kohaselt, kui elatisnõude aluseks olevad asjaolud muutuvad, võib kumbki pool nõuda elatise suuruse muutmist hagimenetluses. Sama toetab ka
lg 1, mis sätestab, et pärast otsuse, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, jõustumist on poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse muutmist otsuses, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Tulenevalt
Kohtul tuleb hinnata, kas elatisnõude aluseks olevad asjaolud on käesolevaks ajaks muutunud võrreldes 18.02.2014, mil hagejalt mõisteti välja elatis tütre YY ülalpidamiseks. Kohus leidis, et lapse vajadused vähenenud ei ole, laps on kasvanud ja saanud kooliealiseks, osaleb huviringides. Eeltoodu tähendab, et pigem on lapse vajadused kasvanud kui vähenenud. Hageja leiab, et elatise võlgnevus on teda viinud suurtesse majanduslikesse raskustesse, süüdistab oma esimese lapse isa, kes elatise nõudmisega on viinud hageja olukorda, kus ta ei suuda tagada toimetulekut iseendale ja lastele. Väidab, et CC ei nõustu elatise maksmisega muul viisil. Samas ei ole hageja täpsustanud, milline võiks olla lapse ülalpidamise muu viis. Tütar Grete isa ja tema seaduslik esindaja on lapse emalt miinimumelatise nõude menetlemisel loobunud elatise tagasiulatuvast nõudest. Ka on CC 21.10.2016 sõlminud kokkuleppe hagejaga elatisnõude ajutiseks vähendamiseks 70 euroni kuus. Seega on kostja seaduslik esindaja korduvalt hagejale vastu tulnud. Hinnates lapse ema võimalusi oma tütre ülalpidamiseks leidis kohus, et hageja poolt loodud pilt tema üliraskest majanduslikust olukorrast ei vasta tegelikkusele. Reaalsus on selles, et kui hagejal on raske majanduslik olukord, siis on selle põhjustanud ta endale ise ja tahtlikult. Alates elatise väljamõistmise menetlusest on hageja olnud seisukohal, et ta ei pea elatist maksma ega hakka seda ka tegema. Olukord on kujunenud selliseks, et ema on hüljanud oma tütre, ei suhtle lapsega ega osale ka tema kasvatamises. Selle nimel, et vabaneda oma tütrele 4 elatise maksmisest on hageja viibinud palgata puhkusel, millega vähendanud oma perekonna sissetulekut olulises suuruses. On olnud valmis loobuma vastutavast ametikohast, olema tagaotsitav, istuma vanglas ja kandma karistust. Eeltoodu on tõendamist leidnud kriminaalasja materjalidega ja maakohtu otsusega XX süüdimõistmise kohta (tl 7-11). Pärast hageja teise lapse sündi jäi lapse hooldajaks tema isa Tarmo Normak, kellele maksti vanemahüvitist. Samal ajal hageja, kes töötas Politsei- ja Piirivalveameti politseikapteni ametikohal, võttis palgata puhkuse. Oma arvele laekunud igakuise vanemahüvitise kandis lapse ema TT arveldusarvele. Sellega näitas hageja üles tahtlust mitte hoida oma pangakontol rahalisi vahendeid ja takistada kohtutäituril elatise otsust täita. Elatise väljamõistmise otsuses tsiviilasjas nr 2-13-42612 (tl 24) on kohus fikseerinud, et sel ajal oli hageja tähtajalise hoiustamise arvel 22 000 eurot ja tema töötasu tema enese väitel oli ca 1120 eurot. Hagejal olid võimalused elatise maksmiseks, kuid kriminaalmenetluses on kohus tuvastanud, et oktoobris 2014 lapse ema XX maksis tütre Grete ülalpidamiseks 17,02 eurot, detsembris 1,83 eurot, jaanuaris 2015 1,74 eurot jne. 27.04.2016 kohtuotsuses XX süüdi tunnistamises ja karistamises on kohus jõudnud järeldusele, et kriminaalmenetluse menetlusdokumendid iseloomustavad XX kui isikut, kes oma käitumisega näitab oma süsteemset allumatust kehtestatud korrale ja jõustunud kohtuotsusega pandud kohustustesse ning oma järjekindlat õigusvastast suhtumist lapsevanema kohustusse oma last ülal pidada. Inkrimineeritud süüteo toimepanemine on olnud süüdistatava vaba ja teadlik valik. PKS § 102 lõige 2 sätestab, et vanem ei vabane oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ka olukorras, kus tema varalist seisundit arvestades ei ole ta võimeline andma ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Sellisel juhul peab vanem kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla seaduses kindlaksmääratud minimaalmäära. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. XX kolmas laps, tütar Arabella-Liisi, sündis 23.07.
Hagi osaliselt rahuldades kohaldas kohus seega valesti
§-i 497 ning selline rikkumine annab aluse otsuse tühistamiseks. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja ei võtnud kostja apellatsioonkaebust õigeks ja vaidles sellele vastu ning palus jätta apellatsiooniastme menetluskulud CC kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 29.11.2017 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas
lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus otsuse tegemisel kohaldanud selgelt ebaõigesti materiaalõigust, rikkunud menetlusõigust ega hinnanud ebaõigesti tõendeid. Maakohus on õigesti tuvastanud asjaolud, mis annavad alust hagejalt väljamõistetud elatise vähendamiseks ning otsust ka piisavalt põhjendanud. Esmalt annab ringkonnakohus hinnangu hageja apellatsioonkaebuse väidetele. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, mille kohaselt põhineb vaidlustatud maakohtu otsus emotsioonidel, mitte faktidel. Erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust nähtub maakohtu otsusest selgelt, et hageja majandusliku seisundi hindamisel on kohus lähtunud muu hulgas tsiviilasjas nr 2-13-42612 tehtud elatise väljamõistmise otsuses ja kriminaalasjas nr X-XXXXXX tuvastatud asjaoludest. Kaebuse väidetele, mis puudutavad tsiviilasjas nr 2-13-42612 7 hageja poolt kohtule esitatud tõendite arvestamata jätmist, ei pea ringkonnakohus käesolevas apellatsioonimenetluses võimalikuks vastata. Sellekohased vastuväited oli hagejal võimalik kohtule esitada tsiviilasja nr 2-13-42612 menetluse raames. Põhjendatud ei ole hageja apellatsioonkaebuse väited, et väljamõistetava elatise vähendamata jätmisel 70 euroni kuus jääksid hagejaga koos elavad kaks last kostjaga võrreldes majanduslikult raskemasse olukorda ning saaks kahjustada hageja enda tavaline ülalpidamine. Kohtu tuvastatud asjaoludel hageja majandusliku olukorra kohta puudub alus vähendada väljamõistetava elatise suurust hageja soovitud summani, s.o 70 euroni kuus. Hageja ülalpidamisel olevate alaealiste laste arvu hagejalt väljamõistetud elatise vähendamise alusena on maakohus arvestanud. Asjaolusid, mis annaksid alust vaidlustatud otsusega vähendatud elatise suuruse täiendavaks vähendamiseks, hageja kohtu ette toonud ei ole. Põhjendamatu on ka hageja etteheide kohtu erapoolikusest asja menetlemisel, mis kaebuse kohaselt nähtub selgelt kostja poolt oma sissetulekute ja varalise seisundi kohta andmete ja tõendite esitamata jätmisest. Hageja ei ole kaebuses põhistanud, kuidas kostja esitatavad tõendid vääraksid maakohtu järeldusi elatise vähendamise osas. Lisaks nähtub kostja 16.03.2017 hagivastusele (tl 27) lisatud 16.05.2016 allkirjastatud vastusest tsiviilasjas nr 216-6928, et 16.05.2016 vastuse lisana nr 10 on kostja esitanud kohtule kuue kuu palgatõendi. Käesolevas asjas kohtule 30.06.2017 avaldatust (tl 36) tulenevalt ei ole kostja soovinud varasemalt kohtule esitatule lisaks täiendavaid andmeid esitada ning ka ei ole sellisele vajadusele osundanud kohus. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust andvaid asjaolusid ei ole kaebuses esile toonud ka kostja. Kaebuses kostja poolt rõhutatu, mille kohaselt muudeti 21.10.2016 kinnitatud kompromissiga tsiviilasjas nr 2-16-6928 18.02.2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-42612 väljamõistetud elatise suurust ja vähendati väljamõistetud elatise summat, ei anna kolleegiumi hinnangul alust järelduseks, et maakohus on elatise vähendamise otsustamisel ebaõigesti võtnud aluseks 18.02.2014 kohtuotsuse ja hinnanud selle otsuse tegemise aluseks olnud asjaolude muutumist. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, mille kohaselt puudus maakohtul õiguslik alus väljamõistetud elatise vähendamiseks
Ringkonnakohtu hinnangul ei saa maakohtule praegusel juhul ette heita elatise suuruse muutmiseks alust andvate
§-de 459 ega 497 ebaõiget kohaldamist. Oma seisukohta põhjendab ringkonnakohus järgmiselt.
§-s 459 sätestatud eeldustel võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada.
lg-st 2 tulenevalt võib varasemat otsust edaspidi makstava elatise suuruse osas muuta alates uue hagi esitamise ajast. Ringkonnakohus selgitab, et tsiviilasjas nr 2-16-6928 kinnitatud kompromissiga vähendati 18.02.2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-42612 XX-lt väljamõistetud elatise suurust 70 euroni kuus üksnes ajutiselt, s.o perioodi 02.05.2016 kuni 01.03.2017 elatise maksete osas, edaspidi, s.o alates 01.03.2017 makstava elatise osas jäi väljamõistetava elatise suurus samaks 18.02.2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-42612 väljamõistetud elatisega (miinimumsuuruses elatis). Eeltoodut silmas pidades on maakohus ringkonnakohtu arvates käesolevas asjas esitatud elatise vähendamise hagi lahendamisel õigesti leidnud, et kohtul tuleb hinnata, kas elatisnõude aluseks olevad asjaolud on muutunud võrreldes 18.02.2014, mil hagejalt mõisteti välja elatis tütre YY ülalpidamiseks. Toodust tulenevalt ei oma elatise hagi lahendamisel tähtsust kostja 8 väited, et nii tsiviilasjas peetud kompromissläbirääkimiste ajal kui ka kompromissi kinnitamisel kohtu poolt oli hagejal juba kolmas laps sündinud. Kuivõrd ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja nr 2-13-42612 materjalidega, tuvastas sarnaselt maakohtuga, et tsiviilasjas nr 2-13-42612 selgus hagejal teise lapse sünd alles pärast asja arutamise lõpetamist, ning hageja kolmas laps sündis 23.07.2016, on hageja ülalpidamisel olevate alaealiste laste arv, mis mõjutab hageja võimekust elatist maksta, selliseks asjaoluks, mis annab
§-s 459 sätestatud aluse tsiviilasjas nr 2-13-42612 18.02.2014 otsusega hagejalt väljamõistetud elatise vähendamiseks. Eeltoodud põhjendustel jätab apellatsioonkaebused rahuldamata. ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja
lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga lisaks poolte nõuetele kõik veel lahendamata taotlused. Apellatsioonimenetluses on lahendamata kostja 18.01.2018 apellatsioonkaebuse vastuses esitatud taotlus tõendi vastuvõtmiseks. Kostja taotles võtta tõendina tsiviilasja materjalide juurde ekraanipildi veebilehelt XXX, mille kohaselt on hageja tegev XXX XXX. Arvestades seda, et hagejal on olemas töö ja sissetulek, ei ole põhjendatud ega usutavad tema väited selle kohta, et tal ei ole võimalik kostjale seaduses sätestatud miinimummääras ülalpidamist anda. Taotluse kohaselt ei olnud kostjal võimalik nimetatud asjaolule tugineda esimese astme kohtus, kuna siis ei olnud ta hageja töötamise faktist veel teadlik. Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus tõendi vastuvõtmiseks tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (
) § 238 lg 1 järgi võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Apellatsioonkaebuse vastusele lisatud tõendiga soovib kostja taotluse kohaselt ümber lükata hageja väiteid selle kohta, et tal ei ole võimalik kostjale seaduses sätestatud miinimummääras ülalpidamist anda. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja apellatsioonkaebuse vastusele lisatud tõend
lg 1 mõttes asjakohane, sest see ei tõenda, et hageja töötasu on piisav, katmaks tema ülalpidamisel oleva kolme alaealise lapse vajadused seaduses sätestatud elatise miinimummääras. Seetõttu ei oma kostja poolt esitatud tõend asja lahendamisel tähtsust. Samuti ei ole kostja toonud taotluses välja asjaolusid, mis annaksid vastavalt
lgtes 3 ja 5 sätestatule aluse apellatsioonkaebusele lisatud tõendi vastuvõtmiseks. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (
) § 652 lg-s 3 sätestatud alustel. Sama paragrahvi neljanda lõike järgi peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Samuti tuleneb
lg-st 5, et kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid ja tõendeid, tuleb apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus. Kostja on taotluses märkinud, et esimese astme kohtus ei olnud ta hageja töötamisest veel teadlik, kuid kostja taotlusest ei selgu, millisel põhjusel oli kostjal takistatud vastavast asjaolust varasem teadasaamine ning tõendi varasem kättesaamine ja kohtule esitamine. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad kostja apellatsioonkaebuse vastusele lisatud tõendi vastuvõtmist õigustavad mõjuvad põhjused
Kuivõrd apellatsioonkaebuse vastusele lisatud tõend on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus selle tagastamiseks. Arvestades, et ringkonnakohtu otsuse tulemusena jääb hagi rahuldatuks osaliselt ning apellatsioonkaebused rahuldamisele ei kuulu, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta 9 apellatsioonimenetlusega seonduvad menetluskulud
(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.