← Eesti

2-15-12928/23

2-15-12928 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Indrek Soots ja Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. veebruar 2018, Tallinn Kohtuasja number 2-15-12928 Kohtuasi XX hagi YY vastu abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks YY vastuhagi XX vastu ühisvara jagamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  2. veebruari
  3. a otsus Kaebuse esitaja ja liik YY apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 3500 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Pille Pettai Menetluse liik Kirjalik menetlus Kostja (apellant) YY (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja Janno Perv RESOLUTSIOON:
  4. Jätta XX uue tõendi vastuvõtmise taotlus rahuldamata ning Pille Pettai ja Janno Perve
  5. mai
  6. a e-kirjavahetus vastu võtmata.
  7. Tühistada Harju Maakohtu
  8. veebruari
  9. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-12928 osas, millega maakohus määras enampakkumise alghinna ja jagas ühisvara müügist saadava raha võrdsetes osades, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta enampakkumise alghind määramata ja kalduda osade võrdsusest kõrvale. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  10. Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt: 3.
  11. Rahuldada XX hagi ja YY vastuhagi osaliselt. 1 2-15-12928 3.
  12. Lõpetada XX ja YY ühisomand XXX asuvale kinnisasjale (registriosa nr XXXXXXXX) järgmiselt: 3.2.
  13. müüa kinnisasi avalikul enampakkumisel; 3.2.
  14. jätta kinnisasja müügist saadud rahast ¼ XX-le ja ¾ YY-le; 3.2.
  15. jätta YY kanda Maksu- ja Tolliameti nõue, mille tagamiseks on kinnisasjale seatud käsutamise keelumärge. 3.
  16. Jätta maakohtu menetluskulud kummagi poole enda kanda.
  17. Rahuldada YY apellatsioonkaebus osaliselt.
  18. Kumbki pool kannab oma apellatsioonimenetluse kulud ise. Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
  19. XX (hageja) esitas
  20. augustil 2015 Harju Maakohtule YY (kostja) vastu hagi, milles palus lahutada poolte abielu ja jagada ühisvara hulka kuuluva XXX asuva kinnisasja (registriosa nr XXXXXXXX) (kinnisasi), andes kinnisasja ainuomandi kostjale ja kohustada kostjat maksta hagejale hüvitist kinnisasja väärtuses pooles ulatuses. Hagiavalduse kohaselt omandasid sõlmisid pooled abielu
  21. aprillil 2007 ja omandasid kinnisasja
  22. veebruaril 2008, s.o abielu ajal.
  23. oktoobri
  24. a menetlusdokumendis märkis hageja, et kohtumenetluse ajal on asjaolud muutunud ning on selgunud, et kostja ei suuda tasuda hagejale hüvitist, mistõttu ei saa hagejale hüvitist tasumata jätta kinnisasja kostja ainuomandisse ja see tuleb müüa avalikul enampakkumisel. Kinnisasja müügihinna määramiselt tuleb aluseks võtta hageja esitatud hindamisaktis märgitud hind 157 000 eurot ning kinnisasja võõrandamisel saadud raha tuleb jagada poolte vahel võrdselt, sh tuleb kostja osa arvel kanda Maksu- ja Tolliameti nõue, mille tõttu on kinnisasi koormatud käsutamise keelumärkega. 2 2-15-12928 Kostja vastuväited
  25. Kostja võttis hagi õigeks abielulahutuse osas ja palus teha selles osas osaotsuse. Kostja vaidles vastu ühisvara jagamisele hageja soovitud viisil. Kuna kostjal ei ole võimalik hüvitada hagejale ½ kinnisasja väärtusest, ei saa kinnisasja jätta kostja ainuomandisse ning see tuleb müüa avalikul enampakkumisel.
  26. novembri
  27. a menetlusdokumendis palus kostja jagada kinnisasja müügist saadud raha poolte vahel pooleks.
  28. jaanuari
  29. a menetlusdokumendis märkis kostja, et kinnisasi on omandatud kostja päritud kinnisasja müügist saadud raha arvel, s.o kostja lahusvara arvel, mistõttu tuleb jätta kinnisasja müügist saadud rahast hagejale 25% ja kostjale 75%. Kostja päris
  30. veebruaril 2004 ½ mõttelist osa Tallinnas YYY asuvast kinnisasjast (päritud kinnisasi) ja ostis ühisvaraks oleva kinnisasja selle müügist ja saadud raha eest. Vastuhagi ja selle aluseks olevad asjaolud
  31. Kostja esitas
  32. juunil 2016 vastuhagi, milles palus lõpetada poolte ühisomandi kinnisasjale, jättes kinnisasja ainuomandi kostjale ja kohustades kostjat maksma hagejale ¼ kinnisasja väärtusest hüvitist. Kostja palus kohustada hagejat tegema kinnisomandi üleminekuks vajalikud tahteavaldused. Vastuhagi kohaselt omandas kostja ühisomandis oleva kinnisasja ¾ ulatuses oma lahusvara arvel. Kostja panustas kinnisasja omandamisse pärandina saadud kinnisasja võõrandamisest saadud raha 100% ning abikaasade ühisvarana soetatud kinnisasja võõrandamisest saadud raha, mida kinnitavad kinnisasjade
  33. veebruari
  34. a müügileping ja pärimisõiguse tunnistus. Seetõttu tuleb ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda. Hageja vastuväited vastuhagile
  35. Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kehtiv õigus ei võimalda kalduda abikaasade osade võrdsusest kõrvale. Lisaks on kostja võtnud esimeses vastuses omaks, et ühisvara tuleb jagada võrdsetes osades, ning omaksvõtu tagasivõtmiseks ei ole alust. Samuti ei ole kostja tõendanud, et kinnisasi omandati tema lahusvara arvel. Kinnisasjade müügilepingu p 4.1.2.1 järgi tasuti 2 510 000 eurot kinnisasja eest juba enne
  36. veebruari
  37. a lepingu sõlmimist. Mh ei teinud kostja hindamisakti kulude jagamisel sellises proportsioonis ettepanekut ja lähtus võrdsetest osadest. Esimese astme kohtu otsus
  38. Harju Maakohus lahutas
  39. mai
  40. a osaotsusega poolte abielu ja rahuldas
  41. veebruari
  42. a otsusega osaliselt nii hagi kui ka vastuhagi ühisvara jagamiseks. Maakohus otsustas müüa poolte ühisvarasse kuuluva kinnisasja avalikul enampakkumisel alghinnaga 157 000 eurot ning jagada müügist saadud raha hageja ja kostja vahel võrdsetes osades. Maksu- ja Tolliameti nõude, mille tagamiseks on kinnistu koormatud käsutamise keelumärkega, jättis maakohus kostja kanda. Menetluskulud jättis maakohus kummagi poole enda kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kuulub kinnisasi poolte ühisvara hulka. Kostja asus menetluse käigus seisukohale, et ühisvara on osaliselt omandatud tema lahusvara arvel, kuid ta ei ole oma väiteid tõendanud. RE Kinnisvara AS-i hinnangu kohaselt on kinnisasja turuväärtus
  43. juuni 2016 hindamise seisuga 157 000 eurot. Menetluse käigus on selgunud, et pooltel ei ole vahendid, mille arvel teisele ühisomanikule kinnisasja väärtust hüvitada. 3 2-15-12928 Kinnisasja ühiselt võõrandamine ei ole õnnestunud. Nii hageja kui ka kostja on taotlenud ühe võimalusena kinnisasja müümist avalikul enampakkumisel ja saadud raha jagamist võrdsetes osades. Kumbki ühisomanik ei soovi kinnisasja enda ainuomandisse. Perekonnaseaduse (PKS) § 37 lg 3 ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2 järgi tuleb kinnisasi müüa avalikul enampakkumisel ja jagada saadud raha abikaasade vahel vastavalt nende osade suurusele. Abikaasade osad ühisvaras on võrdsed. Kinnisasi on koormatud käsutamise keelumärkega Maksu- ja Tolliameti nõude tagamiseks. Hageja palus jätta selle kostja kanda ja kostja ei ole hageja taotlusele vastuväiteid esitanud. Seega tuleb nõue jätta kostja kanda. TsMS § 164 lg 1 järgi tuleb hagilise abieluasja menetluskulud jätta kummagi poole enda kanda. Apellatsioonkaebus
  44. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas osaliselt nii hagi kui ka vastuhagi, ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi osaliselt, kohustades kostjat tasuma hagejale ¼ kinnisasja müügist saadavast rahast, ning rahuldada vastuhagi nõue ühisvarast hüvitise saamiseks, müüa kinnisasi avalikul enampakkumisel parima majanduslikult põhjendatud hinnaga ning jätta selle müügist saadud rahast ¾ kostjale ja ¼ hagejale. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei ole maakohus lahendanud resolutsioonis poolte nõudeid selgelt ja ühemõttelisest, sest sellest ei nähtu, millises osas hagi ja vastuhagi rahuldati ja millises osas jäid need rahuldamata. Maakohus jättis tähelepanuta kostja väited ja tõendid ning asus seetõttu põhjendamatult seisukohale, et kostja ei ole tõendanud, et kinnisasi omandati tema lahusvara arvel. Kostjal on õigus saada hüvitist ühisvara huvides kasutatud lahusvara eest. Samuti ei ole maakohus põhjendanud, mille alusel ta leidis, et abikaasade osad on võrdsed. Kuna ühisomandi kaotuse korral tuleb maksta õiglast hüvitist, ei saanud maakohus määrata kinnisasja hinda ning pooli tuleb kohustada kinnisasja müüma parimal majanduslikul moel ilma müügisummat täpsustamata. Vastustaja seisukoht
  45. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Vastuse kohaselt on kostja apellatsioonkaebuse nõuded osaliselt vastuolulised, sest kostja nõustub asja müügiga enampakkumisel, kuid palub mõista endalt hageja kasuks välja hüvitise ¼ kinnisasja väärtuse ulatuses. Kostja esitab ühisvarast lahusvara hüvitamise nõude (PKS § 34) esimest korda alles apellatsioonkaebuses, s.o hilinenult. Kostja ei ole vaidlustanud asja jagamise viisi, kuid esitab täiesti uue taotluse müüa kinnisasi majanduslikult põhjendatud hinnaga. Maakohtu otsuse resolutsioon on arusaadav ja selle ümbersõnastamiseks ei ole vajadust. Maakohus leidis põhjendatult, et poolte osad ühisvaras on võrdsed. Hageja jääb kõigi varem esitatud seisukohtade juurde. 4 2-15-12928 Kinnisasja hindamisakt telliti poolte kokkuleppel, hageja palus selle alusel määrata enampakkumise alghinna, kostja ei ole taotluse vastu vaielnud, mistõttu määras maakohus põhjendatult hindamisaktis märgitud turuväärtuse alusel enampakkumise alghinna. Muud hinda ei olnud kohtul võimalik aluseks võtta. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  46. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada osas, millega maakohus määras kinnisasjale enampakkumise alghinna ja jagas kinnisasja müügist saadava raha poolte vahel võrdsetes osades. Ringkonnakohus saab maakohtu rikkumised kõrvaldada ja teha asjas tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kinnisasja müügist saadavast rahast ¼ hagejale ja ¾ kostjale ning jätab enampakkumise alghinna määramata. Kuigi ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse, ei anna see alust jaotada hagilise abieluasja menetluskulusid maakohtust erinevalt.
  47. Pooled vaidlevad asjas selle üle, kuidas tuleb jagada nende ühisomandis olev kinnisasi. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud kinnisasja ühisomandi lõpetamist avalikul enampakkumisel kinnisasja müügi teel, kuid kostja hinnangul ei oleks maakohus tohtinud määrata otsuses kinnisasja väärtust. Hageja on aga vastuses apellatsioonkaebusele esile toonud, et pooled tellisid hindamisakti kokkuleppel ja maakohus võttis õigesti selle hinna määramisel aluseks. Poolte kokkuleppe tõendamiseks esitas hageja poolte esindajate
  48. mai
  49. a e-kirjavahetuse. Kolleegiumi hinnangul on pooled ekslikult järeldanud, et maakohus määras otsuses kindlaks kinnisasja väärtuse. Kuigi maakohus tuvastas kohtuotsuse põhjendavas osas hindamisaktis märgitud hinna, määras maakohus hageja esitatud hindamisakti alusel kohtuotsuse resolutsioonis kindlaks üksnes kinnisasja alghinna avalikul enampakkumisel. Seetõttu ei ole apellatsioonimenetluses vaidlust selle üle, kas kinnisasja väärtus määrati õigesti ja mõlema poole soovil, ning sellest tulenevalt ei ole ka tähtsust hageja väitel selle kohta, et hindamisakt telliti poolte kokkuleppel. Seda arvestades tuleb jätta hageja esitatud uus tõend TsMS § 238 lg 1 alusel vastu võtmata.
  50. Hoolimata kostja ekslikult arusaamast on siiski põhjendatud tema taotlus tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus määras kinnisasja alghinna enampakkumisel müügiks. Riigikohus on selgitanud, et kinnisasja müümine avalikul enampakkumisel on mõistlik, kui kumbki pool seda endale ei soovi ja mõlemal poolel on üksnes rahaline huvi korteri vastu. Neil asjaoludel on avalik enampakkumine kõige mõistlikum ja tegelikult ka ainuvõimalik viis ühisvara jagamiseks, mis poolte huve enim arvestab. Samuti on põhjendatud määrata enampakkumise korraldajaks pooltest sõltumatu kohtutäitur. Kuna PKS § 37 lg 3 koosmõjus AÕS § 77 lg-ga 2 viitab aga üksnes kohtu võimalusele otsustada müüa ühine asi avalikul enampakkumisel, täpsustamata müügi korda, saab kohus TsMS § 445 lg 1 järgi iseenesest määrata poole taotlusel kindlaks otsuse täitmise viisi ja korra, sh nt abikaasade ühisvara müügiks korraldatava avaliku enampakkumise korraldaja ja tingimused. Kui sellist korda ei ole kohtulahendis kindlaks määratud, saab nõuda ühisvara jagamise kohta tehtud kohtulahendi täitmist, sh avaliku enampakkumise korraldamist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras kohtutäituri vahendusel (vt Riigikohtu
  51. aprilli
  52. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 35–36). 5 2-15-12928 Eeltoodut arvestades saab kohus iseenesest määrata poole taotlusel kindlaks avaliku enampakkumise tingimusi, sh võiks kohus määrata ka kinnisasja alghinna avalikul enampakkumisel. Siiski ei ole see vajalik, kuna täitemenetluse seadustiku (TMS) § 82 järgi koosmõjus TMS §-ga 137 määrab kohtutäitur alghinna ning võib seda ka muuta. Kolleegiumi hinnangul võib kohtu määratud alghind takistada efektiivset ja parima võimaliku hinnaga kinnisasja müüki avalikul enampakkumisel, mistõttu ei ole kinnisasja alghinna määramine otstarbekas ega põhjendatud. Iseenesest ei ole välistatud, et kohtutäitur lähtub alghinda määrates hageja hindamisaktis märgitud kinnisasja turuväärtusest, kuid arvestades asjaolu, et hindamisakt koostati
  53. juuni
  54. a seisuga, võib kinnisasja väärtus olla tänaseks muutunud ning muutuda veelgi ajaks, mil kohtuotsus jõustub. Seetõttu tühistab kolleegium maakohtu otsuse osas, millega maakohus määras kinnisasja alghinna avalikul enampakkumisel, ja jätab selle kohtutäituri määrata. Põhjendatud ei ole siiski kostja taotlus määrata kinnisasja müük avalikul enampakkumisel parima majanduslikult põhjendatud hinnaga, nagu kostja märkis apellatsioonkaebuse resolutsiooni p-s
  55. Kostja ei ole sellist taotlust maakohtule esitanud ning apellatsioonimenetluses ei saa kostja oma vastuhagi nõudeid muuta. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et enampakkumist läbi viies ei tuleks kostja märgitud eesmärki taotleda ja silmas pidada.
  56. Edasi vaidlevad pooled apellatsiooniastmes selle üle, kas kinnisasja enampakkumisel saadav müügitulem tuleb jagada poolte vahel võrdsetes osades või mitte. Maakohus tuvastas, et kinnisasi kuulub abikaasade ühisvara hulka ning seda järeldust ei ole kostja apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Kostja väitel jättis aga maakohus menetlusõiguse normi rikkudes tähelepanuta tema väited ja tõendid selle kohta, et kinnisasi omandati tema lahusvara arvel, ning asus põhjendamatult seisukohale, et ühisvara jagamisel on hageja ja kostja osad võrdsed. Kostja esitas selle väite nii vastuses hagile (I kd, tl 44–45) kui ka vastuhagis (I kd, tl 92–94). Samuti lisas kostja mõlemale menetlusdokumendile oma väidet kinnitavad tõendid: erinevate kinnisasjade
  57. veebruari
  58. a müügi- ja asjaõigusleping ning
  59. veebruari
  60. a seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse (I kd, tl 47–70 ja 96–119). Maakohus on jätnud kostja väite ja seda kinnitavad tõendid täielikult tähelepanuta ning leidnud paljasõnaliselt, et kostja ei ole tõendanud, et kinnisasi omandati osaliselt tema lahusvara arvel. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et TsMS § 436 lg 1 järgi peab otsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsust tehes peab kohus TsMS § 438 lg 1 I lause järgi hindama tõendeid, otsustama, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi tuleb rahuldada. TsMS § 442 lg 8 II ja IV lause järgi peab kohus mh põhjendama, miks ta ei nõustu menetlusosalise faktiliste väidetega ning jättes mõne tõendi arvestamata, peab kohus seda otsuses põhjendama. Praeguses asjas ei ole maakohus põhjendanud, miks ta ei arvesta kostja eelnimetatud väitega, ega selgitanud, miks tuleb jätta kostja esitatud tõendid arvestamata, rikkudes oluliselt menetlusõiguse norme.
  61. Lisaks eelnevale ei olnud maakohtul kolleegiumi hinnangul alust jätta kostja väidet ja tõendeid arvestamata, sest neil on asjas tähtsust. Hageja tõi hagis esile, et pooled omandasid kinnisasja
  62. veebruaril
  63. Asjaolu, et kinnisasja omandamise aluseks sõlmiti
  64. veebruaril 2008 asjaõigusleping, kinnitab ka kinnistusraamatu väljavõte, millelt nähtub lisaks, et kostja kanti omanikuna 6 2-15-12928 kinnistusraamatusse
  65. märtsil 2008 (I kd, tl 15). Seega omandasid pooled kinnisasja enne
  66. juulit 2010, mil jõustus praegu kehtiv perekonnaseadus. Asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse PKS § 210 lg 1 I lause järgi asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui perekonnaseadusest ei tulene teisiti. Riigikohus on selgitanud, et PKS § 210 lg 2 järgi saab määrata enne
  67. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne
  68. juulit 2010 (vt Riigikohtu
  69. mai
  70. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 14). Enne
  71. juulit 2010 kehtinud PKS § 19 lg 1 järgi loeti küll üldjuhul abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks, kuid PKS § 19 lg 2 p 3 järgi võis kohus kalduda abikaasade osade võrdsusest kõrvale mh juhul, kui ühisvara oli omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. PKS § 15 lg 1 järgi oli pärimise teel omandatud vara abikaasa lahusvara. Eeltoodut arvestades tuleb lahendada lahusvara arvel omandatud ühisvara küsimus enne
  72. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi, mistõttu jätab kolleegium tähelepanuta poolte väited kehtiva õiguse alusel nimetatud küsimuse lahendamise kohta.
  73. Kostja tõi nii vastuses kui ka vastuhagis esile, et omandas ühisvaraks oleva kinnisasja päritud kinnisasja ½ mõttelise osa müügist saadud raha eest. Seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt läks kostjale üle OO pärandvara, mille hulka kuulus mh Tallinnas YYY asuva kinnisasja ½ mõttelist osa. Seega on kostja tõendanud, et nimetatud kinnisasi kuulus tema lahusvara hulka.
  74. veebruari
  75. a lepingust nähtub, et see sisaldab kümne osapoole vahel sõlmitud mitut kinnisasja puudutavat müügi- ja/või asjaõiguslepingut ning hüpoteekide kustutamise lepinguid. Lepingu p 1.1 järgi oli lepingu esemeks mh Tallinnas YYY asuvast kinnisasjast kostjale kuuluv ½ mõttelist osa, mille kostja müüs lepingu p 4.1.2.1 järgi kolmandale isikule (ostja) hinnaga 7 350 000 krooni, millest 2 510 000 krooni oli ostja kostja soovil ja nõusolekul tasunud pangaülekandega enne lepingu sõlmimist OO-le (XXX asuva, s.o praeguses kohtuvaidluses jagatava kinnisasja müüja). Lepingu p 4.1.3 järgi kohustus ostja tasuma ülejäänud summast (4 840 000 krooni) kostja soovil ja nõusolekul hiljemalt kolme pangapäeva jooksul 1 729 610 krooni 7 senti hüpoteegipidaja kontole selgitusega OO ja/või AA laenulepingute /…/ ennetähtaegne lõpetamine ja 10 389 krooni 93 senti OO (müüja) kontole. Lepingu p 5.2.1.1 järgi avaldasid OO ja kostja, et sõlmisid
  76. märtsil 2007 XXX asuva kinnisasja võlaõigusliku müügilepingu, mille kohaselt müüs OO kinnisasja hinnaga 4 250 000 krooni, millest 2 510 000 krooni on müüjale tasutud enne
  77. veebruari
  78. a lepingu sõlmimist. Lepingu p 5.2.2 järgi leppisid müüja ja kostja kokku, et tasumata osa (1 740 000 krooni) kohustub kostja tasuma järgmiselt: 1 729 610 krooni 7 senti müüja soovil ja nõusolekul hüpoteegipidaja kontole selgitusega OO ja/või AA laenulepingute /…/ ennetähtaegne lõpetamine ja 10 389 krooni 93 senti müüja kontole. Hageja ei ole väitnud, et ühisomandisse kuuluva kinnisasja eest ei tasutud tegelikult vastavalt ülalnimetatud kokkulepetele. Seega on asjas tõendatud, et ühisomandis olev kinnisasi omandati raha eest, mille kostja sai talle lahusvarana kuulunud kinnisasja ½ mõttelise osa müügist, st ühisomandis olev kinnisasi omandati kostja lahusvara arvel. See asjaolu annab alust kalduda ühisvara jagamisel enne
  79. juulit 2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 p 3 alusel osade võrdsusest kõrvale. Hageja viitas küll vastuväitena lepingu p-le 4.1.2.1 ja juhtis tähelepanu 7 2-15-12928 sellele, et 2 510 000 krooni tasuti kinnisasja eest juba enne
  80. veebruari
  81. a lepingu sõlmimist, kuid hageja jättis tähelepanuta, et selle summa tasus müüjale kostja lahusvaraks olnud kinnisasja ½ mõttelise osa ostja kostjale ostuhinna tasumise kohustust täites. Eeltoodust erinevale seisukohale ei saa asuda ka sel põhjusel, et kostja ei teinud hagejale hindamisakti kulude jagamisel kostja nõutud proportsioonis ettepanekut. Sellest, kuidas kostja pidas põhjendatuks jagada ühisomandi väärtuse hindamise kulusid, ei saa järeldada, et kinnisasja jagamisel peaksid abikaasade osad olema võrdsed, sõltumata kõrvalekaldumise aluse olemasolust. Õige ei ole ka hageja käsitus sellest, et kostja võttis omaks, et ühisvara tuleb jagada võrdsetes osades, mistõttu ei ole kostja esitatud väidetel ja tõenditel asjas tähtsust. Iseenesest on õige hageja viide sellele, et esimeses vastuses oli kostja nõus kinnisasja jagamisega võrdsetes osades. Siiski on kostja juba teises kohtule esitatud vastuses ning vastuhagis toonud esile asjaolud, mis annavad alust kalduda osade võrdsusest kõrvale. See, et kostja ei toonud hagivastuses kohe esile neid asjaolusid, et tähenda, et ta oleks nende puudumise omaks võtnud. Omaksvõtt on TsMS § 230 lg 2 II lause järgi faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine. Praegusel juhul ei ole hageja ühtegi faktilist väidet (asjaolu) esitanud, millega kostja oleks saanud tingimusteta ja sõnaselgelt omaks võtta. Hageja on üksnes taotlenud ühisvara võrdset jagamist, millele kostja ei ole kohe kõiki vastuväiteid esitanud, kuid on teinud seda siiski eelmenetluse jooksul, st õigel ajal, ega ole minetanud vastuväidete ega vastuhagi esitamise võimalust. Lisaks tuleb arvestada seda, et kohus hindab abieluasjas TsMS § 230 lg 2 III lause järgi omaksvõttu koos muude tõenditega. Neil põhjendustel tuleb poolte ühisomandis oleva kinnisasja jagamisel kalduda kõrvale osade võrdsuse põhimõttest.
  82. Kostja palus nii vastuses hagile kui ka vastuhagis arvestada nimetatud asjaolu ja mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis, mille suurus on ¼ kinnisasja väärtusest. Eeltoodu on aga võimalik üksnes juhul, kui kinnisasi jääks ühisomandi lõpetamisel kostja ainuomandisse. Maakohus otsustas aga võõrandada kinnisasja avalikul enampakkumisel. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud ühisvara jagamise viisi, s.o ühisomandi lõpetamist selliselt, et kinnisasi müüakse avalikul enampakkumisel. Sellest tulenevalt ei saa kolleegium määrata ka kindlaks kostjalt hageja kasuks väljamõistetava hüvitise suurust vastavalt kostja soovitud proportsioonile, vaid määrab selle alusel kindlaks kinnisasja müügist saadud raha jagunemise poolte vahel ning muudab maakohtu määratud proportsiooni. Sama on kostja taotlenud ka apellatsioonkaebuse resolutsiooni p-s
  84. Kostja väited selle kohta, et maakohtu otsuse resolutsioon ei ole selge ja üheselt mõistetav, ei ole kolleegiumi hinnangul põhjendatud. Asjaolu, et maakohus märkis resolutsiooni selle, et hagi ja vastuhagi tuleb rahuldada osaliselt, ega täpsustanud, millises osas need rahuldatakse ja jäetakse rahuldamata, ei muuda kohtuotsuse resolutsiooni kuidagi ebaselgeks, sest hagi ja vastuhagi rahuldamise ulatus nähtub sellest, kuidas maakohus lahendas hagis ja vastuhagis esitatud nõuded. Lisaks märgib kolleegium, et hagi ja vastuhagi rahuldamise ulatusest võiks sõltuda menetluskulude jaotus poolte vahel, kuid praeguses asjas ei ole sellel ka seda tähendust, sest TsMS § 164 lg 1 järgi kannab hagilises abieluasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Seda arvestades jätab kolleegium maakohtu otsuse muutmata osas, milles maakohus otsustas rahuldada hagi ja vastuhagi osaliselt.
  85. Neil põhjendustel tuleb apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus osaliselt 8 2-15-12928 tühistada ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi ja vastuhagi osaliselt, kuid maakohtust osaliselt erinevalt. Kuna tegemist on hagimenetluses lahendatava abieluasjaga ja kolleegium rahuldab nii hagi kui ka vastuhagi osaliselt, tuleb ka apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 164 lg 1 järgi poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.