemisel kaaluti tõepoolest regulatsiooni, et kehtestada mittevaralise kahju hüvitisele ülemmäär, kuid eelnõu menetlemise käigus sellest loobuti, kuna see oleks olnud vastuolus 24.10.2013 Euroopa Kohtu eelotsusega asjas nr C-277/
4. Selles otsuses leiti, et direktiiviga 72/166 on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis kehtestavad isikukahjude kindlustussumma alampiirist (5,6 miljonit eurot) madalama maksimaalse summa mittevaralise kahju hüvitamisel. Nimetatud kohtuasjas küsiti eelotsustust küll hukkunu lähedastele tekitatud mittevaralise kahju hüvitise piirmääradest, kuid mittevaralise kahju hüvitis liiklusõnnetuses vigastada saanud isikule endale ning tema lähedastele on sarnase õigusliku sisuga. Kannatanu esindaja ei nõustu apellandi seisukohaga, et kannatanu õigusabikulud tuleks jätta kannatanu enda kanda. Kriminaalmenetluses ei kehti menetluskulude määramisel tsiviilõiguslik põhimõte nõude rahuldamise ulatuse osas. Kannatanu menetluskulud ei ole seotud ainult tsiviilhagi menetlemisega, õigusabi maht on oluliselt suurem ning nähtub maakohtule esitatud kuluarvestusest. Apellandi poolt viidatud

§ 182

lõige 3 sätestab, et tsiviilhagi või avalikõigusliku nõudeavalduse osalise rahuldamise korral jaotab kohus tsiviilhagi või avalikõigusliku nõudeavalduse menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu, süüdimõistetu ja tsiviilkostja vahel. Sellest sättest tulenevat ei jaotata mitte kõiki kannatanu menetluskulusid tsiviilhagi osalise rahuldamise korral, vaid üksnes tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud. Samuti ei kehti kriminaalmenetluses protsendiprintsiip, vaid kohus langetab õiglase otsuse kulude jaotamise kohta. Peab vajalikuks osundada, et kannatanu on taotlenud hagis õiglase hüvitise määramist kohtu äranägemisel (vt kohtuvaidluse teesid), mistõttu ei saa üldse protsendiliselt määrata, kui suures ulatuses on hagiavaldus rahuldatud. Kuna kannatanu nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldati, siis on ka hagiavaldus rahuldatud kogu ulatuses. Asjaolu, et kannatanu andis omapoolse hinnangu, milline võiks olla tema arvates õiglane hüvitise suurus, ei tähenda seda, et hagi oleks rahuldatud osaliselt. Ka kohtuotsuse resolutiivosast ei nähtu, et hagi oleks rahuldatud osaliselt. Palub jätta esitatud apellatsiooni rahuldama. Palub jätta kannatanu menetluskulud süüdistatava kanda. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

1. Süüdistatav ja kaitsja toetavad apellatsiooni ja jäid selles esitatud alternatiivsete taotluste juurde. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud. Prokurör taotleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. 12 Kannatanu lepinguline esindaja nõustub apellandiga osas, milles on vaidlustatud süüdistatavale kohaldatud tõkendit, leides, et selleks puudus vajadus. Ülejäänud osas palub jätta maakohtu otsus kui põhjendatud ja seaduslik muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED:
2. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsusega, apellatsiooniga ja kannatanu lepingulise esindaja vastuväidetega ning ära kuulanud menetlusosalised leiab, et kaitsja apellatsioonis toodud väited ei anna alust maakohtu otsuses toodud seisukohtade ümberhindamiseks süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud õigusliku hinnangu osas. Küll aga on apellatsiooni väited arvestatavad ja annavad aluse maakohtu otsuse tühistamiseks lisakaristuse kohaldamise, tõkendi valimise ja menetluskulude jaotuse osas. Kolleegium põhjendab oma järeldust järgnevalt.
3. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et maakohus on õigesti tuvastanud, et süüdistatav A.Kullamaa rikkus liiklusseaduses toodud nõudeid ja selle tagajärjel tekkis A.Kullamaa sõidukile vastu liikunud sõidukite VW Touran, mida juhtis DK ja BMW, mida juhtis YY, juhtide jaoks liiklusohtlik olukord ehk liiklusoht. Eeltoodust lähtuvalt pole kaitsja vaidlustanud maakohtu järeldust, et A.Kullamaa, eirates süüdistuses esitatud liiklusseaduse nõudeid, kaldus kurvis vastassuunavööndisse, millega tekitas oma suunavööndis liikunud sõidukite juhtidele liiklusohtliku situatsiooni. Seega on vastuvaidlematult leidnud tõendamist, et A.Kullamaa rikkus süüdistuses esitatud LS § 14 lg 2, § 16 lg 1 ja § 45 lg 1 nõudeid, millega tekitas liiklusohtliku olukorra. Sellises liiklusohtlikus olukorras oli oma sõidureas sõitev VW Touran juht sunnitud kokkupõrke vältimiseks järsult pidurdama ja pöörama teepeenra poole, paremale, kuid siiski sai tema juhitud auto löögi vastu auto vasakut esikülge, sõiduk lendas teelt välja ja maandus põllul. Nii nagu kaitsja tõdes, oli A.Kullamaa vastassuunavööndisse sõitmisega tekitanud liiklusohu ka VW Tourani järel sõitvale BMW juhile YY-le. Seega kolleegium nõustub kannatanu lepingulise esindaja vastulauses märgituga, et autode kokkupõrkeni viinud sündmuste ahel sai alguse juba sellest, et A.Kullamaa, rikkudes liiklusseaduse nõudeid kaldus kurvis sõidukiga vastassuunavööndisse. Kaitsja on leidnud, et maakohus on A.Kullamaa käitumisele liiklusohtliku olukorra lahendamisel jätnud tõenditest nähtuvad asjaolud tähelepanuta, teinud lubamatu üldistuse, mis on viinud ebaõige hinnanguni. Nimetatud väite põhjendustes kaitsja märgib, et kui A.Kullamaa märkas, et oli väljunud oma suunavööndist, suunas ta oma sõiduki tagasi oma suunavööndi poole. Kolleegium osutab, et maakohus on A.Kullamaa käitumisele hinnangu andmisel tuvastanud analoogse käitumise( otsuse lk 9), mistõttu on kaitsja apellatsioonis toodud etteheide sellise käitumise tähelepanuta jätmise kohta ainetu. Teiseks on kaitsja märkinud, et A.Kullamaa reageeris liiklusohtliku olukorra tekkimisele ka tugeva pidurdamisega. Kolleegium märgib, et olukorras, kus A.Kullamaa, rikkudes liiklusnõudeid, sõitis kurvis vastassuunavööndis ja talle sõitsid oma suunavööndis vastu sõidukid, pole järsk pidurdamine iseenesest asjaoluks, mis annaks aluse A.Kullamaa käitumisele antud hinnangu osas jõuda maakohtust erinevale seisukohale. Kolmandaks on kaitsja esitanud väite, et hetkel, kui A.Kullamaa suunas juhtud sõiduki oma sõiduraja poole, asetsesid vastu liikunud kaks sõidukit oma suunavööndis, st süüdistatava õige suunavööndi sõidurada oli vaba. Kolleegium osutab, et maakohus on tõenditele viidates lugenud nendega vastuolus olevateks ja seetõttu ka ebausaldusväärseteks süüdistatava ütlused 13 sellest, et kaldus vaid vastassuunavööndisse nii, et tee keskjoon jäi auto alla, VW Touraniga kokkupõrke ajal oli oma suunavööndis. Maakohus on tunnistajate ja kannatanu ütlustega, liiklustehnilise ekspertiisi akti, uuringute raporti ja ekspertide ütlustega tuvastanud, et süüdistatava juhitud sõiduk oli kaldunud enne kokkupõrkeid sellises ulatuses kurvis vastassuunavööndisse, et sõiduk liikus vasakpoolsete ratastega lumelörtsiga kaetud teepeenral. Maakohus on eelnimetatud tõenditele tuginevalt tuvastanud, et ajal, mil VW Tourani juht VW Passatit nägi, liikus viimane kurvis nii talle kui ka kannatanu juhitud sõidukile vastu, olles täielikult nende sõiduvööndis. Kolleegiumi veendumuse kohaselt asjaolu, et süüdistatav, liikudes vale sõidurea vasakul teepeenral, suunas ka oma sõiduki õige sõiduvööndi poole, ei tee olematuks tema poolt liiklusnõuete rikkumisega liiklusohtliku olukorra tekitamise tunnistajale selliselt, kus ta laupkokkupõrke vältimiseks keeras järsult paremale ehk siis sõitis teelt välja ja kannatanule selliselt, kus ta oli laupkokkupõrke vältimiseks sunnitud keerama vastassuunavööndisse. Siinkohal kolleegium viitab eksperdi LT poolt antud selgitavatele ütlustele sellest, et VW Passati ja VW Touran kokkupõrke ajal ei saanud süüdistatava poolt juhitud VW Passat kindlasti olla sõidutee telgjoone lähedal vaid pidi olema täielikult vastassuunavööndis. Sõiduauto BMW juhil ei olnud võimalik vältida liiklusõnnetust hädapidurdusega ning kokkupõrget ei oleks välistanud ka kannatanu poolt oma sõiduki seisma jätmine. Samuti viitab kolleegium liikluseksperdi JL poolt kinnitatule, et hetkel, kui sõiduki BMW juht reageeris ja otsustas keerata vasakule, oli sõiduk VW Passat tema sõiduvööndis ning sõiduki VW Passati paremale liikumist ei nähtu. Seega on tuvastatav, et kannatanu tegi vasakule keeramise manöövri ajal, mil süüdistatava sõiduk liikus tema sõiduvööndis talle vastu ning maakohus on õigesti jõudnud järeldusele, et kannatanu käitus ainuvõimalikult ja tal ei olnud võimalik ette arvata vastu liikuva sõidukijuhi edasist käitumist. Neljandaks on kaitsja väitnud, et laupkokkupõrge süüdistatava ja DK poolt juhitud sõidukite vahel jäi ära kuna DK pööras paremale. Kolleegium leiab, et nimetatud asjaolu osas vaidlus puudub, DK selline käitumine nähtub nii süüdistusaktist, kui ka maakohtu poolt tuvastatust. Kaitsja on esitanud erinevad versioonid A.Kullamaa käitumisele, leides, et liiklusohtlikus olukorras A.Kullamaa käitumisele alternatiivid puudusid. Kolleegium osutab, et kaitsja jätab arvestamata, et liiklusohtliku olukorra tekitas A.Kullamaa ja selles olukorras kannatanu YY-l puudus käitumise alternatiiv. Viiendaks on kaitsja, viidates Lettore OÜ uuringu raporti nr 17005 skeemidele 14, 15,18,19 ja ekspert JL ütlustele, leidnud, et BMW juhi reageering oli A.Kullamaale ootamatu ja A.Kullamaal tekkis olukord, kus mõlemad sõidurajad olid vastu sõitvate autodega hõivatud. Kolleegium leiab, et skeemil 14 on märgitud sõidukite paiknemine 1,5 sek. enne esimest ja 2 sek. enne teist kokkupõrget. Enne kokkupõrget sõidukite omavaheline kaugus ja asjaolu, et süüdistatava poolt juhitud VW Passat paikneb vastassuunavööndis ja skeemil 15 on sõidukite vaheline kaugus ja VW Passat juhi vaate rekonstruktsioon( 2 kd. t.lk. 41). Nimetatud skeemide rekonstruktsioonist nähtub, et vastavalt 1,5 sek. ja 2 sek. enne kokkupõrget sõidavad WV Touran ja BMW oma suunavööndis ja süüdistatava poolt juhitud VW Passat sõidab nendele vastu nende suunavööndis. Trajektoori muutusi nimetatud skeemidelt ühegi auto osas järeldada ei saa, sellekohane informatsioon puudub. JL selgitavate ütluste kohaselt skeemil 14 toodud rekonstruktsiooni alusel oli hetkel kui BMW juht reageeris ja otsustas keerata vasakule asus süüdistatava juhitud VW Passat tema ehk kannatanu suunavööndis( 2 kd. t.lk. 71 pöördel). Seega on kaitsja poolt viidatud skeemide ja JL ütlusega tuvastatav, et vaid 1,5 sek. enne esimest kokkupõrget oli olukord selline, et nii DK-le kui kannatanule sõitis neile vastu täielikult nende suunavööndis süüdistatava poolt juhitud sõiduk. 14 Skeemil 18 kohaselt 0,5 sek. enne esimest kokkupõrget paikneb süüdistatava poolt juhitud VW Passat ikka veel vastassuunavöödis ja skeemilt 19 nähtub sõidukite vaheline kaugus. JL selgitavate ütluste kohaselt mitte BMW juhi poolt olukorra reageerimise alguses vaid juba manöövri alustamisel on olemas VW Passati külgsuunaline liikumine. Skeemil 18 on olemas VW Passati paremale suundumise liikumise komponent. Kolleegium leiab, et erinevalt kaitsja poolt märgitust siis viidatud skeemide ja eksperdi selgitustest tulenevalt saab teha järelduse, et 0,5 sek. enne kokkupõrget on süüdistatava poolt juhitud VW Passat ikka veel kannatanu suunavööndis ja seega ka ajal kui kannatanu juba alustab vasakule manöövrit, on süüdistatav ikka veel tema suunavööndis ning skeemil 18 viidatud ja eksperdi poolt nimetatud VW Passat poolt kannatanu suunavööndis liikumisel vaid paremale suundumise komponendi olemasolu, ei anna alust teha kannatanu käitumisele mingeid etteheiteid ega jõuda süüdistatava vastutusest vabastavale järeldusele. Siinjuures kolleegium uuesti osutab, et ka ekspert LT ekspertiisiakti selgitavate ütluste kohaselt( 2 kd. t.lk. 60-63) ei saa üheselt öelda, kas ajal, mil BMW juht otsustas liikuda vastassuunavööndisse, oli VW Passati suund selgelt tagasi oma suunavööndi poole, või mitte. Selge on see, et arvestades VW Passati ja VW Tourani kokkupõrke asendit, VW Passat tee telgjoone lähedal veel kindlasti ei saanud olla. VW Passat pidi olema täielikult sel hetkel vastassuunavööndis. Kolleegium leiab, et eelnevate tõenditele tuginevalt saab jõuda järeldusele, et A.Kullamaa juhitud sõiduk oli VW Touraniga kokkupõrke ajal veel täielikult vastassuunavööndis. Laupkokkupõrge ei toimunud seoses VW Tourani juhi poolt oma sõiduki paremale keeramisega ja teelt väljasõiduga. Kaitsja poolt leitu, et süüdistatav otsustas suunata oma sõiduki tagasi oma suunavööndisse ajal, mil pärisuuna sõidurada oli vaba, ei väära asjaolu, et sõidutee keskteljele sõitmise manöövrit ei teinud ta enne kui sinna süüdistatava poolt tekitatud liiklusohu tõttu oli juba sõitnud kannatanu. Kannatanu YY ütluste, millised on tunnistatud vaidlusteta usaldusväärseteks, kohaselt ta eespool toimunud autode kokkupuudet ei näinud, kuid nägi, et tema sõidusuunas liikus talle kurvis vastu sõiduk, õnnetuse vältimiseks pidurdas ja keeras vasakule sest vastassuunavöönd oli sellel hetkel vaba. Paremale ei saanud keerata, seal oli teepiire ja kraav. Eelpooltoodud tõendid näitavad, et ajal, mil kannatanu oma BMW-ga tegi manöövri vastassuunavööndisse, oli see vaba kuna süüdistatav põrgates temale vastassuunavööndis küljega kokku VW Touraniga, sõitis jätkuvalt kannatanule vastu asudes kannatanu suunavööndis. Eeltoodud uuringu ja ekspertiisaktist kui ka ekspertide ütlustega on tuvastatav, et pärast kannatanu poolt manöövri alustamist ja ainukesena vaba oleva sõidutee suunda sõitmist, puudus tal igasugune võimalus vältida kokkupõrget vastu sõitnud süüdistatava sõidukiga.
4. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et maakohus on eksinud materiaalõiguse kohaldamise osas. Esmalt kaitsja märgib, et pole esitanud väidet, et liiklusõnnetuse põhjustas kannatanu YY kuna esitatud väide, et YY rikkus liiklusseaduse nõudeid hoides eesliikunud VW Touraniga ebapiisavat pikivahet, seda kaitsja seisukohalt ei tähenda. Seega saab kolleegium lähtuda kaitsja väitest, et YY oma käitumisega liiklusõnnetust ei põhjustanud. Analoogsele seisukohale on jõudnud ka maakohus. Nii on otsuse lk 9 esimeses lõigus maakohus esitanud oma järelduse, et sõiduki BMW juhile YY-le ei ole alust ette heita liiklusnõuete rikkumist, mis oleks põhjuslikus seoses liiklusõnnetusega. Kaitsja leiab, et kohus on jätnud tähelepanuta, et KarS § 423 lg 1 ettenähtud koosseisu saab välistada eelkõige asjaolu, et süüdistatava teole vaatamata ei ole koosseisupärane tagajärg süüdistatavale õiguslikult omistatav. YY asetas ohtlikult lühikese pikivahe hoidmisega nii oma 15 kui kaasliiklejate tervise ise ohtu. Seejuures viitab kaitsja uuringu raporti ja ekspert JL ja ET ütlustele. Tunnistaja ET poolt kohtuistungil antud ütluste kohaselt ta mingeid autode vahemaa mõõtmist ei teinud, arvas, nii tema auto ja BMW kui ka VW Tourani ja BMW pikivahe oli visuaalsel vaatlusel enamvähem sama, ei olnud väga suur. Arvas, et võib-olla 15-20 meetrit. Selline vahe on visuaalne, auto pikkustes pikivahet hinnata ei oska( 2 kd. t.lk. 63 pöördel -67). JL selgituste kohaselt oli lähtematerjaliks konkreetse kriminaalasja materjalid. Üle kuulati täiendavalt vaid süüdistatav A.Kullamaa. Koha peal kontrollisid juba politsei poolt koostatud mõõtmisi ja skeeme. Lisaandmeid, mida võiks täiendavalt kasutada, mõõtmistega ei saavutanud. Politsei poolt tehtud mõõtmised ja skeemid olid kooskõlas nende poolt täiendavate kontrollimiste tulemustega. Samuti kinnitas ekspert JL, et tehnilistest asjaoludest lähtuvalt on sündmus rekonstrueeritud alates kokkupõrke hetkest. Objektiivseid jälgi sõidukite kokkupõrke eelsete liikumiste kohta sündmuspaigal ei olnud. Mis puudutab rekonstruktsiooni ehk sõidukite kokkupõrke eelset liikumist siis need on täiendatud subjektiivsete andmetega seletuste näol. Siinkohal kolleegium osutab ekspert LT poolt antud selgitusele, et ekspert peab lähtuma objektiivsetest andmetest. Andmed võivad küll olla ka tunnistajate ütlused, kuid ekspert ei tohi nendest iseseisvalt mitte mingil juhul lähtuda ja iseseisvalt ei kogu ka tunnistajatelt ütlusi. Samuti on ekspert LT kinnitanud, et kuna jälgi enne kokkupõrget pole, siis objektiivsetele lähteandmetele tuginedes ei ole võimalik ekspertiisi teel mõõta milline oli üksteise järgi sõitvate autode pikivahe või millised olid eelnevad kiirused. Arvutuslikult saab määrata kokkupõrke kiirused. Kolleegium nõustudes kannatanu lepingulise esindaja seisukohaga, leiab, et eeltoodud tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada milline oli VW Tourani ja kannatanu poolt juhitud BMW vaheline pikivahe enne seda kui oli tunnistaja ja kannatanu suhtes tekitatud liiklusohtlik olukord. Ekspert LT kohtuistungil antud selgitavate ütluste kohaselt BMW juhi poolt hädapidurdamisega ei olnud õnnetust võimalik vältida kuna kokkupõrge on toimunud vastassuunas liikuvate sõidukite vahel. Isegi BMW juhi poolt auto seisma jätmine ei välistanuks seda kokkupõrget. Arvutuslikult ei saa BMW kiirust määrata enne kokkupõrget. Kokkupõrke hetke kiiruseks oli 70 km /h. Kui eeldada, et ta liikus enne 90km/h siis on ta ilmselgelt pidurdanud. Lisaks sellele on pööranud ohust eemale. Kas pidurdamisega on võimalik kokkupõrget vältida või mitte oleneb vastu liikuvate sõidukite omavahelisest vahemaast. Aga antud juhul oli olukord, kus nende kahe kokkupõrke vahel on kuskil 0,5 sekundit. Vastassuunda sõitmise otsus oli vastu võetud juba siis kui nägi, et tema sõidusuund on hõivatud. Samuti on LT selgitanud, et kus täpselt asus VW Passat hetkel kui VW Tourani juht sai aru, et auto liigub tema suunavööndis talle vastu, ekspertiisiga kindlaks teha ei saanud. Kui võtta 1 sekund enne VW Passati ja VW Tourani vahelist kokkupõrget siis VW Tourani ja BMW algset pikivahet see ei näita. Kolleegium, nõustudes maakohtu järelduste ja kannatanu esindaja ning prokuröri seisukohaga leiab, et LS § 46 kehtestatu eesmärgiks on samal sõidurajal eessõitvale sõidukile otsasõidu vältimine kui see pidurdab või jääb seisma. Selle normi eesmärgiks ei ole ära hoida kokkupõrget sõidusuunas vastu sõitva autoga, milline olukord aga antud menetluses on kannatanu YY jaoks tuvastatud. YY ei teinud vastassuunavööndisse sõitmise manöövrit mitte eesliikunud sõidukile otsasõidu vältimiseks vaid põhjusel, et DK poolt juhitud sõiduki teelt välja sõitmise järgselt sõitis talle tema suunavööndis vastu süüdistatava poolt juhitud sõiduk. Kolleegium nõustub eelpooltoodud tõenditele tuginevalt maakohtuga, et antud juhul puudub raskeid terviskahjustusi kaasa toonud liiklusõnnetuse toimumise ja kannatanu poolt eessõitva VW Tourani vahel hoitud pikivahel põhjuslik seos kuna kokkupõrke VW Passati ja BMW vahel põhjustas A.Kullamaa poolt liiklusnõudeid eirav käitumine ja vastassuunavööndisse 16 kaldumine ja seal sõitmine tee ohtlikus kurvilises kohas. Samuti tuleb nõustuda kannatanu esindaja seisukohaga, mis ühtib ka ekspert LT ütlustega, et isegi kui DK poolt juhitud sõiduk ära arvata, siis oleks süüdistatava käitumise tagajärjel ikkagi kokkupõrge toimunud ning kokkupõrget poleks välistanud ka kannatanu sõiduki peatamine. Eelpooltoodud tõendite ja seda muuhulgas nii uuringu raportiga ja ekspert JL ütlustega, liiklustehnilise ekspertiisiaktiga ja ekspert LT ütlustega ning tunnistaja DK ja kannatanu YY kohtuistungil antud ütlustega, on tõendamist leidnud, et A.Kullamaa rikkus liikluses hoolsuskohustust kuna hoolsa ja tähelepaneliku käitumise puhul oleks välistatud kurvis vastassuunavööndisse kaldumine kui ka ootamatu manööver paremale. Sellise käitumisega liiklusohu tekitamine oma suunavööndis vastu sõitvate liiklejate elule ja tervisele pidi olema objektiivselt süüdistatava jaoks ettenähtav. Samuti on tuvastatav, et liiklusohtliku olukorra ja temale vastu sõitva süüdistatava poolt juhitud sõidukile otsasõidu vältimiseks tegi kannatanu manöövri vasakule, kuhu aga keeras ootamatult ka süüdistatav ja toimus liiklusõnnetus, mistõttu ka põhjustatud tagajärg on A.Kullamaale omistatav. Antud juhul puudub vaidlus sellest, et liiklusõnnetusega tekitati kannatanutele rasked terviskahjustused, mistõttu nõustudes maakohtu poolt koosseisuks vajaliku tagajärje tõendatuks hindamisega, ei pea kolleegium vajalikuks sellekohast põhjendust esitada. Kolleegium ei nõustu apellandi etteheitega, et maakohus pole esitanud oma põhjendust sellest, miks kaitseversioonina esitatud ebaõige pikivahe hoidmine ei välista A.Kullamaa käitumises nii koosseisu objektiivseks tunnuseks oleva liiklusnõuete rikkumise kui ka tagajärje omistamise A.Kullamaale. Kolleegium leiab, et maakohus on sellise kaitseversiooni osas oma seisukohad esitanud( otsuse lk. 9-10) ning kolleegium ei tuvastanud põhjenduste puudumist või ebapiisavust kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tähenduses, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks.
5. Apellant on sidunud kannatanu YY poolt esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise kohtu poolt õigeksmõistva otsuse tegemisega. Kolleegium ei tuvastanud

§ 309

lg 2 ettenähtud õigeksmõistva otsuse tegemise seaduslikke aluseid, mistõttu eelnimetatud põhjusel esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmisele ei kuulu. Maakohus on mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramisel võtnud aluseks kannatanu YY poolt hagiavalduses ( 2 kd. t.lk. 6-8) esitatud mittevaralise kahju nõude summas 20 000 eurot ja esitades oma põhjenduse, jõudnud järeldusele, et hüvitamisele kuuluvaks mõistlikuks mittevaralise kahju suuruseks on 10 000 eurot. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et hüvitise suurus ei vasta kohtupraktikale ning võrreldes maakohtu poolt viidatud kriminaalasjadega olid vaidlustatud kaasuse asjaolud erinevad ja tagajärjed kergemad. Kolleegium osutab siinjuures, et kaitsja poolt tehtud viited Tallinna Ringkonnakohtu lahendile kriminaalasjas nr 1-14-9883 pole antud juhul mittevaralise kahju suuruse määramisel otsustatavad kuivõrd viidatud kriminaalasjas oli mittevaralise kahju nõue esitatud maakohtule kokku 35 000 euro suuruses summas, mida siis maakohus vähendas. Tallinna Ringkonnakohus arutas aga kriminaalasja vaid kaitsja apellatsiooni alusel ning kannatanu poolt ei olnud mittevaralise kahjunõude vähendamist vaidlustatud. Küll aga näitab Harju Maakohtu lahend, et juba 2014 aastal oli liiklussüüteo asjas kohtupraktikaga kooskõlas olevaks mittevaralise kahju mõistlikuks hüvitiseks 10 000 eurot. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistlikuks hinnatud hüvitise suurust summas 10 000 eurot ei saa pidada kohtupraktikast hälbivaks, mistõttu pole alust selle summa muutmiseks. 17 Kolleegium osutab, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue kriminaalmenetluse raames võimaldab kannatanul ületada kuriteo negatiivseid tagajärgi. Samuti võimaldab see korvata ühiskonna õiglustunde riivet, mis kuriteoga kaasneb. Mittevaralise kahju hüvitise määramine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb asjaoludest lähtudes. Maakohus on mittevaralise kahju hüvitise suuruse kaalumisel lähtunud kohtupraktikast ning on esitanud piisaval hulgal viiteid erinevatele lahenditele ning väljamõistetud hüvitistele. Samuti on kohus õigustatult viidanud Riigikohtu õigusteabeosakonna poolt koostatud kohtupraktika analüüsile, millest tulenevalt jäid liiklusõnnetusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitised 2016 aastal vahemikku 5000 kuni 50 000 eurot. Keskmise hüvitise suuruseks oli 14 700 eurot ja mediaan 9750 eurot. Ka kaitsja on viidatud lahendites 1-16-128 ning 1-15-7843 väljamõistetava mittevaralise kahju suurusjärguks märkinud 10 000 eurot. Kolleegium nõustub kannatanu esindajaga ning seda näitab ka Riigikohtu poolt koostatud kohtupraktika analüüs, et mittevaralise kahju hüvitisena väljamõistetava summa suurus on aastate jooksul kasvanud ja seda ka seetõttu, et arvestatav ühiskonna üldine heaolu tase on muutunud. Kaitsja on apellatsioonis küll leidnud, et vaieldamatult on terviskahjustusega kaasnenud elukvaliteedi langus, kuid kaitsja arvates puudub alus eeldada, et see on suurem kui muude raskeks kvalifitseeritavate tervisekahjustuste tekitamise korral. Seejuures teeb kaitsja viite LKindlS § 32 lg 3 p 4 sätestatule ja leiab, et seal ettenähtud summast, 2600 eurot, suuremas ulatuses kahju tekkimise kohta tõendid puuduvad. Kolleegium osutab, et raske tervisekahjustuse tekitamise korral mittevaralise kahju hüvitise saamiseks ei pea kannatanu tõendama midagi peale selle, et kahju tekitaja vastutab talle kehavigastuste või tervisekahjustuse tekitamise eest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Maakohus on leidnud, et A.Kullamaa on toime pannud KarS § 423 lg 1 ettenähtud kuriteo ja ta on selles süüdi. Kolleegium sellise järeldusega nõustub. Kannatanul on õigus tõendada ka muid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid süüdistatava süülise käitumisega põhjustatud raske tervisekahjustuse tõttu. Antud juhul on maakohus arvestanud nii kannatanu ütlustega terviseseisundi ja elukorralduse muutuste osas kui ka kirjalike tõenditega, millistega on tuvastatud kannatanul keskmine puue, pikaajalisel haiguslehel viibimine ja korduvad operatsioonid ning taastusravi vajadus. Kolleegium leiab, et kaitsja on meelevaldselt sidunud kriminaalmenetluses hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse liikluskindlustusseaduses ettenähtud eeldusliku mittevaralise kahju summadega. Viidatud Liikluskindlustusseaduse § 24 kehtestatu kohaselt asjaolu, et seonduvalt kindlustusjuhtumiga kindlustusandja hüvitab kindlustatud isiku asemel kahjustatud isikule kindlustusjuhtumi tagajärjel tekitatud kahju üksnes KindlS sätestatud alustel ja ulatuses, ei piira kahjustatud isiku õigust esitada nõue kahju põhjustaja vastu teises seaduses sätestatud alusel. Maakohus on nii seadusest tulenevaid nõudeid kui ka Riigikohtu poolt antud juhiseid järginud ning kolleegium leiab, et apellatsioonis esitatu ei anna alust maakohtu poolt VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel otsustatud kahju suuruse osas muudatuste tegemiseks. Kaitsja on leidnud, et kuna maakohus on põhjendamatus ulatuses tsiviilhagi rahuldanud, siis on alusetu ka VÕS § 113 lg 1 alusel viivise väljamõistmine. Kolleegium ei jaga kaitsja etteheiteid maakohtu poolt väljamõistetava hüvitise suuruse osas vaid eelpooltoodud põhjendustel nõustub maakohtu poolt kindlaksmääratud ja väljamõistetud hüvitise suurusega, mistõttu puudub alus ka apellatsiooni alusel tühistada maakohtu otsus VÕS § 113 lg1 kohaldamise osas. 18

1. Karistuse osas on kaitsja poolt vaidlustatud lisakaristuse kohaldamine. Kaitsja leiab, et lisakaristuse kohaldamine ei ole põhjendatud. Kolleegium kaitsjaga nõustub alljärgneval põhjendusel. Maakohus on, viidates Riigikohtu lahenditele, märkinud, et kohtupraktika kohaselt liikluskuriteos süüdimõistetult võib kohus jätta juhtimisõiguse ära võtmata üksnes väga erandlikel asjaoludel, milliseid antud asjas tuvastamist ei leidnud. Kohus on jätnud tähelepanuta, et nimetatud seisukohale on Riigikohus asunud korduvalt sõidukit alkoholijoobes juhtinud isikute puhul. Sellisel juhul võimaldab isiku poolt korduv nõuete rikkumine järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Praegusel juhul ei ole tegemist kirjeldatud olukorraga, kuivõrd A.Kullamaad ei süüdistata alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimises ning A.Kullamaa ei ole varem liiklusalaseid süütegusid toime pannud. Iseenesest ei välista KarS § 50 ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist, kuid võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Maakohus on lisakaristuse mõistmise põhjenduseks vaid märkinud, et juhtimisõiguse äravõtmine on vajalik õiguskorra ja kaasliiklejate kaitsmise huvides ja selleks, et A.Kullamaa mõistaks ka oma käitumise lubamatust. Kolleegium osutab kaitsja apellatsioonis viidatud Riigikohtu poolt sedastatule, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele, kusjuures arvestada tuleb selle kahetise iseloomuga. Lisakaristuse kohaldamine aktualiseerub juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Käesolevas asjas on maakohus eeltoodud põhimõtete vastu eksinud. Kolleegium nõustub kaitsja apellatsioonis esitatuga, et lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada asjaoluga, et A.Kullamaa ei ole varem liiklusalaseid süütegusid toime pannud. Vaidlustatud kriminaalasjas toimepandud kuriteokoosseis kujutab endast ettevaatamatusdelikti. Kolleegium jagab kaitsja seisukohta, et puudub alus arvata, et lisakaristuse kohaldamata jätmisel on A.Kullamaa liikluses jätkuvalt kaasliiklejatele ohtlik ja seda ta vaatamata sellele, et A.Kullamaa ei ole oma süüd tunnistanud ( 2 kd. t.lk. 53). Samas on süüdistatav väljendanud kahetsust toimunu ning tekitatud tagajärje suhtes ning maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud kergendava asjaoluna tema puhtsüdamlikku kahetsust. Samaselt kaitsjaga kolleegium leiab, et A.Kullamaale määratud põhikaristus täidab karistamise eesmärke ja temale mõistetud põhikaristus ja lisakaristus kogumis ületab arvestatavat süü suurust ja eripreventiivseid vajadusi, mistõttu on lisakaristuse mõistmine käsitatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena, mis toob kaasa selles osas maakohtu otsuse tühistamise nii KarS § 50 lg 1 p 1 kui ka LS § 127 kohaldamise osas.
2. Kaitsja on vaidlustanud maakohtu otsuse ka menetluskulude osas. Esmalt on kaitsja leidnud, et kuna A.Kullamaa tuleb õigeks mõista kohaldub

§ 181lg 1 ja A.Kullamaalt ei tule menetluskulusid välja mõista.

19 Ringkonnakohus ei jõudnud järeldusele, et A.Kullamaa süüdimõistev otsus kuulub tühistamisele ja A.Kullamaa suhtes on alust teha õigeksmõistev otsus, mistõttu kaitsja poolt viidatud alusel menetluskulude süüdistatavalt väljamõistmise osas otsuse tühistamiseks alused puuduvad. Samuti on kaitsja vaidlustanud süüdistatavalt kannatanu YY kasuks väljamõistetud menetluskulude summa suurust. Apellant märgib, et maakohtu otsusest ei nähtu

§ 182

lg 3 kohaldamine, kuigi on kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi rahuldanud osaliselt ning vähemalt osa esindaja tasust on tingitud tsiviilhagi menetlemisega. Kannatanu lepinguline esindaja väljendas ringkonnakohtus seisukoha, et tegemist on hagi täieliku rahuldamisega kuivõrd kohtuvaidlustes ta taotles õiglase hüvitise määramist kohtu äranägemisel. Kolleegium sellise väitega nõustuda ei saa. Vastavalt hagiavaldusele ( 2 kd. t.lk. 6-8) on kannatanu poolt esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue kindlas summas, milleks on 20 000 eurot. Viidatud kohtuvaidlustes( 2 kd. t.lk. 116-119, 126 pöördel) on kannatanu lepinguline esindaja kinnitanud, et kannatanu hindab mittevaralise kahju suuruseks 20 000 eurot ja taotlenud hagi rahuldamist. Asjaolu, et esindaja pole hagiavalduses ja oma põhjendustes nimetatud summat 20 000 eurot uuesti taotluses välja toonud, pole käsitatav esitatud hagisummast loobumisena ega ka kohtu äranägemisel õiglase hüvitise määramise taotlusena. Samuti nähtub kohtuotsusest üheselt, et kohus ongi käsitanud mittevaralise kahju hüvitamise nõudena 20 000 eurot ja sõnaselgelt jõudnud järeldusele, et tsiviilhagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Kolleegium osutab, et

§ 175

p-s 1 nimetatud menetluskulu, mis on tekkinud kannatanul oma valitud esindajale tasu makstes, mõistetakse

§ 180

lg 1 esimeses lauses nimetatud juhul välja süüdimõistetult.

§ 180

lg 1 teine lause näeb ette erandi, tehes viite

§le 182. Kaitsja poolt viidatud

§ 182

lg 3 sätestab muuhulgas, et tsiviilhagi osalise rahuldamise korral jaotab kohus tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu, süüdimõistetu ja tsiviilkostja vahel. Kolleegium nõustub kaitsja poolt apellatsioonis esitatuga, et vähemalt mingis osas on kannatanu menetluskulud seotud esitatud tsiviilhagi menetlemisega. Kolleegium leiab, et arvestades asjaolu, et kannatanu on esitatud mittevaralise kahju nõude kindlas summas, mis on maakohtu poolt rahuldatud täpselt 50% osas, on maakohtu poolt igasuguse põhjenduseta

§ 182

lg 3 kohaldamata jätmine käsitatav kriminaalmenetluse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes, milline on aga ringkonnakohtu poolt kõrvaldatav.

Valitud esindaja poolt kohtule esitatud taotluse( 2 kd. t.lk. 104) kohaselt on hagiavalduse esitamise ja selle koostamisega seonduvalt kulunud esindajal aega 5,1 tundi. Arvestades taotluses ära näidatud tunni hinnaks 100,00 eurot, mis on kolleegiumi arvates mõistlik, on esindaja poolt tsiviilhagiga seonduvaks kuluks koos käibemaksuga 612,00 eurot. Arvestades kohtu poolt tsiviilhagi rahuldamist taotletust pool, leiab kolleegium, et pool eelnimetatud summast so 306,00 eurot tuleb jätta kannatanu YY enda kanda. Seega kuulub nimetatud summas süüdistatava poolt kannatanu YY kasuks väljamõistetud menetluskulu vähendamisele ja kohtuotsus, millega mõisteti A.Kullamaalt välja kannatanu YY kasuks menetluskuluna 3222,00 eurot, tühistamisele. Uue otsusega tuleb A.Kullamaalt YY kasuks õigusabiga seotud kulude katteks välja mõista 2916,00 eurot. 20 12. Kaitsja on vaidlustanud maakohtu otsuse ka osas, millega A.Kullamaa suhtes kohaldati tõkendina elukohast lahkumise keeldu. Kaitsja märgib, et vastavas osas puudub kohtuotsuses igasugune põhjendus. Kolleegium sellise etteheitega nõustub. Maakohus on otsuse põhiosas ( otsuse lk 13) küll märkinud, et A.Kullamaa suhtes tuleb kuni kohtuotsuse jõustumiseni kohaldada tõkendina elukohast lahkumise keeldu, kuid nõuetekohast põhjendamiskohustust pole maakohus täitnud. Kolleegium hindab sellist rikkumist oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks

§ 339lg 2 mõttes, milline on aga ringkonnakohtu poolt kõrvaldatav.

Kolleegium osutab, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole A.Kullamaa suhtes kogu menetluse vältel tõkendit kohaldatud. Kolleegium ei tuvastanud ühtegi

§ 127

lg 1 ettenähtud alust, mis tingiks alles kohtuotsusega süüdistatava suhtes tõkendi kohaldamist. Seetõttu kolleegium leiab, et maakohtu otsus A.Kullamaa suhtes tõkendi kohaldamise osas kuulub tühistamisele kuivõrd puuduvad seaduslikud alused A.Kullamaa suhtes

§ 128ettenähtud tõkendi kohaldamiseks.

13. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p 4; § 338 p 2,3; § 339 lg 2; § 340 lg 2 p 4,6 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu

1. septembri 2017 aasta kohtuotsuse osaliselt ja teeb väljamõistetud menetluskude osas uue otsuse. Kaitsja poolt esitatud apellatsiooni rahuldab osaliselt.
2. Valitud kaitsja esitas taotluse A.Kullamaale apellatsioonimenetluses õigusabiga seotud kulude hüvitamiseks summas koos käibemaksuga 3000.00 eurot. Menetlustoimingutena on kaitsja märkinud maakohtu otsuse analüüs ja apellatsiooni koostamine 15 tundi, kannatanu seisukohaga tutvumine ja valmistumine ringkonnakohtu istungiks 3 tundi, osalemine ringkonnakohtu istungil 1 tund. Kannatanu lepinguline esindaja esitas taotluse kannatanu YY-le apellatsioonimenetlusega seotud kulude hüvitamiseks koos käibemaksuga summas 690,00 eurot. Menetlustoimingutena on märgitud maakohtu otsuse analüüs ja selgitamine kannatanule 1,5 tundi, apellatsiooni analüüs ja vastuse koostamine 3,25 tundi ja esindamine kohtuistungil 1 tund. Kolleegium leiab, et taotlused kuuluvad rahuldamisele. Kaitsja ja kannatanu lepingulise esindaja poolt näidatud menetlustoimingud on olnud vajalikud ja nendeks kulutatud aeg mõistlikes piirides, kohtuistungi kestus on õigesti kajastatud mistõttu taotluste rahuldamata jätmiseks alused puuduvad.

§ 185

lg 1 kehtestab muuhulgas, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337lg 1 p 4 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

Seega kuuluvad apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulud A.Kullamaale ja YYile hüvitamisele taotlustes esitatud määras. (allkirjastatud digitaalselt) 21