Obsah (14)

§ 162§ 651§ 657§ 230§ 232§ 654§ 233§ 171§ 174§ 175§ 177§ 136§ 133§ 137

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 18. detsember 2017, Tallinn Tsiviilasja number

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

Arvestades käesoleva asja vähest tõenduslikku keerukust võib hageja lepingulise esindaja tunnitasu suurust 100 eurot pidada põhjendatuks ja mõistlikuks. Kohus leidis, et hageja lepingulise esindaja menetlustoimingud on olnud kogu ulatuses põhjendatud ja vajalikud ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu summas 2200 eurot (sh 750 eurot riigilõiv ja 1450 eurot lepingulise esindaja kulu). Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

1. Kostja esitas 29.06.2017 Harju Maakohtu 31.05.2017 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis kostja nõude hageja nõudega tasaarvestamata ning teha uue otsuse, millega tunnistada kostja nõuet hageja vastu 5 ja tasaarvestada kostja nõue hageja nõudega kattuvas osas. Kostja palus jagada menetluskulud esimeses kohtuastmes vastavalt rahuldatud nõude suurusele. 04.12.2017 kohtuistungil täpsustas kostja, et vaidlustab maakohtu otsust selliselt, et tasaarvestatud summa tuleb maha arvestada hageja põhinõudest ja viivist tuleb arvestada järelejäänud põhinõudest.
2. Kohus on ebaõigesti leidnud, et antud juhul ei saa hageja poolt 11.08.2014 pakkumises märgitud garantiilubadust pidada poolte vahel sõlmitud seadme müügilepingu osaks. Kohus on garantiikohustuse andmist vaadanud liiga kitsalt. Erialakirjanduses on selgitatud, et garantiilepingu sõlmituks lugemiseks ei pea isik, kellele ofert on suunatud, sellele eraldi tahteavaldusega vastama, VÕS § 155 lg 1 kohaselt eeldatakse oferdi aktseptimist. 11.08.2014 hinnapakkumuses antud garantiilubadust tuleb pidada ka tulevikus sõlmitud lepingus hageja müügikohustuseks ning nimetatud dokumenti saab pidada kostjale garantiikirja andmiseks. Kuna müügileping oli sõlmitud hinnapakkumuses nimetatud tingimustel (hinnapakkumus oli liisingulepingu osa), siis laieneb lepingutingimustele ka hinnapakkumuses märgitud garantiikohustus.
3. Isegi kui poolte vahel puudus müügigarantii, on kostjal õigus kasutada seaduses toodud aegumistähtaja jooksul õiguskaitsevahendeid. Kostja viitas Riigikohtu otsusele nr 3-2-149-17 ning leidis, et kuna hageja ei täitnud oma kohustust parandada kasutamiseks kõlbmatuks muutunud seadet, siis tekkis kostjal õigus parandada see iseseisvalt ja nõuda hagejalt tehtud kulutuste hüvitamist. Kostja ei ole nõus järeldusega, et ta ei ole tõendanud tehtud kulutuste suurust. Kostja esitas oma nõuet tõendavad dokumendid (arved, saatelehed) ja selgitas esitatud dokumentide sisu ja nende esitamise alust. Samal ajal ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et kostja poolt tehtud kulutused peavad olema muus suuruses. Kohus pidi iseseisvalt ja oma äranägemisel tegema kindlaks tehtud kulutuste ja kostja poolt hageja vastu esitatud vastunõude suuruse. Ebaõige on kohtu järeldus koos viitega Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-36-15, et kostja töötaja töötasu ei ole hüvitatav. Viidatud kohtuasja raames vaidlesid pooled nõude üle, mis on seotud kahju hüvitamisega.
4. Arusaadav ei ole kohtu järeldus selle kohta, et kostja ei ole esitatud ühtegi tõendit, millest järelduks hageja keeldumine puuduste kõrvaldamisest. Tõendatud on asjaolu, et kostja teavitas nõuetekohaselt hagejat puuduste ilmnemisest ja palus tekkinud puudus parandada. Asjaolu, et hageja ei reageerinud kostja palvele, saab pidada parenduste tegemisest keeldumiseks, kuna hageja ei avaldanud teistsugust soovi ega tahteavaldust. Vastus apellatsioonkaebusele
5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht 21.

§ 651

lg-st 1 tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis kostja nõude summas 4336,14 eurot hageja põhinõudega tasaarvestamata ning sellest tulenevalt kostjalt hageja kasuks põhinõudelt välja mõistetud viivise suuruse osas. 22. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb

§ 657

lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. 6 23. Kostja tugines sellele, et tal on hageja vastu nõue summas 4336,14 eurot ning tasaarvestas oma nõude hageja nõudega.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tulenevalt

§ 232

lg-st 1 hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et poolte vahel ei ole seadme DAEMO DMP250Q osas garantiilepingu sõlmimine tõendatud. Maakohus on õigesti viidanud, et garantiikohustuse tekkimiseks on vajalik garantiilepingu sõlmimine. Samuti on võimalik müüja poolt antud garantiilubadust müüja jaoks siduvaks muuta müügilepingus garantiilubadusele viitamisega. Käesoleval juhul ei saa 11.08.2014 hinnapakkumises sisalduvat garantiikohustust pidada hagejale siduvaks, kuna pooled sõlmisid seadme müügi osas eraldi lepingu, milles ei ole garantiikohustuses kokku leppinud ega hinnapakkumisele viidanud. Eeltoodut ei muuda ka asjaolu, et 11.08.2014 hinnapakkumine on lisatud liisingulepingule, kuna hageja ei ole liisingulepingu pool. 24. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kostja ei ole tõendanud poolte vahelist kokkulepet, mille kohaselt remondib kostja seadme ise ja hageja hüvitab kostjale remondi maksumuse.

§ 654lg-st 6 tulenevalt kolleegium neid põhjendusi ei korda.

1. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja poolt seadme remontimiseks tehtud kulutuste hüvitamise nõue saaks tuleneda VÕS § 218 lg-st 1 ja VÕS § 222 lg-st
2. VÕS § 218 lg 1 tulenevalt vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. VÕS § 218 lg 3 kohaselt vastutab müüja ka asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tekib pärast juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekut ostjale, kui asja lepingutingimustele mittevastavus tekkis müüja kohustuste rikkumisest tulenevalt. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et seade anti kostjale üle hiljemalt 05.09.
3. Maakohus leidis, et kostja on tõendanud, et hageja poolt müüdud ja liisingulepingu alusel kostja kasutusse antud seadmel ilmnesid esimesed puudused 13.11.2014 ja hiljem veel 2015.a augustis - septembris. Samuti luges maakohus tõendatuks, et kostja remontis seadet ajavahemikul 07.08.2015-26.10.
4. Samas ei ole maakohus võtnud selget seisukohta selles, kas müüja vastutab VÕS § 218 alusel seadmel ilmnenud puuduste eest. Kostja nõuab 2015.a augustis-septembris tehtud kulutuste hüvitamist. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja tõendanud, et need puudused, mille parandamise eest kostja hagejalt kulutuste hüvitamist nõuab, olid olemas seadme juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale. Samuti ei ole kostja tõendanud, et puudused tekkisid müüja kohustuste rikkumisest tulenevalt. Seega ei ole tõendatud, et hageja vastutab VÕS § 218 kohaselt seadmel ilmnenud puuduste eest.
5. Ringkonnakohus leiab, et isegi juhul, kui asuda seisukohale, et hageja vastutab VÕS § 218 alusel seadmel ilmnenud puuduste eest, ei anna apellatsioonkaebuse väited alust tasaarvestuse avaldust rahuldada. VÕS § 222 lg 5 sätestab, et kui ostja nõuab õigustatult asja parandamist ja müüja ei tee seda mõistliku aja jooksul, võib ostja asja ise parandada või lasta seda teha ning nõuda müüjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist. Kostjal oli

§ 230

lg-st 1 tulenevalt kohustus tõendada asja parandamiseks tehtud kulutuste kandmist. Kostja on esitanud oma nõude tõendamiseks hagejale väljastatud 24.08.2015 arve/saatelehe nr 585 summas 1248 eurot 26 töötunni eest (tl 45), 16.09.2015 arve/saatelehe nr 656 summas 1224 eurot 25 töötunni eest (tl 47) ja 26.11.2015 arve/saatelehe nr 865 7 summas 1500 eurot silindri eemaldamise ja paigaldamise, silindri remondi, varuosade ja transpordi teenuste eest (tl 49). Samuti esitas kostja tellimus-kviitungid, mille kohaselt on ajavahemikul 07.08.2015-11.08.2015 JŠ teostanud seadme DAEMO Q250 osas keevitustöid, lukksepatöid ja treialitöid kokku 26 tundi maksumusega 40 eurot tund (tl 117, 149). Ajavahemikul 02.09.2015-04.09.2015 on JŠ teostanud seadme osas silindri demontaaži, treiali- ja keevitustöid ja peasilindri paigaldustöid kokku 4 tundi maksumusega 45 eurot tund ja 12 tundi maksumusega 40 eurot tund (tl 119, 147) ning ajavahemikul 12.10.2015-26.10.2015 on JŠ teostanud seadme osas silindri demontaaži ja paigalduse ning hüdrosilindri remondi kokku 11 tundi maksumusega 40 eurot tund (tl 121, 148). Ringkonnakohus nõustub maakohuga selles, et kostja poolt hagejale esitatud arvete ja tellimus-kviitungite alusel ei saa tõendada, et kostja on dokumentides märgitud kulusid kandnud. Tegemist on kostja enda poolt koostatud dokumentidega. Kulude kandmist ei tõenda ka OÜ A-Sektori 21.10.2015 e-kiri seadme remondiks tehtud pakkumise kohta (tl 144 pöördel). 27. Lisaks nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et kostja kuluna ei saa käsitleda tema enda töötajale makstud töötasu. Riigikohtu otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-36-15 (p 23) järeldub, et oma töötajale makstav töötasu ei ole üldjuhul kahjuna hüvitatav. Ringkonnakohtu hinnangul on eelnimetatud seisukoht kohaldatav ka kulutuste hüvitamise nõude puhul. Kostja oleks pidanud maksma oma töötajale töötasu ka juhul, kui ta ei oleks asja ise parandanud. Seega ei ole kostjal seoses oma tööjõu kasutamisega täiendavaid kulusid tekkinud. Vastupidist ei ole kostja tõendanud. Eeltoodust tulenevalt on maakohus kolleegiumi hinnangul asunud põhjendatult seisukohale, et kostja ei ole tõendanud tema poolt asja parandamiseks kulutuste tegemist. 28. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt oleks kohus pidanud omal nägemisel tegema kindlaks tehtud kulutuste suuruse.

§ 233

lg-st 1 tulenevalt saab kohus otsustada kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt üksnes juhul, kui on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kohaldatakse lõikes 1 sätestatut ka muule varalisele vaidlusele, kui poolte vahel on vaieldav nõude suurus ja kõigi selle määramiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on seotud ebamõistlike raskustega. Käesoleval juhul eelnimetatud asjaolusid ei esine, kuna kostjal oli võimalik hüvitatavate kulutuste tegemist tõendada.

1. Vastusena kostja apellatsioonkaebuse väitele, mille kohaselt on maakohus ebaõigesti leidnud, et kostja ei ole tõendanud, et hageja keeldus puuduste kõrvaldamisest, märgib ringkonnakohus, et eeltoodu ei oma asja lahendamise seisukohalt tähtust. Kostja ei ole tõendanud, et müüja vastutab VÕS § 218 alusel seadmel tekkinud puuduste eest, ning et kostja on seoses asja parandamisega VÕS § 222 lg 5 alusel hüvitatavaid kulusid kandnud.
2. Ülaltoodust tulenevalt on maakohus põhjendatult jätnud kostja nõude hageja nõudega tasaarvestamata ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus 8
3. Arvestades, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis puudub alus muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ka ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda (

§ 171lg 1).

32. Kuna maakohus määras otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis tuleb ka ringkonnakohtul määrata kindlaks apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahaline suurus (

§ 174lg 3).

04.12.2017 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirjas on hageja palunud mõista kostjalt välja apellatsioonimenetluse kulud summas 350 eurot ja määrata, et menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. 04.12.2017 kohtuistungil palus hageja välja mõista istungil osalemisega seonduva kulu vastavalt istungi protokollile tunnitasu määraga 100 eurot (ilma käibemaksuta). Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulisel esindajal kulunud apellatsioonkaebusega tutvumisele ja sellele vastuse koostamisele 2 tundi ja 30 minutit ja kohtuistungiks ettevalmistumisele 1 tund. Vastavalt kohtuistungi protokollile kestis 04.12.2017 ringkonnakohtu istung ligikaudu 45 minutit. Kostja ei ole hageja menetluskuludele vastuväiteid esitanud.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et hageja esindaja poolt apellatsioonimenetluses tehtud toimingutele kulunud aeg on vajalik ja põhjendatud. Esindaja töö tunnihind 100 eurot (käibemaksuta) jääb samuti turuhinna piiridesse ning seda võib pidada mõistlikuks. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluskulud 4 tunni ja 15 minuti eest summas 425 eurot ning

§ 177lg 4 alusel viivis menetluskuludelt.

33.

§ 136

lg 4 tulenevalt võib kohus tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust muuta kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes. Kohus võib hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga.

§ 133

kohaselt arvutatakse hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi.

§-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale.

§ 137

lg 1 kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Tsiviilasja hind maakohtus oli 15 029,56 eurot. Ringkonnakohus on 03.07.2017 puuduste kõrvaldamise määruses ning 10.08.2017 apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruses märkinud ebaõigesti apellatsioonkaebuse hinnaks 15 029,56 eurot. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles tema tasaarvestuse vastuväide summas 4336,14 eurot jäeti rahuldamata. 04.12.2017 ringkonnakohtu istungil selgitas kostja, et ta vaidlustab maakohtu otsust selliselt, et tasaarvestatud summa tuleb maha arvestada hageja põhinõudest ja viivist tuleb arvestada järelejäänud põhinõudest. Vaidlustatud põhinõude osa on seega 4336,14 eurot, vaidlustatud viivise osa perioodi 23.09.2015-01.09.2016 eest on 1495,97 (2929,691433,72) eurot ning vaidlustatud 1 aasta viivise summa on 1587,03 eurot (3108,021520,99). Eeltoodust tulenevalt tuleb lugeda tsiviilasja hinnaks ringkonnakohtus 7419,14 eurot (4336,14+1495,97+1587,03). (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 9