KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-16-7463 Määruse tegemise aeg ja koht 06. veebruar 2018, Tallinn Kohtukoosseis Reet Allikvere, Indrek Parrest, Ande Tänav Kohtuasi XX avaldu

) § 663 lg-le 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht 36. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga leiab, et määruskaebus ei ole põhjendatud. Maakohtu määrus jääb

§ 659ja § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

1. Ühise hooldusõiguse lõpetamist reguleerib perekonnaseaduse (PKS) § 137, mille kolmanda lõike kohaselt lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt nt Riigikohtu määrus nr 3-2-1-159-15).
2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ületanud maakohus otsustust tehes diskretsiooni piire, ei rikkunud oluliselt menetlusnorme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjenduste ja järeldustega ning ei pea vajalikuks neid korrata (

§ 659ja § 654 lg 6).

Iseenesest asjaolu, et lapse isa maakohtu järeldustega ei nõustu, ei anna ringkonnakohtule alust maakohtu diskretsiooniotsuse muutmiseks.

1. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus, et asjas esile toodud asjaolude ja tõendite alusel ei saa teha järeldust, et maakohus ei lähtunud otsustuse tegemisel lapse parimatest huvidest, nagu lapse isa väidab. Maakohus leidis, et mõlema vanema soov on pakkuda lapsele parimat, nad on võimelised last kasvatama, tema eest hoolitsema ja armastavad oma last. Mõlema vanema kodus on lapsele sobivad elutingimused ja kasvukeskkond. Kuna aga lapse vanematel on olnud tõsised ja korduvad erimeelsused lapsega seotud küsimuste lahendamisel, pidi maakohus tegema otsustuse, kummale vanemale jääb ainuhooldusõigus kõige olulisemates küsimustes (lapse viibimiskoht ja koolivalik). Maakohus põhjendas määruses piisavas ulatuses, miks ta jättis ainuhooldusõiguse eelmärgitud osas lapse emale.
2. Alusetu on lapse isa etteheide, et maakohus kohtles vanemaid ebavõrdselt. Kui vanemad ei ole üksmeelel selles, kumb vanematest võib teha otsustusi lapse viibimiskoha- ja koolivaliku kohta, peab vastava otsustuse tegema kohus. Sellises olukorras ei ole kohtul võimalik vanemaid võrdselt kohelda, tehes otsustuse mõlema vanema kasuks.
3. Ringkonnakohus ei nõustu lapse isa väitega, et lapse ärakuulamata jätmine oli oluline menetlusnormi rikkumine.

§ 5521

lg 1 kohaselt kuulab kohus last puudutavas asjas ära vähemalt 10-aastase lapse isiklikult. Sellest vanusest noorema lapse ärakuulamine ei ole kohtule kohustuslik, kuid kohus võib seda teha, kui peab seda vajalikuks. Käesolevas asjas ei pidanud maakohus seda vajalikuks. Arvestades asjaolusid, et laps on pidanud korduvalt avaldama erinevatele lastekaitsespetsialistidele, psühholoogidele jt isikutele oma arvamusi selle kohta, kumma vanema juures ta sooviks elada ja millises koolis käia ning asja materjalist nähtuvalt see olnud tema jaoks emotsionaalselt väga raske, nende isikute 7 seisukohad ja arvamused on kohtule kirjalikult esitatud, oli lapse ärakuulamata jätmine ringkonnakohtu hinnangul last säästev ja kooskõlas lapse huvidega.

1. Õige on määruskaebuse väide, et maakohus ei põhjendanud lapse poolt 07.11.2017 kohtule saadetud kirja arvestamata jätmist. Samas ei ole see oluline menetlusnormi rikkumine, mis tooks kaasa kohtumääruse tühistamise.
2. Ringkonnakohtu hinnangul leiab lapse isa ebaõigesti, et see kiri on vaidluse lahendamisel määrava tähendusega. Kuigi last puudutavas asjas tuleb võimaluse korral arvestada ka tema soovidega, ei saa lapse arvamust seada vaidluse keskmesse ja tugineda otsustuse tegemisel üksnes sellele. Kohtule kirja saatmise asjaolusid kirjeldas XXX sotsiaalpedagoog KT (III kd lk 127). Olukorra kirjelduse ja kirja teksti (III kd lk 125A) põhjal saab järeldada, et kirja saatmise initsieeris lapse isa, mistõttu ei pruugi selles kajastuda lapse enda seisukoht. XXX psühholoog MV kirjas märgitu kohaselt on lapse eelistuste osas lapse ja isa arvamust väga raske eristada (III kd lk 81). Asja materjalist nähtub isa püüd kujundada lapse negatiivset meelestatust nii Tallinnas ema juures elamise kui ka XXX õppimise suhtes.
3. Maakohus pidi asja lahendamisel arvestama kõikide oluliste asjaolude, tõendite ja seisukohtadega ning ei saanud otsustust tehes eelistada eestkosteasutuse II seisukohta, milles on märgitud lapse soov elada isa juures ja käia Põltsamaal koolis.
4. Maakohus tugines põhjendatult muu hulgas lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja seisukohtadele. Asja materjali alusel ei saa teha järeldust selle kohta, et riigi õigusabi korras määratud esindaja oleks rikkunud kutsenõudeid või ta ei oleks pädev last esindama. Iseenesest asjaolu, et lapse isa lapse esindaja seisukohtadega ei nõustu, ei anna alust jätta esindaja seisukohad arvestamata.
5. Lapse isa suhtub menetluse käigus esitatud materjalidest nähtuvalt negatiivselt EELK pereteraapia terapeutidesse, XXX psühholoogi, lapse esindajasse, lapse kooli ja klassijuhatajasse. Lapse isa on kohtumenetluse jooksul esitanud vastuväited kõikide isikute seisukohtadele, mis erinevad tema omadest. Maakohus ei saanud otsustust tehes lähtuda üksnes lapse isa ning tema seisukohti toetavate isikute seisukohtadest, nagu lapse isa soovib.
6. Lapse huvidele vastab eelkõige stabiilse elukorralduse tagamine, s.h õppimise jätkamine koolis, kus ta on senini õppinud. Maakohus leidis põhjendatult, et laps on praeguse elukorraldusega kohanenud. XXX psühholoog MV 22.09.2017 kirjast maakohtule nähtub, et õpingud andsid lapsele stabiilsuse väljaspool kodu, laps suhtleb klassikaaslaste ja õpetajatega, saab koolis väga edukalt hakkama ja identifitseerib end XXX õpilasena (III kd lk 81). Sellele arvamusele viitas ka maakohus oma määruses. Lapse kohanemisele viitab ka eestkosteasutuse I poolt väljatoodu, et laps tundis end õppeaasta esimesel poolel rusutuna, mis võis tuleneda asjaolust, et kooli algus oli lapsele emotsionaalselt pingeline ja ta sai alustada stabiilseid õpinguid alles 16.11.2016, kuid õppeaasta teises pooles oli laps koolis püüdlik, rõõmsameelne ja ei muutunud enam kurvaks, kui rääkis Põltsamaast või Tallinnast. Lisaks näitab lapse head kohanemist see, et laps lõpetas esimese klassi kiituskirjaga (III kd lk 63,64).
7. Maakohtu määruse ühes lauses tehtud viide ringkonnakohtu määrustele, millega lahendati määruskaebusi esialgse õiguskaitse kohaldamise kohta, ei oma vaidluse lahendamisel tähendust, sest kohus lahendas hooldusõiguse vaidluse tõendite ja seisukohtade alusel, mis esitati kohtule pärast viidatud määruste tegemist. Lapse isa vastuväited nendes määrustes esitatud ringkonnakohtu seisukohtadele jäävad tähelepanuta, kuna praegu kontrollib ringkonnakohus maakohtu lõpplahendi õigsust.
8. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et lapse huvides ei ole isa keeldumine programmis „Dialoog laste nimel“ osalemisest. Programmis osalemist pidas YYY 8 psühholoog KM vajalikuks mõlema vanema puhul. Määruskaebuses leiab lapse isa, et teraapilise eesmärgiga programmis osalemine ei ole eelduslikult tulemuslik. Sellest järeldub, et ta ei ole oma seisukohta muutnud. Lapse ema 12.10.2017 seisukohtadest nähtub, et lapse ema on nõus jätkama pereteraapiaga ja osalema programmis „Dialoog laste nimel“.
9. Lapse huvides on see, et mõlemad vanemad toetavad last tema tegevustes, sh hariduse omandamises ja teise vanemaga suhtlemises. PKS § 143 lg 2 kohustab vanemat hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Kuigi mõlemad vanemad kahtlemata armastavad oma last, ei käitu nad kahjuks nii omavahelises suhtluses kui ka ametkondade ja spetsialistidega suheldes lapse huve arvestavalt. Vanematel tuleks mõista, et nende käitumine mõjutab oluliselt lapse emotsioone ja psüühikat ning praegu lapse ümber toimuv võib jätta lapsele jälje kogu eluks.
10. Maakohtu otsustuse põhisisuks oli lapsele stabiilse elukorralduse tagamine ja ringkonnakohus ei pea võimalikuks seda otsustust määruskaebuse väidete alusel muuta.
11. Maakohus jättis põhjendatult menetluskulud poolte endi kanda (va lapse esindaja tasu ja kulu) ning ringkonnakohus seda otsustust ei muuda. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebuse menetlemise kulud

171 lg 1 alusel lapse isa kanda (v.a lapse esindaja tasu ja kulu, mis jäävad riigi kanda). 53. Lapse ema poolt 24.01.2018 ringkonnakohtule edastatud menetluskulude nimekiri määruskaebemenetlusega seotud kulusid ei sisalda. Samuti ei ole määruskaebemenetlusega seostatavad nimekirjale lisatud kuludokumendid. Asja materjalist hüvitatavate kulude kandmist ei nähtu. Menetluskulude puudumise tõttu jätab ringkonnakohus need rahaliselt kindlaks määramata. 54.

§ 667lg 3 alusel lahendas ringkonnakohus määruskaebuse kirjalikus menetluses.

Reet Allikvere Indrek Parrest Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) 9