KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 01.02.2018, Tallinn Haldusasja number 3-17-594

) § 6 lg 1). 4. LKF jättis 13.02.2017 vaideotsusega XX vaide rahuldamata. Vaideotsuse põhjenduse kohaselt ei sisalda kehtiv

erandit, mis annaks võimaluse tühistada makseteatist XX viidatud põhjustel. Asjakohane pole viide

§ 6

lg-s 1 sätestatud erandile, sest sõidukiga liiklusregistris tehtud toiming tõi automaatselt kaasa kohustuse sõlmida koheselt liikluskindlustuse leping.

1. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada LKF-i 20.12.2016 makseteatis ja 13.02.2017 vaideotsus ning keelata LKF-l haldusakti andmine automaatse liikluskindlustuse rakendamiseks ja kindlustusmakse nõudmiseks sõiduki eest vaidlusalusel perioodil. Tallinna Halduskohus võttis 29.03.2017 määrusega kaebuse menetlusse LKF 20.12.2016 makseteatise ja 13.02.2017 vaideotsuse tühistamise nõuetes, mitte aga keelamisnõudes.
2. Tallinna Halduskohus jättis 02.06.2017 otsusega XX kaebuse rahuldamata. Halduskohus nõustus vastustaja 20.12.2016 makseteatises ja 13.02.2017 vaideotsuses esitatud põhjendustega. Puudub vaidlus, et sõiduk kustutati 30.06.2016 ajutiselt liiklusregistrist ja kaebaja kanti 19.08.2016 selle omanikuna registrisse. Seega polnud ajavahemikul 30.06– 19.08.2016 sõiduk hõlmatud kindlustuskohustusega (

§ 4p 1).

Kuna sõiduki ajutise liiklusregistrist kustutamise lõppemisel (19.08.2016) jäeti kohustusliku liikluskindlustuse leping sõlmimata, rakendus sundkindlustus (

§ 60lg 2).

Tähtsust ei oma asjaolu, et sõiduk polnud liikluses osalemiseks tehniliselt korras. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 7. XX palub 25.06.2017 apellatsioonkaebuses ja 15.01.2018 täiendavas seisukohas tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. 2

§ 66

lg 1 kohaselt kohaldatakse automaatse liikluskindlustuse kindlustusmakse ja omavastutuse summa makseteatiste kättetoimetamisele haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatud korda. Kaebajale on pandud makseteatisega kohustus ning kuna kaebajal on seadusest tulenev õigus seda vaidlustada, tuli see haldusakt HMS § 62 lg 2 alusel kätte toimetada. HMS § 26 lg 1 kohaselt toimetatakse dokumendi postiga kättetoimetamise korral dokument menetlusosalisele kätte taotluses märgitud aadressil tähtkirjaga. Halduskohus on otsuse tegemisel lisaks materiaalõigusnormide väärale tõlgendamisele jätnud hindamata kaebaja väited selle kohta, et vaidlustatud haldusakt on tühine, kuna selle väljaandmise aluseks ja eelduseks olevaid haldusakte (

§ 65) ei ole kaebajale kätte toimetatud.

Vastupidine tõlgendus oleks vastuolus mh haldusmenetluse üldpõhimõtetega, andes esimese makseteatise väljastamisest sõltumata vastustajale piiramatu võimaluse omakasu ajendil kohe 90-päevase perioodiga makseteatiste väljastamiseks. Kaebaja ei ole kunagi kätte saanud 02.09.2016 postitatud eelteatist. Samuti on vastustaja möönnud, et kaebaja pole kunagi kätte saanud väidetavalt 22.09.2016 väljastatud makseteatist. Vastustaja väide, et 20.12.2016 makseteatises kajastus ka esimese makseteatise nõue (31 eurot), on asjakohatu. Väljastusteatega tähtkirja saatmine ei ole kirja kättetoimetamine. Asjaolu, et kaebaja sai ühe selliselt saadetud kirja juhuslikult kätte, ei tähenda, et väljastusteatega kättetoimetamine oleks õiguspärane ning et kättetoimetamata jäänud haldusakti ei peaks kätte toimetama seaduses sätestatud korras. Kui vastustaja oleks toimetanud kaebajale nõuetekohaselt kätte esimese makseteatise (30 päeva eest), siis oleks kaebaja saanud anda sellele hinnangu ning vajadusel esitada oma seisukohti vaide- või kohtumenetluses. Täna sellist akti ja seega ka vaidlustamise võimalust ei ole. 90 päeva pikkuse perioodi kohta makseteatise esitamist ei muuda õiguspäraseks ka asjaolu, et selle alaserva on märgitud esimeses makseteatises nõutud summa. See viide ei oma mingit õiguslikku tähendust ega anna õiguslikku alust 90 päeva pikkuse perioodi kohta makseteatise koostamiseks. 8. LKF palub 08.08.2017 vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Halduskohus leidis õigesti, et

§ 60

lg 2 näol on tegemist sättega, mille kohaldamisel puudub vastustajal diskretsiooniõigus, sh puudub vastustajal automaatse liikluskindlustuse rakendamisel kaalumisõigus. Registri andmetel oli kaebaja makseteatises märgitud perioodil kindlustuskohustusega isik. Vastustajal on tulenevalt liikluskindlustuse seadusest kohustus tugineda registri andmetele. See on automaatse liikluskindlustuse efektiivse toimimise jaoks olulise tähtsusega.

§ 11

lg 1 ja vastustaja ning Eesti riigi vahel sõlmitud haldusleping näevad ette, et vastustaja peab tagama automaatse kindlustuse rakendumise ja toimimise ning selle raames peab pidevalt ja süsteemselt kontrollima kindlustuskohustuse täitmist liiklusregistri ja liikluskindlustusregistri andmete võrdlemise teel. Kaebaja leiab ekslikult, et tema sõidukile peaks kohalduma 12 kuu pikkune kindlustuskohustusest vabastamise periood (

§ 6lg 1).

Nimetatud periood kehtib ainult sellisel juhul, kui täidetud on kaks olulist eeldust. Esiteks ei tohi viimase kindlustuslepingu lõppemise järgselt 12 kuud sõidukit kasutada selleks, et erand rakenduks. Samuti peab sõiduk kogu selle aja vältel olema liiklusregistris arvel, et oleks võimalik kontrollida erandi olemasolu ja kestvust. Registri andmetel lõppes sõiduki suhtes viimane kehtiv kindlustuskaitse 16.05.2016, mil kindlustusandja luges sõiduki majanduslikel põhjustel mittetaastatavaks. Peale seda hakkas sõiduki suhtes kehtima

§ 6lg-s 1 sätestatud erand, mis katkes registri andmetel 30.06.2017.

Põhjus, miks periood katkes, tuleneb sellest, et 30.06.2016 rakendus registris sõiduki suhtes ajutine kustutamine, mis lõpetab 12 kuu 3

§-i 65 tuleb pidada informatiivseks sätteks, mis ennekõike määrab vastustaja kohustuse edastada makseteatis. Vastustaja edastas kaebajale 02.09.2016 esimese makseteatise eelteavituse tavapostiga sel hetkel vastustajale teada olnud (rahvastikuregistrist pärinevale) aadressile. Teise makseteatise eelteavitust kaebajale tavapostiga ei edastatud. Esimese makseteatise kättetoimetamine ebaõnnestus hoiutähtaja möödumise tõttu. Esimesele makseteatisele eelnes eelpool mainitud eelteavitus automaatkindlustuse ohu kohta. Selle sai kaebaja tavaposti teel kätte 03.09.

1. Vastustaja esitas kaebajale eelteavituse, et sõidukile tekib alates 22.08.2016 sundkindlustus, kui kindlustuslepingut ei sõlmita või sõidukit registrist ajutiselt või alaliselt ei kustutata. Vaatamata sellele ei langenud kaebaja sõiduki suhtes ära automaatse liikluskindlustuse alused. Vaidlusalune makseteatis edastati kaebajale 21.12.2016 ja avaldaja sai selle kätte 10.01.
2. Viited esimese makseteatise (nr 280481) võimalikele puudustele on asjakohatud. Vaidlust ei ole, et teine makseteatis (nr 315662) toimetati kaebajale kätte vastavalt haldusmenetluse seaduses sätestatud nõuetele. Tähitud kirjaga saadeti ka esimene makseteatis (nr 280481), kuid postiteenust pakkuval ettevõttel ei õnnestunud tähitud kirja üleandmine ja samuti ei tuldud kirjale postkontorisse järele. Kaebaja aadressile oli jäetud teavitus tähitud kirja olemasolu kohta ja palutud sellele järele tulla. Asjaolu, et teisel makseteatisel kajastub viide esimesele, väidetavalt kätte toimetamata makseteatisele, ei mõjuta teise makseteatise kehtivust ega muuda seda õigusvastaseks. Makseteatis on eraldiseisev haldusakt ja ühe haldusakti kätte toimetamata jätmine ei mõjuta kuidagi järgneva kehtivust või selle andmise õigust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Kaebus on esitatud 20.12.2016 makseteatise nr 315662, millega nõutakse kaebajalt kindlustusmakse 73 eurot tasumist perioodi 21.09.–19.12.2016 eest, ja selle kohta käiva 13.02.2017 vaideotsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebuses on kaebaja leidnud, et sellele eelnenud perioodi 22.08.–20.09.2016 kohta 22.09.2016 väljastatud makseteatis nr 280481, millega nõutakse kindlustusmakse 31 euro tasumist, ning selle kohta 02.09.2016 postitatud eelteatis on samuti õigusvastased. Kaebaja ei ole 22.09.2016 väljastatud makseteatist ja seda puudutavat 02.09.2016 eelteatist väidetavalt kätte saanud ega vaidlustanud vaidemenetluses ja kaebuses. Kuna 22.09.2016 makseteatis on eraldi haldusakt ning selle õiguspärasusest ei sõltu vaidlustatud 20.12.2016 makseteatise õiguspärasus, ei võta ringkonnakohus HKMS § 41 lg-st 1 lähtuvalt seisukohta 22.09.2016 makseteatise ega selle eelteatise õiguspärasuse kohta, sest see ei ole hõlmatud kaebuse ega apellatsioonkaebuse nõudega. Vastuseks nende kohta apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus siiski järgmist.
4. Kaebaja hinnangul on teine (20.12.2016) makseteatis

§ 65

järgi õigusvastane mh põhjusel, et selle väljastamise eelduseks oli esimese makseteatise kaebajale kättetoimetamine. Isegi kui apellatsioonkaebuses esitatud väited esimese makseteatise kaebajale kätte toimetamata jätmise kohta on põhjendatud, ei sõltuks sellest kummagi makseteatise õiguspärasus HMS § 54 järgi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul 22.09.2016 ja 20.12.2016 makseteatised omavahel seotud määral, et esimese makseteatise väidetava kättetoimetamata jätmise tõttu puudus vastustajal õigus teist makseteatist kaebajale väljastada. 4

§ 65järgi esimese makseteatise väljastamine, mitte selle kättetoimetamine.

Eeltoodu tõttu ei saa esimesest makseteatisest praegusel juhul sõltuda vaidlustatud 20.12.2016 makseteatise õiguspärasus ja kehtivus. Vaidlust ei ole, et

§ 65

järgi tuleb vastustajal esmalt esitada makseteatis 30 päeva pikkuse kindlustusperioodi kohta ja alles pärast seda on võimalik esitada järgnev makseteatis 90 päeva pikkuse kindlustusperioodi kohta. Seetõttu leiab kaebaja ekslikult, et vastustajal on võimalik väljastada omakasu ajendil kohe 90 päeva pikkuse kindlustusperioodi kohta makseteatist. 11. Sõiduki suhtes tekkis registrisse kandmisega kindlustuskohustus

§ 60

lg 2 alusel, mille järgi tekib automaatse liikluskindlustuse kindlustussuhe fondi ja kindlustuskohustusega isiku vahel, kui liiklusregistris registreeritud sõiduki puhul (v.a vanasõiduk ja võistlusauto) on kindlustuskohustus täitmata. Vaidlus puudub, et tegemist ei ole vanasõiduki ega võistlusautoga, mille suhtes on sätestatud erand sellise sundkindlustuse kohaldamisest (

§ 60lg 1 p 1 ja § 60 lg 2).

Muul juhul kehtib kindlustuskohustus kõikide registrisse kantud sõidukite (sh romuliste) suhtes. Kaebaja väitel on praegusel juhul tegemist avariilise, liikumisvõimetu ning kindlustusseltsi poolt hävinenuks tunnistatud sõidukiga. Samas puudub vaidlus, et sõidukit pole lõplikult liiklusregistrist kustutatud. Selleks peab liiklusseaduse (LS) § 77 lg 1 p 4 ja lg 6 p 2 järgi olema Maanteeametile esitatud nõuetekohane lammutustõend (vt ka õiguskantsleri 21.04.2014 seisukoht nr 6-1/140505/1401753 „Automaatne liikluskindlustus liikluses mittekasutatavalt mootorsõidukilt ja lammutustõendi nõue sõiduki liiklusregistrist kustutamiseks“). Sellist tõendit saavad väljastada ohtlike jäätmete käsitluslitsentsi ja jäätmeluba omavad ettevõtted, kelle tegevusvaldkonna hulka kuulub romusõidukite kogumine ja taaskasutamine (vt Maanteeamet. Sõiduki lammutamine. Kättesaadav: https://www.mnt.ee/et/soiduk/soiduki-lammutamine). Samuti ei esine praegusel juhul alust registrikande peatamiseks (LS § 77 lg 81). Ringkonnakohtu hinnangul olid samas täidetud

§ 6lg 1 alusel sõiduki liiklusregistrist ajutise kustutamise eeldused.

12.

§ 6

lg 1 järgi ei ole kindlustuskohustust lepingu lõppemisele järgneva 12 kalendrikuu jooksul tingimusel, et sellel ajavahemikul ei osaleta sõidukiga liikluses ega kasutata sõidukit muul viisil, mis võib põhjustada kindlustusjuhtumi.

§ 6

lg 1 rõhutab eraldi, et selle tähtaja jooksul ei rakendata sõidukile automaatset liikluskindlustust (vt ka

§ 60lg 4).

Sel perioodil peab kahju põhjustaja viimase lepingu järgne kindlustusandja või kahjustatud isiku kindlustusandja kahjustatud isikule kahju hüvitama, kui kahju põhjustaja ei pidanud kinni

§ 3

lg-s 2 sätestatud sõidukiga liikluses osalemise keelust ja sõidukiga põhjustati kahju (

§ 36lg 2).

Sel juhul on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue isiku vastu, kes vastutab kindlustuskohustuse täitmise eest (

§ 55). 13.

Praegusel juhul ei ole vaidlust, et kaebaja sõiduki suhtes lõppes kindlustuskohustus 16.05.2016 ja sellest alates hakkas sõiduki suhtes kehtima

§ 6lg-s 1 sätestatud erand.

Selle sätte kehtestamise on tinginud ennekõike nende isikute huvid, kes soovivad oma sõidukeid vaid hooajaliselt kasutada (Riigikogu XII koosseisu liikluskindlustuse seaduse eelnõu 423 SE seletuskiri, lk 15 ja 17). Sätte kohaldamisala on siiski oluliselt laiem, tagades igale kindlustuskohustusega isikule õiguse kasutada 12-kuulist kindlustuskohustuseta perioodi iga kord, kui kindlustusleping tema sõiduki suhtes lõpeb (samas, lk 16).

§ 6

lg-s 1 sätestatud erand liikluses mittekasutatava sõiduki suhtes on seda eesmärgipärasem, kui isik soovib selle perioodi jooksul lasta nt oma sõiduk nõuetekohaselt lammutada. Sellise erandi kohaldumisel kogu 12 kuu pikkuse perioodi vältel ei oleks vastustaja saanud rakendada kaebaja sõiduki suhtes automaatset liikluskindlustust. Sellisel juhul puudus vastustajal õiguslik alus esitada kaebajale nii esimene (22.09.2016) kui ka teine (20.12.2016) makseteatis. 5

§ 6

lg-s 1 sätestatud erand kaebaja sõiduki suhtes pärast seda, kui sõiduki võõrandamise järel kustutati see ajutiselt registrist ja alles seejärel registreeriti kaebaja nimele. Halduskohus on nõustunud vastustajaga, et kuna sõiduk ilmus kaebaja nimele registreerimisel tagasi liiklusregistrisse, aga selle suhtes oli registrisse kandmisest tulenev ja

§ 4

p-s 1 sätestatud kindlustuskohustus täitmata, rakendus liikluskindlustuse lepingu sõlmimata jätmise tõttu sõiduki suhtes sundkindlustus. Ringkonnakohtu hinnangul on just

§ 6

lg-s 1 sätestatud erand mõeldud sellist sundkindlustust välistama, kui sõiduki puhul on täidetud

§ 6lg-s 1 nimetatud tingimused.

Praegusel juhul on ringkonnakohtu hinnangul need tingimused täidetud. 15. Vaidlust ei ole, et asjassepuutuval ajavahemikul ei osaletud sõidukiga liikluses ega kasutatud sõidukit muul viisil, mis oleks võinud põhjustada kindlustusjuhtumi. Vastustaja leiab, et

süstemaatilise tõlgenduse järgi tuleb selle § 6 lg-s 1 sätestatud erandi kohaldumiseks hinnata täiendavalt, kas sõiduk on olnud kogu asjassepuutuval perioodil liiklusregistris arvel, sest üksnes selle tingimuse täitmisel on võimalik kontrollida

§ 6lg-s 1 sätestatud erandi olemasolu ja kestvust.

Ringkonnakohtule ei nähtu, et selline täiendav tingimus tuleneks

§ 6lg-st 1 või oleks selgelt sätestatud mujal seadusetekstis.

Seetõttu ei ole ringkonnakohtu hinnangul vastustaja eelnimetatud tõlgendus kooskõlas põhiseaduse §-s 14 sätestatud seaduslikkuse põhimõttega, mille järgi on avalik võim õigustatud tegutsema üksnes siis, kui seadus annab selleks volituse, ja avaliku võimu sekkumine eraõiguslikku sfääri saab toimuda seadusega kindlaks määratud tingimustel ning ulatuses (vt nt Riigikohtu 31.10.2000 otsus nr 3-3-1-41-00, p 4). Praegusel juhul puudus

§ 6

lg-s 1 sätestatud erandi kohaldumise tõttu vastustajal seega õigus nõuda kaebajalt automaatse liikluskindlustuse kindlustusmakset vaidlusaluse perioodi eest.

1. Eeltoodust lähtuvalt rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja tühistab Tallinna Halduskohtu 02.06.2017 otsuse. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ja tühistab LKF-i 20.12.2016 makseteatise nr 315662 ja 13.02.2017 vaideotsuse.
2. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebajale on õigusabi andnud TsMS § 218 lg 1 p-s 2 esitatud tingimustele vastav lepinguline esindaja. Halduskohtus on kaebaja taotlenud vastustajalt menetluskulude väljamõistmist summas 378 eurot. Teenust osutati esimese astme kohtu menetluses nelja ja poole tunni eest. Need kulud ei hõlma riigilõivu. Kulude kandmine on tõendatud.
3. Kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes on väiksemad kui esimese astme kohtus. Kaebaja taotleb vastustajalt tema kasuks välja mõista apellatsioonimenetluses kantud kulu 294 eurot. Tegemist on esindajakuludega, millele lisandub riigilõiv 15 eurot. Teenust osutati apellatsioonimenetluses ümardatult kolme ja poole tunni eest. Apellatsioonkaebuses esitatud väited on olulisel määral uued võrreldes kaebuses esitatutega. Kulude kandmine on tõendatud.
4. Kokku tuleb seega LKF-lt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulude katteks esimese astme kohtumenetluses ja apellatsioonimenetluses 672 eurot, millele lisandub riigilõiv 30 eurot (kokku 702 eurot). HKMS § 108 lg 1 alusel tuleb jätta vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 6