KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Monika Laatsit Otsuse tegemise aeg ja koht 23. august 2017, Tallinn Haldusasja number 3-17-841 Haldusasi OSAÜHING PARME TRANS kaebu

) § 1 p 2 ja § 2 lg 1 p 2 ning korrakaitseseaduse (KorS) § 28 lg-d 1 ja 2. Ettekirjutuses sisaldus hoiatus, et ettekirjutuse tähtaegsel täitmata jätmisel rakendatakse äriühingu suhtes esimesel korral sunniraha 2000 eurot. 1

§ 1

p-st 2 ja § 2 lg 1 p-st 2 ei tulene kaebajale autorongi deklareerimise kohustust.

§-d 1 ja 2 sätestavad ainult maksu objekti ja maksumäärad. Kaebaja ei pea tõendama negatiivset asjaolu, et ta ei kasuta 03.03.2017 ettekirjutuse lisas 1 näidatud sadulveokeid autorongidena. Antud asjas pole maksuteatist ega maksuotsust, mille puhul lasuks kaebajal vastavalt maksukorralduse seaduse (MKS) § 150 lg-le 1 tõendamiskoormus. Seega puudub kaebajal

§ 1

p 2 ja § 2 lg 1 p 2 alusel kohustus autoronge deklareerida või tõendada, et ta ei kasuta enda sadulveokeid autorongidena. Vastustajal puudus pädevus 03.03.2017 ettekirjutuse tegemiseks, mistõttu on ettekirjutus tühine. Vastustaja pädevus ei tulene KorS § 28 lg-st 1. KorS § 28 lg 1, § 2 lg 4, § 4 lg 1, § 5 lg 1, § 6 lg-te 1 ja 2 ning MKS § 1 lg 7 tõlgendamisest koostoimes tuleneb, et 03.03.2017 ettekirjutuse tegemiseks KorS § 28 lg 1 alusel on pädev üksnes see (korrakaitse)organ, kellele lisaks KorS-ile on mingi muu õigusaktiga antud veel riikliku järelevalve teostamise pädevus selle kohustuse osas, mille täitmist isikult ettekirjutusega nõutakse või kui seda organit ei ole määratud, siis Politseiamet. Sisuliselt on küsimus selles, kelle pädevuses on liiklusregistri pidamine ja selles sisalduvate andmete üle riikliku järelevalve teostamine. MKS § 10 lg-te 1 ja 2 ning MTA põhimääruse §-de 1, 6 ja 7 pinnalt tuleb jõuda järeldusele, et MTA on pädev teostama riiklikku järelevalvet maksuseaduste täitmise ehk maksude õiguspärase tasumise üle, kuid maksuseadustest ei tulene pädevust teostada riiklikku järelevalvet liiklusregistri üle. Üksnes Maanteeamet on pädev teostama riiklikku järelevalvet liiklusregistri üle (liiklusseaduse (LS) § 173 lg-d 1 ja 3, Maanteeameti põhimääruse § 1, § 8, § 9 p-d 4 ja 5, § 10 p 21, liiklusregistri pidamise põhimääruse § 11 lg 4). Autorongide deklareerimisel ja raskeveokimaksu tasumisel tekib topeltmaksustamise olukord. Kaebaja ei nõustu MTA 05.04.2017 vaideotsuse p-st 11 tuleneva seisukohaga, et kuna väidetavalt haagiseid ei Eestis ega teises Euroopa Liidu liikmesriigis eraldi raskeveokimaksuga ei maksustata, siis juhul, kui kõigis liikmesriikides toimub ainult autorongi maksustamine veoautopõhiselt, ei saa see kaasa tuua topeltmaksustamist. Topeltmaksustamine tekib juhul, kui üht ja sama asja maksustatakse korraga vähemalt kahes erinevas riigis. Autorong moodustub veoautost ja haagisest (LS § 2 p 4). Kuna kaebajal endal puuduvad haagised, siis saavad Eesti liiklusregistris registreeritud kaebaja sadulveokid vedada ainult kolmandatele isikutele kuuluvaid haagiseid. Nende samade haagistega sõidavad aga ka välisriigis registreeritud sadulveokid. Seega isegi, kui liikmesriikides ei maksustata eraldi haagiseid, maksustatakse neid ikkagi kaudselt ehk autorongi koosseisus. See võimaldab sama haagise topeltmaksustamist 2

-is sätestatud kohustust. Maksumaksja on kohustatud arvutama raskeveokimaksu (

§ 1

lg 2, § 2 lg 1 p 2, § 5 lg 2) ning raskeveokimaksu kohustuse kannab isiku nimel maksuarvestusse maksuhaldur (rahandusministri 19.12.2008 määrusega nr 51 kehtestatud „Riiklike maksude maksuhalduri poolt hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumise ja tagastamise kord“ § 2 lg 2). Raskeveokimaksu maksuhaldur on MTA (

§ 9lg 1).

Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-31-99 selgitanud, et maksuseadusega sätestatakse maksukohustuse tekkimiseks vajalik teokoosseis. Sellise teokoosseisu alusel tekib maksuõigussuhe riigi ja maksumaksja vahel. Seega on kaebajal kui maksumaksjal autorongiga seonduvate andmete Maanteeameti liiklusregistrisse esitamise kohustus. Kuna kaebaja ei ole väitnud, et ta ei kasuta vedukeid autorongides, ei ole ta seadnud kahtluse alla maksuõigussuhte tekkimist tema ja riigi vahel. Selline autorong, mille veoauto on registreeritud Eesti liiklusregistris, kuid haagised on registreeritud teistes liikmesriikides, kuulub maksustamisele Eestis. Vastustajal on õigus kohustada kaebajat esitama Maanteeametile autorongide andmeid.

eelnõu nr 482 SE kinnitab, et autorongiga seonduvad andmed peab Maanteeametile esitama kaebaja. Maanteeamet omakorda esitab andmed maksuhaldurile, kes kannab raskeveokimaksu kohustuse isiku nimel maksuarvestusse. Maksunduslikult oluliste andmete esitamata jätmine takistab tõhusat riiklikku järelevalvet raskeveokimaksu administreerimisel. Andmed on vajalikud maksuhaldurile pandud ülesannete täitmiseks (MKS § 10 lg 2 p-d 1-4). Vastustaja leiab Riigikohtu otsustest nr 3-3-1-46-14, 3-3-1-48-10 ja 3-3-1-31-99 tulenevalt, et kuna maksuhalduril on õigus kontrollida maksumaksja maksuarvestuse õigsust, maksukohustuslase poolt maksude tasumisega seotud dokumente, MKS-ist tuleneb maksuhalduri üldine kontrollipädevus ning maksuhalduril on õigus tuvastada maksuõigussuhe ja tegeliku 3

-is sätestatud kohustust, õigus kohustada maksumaksjat esitama korrektse maksustamise tagamiseks autorongiga seonduvaid andmeid Maanteeameti liiklusregistrile. Teistel haldusasutustel puudub õigus teostada riiklikku järelevalvet raskeveokimaksu tasumise õigsuse üle. MTA üldise kontrollipädevusega ja

rikkumise tuvastamise õigusega kaasneb ka pädevus panna haldusaktiga

rikkumise kõrvaldamise kohustus. Autorongide kohta nõutavate andmete esitamata jätmine on korrarikkumine KorS § 5 lg 1 tähenduses, kuna kohustuslike õigusnormide täitmata jätmisega ohustatakse avalikku korda. MTA oli pädev üldise kontrollipädevuse piires KorS § 6 lg 1 ja § 28 lg-te 1-3 alusel tegema kaebajale ettekirjutust ja hoiatama teda sunnivahendite kohaldamise eest. Kuigi liiklusregistri pidajaks on Maanteeamet, piirdub tema pädevus raskeveokimaksu puhul registreerimise tegemisega, mitte aga raskeveokimaksu maksustamisandmete kontrollimisega. Autorongide andmete registreerimist puudutavad nõuded tulenevad

-ist. Kuna MTA tuvastas

rikkumise kaebaja poolt, siis oli ta oma pädevuse piires õigustatud ka ettekirjutuse tegema. Kaebaja ei ole tõendanud oma väiteid topeltmaksustamise kohta. Seonduvalt kaebaja väitega, et ta ei tea ette, milliseid kolmandate isikute haagiseid ta veab ning milline on haagiste lubatud suurim mass, nõustub vastustaja Tallinna Ringkonnakohtu 19.05.2017 määruse p-s 12 toodud seisukohtadega. Vastustaja nõustub ka ringkonnakohtu selgitusega, et liiklusregistris deklareeritud ja maksustamise aluseks olevaid autoronge on võimalik hiljem muuta. Seega ei ole asjakohased kaebaja argumendid, mille kohaselt ei ole just temal tulenevalt tema ettevõtluse eripärast võimalik ettekirjutust täita. Sunniraha kohaldamise eeldused olid täidetud. MTA-l oli pädevus ja kohustus ettekirjutust teha. Kuna MTA täidab praegusel juhul oma järelevalvetegevuses KorS-ist tulenevat pädevust, siis tuleb lähtuda KorS § 23 lg-s 4, mitte MKS § 67 lg-s 3, sätestatud sunniraha määrast. MKS § 67 lg 1 näeb ette meetmed üksnes MKS §-des 60-62 ettenähtud kohustuste rikkumise eest, kuid käesoleval juhul ei ole tegemist nende rikkumisega. MTA ei ole kaebajale sunniraha määrates ületanud ülemmäära 9600 eurot. Sunniraha on proportsionaalne. KOHTU PÕHJENDUSED 7. Vaidlus käib eeskätt selle üle, kas õigusaktidest tulenes kaebajale kohustus deklareerida tema kasutatavaid autoronge Maanteeameti liiklusregistris ning kas MTA-l oli pädevus teha kaebajale ettekirjutus autorongide deklareerimiseks ja kohustuse täitmata jätmise korral nõuda sunniraha tasumist. 8.

§ 1

lg 2 kohaselt maksustatakse raskeveokimaksuga veoste vedamiseks ettenähtud veoautost ja ühest või enamast haagisest koostatud 12-tonnise või suurema registrivõi täismassiga autorong, mille veoauto on registreeritud liiklusregistris. Liiklusseaduse (LS) § 2 p 4 kohaselt on autorong on ühest või enamast vedavast autost (veduk) ja ühest või enamast haagisest või pukseeritavast seadmest koosnev sõidukite ühend.

§ 2

lg 1 p 2 sätestab, et

§-s 1 nimetatud veoauto ja autorong (edaspidi raskeveok) maksustatakse seaduse lisas toodud määra järgi vastavalt autorongi registrimassile või täismassile, võttes aluseks

§ 2

lg 1 p-s 1 nimetatud veoauto näitajad, autorongi koosseisus üheaegselt kasutatavate haagiste telgede arvu ja nimetatud haagiste suurima massi, mille veoauto omanik või kasutaja on avaldanud Maanteeametile ning Maanteeamet on kandnud liiklusregistrisse. 9. Kohus leiab, et tsiteeritud sätetest tuleneb kaebajale kohustus deklareerida liiklusregistris andmed tema kasutatavate autorongide kohta.

§-de 1 ja 2 pealkirjad ei ole määravad olukorras, kus seaduse süsteemse ja eesmärgist lähtuva tõlgenduse järgi on deklareerimiskohustuse olemasolu ilmne. Nende andmete alusel määratakse hiljem kindlaks 4

viidatud sätete järgi on autorongi deklareerimise ja sellega kaasneva raskeveokimaksu maksmise kohaks riik, kus on registrisse kantud autorongi kuuluv veduk. Selline oli

vastuvõtmisel ka seadusandja tahe (vt Riigikogu IX koosseisu 482 SE I seletuskiri). Kaebaja ei ole kohtumenetluses esitanud vastuväiteid MTA 05.04.2017 vaideotsuse p-des 9 ja 10 toodud seisukohale, mille kohaselt ei lähe

sätted vastuollu ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 1999/62/EÜ sätestatuga. Vaideotsuse p 9 kohaselt tugineb maksuhalduri selline seisukoht Euroopa Komisjoni hinnangule ja Euroopa Komisjoni asjakohane kiri on kaebajale edastatud. Kaebaja väide topeltmaksustamise ohust on hüpoteetiline, sest kaebaja ei ole esitanud tõendeid oma autorongide või nende osaks olevate haagiste maksustamise kohta mõnes teises riigis. 10. Kohus märkis 28.04.2017 määruses, et MTA pädevust vaidlustatud ettekirjutuse tegemiseks tuleb pigem jaatada, kuid möönis siiski, et asja lahendus sõltub

, MKS, KorS ja LS asjakohaste normide hindamisest nende koostoimes ning seda hinnangut ei saa ammendavalt anda esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel. Kohus, olles asja põhjalikumalt kaalunud, leiab, et maksuhalduril puudus pädevus kaebuse esemeks oleva ettekirjutuse tegemiseks järgmistel põhjustel.

1. Vaidlustatud ettekirjutuses on selle andmise õiguslikuks aluseks märgitud KorS § 28 lg 1, mis sätestab, et ohu või korrarikkumise korral on pädeval korrakaitseorganil õigus panna avaliku korra eest vastutavale isikule ettekirjutusega ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kohustus ning hoiatada teda KorS § 28 lõikes 2 või 3 nimetatud haldussunnivahendite kohaldamise eest, kui isik ei täida kohustust hoiatuses määratud tähtaja jooksul. Korrakaitseorgan on KorS § 6 lg 1 kohaselt seaduse või määrusega riikliku järelevalve ülesannet täitma volitatud asutus, kogu või isik. Riikliku järelevalve teostamisel on KorS üldseadus teiste seaduste suhtes, mis reguleerivad riikliku järelevalve meetme kohaldamist (KorS § 1 lg 3, MKS § 1 lg 7).
2. Maksuhalduri üldine järelevalvepädevus tuleneb MKS-st. MKS § 10 lg 1 kohaselt kontrollib maksuhaldur MKS ja maksuseaduste täitmist, kasutades talle selleks seadusega antud pädevust. MKS § 10 lg 2, mis loetleb maksuhalduri ülesanded, ei anna vastustajale konkreetset pädevust teha ettekirjutus isikule, kes ei täida

§ 2

lg 1 p-st 2 tulenevat kohustust liiklusregistrile andmete esitamiseks (vrd nt MKS § 10 lg 2 p 5 koostoimes MKS §-dega 251258, mis sätestavad ülesande teostada järelevalvet töötamise registreerimise kohustuse täitmise üle). Ka

, LS ega nende alusel kehtestatud määrused ei anna maksuhaldurile selgesõnaliselt sellise ettekirjutuse tegemise pädevust. 13. Riigikohtu praktika kohaselt määrab regulatsiooni ja volitusnormide üksikasjalikkuse astme ära reguleeritav valdkond. Mida intensiivsemalt piiravad sätestatud meetmed põhiõigusi, seda üksikasjalikum peab olema volitusnorm. Intensiivsemate riivete korral laieneb eeltoodu ka menetlusnormidele (Riigikohtu 28.10.2014 otsuse nr 3-3-1-46-14 p 11). Viidatud otsuses leidis Riigikohus, et MKS alusel läbiviidav üksikjuhtumi kontrollimenetlus, milles nõutakse teavet dokumentide esitamisena nende asjaolude kohta, mille kogumise ja säilitamise kohustus on maksukohustuslasel raamatupidamisarvestuses niikuinii, ei ole sedavõrd põhiõigusi piirav, et nõuaks seaduses veel täpsema volitusnormi olemasolu, kui seda on MKS § 60 lg 1 (p 11). Kohus leiab, et erinevalt kohtuasjast nr 3-3-1-46-14 riivab käesolevas asjas vaidlustatud ettekirjutus intensiivselt kaebaja ettevõtlusvabadust, sest teda kohustatakse 9600 euro suuruse sunniraha ähvardusel (vt KorS § 28 lg 2) esitama liiklusregistrile suurt hulka andmeid tema poolt autorongide koosseisus kasutatavate haagiste telgede arvu ja massi kohta (vt

§ 2lg 1 p 2 ja § 13 lg 1 p 5), mis on omakorda aluseks kaebaja poolt raskeveokimaksu arvutamiseks 5

§ 3ja 5).

Sellises olukorras ei ole õige riikliku järelevalve pädevust tuletada maksuhalduri üldisest pädevusest, vaid riikliku järelevalve läbiviimiseks peab olema seaduses või määruses konkreetne pädevusnorm. Kuna selline norm praegu puudub, on vaidlustatud ettekirjutus tehtud pädevust ületades ja on seega õigusvastane.

1. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 3 kohaselt on haldusakt tühine, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan. Riigikohtu praktika kohaselt on haldusakti tühisus akti automaatne kehtetus, kui haldusaktis esinevad ilmselged puudused, mis on sätestatud seaduses. Kui haldusaktis on puudused, mida seaduses otsesõnu ei ole märgitud, või kui haldusakti puudused ei ole ilmselged, kehtib see haldusakt, vaatamata tema võimalikule õigusvastasusele, seni kuni pädev organ või kohus ta kehtetuks tunnistab või tühistab (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-21-03, p 13). Kuna käesolevas asjas ei olnud MTA pädevuse puudumine ilmselge, ei tuvasta kohus vaidlustatud ettekirjutuse tühisust, vaid tühistab selle.
2. MTA pädevuse puudumise tõttu on õigusvastane ka vaidlustatud ettekirjutuse õiguspärasust kinnitav 05.04.2017 vaideotsus, samuti ettekirjutuse kehtivusele tuginedes 18.04.2017 antud sundtäitmise korraldus (vt ATSS § 8) ning need tuleb samuti tühistada. Kuna kohus jääb 21.04.2017 määruse p-s 8.2 toodud seisukohale, et 18.04.2017 sundtäitmise korraldust saab käsitada haldusaktina, ei ole vaja lahendada alternatiivset nõuet sunniraha rakendamise ja sissenõudmise keelamiseks.
3. Kokkuvõttes rahuldab kohus kaebuse ning tühistab MTA 03.03.2017 ettekirjutuse nr 12.23/039635-1, 05.04.2017 vaideotsuse nr 6-1/3664-2 ja 18.04.2017 täitekorralduse nr 12.23/039635-
5. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Menetluskulude väljamõistmise eelduseks on kohtule esitatud kulude nimekiri ja dokumendid kulude kandmise kohta (HKMS § 109 lg 1). Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud kulud (HKMS § 109 lg 6). Otsus tehakse vastustaja kahjuks, seega tuleb menetluskulud kanda vastustajal. Kaebaja menetluskuluks on riigilõiv 75 eurot, mille kohta on toimikus maksekorraldused (tl 14 ja 21), ning õigusabikulud 4 950 eurot ilma käibemaksuta, mille kohta esitas kaebaja kulude nimekirja, arved ja tõendi kulude kandmise kohta (tl 62-68). Kohus leiab, et õigusabile kulutatud aeg – 45 tundi – on ülepaisutatud. Tegemist ei ole kuigi mahuka ega keeruka asjaga ning selle valguses on kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse koostamisele kulutatud ca 27 tundi ilmselgelt ebaproportsionaalne. Lisaks tuleb arvestada, et asja menetlus kestis lühiajaliselt ning kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus ja sellega seonduv määruskaebus jäid rahuldamata. Eeltoodut arvestades tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 1320 eurot ilma käibemaksuta, mis sisaldab ka riigilõivu. /allkirjastatud digitaalselt/ Monika Laatsit 6