13.02.2018.a kohtuistungil jäi kostja esindaja kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Esindaja leidis, et varasema võlaga arvestamine ja sellelt viisvise arvestus on mõistetamatu. Kostja möönis, et põhivõlg tuleneb arvetest ja selle suuruse üle vaielda ei saa. Viivised on arvestatud ebaõigesti. Esindaja leidis, et hageja väide nagu poleks kostja avaldanud tahe, millise kohustuse katteks summad arvestada, on ebaõige- kostja ei soovinud summade 4 arvestamist viiviste katteks. Seega ei ole ka tasumata põhivõla suurus õige. Kostja leidis, et igal juhul ei saa viivis olla suurem kui põhivõlg. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostjale kuulub korteriomand asukohaga xxxxxxxxxxxxxxxx. samuti puudub vaidlus, et korterelamu, kus asub kostjale kuuluv korteriomand, haldamiseks on asutatud korteriühistu, so. hageja. Vastavalt kuni 31.12.2017.a kehtinud korteriomandi seadusele (KOS) oli hageja ülesandeks hooldada kaasomandi eset, vahendada korteriomanikele teenuseid ja valitseda korteriomanike ühiseid rahalisi vahendeid (KOS § 21 lg 1 p1, 2, 4, § 22 lg 1 p 5). Korteriomanikul on tulenevalt KOS § 13 lg 1 kohustus tasuda kaasomandil lasuvad maksud, kannab avalik-õiguslikud reaalkoormatised ja kaasomandi majandamise kulutused ning saab kaasomandi majandamisest vilja võrdeliselt talle kuuluva kaasomandiosa suurusega. Korteriomanikud võivad sellest suhtest kõrvale kalduda kokkuleppe alusel. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on korteriomanik kohustatud kaasomandi eseme korrashoiu ja valitsemise kulutused teistele korteriomanikele hüvitama käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud suuruses. KÜ Tartu Põllu x 07.03.2007.a on kiitnud heaks ühistu kodukorra (t lk 144- 146), kus muuhulgas määratakse ka majanduskava koostamise alused ning kulude korteriomanike vahel jaotamise põhimõtted (p 42-43, 4.5-4.10). Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes ka KOS § 21 lg 2 p 5 tulenevast volitusnormist, on hagejal õigus kõigi teiste kaasomanike nimel nõuda KOS § 13 lg 1 ja 2 tuleneva kohustuse täitmata jätnud kaasomanikult kohustuse täitmist. Hageja on esitanud kostja vastu nõude väitel, et kostjal on tasumata ostutatud teenuste ja kaasomandi valitsemisega seotud kulud perioodil 01.06.2009- 30.06.2011.a. Kostja ei ole teenuste sisu ja mahu osas vastuväiteid esitanud, kuid leidis, et ta on nimetatud kohustuse täitnud. Kohus tegi kindlaks, et perioodi 01.06.2009 -30.06.2011 eest on kostjale esitatud arveid summas 1379.43€ (sh 2009.a 303.62€, 2010.a 668.29€, 2011.a 407,52€) (I kd t lk 147-153, 155-166, 170, 173-179, 213-215). Kohtule on esitatud täpsed andmed ja tõendid (kostja konto väljavõte I kd t lk 126-126, hageja konto väljavõtted laekumiste kohta I kd t lk 167, 169, 171,179) perioodi 01.01.2010-august 2012.a tasumiste kohta. Nimetatud perioodil on kostja ise tasunud kokku tasunud 932.57€, tema eest on tasunud xxxxxxxxxx kommunaalmakseid Cheiron AB OÜ kokku 159.21€, seega kokku on tasutud 1091.78€. Lisaks nähtub hageja aruandlusest, et 2009.aastal (alates 01.07.2009) on tasutud 204.52€ (I kd t lk 154). Kokku seega tasumine 1296.30€. Hageja raamatupidamise arvestuse kohaselt oli kostjal 2009.a mai lõpu seisuga võlgnevus kommunaalteenuste osas 20 200.81 krooni, so 1291.07€ (t lk 146). Nimetatud tabelist nähtub, et kostja pole vähemalt 2005.aastast tasunud täies mahus talle esitatud arveid ja on olnud pidev võlglane. 2007.a mais ja juunis on kostja tasunud suuremad summad nii, et tema võlg on saanud tasutud ja paaril kuul (juuni-august) on tal olnud ka ettemaks. Alates 2007.a septembrist on aga kostja jälle pidevalt võlas (oktoober 2007-mai 2009on ta tasunud vaid kuuel kuul ja ka siis mitte alati kogu jooksva kuus summat, rääkimata kogunenud võlast). Seega ei vasta tõele kostja väited, et tal oli ettemaks 2009.aastal- see oli paar aastat varem ning võlgnevus oli jälle kogunenud. Kostja leidis, et on tasunud perioodil juuni 2009-juuni 2011 (ka) oma kohustused. Hageja oli aga seisukohal, et tasutud summad tuli arvestada varasema võla katteks. Nimetatu nähtub ka 5 nt 2009.a raamatupidamise andmetest (I kd t lk 154), kus tasumiste kohta on märgitud, millise kuu millise võla katteks hageja on summa arvestanud: nt 30.08.2009.a tasutud 31.96€ arvestati 2008.a märtsi arve katteks ning 30.10.2009.a tasutud 76.69€ osaliselt 2008.a märtsi arve katteks, osaliselt järgneva kuu- aprilli katteks jne. Analoogselt on laekunud summade arvestamine varasem võla ja viivise katteks nähtav ka 2010 ja 2011.a andmetest (I kd t lk 168, 172): 2011.a juunis tasutud 120€ on arvestatud näiteks 2009.a aprilli arve katteks. Kostja esindaja leidis, et hagejal puudus õigus arvestada tasutud summad varasema võla katteks. Kohus leiab, et hageja on tegutsenud õiguspäraselt.
lg 1 tulenevalt võib võlgnik määrata, millise kohustuse täitmiseks tasutud summa arvestatakse, kui tasutud rahast ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks. Käesolevalt ei ole vaidlust, et kostjal oli tasumata kohustused mitmete kuude eest ja käesoleva nõude algusperioodiks juuni 2009.a oli tal täitmata kohustusi kokku 1291.07€. Ei hageja poolt esitatud konto väljavõtetelt ega kostja enda esitatud konto väljavõtetelt nähtu, et kostja oleks ühelgi tasumise korral määranud, millise kuu arve ta tasub: selgitustes valdavalt „xxxxxxxxxx kommunaalteenused“. Kuna kostja ei olnud kohustuste täitmise järjekorda ise määranud, tuleb kohaldamisele
lg 6, mis sätestab: Kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha, esemed või teenus arvestatakse, loetakse täidetuks: 1) esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus; 2) teises järjekorras võlausaldaja jaoks kõige vähem tagatud kohustus; 3) kolmandas järjekorras võlgnikule kõige koormavam kohustus; 4) neljandas järjekorras varem tekkinud kohustus. Kuna varasemad kuuarved olid sissenõutavaks muutunud varem, oli hagejal õigus arvestada ka tasutud summad n.ö kõige vanema võla katteks (§88 lg 6 p 1): sellisel viisil arvestades oli hageja katnud maksekäsu menetluse avalduse esitamise ajaks võlad, mis olid sissenõutavaks muutunud 2009.a juunis (/s.o 2009.a maikuu kohustus). Kohus leiab, et hagejal oli seadusest tulenev õigus sellisel viisil kostja poolt tasutud ebapiisavaid makseid arvestada. Eeltoodust tulenevalt on kostjal täitmata kohustus ikkagi alates 2009.a juunikuu eest esitatud arvest. Puudub vaidlus, et kostja ei ole vabatahtlikult nõude perioodi kohustusi täitnud. Käesoleva otsuse tegemise ajaks on kohustus suures osas täidetud sundtäitmise kaudu, kuid sundtäitmine toimus Pärnu Maakohtu 08.01.2013.a maksekäsu määruse alusel (I kd t lk 2223), mis aga on tühistatud Pärnu Maakohtu 10.07.2017.a määrusega (I kd t lk 82-83). Sundtäitmisel tasutud summasid käsitleb kohus allpool. Kostja esitas nõudel aegumise vastuväite, leides, et 2009.a nõuded olid aegunud. Kohus leiab, et 20098.a esitatud nõuded ei ole aegunud. TsÜS § 154 lg 1 sätestab: Korduvate kohustuste, välja arvatud lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Vastavalt
lg 7 muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Käesolevalt on igal kostjale esitatud arvel märgitud maksetähtaeg, mistõttu eelviidatud paragrahvi lg 1 kohaselt muutusid kohustused arvel märgitud päeva saabumise järel sissenõutavaks. Varaseim nõude aluseks oleva arve on kostjale esitatud 30.06.2009, maksetähtajaga 20.07.2009 (I kd t lk 150). Lähtudes TsÜS § 154 lg 1 algab nimetatud arve ja sellele järgnevate 2009.a esitatud arvete aegumistähtaeg 2009.a lõppemise järel, so 01.01.2010.a. Hageja on esitanud maksekäsu avalduse 19.07.20012.a (t lk 1),so kolmeaastase aegumistähtaja sees (2009.a nõuded oleks aegunud 31.12.2012 järel). TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2p 3 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks ning hagiga on võrdsustatud ka maksekäsu kiirmenetluse avaldus. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt lõpeb nõude aegumise peatumine 6 menetlust lõpetava lahendi jõustumisel. Käesolevalt ei ole maksekäsu kiirmenetluses tehtud jõustunud lahendit, kuna Pärnu Maakohtu 10.07.2017.a määrusega varasem määrus tühistati ja anti avaldus üle menetlemiseks hagimenetluses. Eeltoodust tulenevalt ei olnud nõude esitamise ajal 19.02.2012.a hageja nõuded aegunud ning kuni käesolevas menetluse lõpplahendi jõustumiseni on aegumine peatunud. Kostja esindaja esitas ka vastuväite, et kostja tasutud summade arvestamine varasemate kohustuste katteks ei olnud lubatud, sest need kohustused olid aegunud. Kohus leiab, et tegemist on täiesti mõistetamatu käsitlusega. Esiteks saab aegumise vastuväidet kohaldada vaid võlgniku nõudel kohtus või muus vaidlust lahendavas organis (TsÜS § 143). Hageja polt 2009-2011.aastal varasemate kohustuste katteks summade arvestust ei toimunud kohus ega muus vaidlust lahendavas organis. Käesolevas menetluses kohus aga enne 2009.a juunit tekkinud nõuet ei menetle- see puutus asjasse vaid lähtudes kostja vastuväitest, et ta on samal perioodil summasid tasunud. Seega ei saa kostja esitada ka aegumise vastuväidet nõude osas, mille välja mõistmiseks tema vastu nõuet kohtusse esitatud ei ole. Teiseks toimusid varasemate kohustuste täitmised ka perioodil, mis jääb aeguimise tähtaja sisse: nt 30.08.2009.a tasutud summa arvestati 2008.a märtsi arve katteks (so 1, 5 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, 2011.a juunis tasutud summa arvestati 2009.a aprilli arve katteks (so 2 aastat sissenõutavaks muutumisest)- seega ei olnud aegumistähtaeg kindlasti veel ka saabunud. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus aegumise vastuväite rahuldamata ja leiab, et nõuded on esitatud tähtaegselt ja õiguslikul alusel. Pooled ei vaielnud arvetel märgitud teenuste sisu ja mahu üle. Esitatud andmete kohaselt on kostjale esitatud perioodil juuni 2009-juuni 2011 (k.a) arveid kokku summas 1379.43€. Kohus leidis, et kostja ei ole arveid tasunud.
Kuna kostja seda kohustust ei täitnud, on hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist
Põhivõlgnevus tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja on täitmata kohustuselt arvestanud viivist kuni 01.01.2018.a kehtinud korteriühistu seaduse § 7 lg 4 aluseel. Nimetatud sätte kohaselt on õigus nõuda viivist 0,07% päevas maksmata maksmata summalt. Hageja on arvestanud viivist lähtudes seaduses sätestatud ajast: 2009.a juuni eest esitatud arvelt alates 2009.a augustist (maksetähtaeg oli 20.07.2009). Raamatupidamise andmete (I kd t lk 154, 168, 172) kohaselt on viivist arvestatud iga kuu kohta selle kuu alguseks tasumata arvete võlalt: 2009.a kokku 39.53€, 2010.a 1842€, 2011.a kokku 829.57€. Kokku on hageja arvetanud viiviseid 2711.11€. Kohus leiab, et viivise arvestus on õige. Kohtumenetluses palus hageja välja mõista viivised summas 2691.79€. Viivis kajastub kõigil kostjale edastatud arvetel, seega oli kostja viivise tasumise kohustusest teadlik. Hageja selgitas, et arvetel oli viivis arvestatud ebaõigesti ja nüüd kohtule on esitatud õige viivise arvestus. Nimetatud asjaolu ei vabasta kostjat viivise tasumise kohustusest, sest ta pole tasunud ei põhikohustust ega ka viiviseid- seega pole ta ebaõigete andmete saamise tõttu kannatada saanud. Kostja esitas taotluse viivise vähendamiseks ja leidis, et viivis ei tohiks ületada põhinõuet. Kostja viitas siinjuures kohtupraktikale. Samuti palus kostja vähendada viivist lisaks ka
lg 1 alusel, kuna ta on kohiustust täitnud ning liialt suur viivise summa lisab maksukoormust ja seega raskendab põhivõla tasumist. 7 Riigikohus on lahendis 3-2-1-16-12 p 20 andnud viivise vähendamiseks järgmise juhised: „… hagis esitatud viivise vähendamise taotlus tuleb lahendada
alusel.
reguleerib leppetrahvi vähendamist, kuid
lg 8 kohaselt tuleb
Seega on asjakohane ka leppetrahvi/viivise vähendamist puudutav Riigikohtu praktika. Olulised põhimõtted viivise vähendamise taotluse lahendamise jaoks tulenevad Riigikohtu
Nende terminitega tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, seega pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes
§-st 7. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet.“ Samuti on Riigikohus leidnud lahendi 3-2-1-66-05 p 18, et viivise vähendamise ulatust ei ole võimalik summaliselt täpselt piiritleda, kuna see sõltub paljuski kohustuse täitmisega viivitamise asjaoludest. Siiski ei ole kolleegiumi arvates üldjuhul põhjendatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse (TsK § 231). Samuti on kolleegium arvamusel, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses.
lg 1 kohaselt juhul, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Nimetatud säte kohaldub ka viivise vähendamisel tulenevalt
Riigikohus on selgitanud, et viivise vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus ja viivise vähendamist peab kohus kaaluma ja piisavalt põhjendama. Kohus leiab esmalt, et käesolevalt hagejal puudub vajadus tõendada põhivõlast suurema viivisenõude esitamisel täiendavalt kahju olemasolu, sest hageja on esitanud oma nõude seaduse sätestatud viivise määra arvestades. Seega esineb vaid üks kahju tõendamise nõude eelustest- kostja taotlus, teine eeldus puudub, sest on olemas seaduses sätestatud viivise määr. KÜS § 7 lg 4 on sätestanud korteriomandi majandamiskulude tasumisega viivitamisel ette 8 viivise määr, mis on
-s sätestatud seadusjärgsest viivise määrast suurem. Kohus leiab, et nimetaud määr on olnud seadusandja tahe ja kehtestatud teiste kaasomanike kaitseks: et vältida või heastada vastutustundetu kaasomaniku tegevusetuse tagajärjel teistele kaasomanikele tekkida võivat kahju. Kohus märgib, et korteriomandid on valdavalt isikute kodud ja kui terve korteriühistu jääb ühe kaasomaniku vastutustundetuse või hooletuse tõttu võlgu tervele elamule osutatud teenuste eest, satuvad vastutustundlikud kaasomanikud olukorda, kus nad võivad muuhulgas kaotada oma kodu. Seega on kõrgendatud seadusjärgse viivise määr korteriomandite puhul õigussuhte sisu ja olemust arvestades põhjendatud. Kohus on seisukohal, et hageja ei pea seega tõendama temal põhinõuet ületava kahju tekkimist eraldi ning tõendamiskoormis viivise ebaproportsionaalsuses lasub kostjal. Kostja ei ole tõendnaud, et hageja viivise nõue on ebamõistlikult suur. Kostja on viidanud vaid tavalisele kohtupraktikale, et viivis ei peaks ületama põhinõuet. Samas ei ole nimetatu aga üldine reegel vaid pigem hea tava ja sõltub mitmetest muudest asjaoludest. Kohus leiab, et käesolevalt tuleb arvestada muuhulgas seda, et selline viivise määr on seaduses lubatud, et kostja on olnud väga pikaajaline võlglane (menetluse käigus selgus, et kostjal on olnud pidev võlgnevus ka pärast käesoleva vaidluse perioodi, mis on temalt välja mõistetud kohtu kaudu), ta ei täitnud oma kohustust ka pärast maksekäsu menetluse algatamist vabatahtlikult pikendades sellega veelgi perioodi, kus teised kaasomanikud pidid tasuma tema kulude eest, ning et hageja ei ole kasutanud oma õigust nõuda viivist kogu aja eest, kui kostja kohustus oli täitmata ja on piirdunud vaid viivise nõudega, mis kogunes nõude tekkimise perioodil juuni 2009-juuni 2011 (k.a). Hageja on esitanud viivise nõude nii igakuistel arvetel kui ka kohe maksekäsu kiirmenetluse avalduses, mistõttu on hageja käitunud kostja suhtes heas usus ja ettenähtavalt. Küsitav on kostja tegevus, kui ta vaidlustas Pärnu Maakohtu 08.01.2013.a maksekäsu määruse alles 17.05.2017.a kui tema vastu suunatud nõue oli suures osas sundtäitmise korras täidetud. Kohus märgib ka, et kostja pidi aru saama tema suhtes sundtäitmise toimumisest, sest nähtuvalt kostja konto väljavõttest pidas kohtutäitur tema kontolt alates maist 2016 kõnealuse kohustuse katteks kinni summasid (I kd t lk 110). Kohus leiab, et ainuüksi viitega kohtupraktikale ei ole põhjendatud viivise vähendamine põhivõlani. Nimetatud alusel tuleb kostja taotlus jätta rahuldamata. Kostja taotlus vähendada viivist lähtudes tema raskest majanduslikust olukorrast ja selles, et ta on kohustust ikkagi täitnud, tuleb samuti jätta rahuldamata. Kohus eelpool analüüsis seda, milline oli kostja tegelik maksedistsipliin. Kokkuvõtvalt oli see väga halb pikkade aastate lõikes. Seega ei ole asjakohane kostja väide, et ta on kohustust siiski täitnud. Arvestades mittetasumisest tulenevaid võimalikke negatiivseid mõjusid teistele kaasomanikele (kostja naabritele) on kostja tegevus olnud selgelt vastutustundetu või isegi pahatahtlik. Hageja rõhutas, et teise kaasomanikud ei ole nõus viivise vähendamisega just seetõttu, et kostja on võlgnik olnud pika aega ja ei arvesta teiste huvidega. Kohus nõustub selle põhjendusega, sest
Kohus leiab, et viivise välja mõistmine hageja nõutud ulatuses ei saa kostjat seada raskesse majanduslikku olukorda, sest enamus nõudest (nii põhinõudest kui viivisest) on juba täidetud. Kohtutäitur Reet Rosenthali 12.12.2017.a teatise (II kd t lk 2) kohaselt on põhi- ja kõrvalkulude nõudest summas 4071.23€ täidetud 3984.86€. Seega on täitmata hageja nõudest vaid 86.37€. Kohus möönab, et sellele lisanduvad nüüd siiski ka menetluskulud. Raskesse majanduslikku olukoda ei saa sattuda tagasiulatuvalt-s t kohus ei saa hinnata, kas sundtäitmise ajal oli kostjal raske majanduslik olukord seetõttu, et temalt nõuti lisaks põhivõlale ka viiviste tasumist. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostjal võimalik tulevikus sattuda raskesse majanduslikku olukorda ainuüksi viiviste suuruse tõttu. Kohus, kaalunud poolte käitumist ja huve, leiab, et kostja taotlused viiviste vähendamiseks tuleb jätta rahuldamata. 9 Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 1379.43€ ja viivis 2691.79€, kokku 4071.22€. Menetluses on kindlaks tehtud, et Pärnu Maakohtu 08.01.2013.a maksekäsu määruse alusel on kostja suhtes täiteasjas 186/2015/243 hageja kasuks sisse nõutud ja üle antud 3984.86€ (II kd t lk 2). Hageja ise on teatanud, et nimetatud määruse alusel on täitmata 209.11€. Kohus leiab, et hageja arvestus täitmata kohustus osas ei ole päris õige, sest hageja on arvetanud ka maksekäsu välja mõistetud riigilõivuga, mille osas kohus teeb eraldi otsustused. Arvestades nõude summat, mis mõisteti välja 08.01.2013.a lahendiga, käesolevalt rahuldamisele kuuluvat nõude summat ja kohtutäituri poolt juba täidetud summat, on kostjal tegelikkuses tasumata põhi- ja kõrvalkulude katteks vaid 86.36€. Hageja leidis, et täiteasjas kinni peetud summade osas saab välja mõistetava summa lugeda täidetutuks. TsMS § 455 lg 1 sätestab: Kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Kohus leiab, et käesolevalt tuleb kostjalt välja mõista 4071.22€, kuid õiglane on lugeda sellest täiteasjas 186/2015/243 hageja kasuks täidetuks 3984.86€ ning täitmisele kuulub seega 86.37€. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti ning lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesolevalt kohus rahuldas hagi kostja vastu, mistõttu tuleb kõik menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja tasus maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel riigilõivu 122.14€ ja kohtule avalduse esitamisel veel täiendavalt 277.86€, kokku 400€. Nimetatud kulud on menetluskulu vastavalt TsMS § 139 lg
Käesolevalt on nn seadusjärgse viivise suuruseks 8% aastas. /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.