← Eesti

2-14-18970/57

Obsah (12)§ 429§ 206§ 428§ 432§ 173§ 168§ 174§ 175§ 217§ 218§ 177§ 150

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Vahur-Peeter Liin Määruse tegemise aeg ja koht 29. jaanuar 2018, Tartu kohtumaja Tsiviilasja nr 2-14-18970 Tsiviilasi Kastre valla hagi Elina Madala vastu 987

) § 428 lg 1 p 3 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud.

§ 429

lg 1 järgi võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Hageja on esitanud kohtule tähtaegselt hagist loobumise avalduse. 9.

§ 429

lg 4 järgi ei võta kohus hagist loobumist vastu mh juhul, kui hagist loobumisega rikutaks olulist avalikku huvi. Kohus leiab, et ainuüksi asjaolu, et hageja kui kohaliku omavalitsuse algatatud kohtumenetlus on kestnud peaaegu neli aastat, läbides kõik kolm kohtuastet ning tuues vähemalt kaudselt kaasa maksumaksjate rahakulu, ei tähenda, et hagist loobumisega rikutaks olulist avalikku huvi. Kohus märgib, et hagist loobumise vastuvõtmisest keeldumise korral menetlus jätkuks (

§ 429lg 5).

Kuna mõlemal poolel on õigus nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus vaidlustada (

§ 206

lg 1 teine lause), oleks asjas tehtava sisulise lahendi jõustumise ja seega ka õigusrahu saabumise aeg teadmata. Ilmselt suureneks menetluse jätkumise korral oluliselt ka poolte menetluskulud. Arvestades haldusasjas nr 3-16-831 tehtud jõustunud kohtulahendit, ei oleks menetluse selline jätkamine otstarbekas. Kuna hagist loobumise vastuvõtmisest keeldumiseks ei ole alust, võtab kohus hageja hagist loobumise avalduse vastu ning lõpetab tsiviilasjas

§ 428lg 1 p 3 alusel menetluse.

10. Kui menetlus on lõpetatud, ei saa hageja uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. Kui menetlus on lõpetatud hagist loobumise tõttu, on lõpetamisel samad materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega, kui seadusest ei tulene teisiti (

§ 432

). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 11.

§ 173

lg 1 esimese lause kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega asja menetlus lõpetatakse. Kuna asja materjalidest nähtuvalt ei ole hagist loobumise põhjuseks olnud hageja nõude rahuldamine, jätab kohus

§ 168lg 4 alusel menetluskulud hageja kanda.

12.

§ 174

lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kooskõlas

§ 175lg 1 esimeses lauses sätestatuga kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine

§ 175

lg 1 järgi on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust hinnates (vt Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-182-15, p 14). Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb

§ 175lg 1 alusel hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust.

Riigikohus on varem pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt Riigikohtu

  1. juuni
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-16, p 13).
  3. Kostjal oli kooskõlas

§ 217lg-s 1 sätestatuga õigus osaleda menetluses esindaja kaudu.

Kostjat esindas maa- ja ringkonnakohtu menetluses Agu Eichenbaum (

§ 218

lg 1 p 2), kelle hagejale esitatud arvetel märgitud tunnitasu suurus 90 eurot on kohtu hinnangul mõistlik. Kohus ei pea vajalikuks kostjale osutatud õigusabile tehtud kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel anda detailset hinnangut iga üksiku õigusabitoimingu kulu põhjendatusele, küll aga arvestab kohus, et hagejalt väljamõistetava õigusabikulu suurus tervikuna peab vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule, sh menetlustoimingute hulgale. Arvestades tsiviilasja olemust mh hagihinda, menetluse kestust ja käiku, samuti esitatud dokumentide hulka ning hinnates kostja lepingulise esindaja tehtud menetlustoimingute sisu, mahtu ja vajalikkust, leiab kohus, et kostja õigusabikulud on põhjendatud osaliselt. Kohus märgib, et poolte eraõiguslik vaidlus ei olnud oma olemuselt õiguslikult keeruline. Haldusakti kehtivusega seotud menetluskulude hüvitamist pidanuks nõudma halduskohtumenetluses. Kohus leiab hageja seisukohta ja maakohtu varasemat kohtuotsust arvestades, et kostja esindaja arvel nr 263 (II kd, tl 46 ja 51) märgitud maakohtu menetluse mõistlik ja põhjendatud töömaht on kokku 4,5 tundi, s.o kokku 405 eurot. Kohus nõustub osaliselt hageja seisukohtadega ka kostja esindaja arvel nr 359 (II kd, tl 46 ja 50) märgitud ringkonnakohtu menetluskulude ülepaisutatuse kohta. Kohus leiab, et kostjal ei ole alust nõuda hagejalt esindaja kohtupraktika tundma õppimiseks kulunud aja hüvitamist. Lisaks on apellatsioonkaebuse mahtu olulisel määral suurendatud seaduse teksti ja kohtupraktika väljavõtete ning asja lahendamiseks ebaoluliste tsitaatidega. Kohtu hinnangul on kostja esindaja mõistlik ja põhjendatud töömaht ringkonnakohtu menetluses kokku 3 tundi, s.o 270 eurot. Ülejäänud osas jätab kohus kostja maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulude kindlaksmääramise taotluse rahuldamata. Kohtu arvates on kostja esindaja arvel nr 602 (II kd, tl 46 ja 49) märgitust vajalik ja põhjendatud töömaht kokku 15 minutit, s.o 22 eurot 50 minutit (sh taotlus menetluse uuendamiseks ja arvamus hageja loobumisavalduse kohta). Kooskõlas

§ 218

lg-tes 3 ja 4 sätestatuga võis kostja esitada Riigikohtus hageja kaebuse kohta seisukohti ja vastuväiteid ise või vandeadvokaadi vahendusel. Riigikohtu menetluses ei olnud kostjal esindajat, kelle kulud peaks hageja kostjale hüvitama, kostja esitas Riigikohtule vastuse ise (I kd, tl 174-177; vt nt Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-19042, p 13.2).
  3. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks, mille hageja peab kostjale hüvitama, 697 eurot 50 senti (405 + 270 + 22,5). Lisaks peab hageja maksma kostjale hüvitatavatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses (

§ 177lg 4).

15. Kohus leiab, et hageja riigilõivu tagastamise taotlus tuleb jätta rahuldamata.

§ 150

lg 2 p 2 võimaldab hagejal hagist loobumisel taotleda poole tasutud riigilõivu tagastamist. Samas välistab

§ 150lg 3 eelnevas kohtuastmes tasutud riigilõivu tagastamise.

Sätte eesmärk on soodustada kompromissi sõlmimist või hagist loobumist võimalikult varases menetlusastmes. Praeguses asjas on hageja tasunud riigilõivu hagi maakohtusse ja apellatsioonkaebuse ringkonnakohtusse esitamisel. Pärast seda on asja menetlenud Riigikohus, kes saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kohus leiab, et lähtudes sätte eesmärgist, tuleb lugeda sellises olukorras, kus maakohus menetleb asja pärast seda, kui Riigikohus on seda juba menetlenud, nii asja esmakordne maakohtus menetlemine kui ka ringkonnakohtus menetlemine

§ 150

lg 3 mõttes eelnevaks kohtuastmeks, mistõttu asja uuel läbivaatamisel maakohtus hagist loobumisel ei ole hagejal

§ 150

lg 3 kohaselt õigust nõuda hagilt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist. Vastupidine tõlgendus ei läheks kokku sätte eesmärgiga. Näiteks tähendaks see seda, et hagejal oleks õigus taotleda menetluse hilisemas faasis suuremas ulatuses riigilõivu tagastamist, kui tal oli varem ringkonnakohtu menetluses, kus tal olnuks õigus nõuda üksnes apellatsioonkaebuselt tasutud lõivu, või Riigikohtu menetluses, kus ta ei oleks hagist loobumisel saanud üldse nõuda lõivu tagastamist. /allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin Kohtunik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.