← Eesti

2-16-11905/66

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 21611905 Otsuse kuupäev Tartu,

  1. märts
  2. a Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu Kohtuasi M. B ja M. B hagi S. B vastu elatise suurendamiseks S. B vastuhagi M. B ja M. B vastu elatise vähendamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu
  3. märtsi
  4. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M. B ja M. B kassatsioonkaebus Tsiviilasja hind Riigikohtus M. B nõude hind 225 eurot M. B nõude hind 225 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Hagejad M. B ja M. B, ühine esindaja vandeadvokaat Li Uiga Kostja S. B, esindaja vandeadvokaat S. Politšev Asja läbivaatamise kuupäev
  5. jaanuar
  6. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  7. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  8. märtsi
  9. a otsus tsiviilasjas nr 21611905 osas, milles S. B apellatsioonkaebus rahuldati, samuti menetluskulude jaotuse osas. Jätta jõusse Viru Maakohtu
  10. novembri
  11. a otsus samas tsiviilasjas ja jätta apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata.
  12. Kassatsioonkaebus rahuldada.
  13. Jätta M. B ja M. B apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud riigi kanda ja S. B menetluskulud tema enda kanda.
  14. Määrata osaühingule Advokaadibüroo Valge & Uiga riigieelarvest makstavaks tasuks M. B-le ja M. B-le osutatud riigi õigusabi eest kassatsiooniastmes 288 eurot (sh käibemaks).
  15. Määrata OSAÜHINGULE IDA-VIRU ADVOKAADIBÜROO riigieelarvest makstavaks tasuks ja kuluks S. B-le osutatud riigi õigusabi eest kassatsiooniastmes 132 eurot 72 senti (sh käibemaks). 2-16-11905
  16. Kohtuotsus saata riigi õigusabi ja tasu maksmiseks ja kulude hüvitamiseks täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks osaühingule Advokaadibüroo Valge & Uiga ja OSAÜHINGULE IDA-VIRU ADVOKAADIBÜROO. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  17. M. B (hageja I) ja M. B (hageja II) esitasid
  18. augustil 2016 Viru Maakohtule hagi S. B (kostja) vastu, milles palusid suurendada Viru Maakohtu
  19. mai 2010 otsusega tsiviilasjas nr 2102971 (varasem tsiviilasi) hagejate ema I. S (hagejate ema) kasuks kostjalt hageja I ülalpidamiseks väljamõistetud igakuist 3000 krooni (191 euro 73 sendi) suurust elatist 300 euroni kuus ja hageja II ülalpidamiseks väljamõistetud 2500 krooni (159 euro 78 sendi) suurust igakuist elatist 250 euroni kuus kummagi hageja täisealiseks saamiseni.
  20. augustil 2016 esitas kostja hagejate vastu vastuhagi, paludes vähendada mõlema hageja elatist vastuhagi esitamisest 143 euroni kuus.
  21. Kostja ei tunnistanud hagi ega hagejad vastuhagi ning palusid jätta need vastastikku rahuldamata.
  22. Hagejate väitel on nad kostja alaealised lapsed, kelle kasuks maksab kostja elatist. Praeguseks on suurenenud nii elatise alammäär kui ka hagejate (laste) vanusest tulenevalt nende kulutused. Seetõttu tuleb varasema otsusega hagejate ema kasuks väljamõistetud elatist suurendada. Elatise vähendamiseks ei ole alust. Kostja varaline seisund on paranenud, tema loodud uus perekond on ostnud eluaseme, omab kahte sõiduautot jms.
  23. Kostja väitel ei ole ta võimeline maksma nõutud elatist. Kostja oli
  24. a augustist töötu, praegu töötab ta Narva Rituaal OÜ-s ning tema sissetulek ei ületa töötasu alammäära.
  25. Viru Maakohus rahuldas
  26. novembri
  27. a otsusega (nimetatud algselt ekslikult määruseks; parandatud maakohtu
  28. novembri
  29. a vea parandamise määrusega) hagi osaliselt ja jättis vastuhagi rahuldamata. Maakohus muutis varasemas tsiviilasjas hagejate ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suurust ning mõistis kostjalt
  30. augustist 2016 kummagi hageja kasuks välja igakuise elatise 215 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäärast, kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Elatis tuleb selgitusega „elatis M-le ja M-le“ kanda hagejate ema pangakontole ja elatist tuleb maksta iga kalendrikuu eest ette. Maakohus jättis hagejate menetluskulud riigi kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda. Maakohus leidis perekonnaseaduse (PKS) § 97 ple 1, §le 99 ja § 101 lgle 1 tuginedes, et kostja varalist olukorda arvestades on õiglane mõista temalt hagejate kasuks elatis välja seaduses sätestatud miinimummääras. Hagejad ei ole pärast varasemas tsiviilasjas tehtud lahendi tegemist elatise suurendamist taotlenud. Elatise väljamõistmisel miinimummääras ei pea hagejad oma kulusid põhjendama ega tõendama. Arvestada ei saa kostja esiletoodud põhjustega, miks ta ei saa maksta elatist miinimummääras. Kostja peab tegema tööd, mis tagab talle elatise maksmiseks vajaliku sissetuleku.
  31. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata või mõista kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatis 145 eurot kuus kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Menetluskulud palus kostja jätta poolte endi kanda. Kostja väitel kohaldas maakohus vääralt PKS § 101 lgt 1 ja jättis ebaõigesti kohaldamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 459 ning PKS § 102 lgd 1 ja
  32. Hagejad ei ole esitanud 2

(9)2 2-16-11905 asjaolusid nende majandusliku olukorra muutumise kohta. Maakohus ei arvestanud, et kostja majanduslik olukord on halvenenud ja tal on kaks alaealist last.
  1. Hagejad palusid jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  2. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
  3. märtsi
  4. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas maakohtu otsuse osas, milles hagi osaliselt rahuldati ja mõisteti kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatis 215 eurot. Ringkonnakohus jättis hageja I hagi kostja vastu ja kostja vastuhagi hagejate vastu rahuldamata ning rahuldas osaliselt hageja II hagi, mõistes kostjalt hageja II kasuks välja igakuise elatise 190 eurot. Ringkonnakohus märkis, et hageja I kasuks varasemas tsiviilasjas väljamõistetud elatis ja praeguse otsusega hageja II kasuks väljamõistetav elatis ei tohi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, millest on lahutatud pool kehtiva lapsetoetuse suurusest. Samuti muutis ringkonnakohus elatise maksmise maksekorralduse selgitust „Elatis M-le“. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus jättis maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus ei kontrollinud maakohtu otsust osas, milles jäeti hagi väljamõistetud elatise suurendamiseks miinimumelatise määra ületavas osas rahuldamata, kuna selles osas maakohtu otsust ei vaidlustatud. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tugines kostja ringkonnakohtu istungil sellele, et elatise väljamõistmisel tuleb võtta arvesse laste emale makstavat toetust. Sotsiaalkindlustusameti tõendi kohaselt makstakse hagejate emale lapsetoetust kokku 100 eurot kuus (50 eurot lapse kohta). Kuna 50 euro suurune igakuine toetus lapsele katab osa lapse vajadustest, on see käsitatav mõjuva põhjusena PKS § 102 lg 2 tähenduses, mis annab aluse mõista kostjalt välja elatise alla miinimummäära. Kuivõrd mõlemad vanemad peavad andma lastele ülalpidamist võrdsetes osades, tuleb kostjalt väljamõistetava elatise suuruse kindlaksmääramisel arvestada toetuse suurusega pooles ulatuses, s.o 25 eurot kuus. Eeltoodut arvestades tuleb mõlema hageja kasuks välja mõista 190 eurot kuus (215 – 25). Kuna varasemas tsiviilasjas mõisteti kostjalt hageja I kasuks välja igakuine elatis 191 eurot 74 senti, tuleb hageja I hagi elatise suurendamiseks jätta rahuldamata. Hageja II kasuks väljamõistetud elatist tuleb suurendada ning mõista kostjalt hageja II kasuks välja igakuine elatis 190 eurot. Maakohus kohaldas elatise suurendamisel õigesti TsMS § 459 lgt
  5. Elatise suurendamise hagi esitamise ajal (2016 august) oli miinimumelatise suuruseks ühele lapsele 215 eurot. Toimunud õigusliku muudatuse tõttu (PKS § 101 lg 1) oli maakohtul alus varasemas tsiviilasjas väljamõistetud elatise suurust muuta. Ka varasema kohtulahendiga väljamõistetud elatise suurendamisel kuni elatise miinimummäärani ei pea lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendama. Maakohus jättis põhjendatult kostja vastuhagi rahuldamata. Elatise vähendamiseks 145 euroni kuus lapse kohta ei ole alust. Kostja ei ole tõendanud muud mõjuvat põhjust, mis annaks PKS § 102 lg 2 järgi alust vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära. Kostja on 44aastane terve isik ja tal ei ole teisi ülalpeetavaid lapsi. Tal on võimalik teenida sissetulekut, mis võimaldab tal maksta hagejatele elatist miinimummääras. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 3
(9)3 2-16-11905
  1. Hagejad paluvad kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse väljamõistetud elatise suuruse osas ning jõustada maakohtu otsus ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hagejate esindaja palus määrata riigi õigusabi tasuna talle osaühingu Advokaadibüroo Valge & Uiga kasuks 288 eurot (sh käibemaks) kuue tunni eest. Hagejate arvates kohaldas ringkonnakohus valesti PKS § 101 lgt 1 ja § 102 lgt 2, kui leidis, et miinimumelatisest tuleb automaatselt maha arvata lapsetoetus ning et lapsetoetuse saamine on igal juhul mõjuvaks põhjuseks miinimumelatise vähendamiseks. Samuti väljus ringkonnakohus eeltoodud seisukohale asudes apellatsioonkaebuse piiridest. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et elatise väljamõistmisel tuleb arvestada lapsetoetusega, ning maakohtus seda asjaolu ei arutatud. Ringkonnakohus rikkus poolte võrdsuse põhimõtet ja tegi üllatusliku otsuse, kui arvestas ringkonnakohtu istungil kostja lõppsõnaga (kostja viitas riigi toetusele), andmata hagejatele võimalust esitada enda seisukoht.
  2. Kostja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja esindaja palub määrata riigi õigusabi tasuna OSAÜHINGU IDA-VIRU ADVOKAADIBÜROO kasuks 180 eurot 72 senti (sh käibemaks), sh kaks tundi õigusabi osutamise eest 144 eurot (sh käibemaks) ja 36 eurot 72 senti (sh käibemaks) sõidukuludena.
  3. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi asja lahendanud kolmeliikmeline koosseis andis
  4. novembri
  5. a määrusega asja lahendada kohtupraktika ühtlustamiseks ja edasiarendamiseks TsMS § 230 lg 1 ja PKS § 102 lg 2 kohaldamisel tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  6. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 pde 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuse ja muutis maakohtu otsust. Kolleegium jätab TsMS § 691 p 5 alusel jõusse maakohtu otsuse, millega hagi rahuldati osaliselt ning vastuhagi jäeti rahuldamata. Hagejate kassatsioonkaebus rahuldatakse, kostja apellatsioonkaebus jääb tervikuna rahuldamata.
  7. Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset ja olulisi asjaolusid (I). Seejärel hindab kolleegium toetuste mõju elatise suurusele (II) ja toetuste arvestamist apellatsioonimenetluses (III) ning lõpetuseks teeb menetluslikud otsustused (IV). I
  8. Mõlemad pooled esitasid haginõudena taotluse muuta varasemas tsiviilasjas kohtuotsusega väljamõistetud elatise suurust. Hagejad palusid elatist suurendada, kostja seda vähendada. Mõlema nõude aluseks võiks olla TsMS § 459 lg
  9. Kohtud ei ole aga tähelepanu pööranud sellele, et otsus, mille muutmist taotleti (I kd, tl 7–13), ei olnud tehtud mitte hagejate suhtes ja kasuks, vaid kostjalt oli elatis välja mõistetud hagejate ema kasuks, kes oli eelnevas asjas hageja. Seega pooled praeguse menetlusega formaalselt ei kattu. Kolleegium on siiski seisukohal, et vaatamata sellele tuleb lahendid lugeda seotuks ning käesolevas 4
(9)4 2-16-11905 asjas otsuse jõustumisega on varasemat otsust muudetud ja sellele kui täitedokumendile ei saa hagejate ema enam tugineda. 14.
  1. Eelmine kohtuotsus on tehtud
  2. mail
  3. Enne
  4. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse § 61 lg 1 järgi võis lapse kasuks elatise väljamõistmise hagi esitada vanem enda nimel, samuti võis vanem enda nimel hageda elatise suuruse muutmist varem kehtinud perekonnaseaduse § 61 lg 3 järgi. Alates
  5. juulist 2010 kehtiva PKS § 97 p 1 järgi on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps. Sellest tulenevalt saab
  6. juulist 2010 alaealise lapse elatisenõude esitada kohtusse hagejana laps, keda esindab esmajoones tema hooldusõiguslik vanem (vt nt Riigikohtu
  7. oktoobri
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3217511, p 11). 14.
  9. Riigikohus on selgitanud kõnealuse seadusmuudatuse tähendust, märkides, et hagi esitama õigustatud isiku formaalne muutus ei peaks mõjutama menetluse korda ega tulemust (vt Riigikohtu
  10. mai
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3213311, pd 11–15). Viidatud otsuse ps 15 on Riigikohus leidnud pärast
  12. juulit 2010 esitatud elatisehagide kohta täiendavalt, et kohus saab põhimõtteliselt lugeda hagejaks isiku, kelle õiguste ja huvide kaitseks hagi esitati, ka siis, kui hagiavaldus on küll esitatud esindaja nimel, kuid hagiavalduses märgitud asjaoludest on äratuntav, et hagi on esitatud esindusõiguse alusel ja esindajal on esindusõigus. 14.
  13. Käesolevas asjas on nii pooled kui ka kohtud lähtunud sellest, et nii hagejad kui ka kostja võivad nõuda hagejate ema ja kostja vahelises vaidluses hagejate ülalpidamise kohta tehtud otsuse muutmist. Eelmises asjas mõisteti elatis välja küll hagejate ema kasuks, kuid otsuse resolutsiooni järgi selgelt kummagi hageja ülalpidamiseks eraldi. Hagejate nimel esitas elatise suuruse muutmise hagi nende ema. Olukorras, kus seadus on pärast eelmise asja lahendamist muutunud, tuleb lähtuda kehtivast õigusest. Seega saab hagejate ema ja kostja vahelises vaidluses tehtud kohtulahendit erandlikult muuta ka hagejate hagi alusel kostja vastu, samuti kostja hagi alusel hagejate vastu. Uue lahendi tegemine asendab varasema täitedokumendina.
  14. Hagejad ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus ei rahuldanud hagi väljamõistetud elatise suurendamiseks miinimumelatist ületavas osas. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud ega ole TsMS § 668 lg 5 järgi kassatsioonimenetluse esemeks. Samuti ei ole asi TsMS § 688 lg 1 järgi kassatsioonimenetluse esemeks osas, milles ringkonnakohus jättis kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata, sest ringkonnakohtu otsuse vaidlustasid üksnes hagejad. Seega ei ole kassatsioonimenetluse esemeks vastuhagi rahuldamata jätmine elatise vähendamiseks ega ka hageja II hagi rahuldamise osas (190 eurot kuus). Kassatsioonimenetluse esemeks on hageja I haginõude tervikuna rahuldamata jätmine ja hageja II haginõude osaline rahuldamata jätmine.
  15. Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni pd 1–3 (ringkonnakohtu enda otsustused) ei ole kooskõlas selle tervikresolutsiooni pga 4.3, milles nähti ette kostjalt hagejate kasuks miinimumelatise väljamõistmine, millest on lahutatud pool kehtiva lapsetoetuse suurusest, ega ka otsuse põhjendustega. Lapsetoetuse elatisest mahaarvamine pidanuks kajastuma ka ringkonnakohtu enda otsustusena. 5
(9)5 2-16-11905 Samuti on ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 2 ning tervikresolutsiooni pd 4.1 ja 4.2 vastuolus tervikresolutsiooni pga 4.3, kuna ühelt poolt on jäetud hageja I haginõue rahuldamata, kuid teisalt siiski seotud tema elatis miinimumelatisega (olgu ka lahutades sellest lapsetoetuse), nagu seda tehti ka hageja II suhtes. Tegelikult seega ringkonnakohus siiski rahuldas osaliselt ka hageja I elatisnõude, kuna varasemas otsuses ei ole tema elatist miinimumelatisega seotud. II
  1. Kolleegium nõustub hagejatega, et ringkonnakohus kohaldas asja lahendades ekslikult PKS § 102 lgt
  2. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada.
  3. Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Samas võib kohus PKS § 102 lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel ka miinimumelatist vähendada. Riigikohus on selgitanud, et PKS § 102 lg 2 neljas lause sätestab näidisloetelu mõjuvatest põhjustest, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks ning mh võib selleks olla asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega või lapsetoetusega), kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades ka lapse õigustatud huve (vt Riigikohtu
  4. juuni
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3213517, pd 28.1 ja 28.2).
  6. Riigikohus leidis samas, et ainuüksi peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära, märkides, et elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad) (viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3213517, p 28.2). Kolleegium jääb eeltoodud seisukoha juurde. Viidatud tsiviilasja lahendamisel lähtus Riigikohus enne
  7. jaanuari 2017 kehtinud riiklike peretoetuste seaduses (RPTS) sätestatud põhimõtetest. RPTS § 1 lgte 1 ja 2 järgi sätestas seadus riiklike peretoetuste (peretoetused) liigid, ulatuse, saamise tingimused ja korra ning seaduse eesmärgiks oli tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Sellel eesmärgil olid RPTS §s 3 ette nähtud peretoetused, mh ühe selle liigina lapsetoetus (RPTS § 5). Alates
  8. jaanuarist 2017 sätestab perehüvitiste liigid, eesmärgid ja ulatuse ning nende määramise ja maksmise tingimused ja korra perehüvitiste seadus (PHS) (vt PHS § 1 lg 1). Kui varem oli kolme eraldi kehtinud seadusega (RPTS, elatisabi seadus ja vanemahüvitise seadus) sätestatud omaette eesmärgid, siis PHS sätestab üldise perepoliitilise eesmärgi, milleks on lastega perede ning laste kasvatamise toetamine (PHS § 2). Sellel eesmärgil makstakse PHS § 3 järgi lastega perede heaolu tagamiseks perehüvitisi, mille liigid on riiklik peretoetus (peretoetus), vanemahüvitis ja elatisabi. PHS § 15 kohaselt on peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulude osaline hüvitamine ja sama seaduse § 16 lg 1 p 1 kohaselt on selleks ette nähtud iga kuu makstava peretoetusena mh lapsetoetus. PHS seaduse eelnõu (217 SE) seletuskirjas selgitatakse, et alates 1990-ndate aastate algusest on peretoetusi makstud universaalsuse põhimõttel. Nii on peretoetusele õigus igal lapsel sõltumata tema vanemate sissetulekust. Seega ei ole lapsetoetuse maksmise põhimõtted varasema seadusega võrreldes muutunud. PHS seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt ei ole varasema seadusega võrreldes muudetud ei peretoetuste eesmärki ega ka lapsetoetuse sisu. Eeltoodut arvestades on tsiviilasjas nr 3213517 väljendatud seisukoht kohaldatav ka kehtiva PHS kontekstis. 6
(9)6 2-16-11905
  1. Ringkonnakohtu otsus ülaltoodud nõuetele ei vasta. Nii on ringkonnakohus oma otsuse ps 9 asunud seisukohale, et kuna hagejate emale makstav igakuine lapsetoetus 50 eurot lapse kohta katab osa laste vajadusest, on see käsitatav mõjuva põhjusena PKS § 102 lg 2 tähenduses, mis annab aluse mõista kostjalt välja elatise alla miinimummäära. Otsuse tervikresolutsiooni ps 4.3 on ringkonnakohus aga näinud ette mehaaniliselt maha arvata miinimumelatisest pool kehtiva lapsetoetuse suurusest, nimetamata lapsetoetuse suurust ja pidamata oluliseks ka seda, kas hagejate eest seda tegelikult ka saadakse. Eeltoodust järeldub, et ringkonnakohus vähendas elatist alla miinimummäära üksnes seetõttu, et elatist saama õigustatud hagejate emal on õigus saada lapsetoetust. Ringkonnakohus ei ole otsuse tegemisel tuvastanud ühtki muud asjaolu, mis annaks aluse miinimumelatist vähendada, mh et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad või et vanema varaline seisund ei võimalda temast olenemata põhjustel tasuda elatist miinimummääras. III
  2. Lisaks väljus ringkonnakohus miinimumelatisest lapsetoetust maha arvates TsMS § 651 lgt 1 rikkudes apellatsioonkaebuse piiridest. Kuna kolleegium saab rikkumise kõrvaldada, ei ole vaja saata asja tagasi uueks arutamiseks ringkonnakohtule ning kassatsioonimenetluses vaidlustatud ulatuses saab kolleegium teha uue otsuse ja jätta jõusse maakohtu otsuse. Uusi asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata ei ole asja lahendamiseks vaja. Ringkonnakohus on apellatsioonkaebuse väiteid piisavalt hinnanud.
  3. Kostja ei ole ei maakohtus ega apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et elatise väljamõistmisel tuleb arvestada lapsetoetusega, ning maakohtus seda asjaolu pooltega ei arutatud. Kostja tugines sellele alles ringkonnakohtu istungil oma lõppsõnas (I kd, tl 171 pöördel). Istungiprotokollist nähtuvalt ei ole hagejad esitanud selle kohta omapoolset seisukohta. Ringkonnakohus arvestas asja lahendamisel kostja kõnealuse kinnitusega, põhjendades, et toimikus on sotsiaalkindlustusameti tõend lapsetoetuse maksmise kohta.
  4. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3213517 tehtud otsuse ps 28.2 asunud kolleegiumi täiskoosseisus seisukohale, et kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb. Viidatud otsus ühtlustas ja kinnitas üle varasemat sellekohast praktikat (vt Riigikohtu
  5. mai
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3213711, p 16 ja
  7. märtsi
  8. a otsus tsiviilasjas nr 32117416, p 11). Samuti ei mõjuta seda seisukohta TsMS § 436 lg 6, mille järgi ei ole kohus perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega. Kolleegiumi hinnangul on viidatud sätte eesmärgiks elatiseasjades kaitsta last.
  9. TsMS § 652 piirab oluliselt uutele asjaoludele tuginemist apellatsioonimenetluses. TsMS § 652 lg 1 p 2 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks menetlusosaliste esitatud uued faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud. Tulenevalt TsMS § 652 lgst 3 võib ringkonnakohus tuvastada esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, jäeti põhjendamatult tähelepanuta, samuti juhul, kui asjaolu ei saanud varem esitada kohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel. Riigikohus on selgitanud viidatud sätetest tulenevat põhimõtet, et menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada (vt nt Riigikohtu
  10. veebruari
  11. a otsus tsiviilasjas nr 32117115, p 17). Lisaks peab ringkonnakohus võimaldama uute asjaolude esitamist nt 7
(9)7 2-16-11905 olukorras, kus pooltel jäid maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid esitamata (vt nt Riigikohtu
  1. novembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 32111216, p 27).
  3. Kostja ei ole maakohtus tuginenud lapsetoetuse elatisest mahaarvamisele ega teinud seda ka apellatsioonimenetluses apellatsioonkaebuses ega selle esitamise tähtaja jooksul. Seega on ta minetanud õiguse sellele asjaolule tugineda ja see tuleb jätta tähelepanuta. Kuna kostja pidi ise lapsetoetuse arvessevõtmisele tuginema (vt käesoleva otsuse p 23), ei saa maakohtule ette heita ka selgitamiskohustuse rikkumist, kui ta ei juhtinud sellele kostja tähelepanu. Seega tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas, milles vähendati elatist lapsetoetuse võrra. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Seega jääb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata ja jõusse tuleb jätta maakohtu otsus, millega kostjalt mõisteti hagejate kasuks välja elatis miinimummääras ning hagejate hagi rahuldati osaliselt ja kostja vastuhagi jäi rahuldamata. IV
  4. Kuna hagejate kassatsioonkaebus rahuldatakse ning ringkonnakohtu otsus tühistatakse kostja apellatsioonkaebuse rahuldamise osas ja asjas jääb jõusse maakohtu otsus, millega rahuldati hagi osaliselt ja jäeti kostja vastuhagi rahuldamata, jätab kolleegium TsMS § 163 lg 1 ja § 173 lg 3 esimese lause alusel menetluskulud poolte endi kanda. Kuna maakohus andis hagejatele
  5. oktoobri
  6. a määrusega riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud ning Riigikohus määras
  7. mai
  8. a määrusega jätkata hagejatele riigi õigusabi andmist kassatsiooniastmes, jäävad hagejate esindajakulud lõppastmes riigi kanda.
  9. Riigikohus vabastas hagejad kautsjoni tasumisest. Seetõttu ei ole alust ka kautsjonit tagastada.
  10. Riigikohus määras
  11. juuni
  12. a määrusega hagejatele riigi õigusabi osutajaks vandeadvokaat Li Uiga. Hagejate esindaja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks osaühingu Advokaadibüroo Valge & Uiga kasuks. Taotluse kohaselt osutas hagejate esindaja õigusabi kuue tunni ulatuses, mille eest palub välja mõista 288 eurot (sh käibemaks). Kolleegium leiab, et hagejate esindaja taotlus tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) §de 22 ja 23 alusel rahuldada. Kolleegiumi hinnangul on asja mahtu, keerukust ja tehtud tööd arvestades taotluses märgitud ajakulu põhjendatud. Taotluses toodud tasumäär vastab Justiitsministri määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ (kord) § 10 lgle 3 (kaebuse esitamise aegses redaktsioonis). Vandeadvokaadi soovil tuleb osaühingule Advokaadibüroo Valge & Uiga määrata riigieelarvest makstavaks tasuks hagejatele osutatud riigi õigusabi eest kassatsiooniastmes 288 eurot (sh käibemaks).
  13. Riigikohus rahuldas
  14. oktoobri
  15. a määrusega kostja taotluse saada riigi õigusabi kassatsioonkaebusele vastuse koostamiseks. Riigikohus määras
  16. novembri
  17. a määrusega kostjale riigi õigusabi osutajaks vandeadvokaat Sergei Politševi. Kostja esindaja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks OSAÜHING IDA-VIRU ADVOKAADIBÜROO kasuks. Taotluse kohaselt osutas kostja esindaja õigusabi kahe 8
(9)8 2-16-11905 tunni ulatuses, mille eest palub välja mõista 144 eurot (sh käibemaks) ja sõidukukulud 36 eurot 72 senti (sh käibemaks), kokku 180 eurot 72 senti (sh käibemaks). Kolleegium leiab, et kostja esindaja taotlus tuleb RÕS §de 22 ja 23 alusel rahuldada osaliselt. Kolleegiumi hinnangul on asja mahtu, keerukust ja tehtud tööd arvestades taotluses märgitud ajakulu põhjendatud, kuid taotluses toodud tasumäär ei vasta korra § 10 lgle
  1. Viidatud sätte enne
  2. jaanuari 2018 kehtinud redaktsiooni kohaselt oli isiku esindaja tasumääraks hagimenetluses õigusabi osutamise eest 20 eurot iga poole tunni kohta (kehtiv määr on 25 eurot iga poole tunni kohta). Õigusabi osutati kostjale
  3. a novembris ja detsembris. Seega on hüvitatavaks õigusabi tasuks 80 eurot (koos käibemaksuga 96 eurot). Kostja esindaja taotlus sõidukulude 36 euro 72 sendi (koos käibemaksuga) hüvitamiseks on kooskõlas korra § 17 lgga
  4. Tasu ja kulud kokku on 132 eurot 72 senti (sh käibemaks). OSAÜHINGULE IDA-VIRU ADVOKAADIBÜROO tuleb määrata riigieelarvest makstavaks tasuks kostjale osutatud riigi õigusabi eest kassatsiooniastmes 132 eurot 72 senti (sh käibemaks). Kolleegium peab TsMS § 190 lg 7 alusel põhjendatuks vabastada kostja menetlusabi kulude riigi tuludesse tasumise kohustusest.
  5. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur. Kohtuotsus tuleb saata täitmiseks Eesti Advokatuurile ja teadmiseks osaühingule Advokaadibüroo Valge & Uiga ning OSAÜHINGULE IDA-VIRU ADVOKAADIBÜROO. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu 9
(9)9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.