Obsah (5)

§ 657§ 693§ 162§ 174§ 173

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ulvi Loonurm ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 16.02.2018, Tallinn Tsivi

§ 657lõike 1 punkt 2).

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Samuti jaotab ringkonnakohus kolmes kohtuastmes kantud menetluskulud. 16. Ringkonnakohus lähtub asja lahendamisel Riigikohtu seisukohtadest õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel käesolevas asjas, mis on asja uuesti läbivaatavale kohtule

§ 693lõikest 3 tulenevalt kohustuslikud.

Riigikohus selgitas lahendis nr 3-2-1-69-17 mh, et maakohus kohaldas asja lahendamisel valesti materiaalõiguse norme ja rikkus otsust põhjendamata jättes oluliselt menetlusõiguse normi; et maakohtu otsusest ei nähtu, millisel õigusnormil põhineb järeldus, et kostja pidanuks hagejaga kokkulepitud tööaega rahvus- ja riigipühade võrra vähendama; et TLS defineerib nii summeeritud tööaja kui ületunnitöö mõisted ning näeb ette summeeritud tööaja ning ületunnitöö arvestamise ja hüvitamise üldised põhimõtted; et TLS ega muu õigusakt ei sätesta summeeritud tööaja arvestamise ega ületunnitöö kindlakstegemise ja hüvitamise täpsemat korda; et üldjuhul täidab töötaja tööülesandeid kokkulepitud tööajal, kuid TLS § 44 lõige 1 võimaldab pooltel leppida kokku, et töötaja kohustub töötama üle kokkulepitud tööaja; et summeeritud tööaja arvestuse korral on ületunnitöö kokkulepitud tööaega ületav töö arvestusperioodi lõpul; et TLS-st ega ühestki teisest õigusaktist ei tulene, et summeeritud tööaja arvestuse korral tuleb ületunnitöö kindlakstegemiseks vähendada töötaja kokkulepitud tööaega rahvus- ja riigipühale langeva tööaja võrra; et asjaolu, et tööpäev langeb rahvus- ja riigipühale, ei ole töö tegemisest keeldumise muuks seaduses ettenähtud põhjuseks TLS § 19 punkti 6 tähenduses; et eeltoodust tulenevalt ei vähendata töötaja kokkulepitud tööaega rahvus- ja riigipühal töötamise aja võrra, mistõttu ka juhul, kui summeeritud tööaja arvestusperioodis on töötaja kokkulepitud tööajale langevaid rahvus- ja riigipühi, arvestatakse ületunnitööks üksnes tööaeg, mis ületab arvestusperioodi lõpuks kokkulepitud tööaega; et vastupidine tõlgendus võiks viia mh järelduseni, et töötajale tuleb ületunnitöö eest maksta tasu ka juhul, kui ta ei pidanudki töögraafiku järgi rahvus- ja riigipühal töötama ega ole seda ka teinud; et ringkonnakohus peab asja läbivaatamisel tegema kindlaks, kas hageja tegi ületunnitööd ja kui hageja tegi ületunnitööd ning kostja on maksnud selle eest kokkulepitud töötasu, võib olla põhjendatud kostja alternatiivne vastuväide, et hagejal on õigus saada lisaks üksnes 0,5-kordset tasu; õige on, et hagi ei ole aegunud ning et hageja ei pidanud vaidlustama kostja kehtestatud töögraafikuid ja tööaja arvestamise korda.

1. Riigikohtu kohustuslikest seisukohtadest tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et hageja nõue ei ole aegunud. Maakohtu otsus on selles osas (punktis 7) asjakohaselt põhjendatud. Apellandi käsitluse kohaselt nõustus töötaja töösuhte ajal tööandja poolt kehtestatud normtöötundide arvestusega ja tööajatabelitega, samuti tööaja graafikutega, ega vaidlustanud tööandja vastavaid korraldusi, mistõttu on hageja nõue ITVS § 6 lõike 1 alusel aegunud. Kolleegium 5 on seisukohal, et apellant jätab ebaõigesti tähelepanuta maakohtu poolt kohaldatud enne 01.01.2018 kehtinud ITVS § 6 lõike 3, milline reguleeris töövaidlusorganile avalduse esitamise ajal erinormina (sama sätte lõike 1 suhtes) töötasu nõude aegumistähtaega. Ületunnitöö tasu on osa töötasust (TLS § 44 lõige 7).
2. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et töötajale makstud lisatasu ei saa tema nõusolekuta tagantjärgi arvestada tasuna ületundide eest. Maakohus on õigesti märkinud, et sellisel juhul oleks tegemist tööandja poolt teostatava tasaarvestusega juba makstud töötasuga (lisatasu tagasinõue) ja sellise toimingu tegemist peab vastavalt TLS § 78 lõikele 1 andma töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusoleku. Hageja nõusolekut andnud ei ole.
3. Riigikohtu kohustuslikest seisukohtadest tulenevalt nõustub ringkonnakohus apellandiga, et vaidlustatud otsusest ei nähtu, millisel õigusnormil põhineb maakohtu järeldus, et kostja pidanuks hagejaga kokkulepitud tööaega vähendama nende rahvus- ja riigipühade võrra, mis langesid töönädala sisse (esmaspäevastreedeni). Samuti, et TLS-st ega ühestki teisest õigusaktist ei tulene, et summeeritud tööaja arvestuse korral tuleb ületunnitöö kindlakstegemiseks vähendada töötaja kokkulepitud tööaega rahvus- ja riigipühale langeva tööaja võrra. Seega ei ole hageja ja maakohtu vastupidine seisukoht põhjendatud.
4. Järgnevalt tuvastab kolleegium vastavalt Riigikohtu juhistele, kas esitatud tõenditest nähtuvalt tegi hageja vaidlusalusel perioodil ületunnitööd. Poolte vahel puudub vaidlus, et kokku oli lepitud summeeritud tööaja arvestus 4-kuuliste perioodidena (märts-juuni, juuli-oktoober, november-veebruar) ning täistööaeg 40 tundi nädalas. Seega tuleb võimaliku ületunnitöö tuvastamiseks võrrelda iga arvestusperioodilõpus töötaja tegelikult töötatud töötunde ja normtöötunde arvestusperioodi jooksul, arvestades seejuures töövõimetuslehel ja puhkusel oldud tunde. Töötaja ei vaidlustanud tööandja poolt töövaidluskomisjonis esitatud tööajatabeleid (tvk t lk 55-57, hageja arvestus t lk 21) ega neist nähtuvaid igas kuus tegelikult töötatud töötunde: 2014.a juulis 184, augustis 135, septembris 120, oktoobris 160, novembris 160 ja detsembris 178; 2015.a jaanuaris 168, veebruaris 165, märtsis 176, aprillis 176, mais 168, juunis 173, juulis 184, augustis 88, septembris 152, oktoobris 120, novembris 168, detsembris 178; 2016.a jaanuaris 70, veebruaris
5. Seega on tõendatud, et I perioodil (2014.a juuli-oktoober) töötas hageja tegelikult kokku 184+135+120+160=599 töötundi, II perioodil (2014.a november-2015.a veebruar) kokku 160+178+168+165=671 töötundi, III perioodil (2015.a märts-juuni) kokku 176+176+168+173=693 töötundi, IV perioodil (2015.a juuli-oktoober) kokku 184+88+152+120=544 töötundi, V perioodil (2015.a november-2016.a veebruar) kokku 168+178+70+0=416 töötundi.
6. Poolte vahel on vaidlus normtöötundide arvestamise üle. Eelnevalt tuvastas kolleegium Riigikohtu seisukohtadele tuginedes, et hageja käsitlus, mille kohaselt ei tuleks normtöötundide arvestamisel võtta arvesse vastavasse kuusse töönädala sisse langevaid riigipühi (ehk et normtunde tuleks arvestada ainult kalendrisse märgitud nn mustade päevade järgi), ei ole kooskõlas kehtiva seadusandlusega. Muid vastuväiteid tööandja poolt arvestatud ja tööajatabelitest nähtuvatele normtöötundidele ei ole hageja esitanud. Seega võtab kolleegium võimalike ületundide arvestamisel aluseks tööandja poolt arvestatud ja tööajatabelitest nähtuvad normtöötunnid: I perioodil (2014.a juuli-oktoober) kokku 6 184+176+184=712, millest töötaja oli hagi 33 tundi ja puhkusel 56+24 tundi; II perioodil (2014.a november-2015.a veebruar) kokku 160+178+168+165=671; III perioodil (2015.a märts-juuni) kokku 176+176+168+173=693; IV perioodil (2015.a juuli-oktoober) kokku 184+168+176+176=704, millest töötaja oli puhkusel 80+24+56 tundi; V perioodil (2015.a november-2016.a veebruar) kokku 168+178+173+160=679, millest töötaja oli haige 103+144 tundi ja haige 16 tundi. Seega vastavad töötaja tegelikult töötatud töötunnid tööandja kehtestatud normtöötundidega kõigil arvestusperioodidel ja ületundide tegemine tõendamist ei leidnud ning hagi tuleb jätta rahuldamata.
7. Hagi rahuldamata jäämise ja kostja määruskaebuse ning apellatsioonkaebuse rahuldamise alusel jäävad poolte menetluskulud kõigis kolmas kohtuastmes hageja kanda (

§ 162lõige 2).

Kostjale hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus kindlaks mõistliku aja jooksul peale käesoleva kohtuotsuse jõustumist (

§ 174lõige 4, § 177 lõige 2).

Ringkonnakohus lähtub menetluskuludega seonduvate otsustuste tegemisel apellatsioonkaebuses esitatud taotlusest jätta menetluskulud hageja kanda (t lk 43pöördel). 06.02.2018 menetlusdokumendis avaldas apellant, et on valmis ise kandma kassatsiooniastme kulud ning ei esita antud etapis menetluskulude nimekirja ega soovi nende väljamõistmist vastustajalt. Vastavalt

§ 173

lõikele 2 määrab kohus menetluskulude jaotuse sõltumata sellest, kas menetlusosalised seda taotlevad. Menetluskulude jaotuse alusel nende rahaliselt kindlaksmääramiseks menetluskulude nimekirja esitamine on poole õigus, mitte kohustus, mistõttu realiseerub apellandi tahe mitte vastaspoolelt menetluskulude hüvitist saada sel teel, et apellant ei esita peale käesoleva otsuse jõustumisest vastavat taotlust maakohtule. Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/