Obsah (6)

§ 37§ 63§ 67§ 38§ 64§ 4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 3. august 2017, Jõhvi Kohtuasja number 3-17-1397 Kohtuasi V.R.a kaebus

§ 37

lg-le 1 ja § 67 lg-le 1 toetudes süüdi selles, et ta keeldus 14.03.2017, 21.03.2017 ja 28.03.2017 tööle asumiseks antud korralduste täitmisest ning karistati iga juhtumi eest kahekümne ööpäeva pikkuse kartserisse paigutamisega. 01.06.2017 vaideotsusega nr 6-12/136-4 (tl 25-27) jäeti nende käskkirjade kehtetuks tunnistamiseks kaebaja poolt 02.05.2017 koostatud vaided (tl 19-21) rahuldamata. Veel on kaebaja kohta toimikusse esitatud 14.03.2017, 21.03.2017 ja 28.03.2017 koostatud ettekanded (tl 75, 85 ja 96p), distsiplinaarmenetluse algatamise teated (tl 77, 87 ja 96), 07.04.2017 ja 17.04.2017 koostatud distsiplinaarmenetluse protokollid (tl 73-74 94-95 ja 116-117), tema 20.04.2017 vastuväited (tl 82-84), Barbosa OÜ-ga 28.06.2016 sõlmitud tööleping (tl 11-12), 23.09.2016 koostatud vastuväited majandustööle määramisele koos lisadega (tl 103-107), 12.10.2016 käskkirja parandamiseks 21.10.2016 antud käskkiri nr 6-2/1434 (tl 50-51), väljavõtted tervisekaardist (tl 52-60), püsiva töövõimetuse tuvastamisega seotud dokumendid (tl 61 ja 68-70), meditsiiniosakonna 25.08.2015, 01.08.2016, 16.09.2016, 14.03.2017, 21.03.2017, 28.03.2017 ja 21.06.2017 tõendid (tl 62-66, 76, 86, 97p ja 71-72) ning distsiplinaarkaristuste nimekirjad (tl 80-81, 87p-90 ja 98-99). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

1. 30.06.2017 koostatud kaebuses (tl 1-4) teatas kaebaja, et jääb vaides esitatud põhjenduste ja seisukohtade juurde ning palus, et kohus tühistaks tema karistamiseks 10.04.2017 ja 20.04.2017 antud käskkirjad nr 6-3/348-1, 6-3/388 ja nr 6-3/389-
2. Ta väitis, et need on kaalutlusvigased, motiveerimata, erapooletuse, õiglase menetluse ja uurimise põhimõtteid rikkuvad ning lisas, et puudus õigus tema tööle sundimiseks, sest ta ei saa koristustöid teha psüühiliste probleemide, allergilise nohu ja töökoha olemasolu tõttu OÜ-s Barbosa. Seejuures märkis ta ära, et seal juhiabina töötamine tähendab õiguskuulekat käitumist ja edendab tööoskusi ning saadav töötasu võimaldab peret toetada, mistõttu ei vaja ta lisatööd. Tervise osas väitis kaebaja, et on korduvalt soovinud psühhiaatriga vestelda, kuid pole nõus suhtlema talle võimaldatud arstiga, sest ta ei pane probleeme kirja ega tegele nendega tõsiselt. Lisaks viitas ta veel kinnipeetava inimväärse kohtlemise nõudele, psüühiliste probleemidega kinnipeetava kartseriga karistamise lubamatusele, määratud karistuste ebaproportsionaalsusele, privaatsuse puudumisele meditsiiniõega suhtlemisel ja otsuse tegemisele sama ametiisiku poolt, kes tegi ka ettepanekud süü ja karistuste osas. 26.07.2017 koostatud täienduses (tl 122-124) pidas väikesepalgalisele vangla tööle sundimist PS § 11 rikkumiseks märkides, et vastustaja aktsepteeris Barbosa OÜ-sse tööle asumise ja see ei toimnud mitte vangla tööst vabanemise, vaid pere toetamise eesmärgil. Veel kirjeldas ta koristaja tööga seonduvat, märkis ära neuroloogi poolt 09.01.2017 töö kohta antud soovituse ja asjaolu, et 21.06.2017 tõend anti tema tema seisundit kontrollimata ning esitas oma seisukohad selle kohta, miks ei täida vangla tööle sundimine vastustaja poolt väidetud eesmärke. Veel kirjeldas ta õiguskantsleri 05.10.2016 pöördumise ja CPT raporti seisukohti väites, et psüühiliste probleemide tõttu on kartserisse paigutamise puhul tegemist tema piinamise, alandamise, mõnitamisega. Lisaks märkis ta ära veel ka, et

§ 63

lg 1 p 4 tulenev võimalus karistada kinnipeetavat kuni 45-ks päevaks kartserisse paigutamisega on vastuolus PS § dega 18, 26, 27 ja 28, sest võimaldab kõige rangemat karistamist ka väheohtlike ja kergete õiguserikkumiste korral.

1. Vastustaja kirjalikus vastuses (tl 41-44) peeti kaebust põhjendamatuks ja vaidlustatud käskkirju õiguspärasteks ning paluti arvestada kohtueelse menetluse selgituste ja põhjendustega. Vastuseks kaebuse väidetele selgitati kinnipeetava töötamisega seonduvat ning märgiti muuhulgas, et vastav 2 kohustus täidab tööharjumuste kujundamise eesmärki, pole inimväärikust alandav ega sunnitööna käsitletav ja ta on kohustatud seda täitma sõltumata sellest, kas see langeb kokku tema vaba tahtega või mitte. Veel märgiti, et kinnipeetava tervislikust seisundist annab põhjaliku ülevaate tervisekaart, loeti üles kaebaja viibimised psühhiaatri vastuvõttudel, viidati tema töövõime kaotuse kohta tehtud otsustega seonduvale ning asjaoludele, et arstid pole täheldanud tal majandustöödel töötamist välistavat seisundit ja on andnud tõendi, mille kohaselt on kartserikaristuse kandmine võimalik. PS §-le 26 tuginedes leiti, et õigus privaatsele tervishoiuteenuse osutamisele pole absoluutne ning kirjeldati põhjalikult kinnipeetava meditsiiniliste läbivaatuste toimetamise asjaolusid ja nendega kaasnevaid riske Põhjendatuks ei peetud kaebuse etteheiteid ka osakonnas koristama määratud isikute arvu, karistuse määranud ametniku erapooletuse, õiglase menetluse põhimõtete rikkumise ega karistuse ebaproportsionaalsuse osas ning selgitati kaebajale kohaldatud konkreetse karistuse valiku põhjuseid. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Käesolevas asjas on menetluse osapooled erinevatel seisukohtadel kinnipeetava majandustööle rakendamise ja sellekohaste korralduste täitmisest keeldumiste eest distsiplinaarkorras karistuste määramisega seonduvas. Seetõttu on kohtul vaja lahendada küsimus, kas vastustaja on tegutsenud kaebaja karistamisel õiguspäraselt, või tuleb vaidlustatud käskkirjad tühistada.
3. PS §-s 29 sätestatuga on küll antud igaühele õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ega ole lubatud kedagi tema tahte vastaselt tööle sundida, kuid vastav reegel näeb ette ka mõned erandid, sealhulgas niisuguse töö suhtes, mida peab seaduse alusel ja korras tegema süüdimõistetu. See, et pädeva kohtu süüdimõistva otsuse alusel kinnipeetud isikult nõutav töö ei kuulu keelatud sunniviisilise töö alla, on selgelt kirjas ka EÕIK artikli 4 lg 3 p-s a. Vangistuse täideviimise korda reguleeriva

§ 37lg 1 kohaselt peab kinnipeetav reeglina töötama.

Juhud, millistel võib ta töötamise kohustusest vabaneda, on ammendavalt loetletud

§ 37

lg 2, mille punkti kolm kohaselt ei pea töötama muuhulgas kinnipeetav, kes pole selleks võimeline tervislikel põhjustel.

§ 37

lg 3 näeb ette, et kinnipeetava töövõimelisuse teeb kindlaks arst ning seejuures ei ole seaduseandja seadnud tingimuseks, et seda peab tegema mingi konkreetne eriarst. Kaebaja tööle määramise kohta 12.10.2016 koostatud käskkirjast nr 6-2/1397 nähtuvalt on selle andmisel arvestatud meditsiiniosakonna 25.08.2015, 01.08.2016 ja 16.09.2016 tõendeid, millede kohaselt ei esine tal üld- ja tolmuallergeenide analüüside järgi allergiat ning tuvastatud ei ole ka muid vastunäidustusi. Neid ei tulene ka ühestki tema tervisekaarti erinevate arstide, sealhulgas psühhiaatri poolt enne tööle määramist tehtud kandest. Hilisemas 28.10.2016 kandes nr 182 on arst üle korranud piiranguteta töötamist võimaldava otsuse ning 23.12.2016 kandesse nr 198 on psühhiaater selgelt märkinud, et kaebaja psüühiline tervis võimaldab teha päevas koristustöid ühe tunni ulatuses. Kaebaja täienduses viidatud 09.01.2017 tehtud kandes nr 201 on ka neuroloog pidanud kerget ilma sundasendi ja pideva füüsilise koormuseta tööd sobilikuks. Tema on selle käskkirja küll vaidlustanud, kuid vastavas haldusasjas nr 3-16-2480 pole veel jõustunud kohtuotsust. Seetõttu oli tööle määramine vaidlustatud käskkirjade andmise ajal kehtiv ning kõigile asjasse puuduvatele isikutele, eriti aga kaebajale endale täitmiseks kohustuslik. 6.

§ 67

p-s 1 kehtestatuga on seaduseandja teinud kinnipeetavale kohustuseks täita vangla sisekorraeeskirju ning alluda vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Korralduse eiramist saab õigustatuks pidada üksnes selle ilmselge tühisuse korral. Kinnipeetava teistsugune arusaamine ei anna talle õigust keelduda ametnike korralduste täitmisest. Niisugust seisukohta on Riigikohus selgelt väljendanud oma lahendites nr 3-3-1-21-03, nr 3-3-1-103-06 ja nr 3-3-1-44-12 ning see on täiel määral kohaldatav ka käesolevas asjas. Kõik vaidlustatud käskkirjades karistuse määramise alusena nimetatud korraldused rajanesid PS §st 29 ja

§ 37

lg-st 1 tuleneval töötamise kohustusel ning kaebaja tööle määramise käskkirjal 3 12.10.2016 nr 6-2/1397, mida polnud enne distsiplinaarmenetluste alustamist kehtetuks tunnistatud või tühistatud. Seega oli tegemist õiguspäraste korraldustega ning kaebajal lasus kohustus need olenemata oma teistsugusest arvamusest ilma vastu vaidlemata ära täita. 7.

§ 63

lg-st 1 tulenevalt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristust kohaldada selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. Kaebaja süü vanglaametniku poolt tööle asumiseks antud korralduste täitmata jätmises on tõendatud vastavate ametnike 14.03.2017, 21.03.2017 ja 28.03.2017 ettekannetega. Ta pole oma vastuväidetes, vaides ja kaebuses tööle mitteasumist ka ise eitanud, kuid arvab, et selleks olid olemas tervisest tulenevad põhjused.

§ 38

lg 22 võimaldab kinnipeetava tervisliku seisundi tõttu töökohustusest vabastada ka ajutiselt, kuid vastava meetmele põhjendatust peab iga konkreetse juhtumi puhul eraldi kontrollima. Kaebaja puhul on täpselt nii ka tehtud, sest ettekannetest nähtuvalt pole kaebaja ise soovinud meditsiinilist abi ning ka meditsiiniosakonnas 14.03.2017, 21.03.2017 ja 28.03.2017 vormistatud tõendid kinnitavad, et ta ei esitanud kaebusi ja keeldus läbivaatusest, mistõttu ei näinud tervishoiutöötaja põhjust töövabastuse andmiseks. Tööle asumist takistava psüühilise seisundi üle kurtmise tõsiduses lubab kahelda asjaolu, et tervisekaarti 24.11.2016 tehtud kandest 187 nähtuvalt on psühhiaater vaatamata pikaajalise depressiivse reaktsiooni diagnoosile leidnud, et kaebaja seisund võimaldab oma tegude tähendusest aru saada ja neid juhtida ega ole pidanud vajalikuks teda tööst alaliselt või ajutiselt vabastada. Ka 09.12.2016 tehtud kande 190 kohaselt on psühhiaater sellel kuupäeval ära kuulanud kurtmise kartserisse panemise piinavat mõju ja psüühilise tervise halvenemise üle, kuid ei ole samuti pidanud vajalikuks töövabastust anda. 23.12.2016 kandes 198 on ta aga selge sõnaga kinnitanud, et kaebaja psüühiline tervis võimaldab teha päevas ühe tunni koristustöid. Kohtul ei ole tõsiselt võetavat põhjust eelnimetatud tõendite ja psühhiaatri poolt tervisekaarti kantu tõele vastavuses kahtlemiseks. Samuti puudub vähimgi alus arvata, et vanglas tegutsevad tervishoiutöötajad ei tea, milliseid tööülesandeid peab nende patsient vangla üldkasutatavate ruumide koristamisel täitma, ei oska hinnata tema võimalusi nendega hakkama saada ning annavad kinnipeetava tervislikule seisundile hinnanguid ilma kaebusi ära kuulamata ja nende põhjendatust tegelikkuses üle kontrollimata. Kuna kaebaja on ise kaebusele antud täiendavas seisukohas kirjeldanud, kui vähe koormav on üks kuni kaks korda nädalas kokku 30 minutit kestev tolmu pühkimises seisnev koristajatöö, on raske uskuda, et ta ei suudaks sellega oma mistahes terviseprobleemidele vaatamata kuidagi toime tulla ja vajab seetõttu alalist või ajutist töövabastust.

1. Tegelikkusele ei vasta ka kaebuses sisalduv väide koristajana töötamist välistavale allergilisele nohule. Selle juurde viidatud Sotsiaalkindlustusameti 05.02.2016 otsusega nr 1309996 tuvastati tal küll 20%-line töövõimetus, kuid kaebaja on paraku jätnud mainimata, et vaidlustas nimetatud otsuse ja nõudis täiendavat ekspertiisi ning selle teostanud ekspertarst tegi kindlaks, et tegelikult ei esinegi tal ühtegi niisugust haigusseisundit, mille alusel oleks võimalik töövõime kaotust tuvastada. Vastavad otsustused olid vaidluse all haldusasjana nr 3-16-1049 registreeritud kaebuses ning selle kohta 28.07.2016 tehtud kohtuotsus on jõustunud.
2. Tõsiselt võetav pole kaebaja väide, et privaatsuse tagamata jätmise tõttu ei saanud ta oma terviseprobleemidest tervishoiutöötajale rääkida, sest ettekannetest nähtuvalt pole temaga kohtumist üldse soovinudki. Lisaks seab sellise väite usutavuse kahtluse alla asjaolu, et tervisekaarti tehtud kannetest 176, 185, 195 ja 202 nähtuvalt on ta siiski pidanud seda mitmel korral võimalikuks ning rääkinud oma mõnedest probleemidest kambrisse kutsutud tervishoiutöötajaga ja lubanud ennast kahel korral ka läbi vaadata. See viitab püüdele leida mistahes viisil ettekääne tööst vabanemiseks. Viimati nimetatule viitab selgelt lisaks veel ka see, et teise kinnipeetava abil vormistatud kaebuses ja tööle määramise käskkirjale vanglateenistuse ametnikele vastuväiteid esitades on ta oma tervislikku seisundit ja diagnoose kirjeldanud ning on edastanud ka tervist puudutavaid dokumente. Veel väärib tähelepanu vastuolu väidetes, mille kohaselt takistavad kaebaja psüühilised häired küll vangla üldkasutatavate ruumide koristajana töötamist, kuid ei näi olevat probleemiks Barbosa OÜ 4 juhiabi ülesannete täitmisel. Teda ei saa kuidagi õigustada ka kaebuses osundatud Riigikohtu ja EIK lahendite seisukohad, sest neis ei välistata vanglateenistuse ametnike viibimist kinnipeetava läbivaatuse juures, kui selleks esinevad vastavad põhjused. Käesoleval juhul saavad need esineda, sest kaebuses on kaebaja ise selgelt väitnud, et kaotab tööle sundimisel kontrolli oma käitumise üle.
3. Veel tugineb kaebaja asjaolule, et täidab juba töötamise kohustust, kuna on leidnud endale töö väljaspool vanglat, on sõlminud selle kohta Barbosa OÜ-ga lepingu ning tema niisugust töötamist aktsepteerib ka vastustaja. Seejuures on ta aga tähelepanuta jätnud asjaolu, et

§-s 37 kehtestatud töökohustuse järgne töötamine ei kuulu tööõiguse regulatsiooni alla, sest kinnipeetavat kohustatakse töötama avalik-õigusliku võimusuhte kaudu. Seetõttu pole töölepingu alusel töötamine võrdustatav vangla majandustööga ega saa seda asendada. Veel pole kaebaja arvestanud et PS §-s 29,

§ 37

lg-s 1 ja § 38 lg-s 1 kinnipeetava töötamise kohta kehtestatu ei anna talle subjektiivset õigust valida endale meelepärast tööd ega vangla poolt pakutud majandustööst eraõigusliku lepingu sättele tuginedes keelduda, küll aga on vanglal olemas laia ulatusega kaalutlemise õigus selle üle, mitu kinnipeetavat ja kui suure koormusega majandustööde tegemisele määrata ning kuna täpselt anda neile konkreetsed tööle asumise korraldused. Nimetatud tööd on suunatud kinnipeetavate endi huvidest lähtuvate vangla olmeliste vajaduste rahuldamisele, mistõttu ei ole kaebajal mingit põhjust pidada neid enda inimväärikust alandavateks. Tõsiselt võetavad pole väited ka majandustöö eest makstava vähese töötasu osas, sest kohtule esitatust ei nähtu, et vastustaja on kaebajal ära keelanud töölepingu alusel töötamise ega võimalda tal kasutada sellest tulenevat töötasu oma elukaaslase ja laste ülalpidamiseks. 11. Distsiplinaarmenetluste materjalid kinnitavad, et kaebaja karistamistel on järgitud kõiki

§ 64lg-test 1, 2, 3, 4 tulenevaid nõudeid. Kõigi kolme menetluse käik on protokollitud VSk

E § 97 lg-s 2 kehtestatud nõuete kohaselt, teda on teavitatud nende algatamisest, talle on antud võimalus ennast seletuste andmise läbi kaitsta ning karistused on määratud seaduses ette nähtud tähtaja ja VSkE § 17 sätestatud pädevuse piirides. Kõigis vaidlustatud käskkirjades on piisavalt käsitletud nii süüteo asjaolusid kui tema tervislikust seisukorrast ning Barbosa OÜ-s töötamisega seonduvast tulenevat. Piisava ulatusega ja arusaadavusega on selgitatud ka seda, millisel põhjusel on tegemist vangla julgeoleku tagamise seisukohalt olulist kaalu omavate rikkumistega ning miks on just kahekümne ööpäeva pikkused kartserisse paigutamised nende eest võrreldes teiste karistusliikidega tema puhul kõige õigemad. Kahtlemata on vanglateenistuse ametniku seaduse alusel antud korralduse täitmisest keeldumine vangla julgeolekule olulist tähendust omav distsipliinirikkumine. Töökohustuse täitmine on vangistuse täideviimise eesmärkide seisukohalt väga tähtis ja seetõttu on selle kohta antud korraldusest keeldumine veel eriti suure kaaluga. HKMS § 158 lg-st 3 tulenevalt pole kohtul kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti puhul küll õigust hinnata otsustatu sisulist otstarbekust, kuid kuna

§ 63

lg 1 p 4 lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kuni neljakümne viie ööpäevast kartserisse paigutamist, saavad niisuguse pikkusega karistused arvestada nii tema isikut kui vanglaametniku korralduste täitmisest keeldumistes seisnenud distsipliinirikkumiste olulist tähendust vangla üldisele julgeolekule. Karistused pole kaebaja korduvaid samalaadseid rikkumisi arvestades ka ülemäärase raskusega ja saavad teiste võimalike karistusvahenditega võrreldes kõige edukamalt kaasa aidata õiguskuulekale käitumisele suunamises ja õiguskorra tagamises seisnevate vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele. Kohtutoimikusse esitatud kaebaja distsiplinaarkaristuste loetelud kinnitavad selgelt, et ta ei taha kuidagi alluda vanglas kehtivale korrale ning talle määratud leebemad karistused pole tulemusi andnud. 12. Miski kohtule esitatutust ei anna põhjust leida ka seda, et distsiplinaarmenetluste käigus oleks toimunud õiguse üldiste põhimõtete või otsustamist mõjutada võinud menetlusnõuete rikkumisi. Kaebaja viitab küll asjaolule, et vaidlusalused käskkirjad koostanud ametnik polnud erapooletu, sest tema viis läbi ka distsiplinaarmenetluse, kuid seadusest sellekohast keeldu ei tulene.

§ 64

lg5 tes 1 ja 4 on kehtestatud, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ja karistuse määrab vanglateenistus. Samade sätete varem kehtinud redaktsiooni kohaselt olid need õigused vangla direktoril ning selle seaduse aastal 2009 ilmunud kommenteeritud väljaande § 64 kommentaaris 2.1 märgitust tuleneb selgelt, et tegemist pole menetlusliku rikkumisega. Sama paragrahvi kommentaari 2.2 kohaselt ei saaks vastava haldusakti tühistamist võimaldava menetlusliku rikkumisega tegemist olla isegi siis, kui menetluse on läbi viinud sellekohast pädevust mitteomav ametnik. 13. Kohtule esitatu ei kinnita ka seda, et kaebajale määratud karistus oleks selle eesmärki ja rikkumise iseloomu arvestades ebaproportsionaalne või rikuks tema põhiseaduslikke õigusi. Vastavaid etteheiteid esitades pole ta arvestanud endal lasuvate kohustuste ega asjaoluga, et kartserikaristuste ebasoovitavate mõjude vältimiseks piisanuks korralduste täitmisest. Samuti pole ta arvestanud, et kaebuse täienduses viidatud PS §-st 26 tulenev õigus perekonnaelu puutumatusele pole absoluutne ja seda saab seaduse alusel ka piirata. PS-§-dest 18, 27 ja 28 tulenevate väärikuse alandamise, perekonna toetamise ja tervise kahjustamisega seonduvat on eelnevalt seoses majandustööle määramisega juba käsitletud.

§ 4

’ lg-s 1 sätestatu kohustab küll kohtlema kinnipeetavat tema inimväärikust austaval viisil ega luba põhjustada talle karistuse kandmise läbi vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasnevast rohkem kannatusi, kuid ei välista kuidagi temal lasuva töökohustuse täitmise nõudmist, karistamist vangistusalastest õigusaktidest tulenevate kohustuste rikkumise eest ega kartserikaristuse määramist, kui see toimub õigusaktides ettenähtud õiguslikke aluseid ja menetluskorda järgides. Seda ei saa välistada ka kaebuse täienduses viidatud kohtute lahendites sisalduv, õiguskantsleri poolt 05.10.2016 Justiitsministeeriumile antud tulevikku suunatud seisukohad ega CPT raportis avaldatud arvamused. Nende järgi saab kartserikaristust siiski kasutada juhtudel, kui muud vahendid pole piisavad. Kaebaja puhul ongi see nii, sest kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarkaristuste loetelu kinnitab selgelt, et ta ei taha kuidagi alluda vanglas kehtivale korrale ning talle määratud leebemad karistused pole tulemusi andnud.

1. HKMS § 77 lg 1 ning TsKMS § 38 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus menetluse kinniseks kuulutada, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise eraelu kaitseks ning huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Käesolevas asjas on toimikusse esitatud mitmed kaebaja tervislikku seisundit käsitlevad dokumendid. Kuna nendes on kajastatud tema eraelulised andmed, millede avaldamiseks puudub avalik huvi, on vajalik menetlus vastavas osas kinniseks kuulutada.
2. HKMS § 165 lg 2 kohaselt võib kohus kaebuse rahuldamata jätmisel lähtuda vaidlustatud haldusakti või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuse põhjendustest, kui ta nõustub neis esitatuga. Nii on põhjust toimida ka käesolevas asjas. Kõik vaidlustatud käskkirjad on HMS-s haldusaktile esitatavate üldiste ja

§-st 64 distsiplinaarmenetluse kohta tulenevate konkreetsete nõuetega igati kooskõlas. Neis on ära toodud piisava ulatusega põhjendused ning olemas on ka viited asjakohastele õigusaktidele. Kaebaja pole aga omalt poolt esitanud midagi niisugust, mis annaks võimaluse vastustaja poolt tehtud järeldustega mittenõustumiseks. Seetõttu on võimalik piirduda ainult sellega, mis on eelnevalt juba esitatud ei ole vajadust korrata kõike käskkirjades, vaideotsuses ja kaebusele antud vastuses esitatust uuesti üle. 16. Eeltoodud järeldustel on kõik kolm vaidlusalust käskkirja õiguspärased, mistõttu puudub alus nende tühistamiseks. Seetõttu jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata ning kaebaja poolt tasutud 15 euro suurune riigilõiv HKMS § 108 lg 1 kohaselt tema enda kanda. Vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu pole käesolevas asjas hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane 6