Obsah (9)

§ 1045§ 130§ 134§ 1050§ 139§ 1043§ 1044§ 104§ 127

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 13. veebruar 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-

§ 1045lg 1 p 2), mis võiks olla hagejale kahju tekkimise aluseks.

Kohus asus seisukohale, et puudub kostja tegu, millega kostja oleks hagejale kahju tekitanud. Samuti ei tuvastanud kohus kostja poolt seaduses sätestatud kohustuse rikkumist või üldise käibekohustuse rikkumist, mis oleks toonud kaasa kostja vastutuse tegevusetus korral. Kuna kohus ei tuvastanud kostja õigusvastast tegu ega ka tegevusetust, ei andnud kohus hinnangut hageja varalise (

§ 130

) ja mittevaralise (

§ 134

) kahju suuruse kohta ega hindama kostja süüd kahju tekitamisel (

§ 1050

lg 1) või hageja enda osas kahju tekkimises (

§ 139lg 1 ja lg 3).

5 MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme tõendite ebaõige hindamise tõttu. Kostja esitatud fotodelt (tl 36) nähtub, et asfaltkate hageja kukkumiskohas on vähemalt märg. Võttes arvesse õhutemperatuuri, siis suure tõenäosusega oli seal jää. Tunnistaja L.S. kinnitas oma ütlustega, et autopesula väljasõidu ala oli libe jää tõttu. Ka tunnistaja N.S. ütluste kohaselt oli õnnetusjuhtumi päeval külm ilm ja õhtutemperatuur oli umbes 0 või +/- 2 kraadi. Tunnistaja märkis, et soolaga puistatakse tavaliselt kell 8 hommikul ja tol päeval tunnistaja seda ise ei teinud. Tunnistaja puistas kukkumiskohta pärast hageja kukkumist. Tunnistaja N.S. märkis, et kui autopesula uksed on avatud, siis hoiatussilti ukse peal näha ei saa. Seega on maakohus vääralt hinnanud tõendeid, mis tõi kaasa ebaõige otsuse tegemise.
2. Kostja (vastustaja) vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Maakohtu otsusega on õigesti tuvastatud, et puudus tegu, millega vastustaja oleks apellandile kahju tekitanud. Maakohus tugines Eesti Ilmateenistuse vaatlusandmetele perioodil 1213.03.2015, tunnistajate L.S. ja N.S. ütlustele. Eelnevate tõendite pinnalt ei saanud kohus jõuda muule järeldusele kui see, et kostja oli teinud kõik mis seaduse kohaselt vajalik ja puudub kahju hüvitamise eelduseks olev tegu. Samas, isegi kui autopesula väljasõidu esine ala oleks olnud libe (mida vastustaja ei mööna), siis ei oleks vastustaja saanud tankla territooriumi korrashoiuks ja võimaliku vigastuse vältimiseks teha enamat kui ta juba teinud oli. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud uusi seisukohti kahju suuruse osas. Seetõttu jääb vastustaja ka ringkonnakohtus enda maakohtus esitatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus tühistab TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel maakohtu otsuse ja teeb asja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldab osaliselt hagi. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitis kokku 939,61 eurot, sh varalise kahju hüvitis summas 439,61 eurot ja mittevaralise kahju hüvitis 500 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kohaldanud vääralt materiaalõigusnormi ja rikkunud menetlusõiguse normi tõendite hindamisel, mis on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi tegemise.
4. Käesoleval juhul on hagi esitatud kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval (deliktiõiguslikul) alusel. Hageja ise on viidanud kostja vastutuse alusena ehitusseaduse § 29 lõikele 4 (kuni 30.06.
5. a kehtinud redaktsioonis), samuti

§-dele 1043, § 1045 lg 1 p 2 ja mittevaralise kahju osas

§ 134lg 2.

7.1. Riigikohus märkis tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15 (p 13-14), et ka juhul, kui hageja on nõudnud kostjalt kahju hüvitamist

§ 1043

jj alusel, võib hagis esitatud asjaolude kohaselt kostja vastutada hagejale tekitatud kahju eest ka lepingu alusel. Kuigi üldjuhul ei või lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist nõuda deliktiõiguse sätete (

53. ptk) alusel, vastutab kahju tekitaja lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isikule kehavigastuse või 6 tervisekahjustuse tekitamise korral

§ 1044lg 3 järgi ka deliktiõiguse sätete järgi.

Seega vastutab isik kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral eelkõige lepingu alusel, kuid see ei välista nõuet tema vastu deliktilisel alusel. Riigikohus selgitas seejuures, et hüvitisenõuete õigusliku aluse määramine tähendab nõuete kvalifitseerimist, mis on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest. Juhul, kui sama elulise juhtumi korral saab materiaalõiguse järgi esitada sama nõuet erinevatel õiguslikel alustel, ilma et üks nõue välistaks teise, peab kohus selgitamiskohustusest tulenevalt mh välja selgitama, kas hageja soovib nõude rahuldamist üksnes deliktiõiguse alusel või soovib ta tugineda ka lepingu rikkumisele ning kuidas ta viimati nimetatud juhul nõudealused järjestab 7.

1. Hageja ei ole menetluses tuginenud sellele, et poolte vahel oleks võinud olla lepinguline suhe, kuigi asja materjalidest nähtuvalt külastas hageja kostja poolt opereeritavat tanklakauplust, ostes sealt toiduaineid. Hageja sai kukkumise tagajärjel tervisekahjustuse pärast kauplusest väljumist, kui möödus autopesula väljasõidu ustest ja suundus tagasi oma sõiduauto poole. Ringkonnakohus nõustub, et esiletoodud asjaolud ei viita kahju tekkimisele lepingulises suhtes ning maakohtul ei tekkinud kohustust asuda hagejale selgitama võimalust esitada oma nõue lepingust tuleneval alusel. Ehkki kauplusest toodete ostmisel sõlmiti ja täideti ilmselt müügileping, siis ei tähenda see niisuguste kõrvalkohustuste tekkimist, mis allutaksid müüja lepingulisele vastutusele ostjal tekkinud tervisekahju eest väljaspool kaupluse-teenindusettevõtte hoonet. Seega on tegemist deliktiõigusliku nõudega.
2. Hagi rahuldamiseks

§ 1043

alusel tuleb nõude eelduste tasandil kontrollida, kas kostja on oma süülise õigusvastase teoga põhjustanud kannatanule (hagejale) kahju. Selleks tuleb tuvastada, kas ja milline tegu on põhjustanud kannatanul kahju tekkimise (objektiivne teokoosseis) ja kas selline tegu on õigusvastane. Õigusvastase teo tuvastamise korral eeldatakse, et teo toime pannud isikul esineb süü; kontrollida tuleb süüd välistavate asjaolude puudumist. Teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab

§ 1043

jj järgi kahju hüvitama, kui tema tegu on põhjuslikus seoses kahjuga ja ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest seaduse kohaselt. Kostja vastutuse esmaseks eelduseks on see, et kostja tegu oleks õigusvastane.

§ 1045

lg 1 p 2 järgi on isiku tegu eelduslikult õigusvastane, kui selle tagajärjel tekib teisel isikul kehavigastus või tervisekahjustus. Praeguses asjas on tuvastatud ja pooled ei vaidle selle üle, et hageja sai kehavigastuse ja tervisekahjustuse kostja ettevõtte territooriumil, mille tõttu tekkis tal kahju. Kuna hageja sai kehavigastuse ja tervisekahjustuse, on kahju tekitamine saabunud tagajärge arvestades

§ 1045lg 1 p 2 järgi eelduslikult õigusvastane.

1. Ringkonnakohus leiab, et hageja on tõendanud tervisekahju tekkimise. Kukkudes sai hageja raske trauma (vasaku hüppeliigese deformatsioon, jalasääre nihestus, hüppeliigese mitmeluumurd) ja selle tagajärjel tuli hagejal läbida operatsioon. Hageja oli ajutiselt töövõimetu ning tema varaliseks kahjuks on sissetuleku vähenemine. Hageja arvestuste kohaselt oli ta töövõimetu alates
2. märtsist kuni maini
3. Hageja väitel kestis hageja ajutine töövõimetus kaks kuud, mille vältel ta ei saanud töötasu. Maakohtu 29.03.2016 kohtunõudega (I kd tl 99) on kohus palunud Eesti Haigekassal edastada tõendid, millest nähtuks hagejale alates märtsist 2015 kuni tõendi esitamise aja seisuni tasutud töövõimetushüvitise väljamaksed ning teiseks, millelt nähtuks alates märtsist 2015 kuni tõendi esitamise aja seisuni hageja töövõimetusperioodi kestus. Haigekassa täitis kohtunõude 31.03.2016 (I kd tl 108-109) ning sellelt nähtub, et hagejale olid vormistatud töövõimetuslehed alates 13.
4. 2015 kuni 28.05.
5. a. Eesti Haigekassa tõendit nähtuvad ka töövõimetuslehtede eri perioodide eest tasutud väljamaksete summad (kokku väljamaksed 1027,05 eurot). 7 Seega ei ole põhjendatud kostja vastuväited, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud töövõimetust ega selle kestust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud ka vastuväide, et hageja ei ole tõendanud töövõimetuslehtede seost 13.03.2015 juhtunud traumaga. Nii nähtub trauma järgselt 24.03.2015 koostatud statsionaarsest epikriisist (I kd tl 10-12), et pärast operatsiooni paigaldati hageja jalale kipslahas, mida tuli kanda 5 nädalat, lisaks anti ravialane soovitus kanda ortoosi 2 kuu vältel. Seega on traumajärgse ravi kestuse kaudu tõendatud ka hageja töövõimetus selle perioodi kestel.
6. Hageja on esitanud arvestused, millest nähtuvalt oli tema igakuine töötasu keskmiselt 733,30 eurot. Hageja arvestus põhineb tervisekahju tekkimise järgsel ajal (st pärast ajutise töövõimetuse lõppemist ja tööle naasmist) teenitud sissetulekul. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 122 lg 1 kohaselt maksab tööandja töötajale hüvitist haigestumise või vigastuse neljanda kuni kaheksanda kalendripäeva eest 70 % töölepingu seaduse (TLS) § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud töötaja keskmisest töötasust. TLS § 29 lg 8 alusel on kehtestatud Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord (Vabariigi Valitsuse 11.06.
7. a määrus nr 91), mille § 2 lg 2 kohaselt arvutatakse keskmine töötasu arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud. Arvutamise vajaduse tekke kuuks on kuu, millal algas arvutamise vajaduse tekitanud sündmus. Ringkonnakohus märgib, et Vabariigi Valitsuse 11.06.
8. a määrus nr 91 keskmise töötasu arvutamise korra kohta ei ole iseenesest deliktiõigusliku nõude puhul kohustuslik. Määrus kuulub kohaldamisele seaduses ettenähtud juhtudel, seevastu võlaõigusseadus ei näe otseselt ette, et varalist kahju saamata jäänud töötasu näol tuleks arvestada ja tõendada üksnes eelviidatud määruse kohaselt. Kuna aga töötajale arvestatakse töövõimetushüvitisi nii TTOS kui ka ravikindlustuse seaduse (RaKS) alusel lähtudes VV määruse nr 91 järgi arvutatud keskmisest töötasust, siis saab samadest alustest üldjuhul lähtuda ka varalise kahju väljaarvestamisel tervikuna.
9. Ringkonnakohus leiab, et käesoleva asja lahendamisel on võimalik lähtuda hagiavalduse 20.04.
10. a terviktekstis esitatud nõudearvestusest, sh hageja tavapärase töötasu suurusest. Asja materjalidest (mh hageja tööandja Stateer OÜ poolt koostatud palgatõend, I kd tl 16, ning hageja konto väljavõte I kd tl 121) nähtub, et tööandja maksis hagejale nii töötasu kui ka töölähetustega seotud hüvitisi. Lähetustasu ja kuluhüvitisi ei saa pidada kaotatud sissetulekuks käesoleva vaidluse kontekstis, kuna juhul, kui hageja töövõimetuse tõttu töölähetuses ei käinud, siis ei ole tal tekkinud ka lähetustega seotud hüvitiste saamise õigust. Hageja on aga oma 20.04.
11. a menetlusdokumendi kohaselt arvestanud üksnes neid väljamakseid, mida ta on saanud töötasuna. Ringkonnakohtu hinnangul on põhistatud, et hageja töötasu suurus
12. aasta lõpus ja
13. a esimesel poolaastal oluliselt ei erinenud. Kuna Vabariigi Valitsuse määruse nr 91 kohaldamine ei ole iseenesest kohustuslik, siis puudub vajadus tõendada hageja poolt enne 13.03.2015 teenitud keskmise töötasu suurust vastavalt viidatud määrusele.
14. Hageja nõude põhjendatust kinnitab järgnev arvestus. 12.
15. Ajutise töövõimetuse esimese kuni kolmanda kalendripäeva eest töötajale seadustest tulenevat hüvitist ei maksta ning selles osas võib hagejal olla tekkinud kahju. Neljandast kuni kuuenda päevani, saab hagejal olla kahju tekkinud üksnes selles ulatuses, millest on maha arvatud tööandja poolt TTOS § 122 lg 1 alusel hüvitatu. 8 Ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 56 lg 1 kohaselt tekib õigus saada haigushüvitist töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse üheksandast päevast alates. Kuna TTOS 122 lg 1 alusel makstakse töötajale hüvitist haigestumise või vigastuse neljanda kuni kaheksanda kalendripäeva eest 70 % ulatuses keskmisest töötasust, siis ülejäänud 30 % ulatuses võib hagejal samuti olla tekkinud kahju. Alates ajutise töövõimetuse
16. päevast kuni töövõime taastumiseni maksab töötajale haigushüvitist Eesti Haigekassa. RaKS § 54 lg 1 kohaselt maksab haigekassa ajutise töövõimetuse hüvitist 70 % ulatuses arvestatuna ühe kalendripäeva keskmisest tulust. Seega on hageja kahjuks eeskätt 30 % keskmisest töötasust, mida ei kata TTOS ja RaKS alusel masktavad hüvitised. 12.
17. Praegusel juhul jäi hagejal tema enda arvestuste järgi töövõimetuse perioodil saamata 1466,60 eurot. Hageja sai haigekassalt hüvitist kokku 1027,05 eurot. Kuna hüvitist makstakse 70 % ulatuses tegelikust keskmisest töötasust, siis arvestuslikult on haigekassa lähtunud sellest, et hageja oleks tervena teeninud 1467,20 eurot (st 1467,20 eurost 70 % moodustab 1027,05 eurot). Saadud tulemus vastab 60 sendi täpsusega hageja esitatud arvestustele. Ringkonnakohus leiab, et sellistel asjaoludel on põhjendatud lugeda tõendatuks hagejal varalise kahju tekkimine summas 439,61 eurot. Summade arvestuslik erinevus on sedavõrd väike, et menetlusökonoomia põhimõttega ei oleks kooskõlas pikendada selle arvel menetlust ning asuda hagejale veel kord selgitama vajadust esitada oma nõude järjekordne täpsustatud arvestus. Muuhulgas ei ole hageja toodud arvestuse kohaselt nõudnud hüvitist ajutise töövõimetuse esimese kolme kalendripäeva eest, mille eest seadusest tulenevat hüvitist ei maksta. Kokkuvõttes on hageja esitanud nõude pigem mõnevõrra väiksemana, kui see oleks võinud kujuneda Vabariigi Valitsuse määruse nr 91 täieulatusliku kohaldamise korral.
18. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kostja vastutusega seotud küsimusi. Hageja viitas kostja poolt rikutud kaitsenormina 13.03.
19. a seisuga kehtinud ehitusseaduse § 29 lg 1 punktile 4, mille kohaselt on ehitise omanik kohustatud tagama ehitise ning selle asukoha maaüksuse korrashoiu ja ohutuse ümbruskonnale ehitamise ajal ja ehitise kasutamisel. Ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohase kaitsenormiga, kuivõrd kostja vastutuse sisuks ei ole tankla-kaupluse hoone omandiõigus. Ainuüksi see aga ei ole iseenesest viinud kohut valedele järeldustele. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15 (p 24) selgitanud, et kui kahju tekitajale on etteheidetav tegevusetus, mille tagajärjel saabus väidetavalt kahju, tuleb olukorras, kus puudub vastavat juhtumit reguleeriv kaitsenorm (

§ 1045

lg 1 p 7 ja lg 3) kontrollida lisaks, kas kahju tekitajal oli kohustus käituda mingil viisil, et kahju tekkimist ära hoida, kuid ta ei käitunud vastavalt, st kas tal lasus selles olukorras käibekohustus, mida ta on rikkunud. Käibekohustus tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttest ning sellest tulenevalt peab isik õigusi teostades ja kohustusi täites tegema üldise käibekohustuse tõttu kõik mõistliku selleks, et teistel isikutel ei tekiks kahju. Kõige üldisemalt tähendab käibekohustus ohu loonud või ohtlikku olukorda kontrolliva isiku hoolsuskohustust, s.o kohustust võtta kasutusele kõik mõistlikult vajalikud ja sobilikud abinõud, et kaitsta teisi isikuid ja nende õiguslikult kaitstud hüvesid ohu realiseerumise eest. Seega tuleb kohtul iga üksikjuhtumi puhul selgitada, kas kahju tekitajal oli juhtumi asjaolusid arvestades käibekohustus kannatanule kahju tekitamise ärahoidmiseks. Kahju tekitaja käibekohustuse olemasolule võib viidata mh see, et realiseerunud oht oli tema mõjualas, tema tegevus tekitas 9 teises isikus usalduse ja lõi talle ettekujutuse, et tegevus on ohutu või et kahju tekitaja kontrollib täielikult ohtu, samuti see, et kahju tekitaja taotles oma tegevusega majandusliku kasu saamist.

1. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostjal oli käibekohustus tagada tankla/kaupluse külastajate ohutus muuhulgas hoone vahetus ümbruses liikumisel. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja peab tanklat/kauplust oma majandustegevuse raames tulu saamise eesmärgil ning kostja huvides on see, et ettevõtet külastaksid kliendid. Tankla ümbruse korrashoid on kostja mõjualas. Ringkonnakohtu arvates tuleneb eelmärgitust kostjale käibekohustus tagada üldine heakord ja turvalisus ettevõtte territooriumil, sh eelkõige piirkondades, kus kliendid vm isikud tavapäraselt liiguvad kas sõidukitega või jalgsi. See hõlmab libeduse tõrjumist aladel, mida sageli kasutatakse jalgsi liikumiseks ettevõttesse (kauplusse) sisenemiseks või sealt väljumisel. On üldteada, et Eesti kliimas esineb sõltuvalt aastaajast libedust ning see on potentsiaalseks tervisekahju tekkimise teguriks, mida mõistlik ettevõtja saab ja peab oma tegevuskoha kujundamisel ja korrashoiul arvestama. Kostja ei ole niisuguse käibekohustuse olemasolu iseenesest ka eitanud, vaid on kinnitanud, et talvehooajal teostatakse territooriumil regulaarselt libedatõrjet ning soola puistamist just ohutuse tagamise eesmärgil.
2. Praegusel juhul on hageja esile toonud, et ta möödus kauplusest väljudes ca 1,5 m kauguselt autopesula väljasõidu ustest. Uste esisel alal on asfalt sagedasti niiske, kuna pesulast sõidavad välja veel märjad ja vett tilkuvad autod. Kostja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et pesula uste eest mööda kõndimine ei ole iseenesest keelatud. Asjas ei ole vaidlust, et kauplus ja autopesula asetsevad kõrvuti, samas tuleb kauplusest väljudes kõigil klientidel jõuda jalgsi liikudes üldjuhul oma autoni. Sisuliselt on kostja seega arvestanud võimalusega, et pesula uste eest kõnnivad isikud jalgsi mööda. Ringkonnakohus on seisukohal, et tegemist on alaga, kus käibekohustusest tulenevalt oli kostjal kohustus teha mõistlikult endast sõltuv, et ala oleks jalgsi liikumiseks ohutu. Seejuures pidi kostjale olema ettenähtav ka see, et külmakraadide juures tekib jää, seda eriti piirkonnas, kuhu teadaolevalt satub vett, sh ka autopesulast väljasõidu esisel alal. Ringkonnakohus leiab, et asja materjalidega on tõendatud, et hageja kukkumise koht oli libe. Hageja on libisemist väitnud õnnetuse toimumisest alates, sh ka kiirabikaardile kantud märke kohaselt (I kd tl 6) kukkus hageja libisemise tõttu. Libeduse olemasolu on põhistatud hageja kukkumise asukohaga – s.o autopesula esine ala, kust väljuvad alles märjad sõidukid.
3. Kostja nõustus sellega, et märtsikuu on Eesti kliimas tavapäraselt heitliku ilmaga ning temperatuurid vahelduvad ööpäeva jooksul suures ulatuses. Tavapärased on öised miinuskraadid, kuigi päeva jooksul õhk soojeneb. Sellisel juhul võib ööpäeva keskmine temperatuur siiski jääda nulli lähedale. Õige on küll maakohtu otsuses sisalduv seisukoht, et plusskraadide juures vesi ei jäätu, kuid üldteada on ka asjaolu, et kui öiste miinuskraade juures on jää tekkinud, siis see koheselt päevaste väheste plusskraadide juures ei sula, eriti kui maapind (sh asfalt või betoon) ise on jätkuvalt külm. Seega ainuüksi asjaolu, et kostja esitatud Eesti Ilmateenistuse vaatlusandmete kohaselt oli Narvas 13.03.
4. a kella 16 seisuga 7,6 kraadi sooja, ei välista iseenesest jää olemasolu. Kostja ise möönis, et öösiti langes temperatuur alla nulli ning kostja arvestas sellega (töötajad puistasid tankla territooriumile vastavalt vajadusele soola libeduse tõrjeks). Ringkonnakohus märgib ka, et piirkonna lähimas meteoroloogiajaamas mõõdetud temperatuur ei pruugi kattuda konkreetse asukoha temperatuuriga kindlal ajahetkel. Asjaolu, et õhutemperatuur sündmuspaigal oli 13.03.
5. a selline, et asfaldil võis esineda jää, on kinnitust leidnud tunnistajate ütlustega. Tunnistaja L.S. ütluste kohaselt nägi ta pärast hageja kukkumist ise, et ala oli libe. Tunnistaja hinnangul oli jäätunud ala suurus umbes 2 × 3 m. Tunnistaja ütluste kohaselt hoiatas teda tankla töötaja, et tuleb olla ettevaatlik, on jää ning esineb kukkumise oht. 10 Tunnistaja N.S., kes oli kostja töötaja, andis ütlusi, mille kohaselt tema hinnangul oli õhutemperatuur juhtumi toimumise ajal null kraadi ringis (kas 0 või pluss/miinus 2). Sama päeva hommikul oli puistatud alale libedatõrjeks soola. Tunnistaja puistas uuesti soola ka pärast hageja kukkumist.
6. Kostja ei ole tunnistajate ütlusi kummutanud millegi muuga kui üksnes viitamisega Eesti Ilmateenistuse andmetele. Ringkonnakohus leiab, et hageja on esitanud tõendid (tunnistajate ütlused) libeduse (jää) olemasolu kohta ning kostjal tuli need ümber lükata omapoolsete tõenditega, mida kostja ei ole teinud. Seega loeb ringkonnakohus tõendatuks hageja väite, et tema kukkumise asukoht oli libe jäätumise tõttu. Kostjal oli käibekohustus libedust mõistlike vahenditega tõrjuda. Ringkonnakohtu hinnangul rikkus kostja seda käibekohustust, jättes piisavalt arvestamata märtsikuus esinevate heitlike ilmaolude ja ööpäeva piires suurel määral kõikuva õhutemperatuuriga. Kostja käibekohustuse täitmiseks ei saa lugeda piisavaks pesula väljasõidu esisel alal kollaste hoiatusjoonte olemasolu (neid saab pigem pidada hoiatuseks pesulast väljuda võivate sõidukite eest) ega ka pesula uksel kolmnurkse libeduse eest hoiatava sildi olemasolu. Hoiatussilt ise ei aita kaasa libeduse kõrvaldamisele, samas olid kostja käsutuses olemas vahendid libeduse tõrjeks (eriotstarbeline sool), mida kostja kinnitusel külmal perioodil regulaarselt ka kasutatakse. Seega ei saa pidada ebamõistlikult koormavaks kostja käibekohustuse sisustamist selliselt, et kostjal tuli ka märtsikuiste temperatuurikõikumiste puhul veenduda, et tankla/kaupluse ümbruses jalgsi liikumiseks kasutatavad alad oleksid nõuetekohaselt hooldatud ja libedus tõrjutud. Asjakohased ei ole kostja viited, et autopesula väljasõidu esist ala oli võimalik vältida, minnes ringi ümber tankla hoone. Selline kostja seisukoht on ka vastuoluline, kuivõrd sellest võiks järeldada, et pesula esine asfalt ongi jalgsi liikumisel tavapärasest ohtlikum. Samuti ei suurendanud ringkonnakohtu hinnangul hageja kahju tekkimise ohtu sellega, et kõndis tankla territooriumil kauplusest ostetud tooteid käes hoides.
7. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine kostja süüd välistavaid asjaolusid. Asja materjalide põhjal on ringkonnakohus seisukohal, et kostja rikkus temal lasuvat käibekohustust hooletuse vormis (

§ 104

lg 3), jättes pööramata piisava tähelepanu vajadusele tagada tankla/ kauplusehoone vahetus läheduses külastajatele piisav ohutus libedusetõrje teostamise näol. Kostja rikkumine on

§ 1045

lg 1 p 2 järgi õigusvastane, kuivõrd hageja sai kehavigastuse ja tervisekahjustuse kostja ettevõtte territooriumil ning selle kahju mõistlikes piires ärahoidmine oli kostja võimuses. Kostja ei ole põhistanud vastupidist. Kostja rikkumise ja hagejal kahju tekkimise vahel on ringkonnakohtu hinnangul ka põhjuslik seos. Hageja ei oleks tõenäoliselt libastunud ega kukkunud, kui kostja oleks järginud käibekohustust kõrvaldada käidavatelt aladelt jääga kaasnev libedus. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks kostja taotlusi vähendada hagejale hüvitatavat varalist kahju täiendavalt

§ 139alusel.

Kahjustada sai hageja tervis ning

§ 139

lg 3 kohaselt on kahjuhüvitise vähendamine lubatav üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Ringkonnakohtu arvates ei esine asjaolusid, nagu oleks hageja käitunud viisil, mis võimaldaks talle ette heita tahtlust või rasket hooletust. Kauplusest tulek sealt ostetud toodetega ning enda auto juurde suundumine kõige otsemat selleks ettenähtud teed mööda ei ole käsitatav raske hooletusena.

1. Hageja palus täpsustatud hagiavalduses mõista lisaks varalisele kahjule välja ka mittevaralise kahju hüvitise summas 4473,
2. Hageja on nõude suurust põhjendanud sellega, et Riigikohtu
3. a koostatud analüüsi kohaselt oli tööõnnetuse või töövigastusega tekitatud mittevaraliste kahju hüvitiste suurus vahemikus 4473,80 kuni 19 173,50 eurot; hageja esitas nõude väikseimas määras. 11 Tekkinud mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta ning hüvitise suuruse kindlaksmääramisel on kohtul

§ 127lg 6 ja Ts

MS § 233 lg 1 alusel kaalutlus- ehk diskretsiooniõigus. Arvestada tuleb kahju tekitamise kõiki asjaolusid, sh ka rikkumise intensiivsust ja kestust. Mittevaralise kahju hüvitised peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad.

§ 134

lg 2 sätestab muu hulgas, et isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma (nn valuraha põhimõte). Kehavigastuse ja tervisekahjustuse tekitamise korral mittevaralise kahu hüvitise saamiseks ei pea kannatanu tõendama midagi muud peale selle, et kahu tekitaja vastutab talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise eest. Küll aga tuleb kehavigastuse tõsidust arvesse võttes otsustada hüvitise suuruse üle.

1. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja nõue mittevaralise kahju hüvitise saamiseks on iseenesest põhjendatud, kuid hageja taotletud hüvitise suurus 4473,80 eurot ei vasta ühiskonna üldise heaolu tasemele ega hageja saadud tervisekahjustuse intensiivsusele. Tegemist ei olnud tööõnnetuse ega kutsehaiguse põhjustamisest tingitud tervisekahjuga. Riigikohtu koduleheküljel avaldatud kohtupraktika analüüsid ei sisalda piisavalt andmeid käesoleva tsiviilasjaga võrreldavate tervisekahju juhtumite kohta. Ringkonnakohus leiab, et mõistliku mittevaralise kahju hüvitise suuruseks on praegusel juhul 500 eurot. Kolleegium võtab arvesse, et hageja kehavigastus seisnes jalaluumurrus, mis tingis erakorralise operatsiooni, ca ühe nädala pikkuse haiglaravi ning ca kahe kuu pikkuse taastumise, millega kaasnesid liikumisraskused ning abivajadus. Samas ei olnud tegemist püsivat laadi kahjustustega.
2. Ringkonnakohtu otsusega rahuldatakse hageja nõue varalise kahju hüvitise osas täielikult ja mittevaralise kahju hüvitise osas osaliselt. Arvestades kohtu diskretsiooniõigust mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel ei pea ringkonnakohus põhjendatuks jaotada menetluskulusid poolte vahel võrdsetes osades ega ka võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega (TsMS § 163 lg 1 esimene ja teine alternatiiv). Ringkonnakohus jätab kostja menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kolmanda alternatiivi alusel kostja enda kanda ning hageja menetluskuludest 50 % hageja enda kanda ja 50 % kostja kanda. Kuna maakohus ei määranud oma otsuses kindlaks menetluskulude rahalist suurust, siis vastavalt TsMS § 174 lõikele 4 määrab maakohus käesolevas tsiviilasjas menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Maakohus arvestab seejuures hagejale hüvitamisele kuuluvate menetluskulude põhjendatuse hindamisel asjaoluga, et hageja lepinguline esindaja ei suutnud kohtuistungil kohtuga suhelda eesti keeles (TsMS § 32). Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et tõlgi vahendusel menetluses osalemine on TsMS § 34 järgi ette nähtud menetlusosalisele, kuid mitte menetlusosalise lepingulisele esindajale. Üllar Roostoja Kersti Kerstna-Vaks Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 12