KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Hele Ilisson Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 10. mai 2017, Tartu kohtumaja kantselei Tsiviilasja number 2-15-16697 Hagi es

) § 89 mõttes. Antud juhul on tegemist nõude tunnustamise üle peetava vaidlusega, mille puhul on ka isikul (võlausaldajal), kes ei ole tehingu pool, õigus tugineda vastuväitele, et tehing on näilik. Vastasel korral ei ole võlausaldajal võimalik oma õigusi pankrotimenetluses võimalike kuritarvituste vastu kaitsta (vt nt Riigikohtu 02.11.2011 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-95-11, p 11). Praeguses vaidluses tuleb hagejal tõendada laenulepingu sõlmimine ja raha üleandmine, tahteavalduste näilikkuse tõendamise koormus lasub kostjal.

1. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 II lause järgi tuleb muult kui majandus- või kutsetegevuses antud laenult intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja on esitanud tõendid laenulepingu sõlmimise ja raha üleandmise kohta. Hageja on esitanud hagiavalduse lisana koopia 30.06.2005 dateeringuga laenulepingust (tlk 5-6) ning 25.04.2016 originaaldokumendina 30.06.2005 dateeringuga laenulepingu (tlk 95, 96). Mõlema dokumendi järgi on laenuandjaks hageja ja laenusaajaks pankrotivõlgnik. Lepingu p 1.1 järgi annab laenuandja laenusaajale laenu summas 1 800 000 krooni. Laenusaaja kinnitab, et on laenusumma kätte saanud sularahas. Lepingu p 2.1 järgi kohustub laenusaaja tasuma laenusumma kasutamise eest intressi 6% aastas. Intressi arvutatakse laenusumma tagastamata jäägilt. Intresside arvutamist alustatakse päevast, millal kogu laenusumma kantakse laenusaaja arvelduskontole ja lõpetatakse kogu laenusumma tagastamise päeval. Lepingu p 3.1 kohaselt kohustub laenusaaja tagastama laenusumma hiljemalt 31.12.2013 (tagasimaksetähtaeg), kandes laenusumma laenuandja kontole. Lepingu p 3.2 kohaselt on laenusaajal õigus (kuid mitte kohustus) tagastada laenuandjale laenusumma täies mahus või osaliselt. Lepingu p-st 4.2 tulenevalt on laenuandjal õigus lepingujärgsete maksete mittetasumisel nõuda viivist 0,15% tähtajaks tasumata summalt päevas. Laenule pingu p 4.3 kohaselt alustatakse viiviste arvestamist tagasimaksetähtajast. 18.04.2016 istungil (tlk 80-83) kuulas kohus vande all ära hageja, kes seletas, et andis 5/9 pankrotivõlgnikule
2. a sularahas laenu 1,8 miljonit krooni ning allkirjastati ka kirjalik laenuleping. 23.05.2016 istungil (tlk 97-100) kuulas kohus tunnistajana ära pankrotivõlgniku, kes kinnitas, et hageja andis talle sularahas laenu ja tema allkirjastas laenulepingu ning tagasi ei ole makstud midagi. 14.

§ 89

lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad.

§ 89lg 2 kohaselt on näilik tehing tühine.

Tehing on näilik, kui mõlema poole tahe on suunatud üksnes õigusnäivuse tekitamisele. Näiliku tehingu olemusse kuulub tehingu teinud isikute eesmärk jätta kolmandatele isikutele tehingu sisust ekslik mulje. Seega ei kajastu näilikus tehingus mitte tehingu teinud isikute tegelik tahe, vaid püüd seda varjata. Olukorras, kus tehingu näilikkusele ei tugine mitte mõni tehingu teinud isikutest, vaid kolmas isik, ei pruugi ükski näiliku tehingu teinud isikutest olla huvitatud tehingu tegeliku sisu ilmnemisest. Seega oleks mõeldamatu piirduda tehingu näilikkuse tõendamisel üksnes tehingu teinud isikute ütlustega. Samuti ei välista tehingu näilikkust selle tegemine notariaalses vormis (vt Riigikohtu 19.09.2005 otsus kohtuasjas nr 3-1-1-74-05, p 18). Tehingu näilikkuse hindamisel on väidetavaid laenulepinguid vajalik sisuliselt hinnata, mitte lähtuda pelgalt formaalsest (laenu)lepingu tekstist ja väidetavalt laenulepingu alusel ülekannete tegemisest (vt Riigikohtu 02.11.2011 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-95-11, p 13). Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub selle esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel kostja poolt ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Eriti pankrotivõlausaldajal ei pruugi olla piisavalt andmeid ega tõendeid võlatunnistuse alussuhte kohta (vt Riigikohtu 10.12.2014 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-124-14, p 26). Kostja ei ole ühtegi otsest tõendit hageja tõendite ebausaldusväärsuse ja lepingu näilikkuse kohta esitanud, kuid on välja toonud piisavalt asjaolusid, mis põhistavad tema väited hageja esitatud tõendite ebausaldusväärsuse ja laenulepingu näilikkuse kohta. Suurema osaga kostja esitatust kohus lõppjäreldustes ka nõustub. 14.

1. Kostja on välja toonud väited hageja vande all antud seletustest ja tunnistaja ütlustest, mis tema arvates viitavad seletuste ja ütluste ebausaldusväärsusele (tlk 137-138). Kohus leiab, et ainuüksi kostja viidatu põhjal ei saaks hinnata ütlusi ja seletusi ebausaldusväärseks. Iseenesest on võimalik, et lepingut ei loeta põhjalikult läbi ega avastata ekslikke andmeid; suur summa sularaha antakse üle (kile)kotiga; isik teab, mitu rahatähte on pakis ja mitu pakki moodustab teatava rahasumma, aga ei mäleta, millises kilekotis raha 11 aastat tagasi üle anti; isik ei soovi tekitada oma sõbrale tema kohtumenetlusse kaasamisega ebamugavusi; laenu tagastamiseks ei ole tehtud ühtegi makset. Koosmõjus muude näilikkusele viitavate asjaoludega (vt järgmised alapunktid) on siiski alust kahelda hageja seletuste ja tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Kohus nõustub ka, et osaliselt on tunnistaja ütlused põhjendamatult üldsõnalised, seda eelkõige laenu kasutamise otstarbe osas. 14.
2. Antud juhul on hageja andnud väidetavalt sularahas suure summa laenuks. Kohus ei nõustu hagejaga, et laen 115 000 eurot on tavapärane ning et tegemist pole rahasummaga, mida füüsilisel isikul pole või mida oleks raske tuttavatelt sularahas kokku laenata (tlk 148). Kohus on seisukohal, et 1,8 miljonit krooni / ca 115 000 eurot oli objektiivsel suur rahasumma aastal 2005 ja on ka praegu. 6/9 14.
3. Üldreegli kohaselt peab laenuandja võla olemasolule tuginedes tõendama raha üleandmise fakti (vt Riigikohtu 24.03.2015 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-177-14, p 10). Hageja väitel anti laen üle sularahas ning seda tõendab laenusaaja kinnitus lepingu p-s 1.1 (tlk 147). Riigikohus on 02.04.2014 kohtuasjas nr 3-2-1-162-13 tehtud otsuse p-s 37 leidnud, et kui lepingus on märgitud kinnitus raha saamise kohta, ei ole tegu lepingulise kokkuleppega, vaid kviitungiga raha kättesaamise kohta VÕS § 95 mõttes, mille saab teiste tõenditega ümber lükata. Antud juhul sisaldub laenusaaja kinnitus raha saamise kohta vaidlusaluse lepingu p 1.1 II lauses. Riigikohus on leidnud, et kui kviitung täitmise kohta on välja antud, siis üldjuhul eeldatakse, et võlgnik on kohustuse täitnud ja tõendamiskoormis täitmise mittetoimumise kohta läheb üle võlausaldajale. Juhul kui täitmise kohta on väljastatud kviitung, on võlausaldaja võimalused kohustuse täitmata jätmise tõendamise kohta piiratud. Muuhulgas võib pool kasutada TsMS §-s 268 sätestatud võimalust anda vande all ütlusi, samuti on tal võimalik esitada tõendeid selle kohta, et võlgniku sissetulekud ei võimaldanud tal soetada sellises väärtuses vara, mida oleks olnud vaja müügilepingus nimetatud kinnistu ostmiseks (vt Riigikohtu 02.06.2008 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-39-08, p 15). Soovides vaidlustada raha üleandmist, peaks kostja praeguses olukorras tõendama eelkõige seda, et hagejal puudusid vahendid laenu andmiseks. Hageja vande all antud seletuse järgi sai ta raha, mida laenata, sõbra käest sularahas ning kirjalikku lepingut ei sõlmitud. Hageja keeldub avaldamast isikut, kellelt ta raha sai, kuigi kohus selgitas talle asjaolude tõendamise vajadust (tlk 81). Kuna hageja ei avalda, kellelt ta raha sai, ei ole kostjal objektiivselt võimalik esitada tõendeid ja väiteid sõbralt edasilaenamiseks raha saamise võimatuse kohta. Kohus leiab, et sellises olukorras pöördub tõendamiskoormus hea usu põhimõttest tulenevalt ümber ning hagejal tuleb tõendada raha olemasolu ja sõbralt raha laenamine. Kuna ükski tehingu teinud isikutest ei pruugi olla huvitatud tehingu tegeliku sisu ilmnemisest, ei pea kohus võimalikuks lähtuda vaid hageja vande all antud seletusest raha saamise ja edasilaenamise kohta ning tunnistaja kinnitusest raha saamise kohta. Laenamiseks vajaliku raha sõbralt saamise seavad kahtluse alla ka hageja vastuolulised väited sõbrale raha tagastamise kohta. Esialgu väitis hageja, et sõbraga on asjad omamoodi ära klaaritud (tlk 81). Hilisemate ütluste järgi on tagasi makstud umbes pool summat (tlk 82). Eeltoodust lähtudes nõustub kohus kostjaga, et ei ole tõendatud hagejal laenamiseks vajaliku raha olemasolu ega raha pankrotivõlgnikule sularahas üleandmine. Arusaamatuks jääb, miks ei peaks isik, kes on hageja sõber ja väidetavalt andnud hagejale edasilaenamiseks suure summa raha, soovima aidata hagejal asjakohaseid tõendeid esitada. 14.
4. Lepingu p 1.1 I lause järgi anti laen sularahas ja p 2.1 III lause järgi arvestatakse intressi alates laenusumma laenusaaja kontole kandmisest. Kohus leiab, et selline vastuolu viitab lepingu koostamisega kiirustamisele (vt ka p 14.6), mis antud vaidluse kontekstis kinnitab tehingu näilikkust. 14.
5. 18.01.2017 määrusega (tlk 121-122) määras kohus kostja taotlusel dokumendiekspertiisi ja esitas eksperdile järgmised küsimused: kas 30.06.2005 dateeritud laenuleping on koostatud ja allkirjastatud 30.06.2005; kui laenuleping ei ole koostatud ega allkirjastatud 30.06.2005, siis mis ajavahemikul see on koostatud ja allkirjastatud. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi 06.02.2017 ekspertiisist keeldumise akti (tlk 130-131) järgi keeldusid eksperdid ekspertiisi tegemisest, sest puuduvad võrdlusmaterjal ja teaduslikult põhjendatud meetod. Kohus nõustub kostjaga, et ekspertiisi võimatus ei kinnita lepingu usaldusväärsust ning asjaolude kogumis ei ole omakäeline tehing usaldusväärne (tlk 138). Kohus leiab, et lihtkirjaliku laenulepingu võivad võimalikku ühist huvi omavad hageja ja 7/9 pankrotivõlgnik igal ajahetkel allkirjastada ja esitada. Laenulepingu koostamise ja allkirjastamise aeg ei ole objektiivselt tuvastatav. 14.
6. Kostja väitel ei esitanud hageja laenulepingut pankrotihaldurile koos nõudeavaldusega hiljemalt 3 tööpäeva enne üldkoosolekut PankrS § 82 lg 3 järgi, vaid alles üldkoosolekul; hageja ei ole sellele vastuväiteid esitanud. Lepingus on laenuandja isikukood märgitud valesti. Kohus ei nõustu kostjaga, et lepingus vale isikukood annab üheselt alust väita, et isik ei ole lepingupool, ja hagi tuleks jätta läbi vaatamata (tlk 28, 46). Samas võib eksitus laenuandja isikukoodis ja lepingu hilinenult esitamine viidata sellele, et leping ei ole koostatud selles märgitud ajal ning et koostamisega on ilmselt kiirustatud. 14.
7. Hageja on esitanud kohtule laenulepingu erinevaid variante (tlk 139) ning tema selgitus selle kohta on väheveenev. 23.05.2016 istungil juhtis kostja esindaja tähelepanu sellele, et hagiavaldusele lisatud koopial ja 25.04.2016 esitatud originaaldokumendil on allkirjad paigutatud erinevalt (tlk 101). Kohus ei nõustu hagejaga, et Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ekspertide arvamusest võib järeldada koopia ja originaali identsust. Eksperdid märkisid, et koopia ning originaaldokument langevad täielikult kokku trükitekstis, kuid erinevus on allkirjade paigutuses ning järelikult on laenulepingu koopia tehtud sama lepingu teisest variandist (tlk 130). Otsitud ja ebausutav on hageja 17.01.2017 selgitus (tlk 119), mille järgi ta leidis pärast 2015 novembris esitatud ärakirja originaali kaotamist teise originaaleksemplari, mille esitas kohtule 2016 aprillis. Samas on väidetava tehingu teiseks pooleks olev tunnistaja kinnitanud, et laenulepingu eksemplar peaks olema ka temal säilinud (tlk 100). Arusaamatus ja ebaselgus originaaldokumentide ja nende asukohaga ning asjaolu, et hageja „leiab“ oma valdusest laenulepingu erinevaid variante, seab kahtluse alla hageja väited lepingu koostamise aja kohta ja kinnitab kostja kahtlusi, et tegemist on pankrotimenetluse tarbeks koostatud lepinguga. 14.
8. Kostja leiab, et lepingu järgi puudus laenusaajal kohustus laen tagastada (tlk 139). Lepingu p 3.2 kohaselt on laenusaajal õigus (kuid mitte kohustus) tagastada laenuandjale laenusumma täies mahus või osaliselt. Hageja väidab, et silmas on peetud laenu ennetähtaegset tagastamist (tlk 148). Kohus leiab, et kuigi grammatiliselt tõlgendades on lepingu p 3.2 järgi laenu tagastamine tõepoolest vabatahtlik, tuleneb p-de 3.1 ja 3.2 koosmõjust, et p 3.2 puudutab laenu ennetähtaegselt tagastamist. See ei välista aga tehingu näilikkust, sest sellisel juhul lepingupooled tahavadki jätta mulje laenulepingu olemasolust ja laenu tagastamise kohustusest. 14.
9. Näilikkusele võib muuhulgas viidata ka tehingu raskesti mõistetav majanduslik eesmärk (vt ka Riigikohtu 02.11.2011 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-95-11, p 14). Ka kostja on korduvalt viidanud tehingu raskesti mõistetavale majanduslikule eesmärgile (tlk 139-140). Arvestades lepingutingimusi, hageja käitumist laenu tagasinõudmisel ning laenu andmise ja saamise väidetava sihtotstarbega seonduvat, on tehingu majanduslik eesmärk raskesti mõistetav. Hageja 06.04.2017 seisukoha ja vande alla antud seletuse järgi võttis ta sõbralt odavamalt laenu, et raha pankrotivõlgnikule edasi laenates veidi teenida (tlk 81, 146). Hageja seletuse järgi on tal sõbraga omamoodi ära klaaritud / tagasi makstud umbes pool summast, samuti on sõbrale makstud intresse (tlk 82-83). Samas vaidlusaluse laenulepingu järgi saabus pankrotivõlgnikul laenu tagastamise tähtpäev alles 8,5 aasta pärast ning märgitud ei olnud intressi tasumise perioode. Pankrotivõlgnik ei ole maksnud hagejale 10 aasta jooksul laenu ega intresside katteks mitte midagi, kuigi hageja väitel oli kokkulepe, et vähemalt intress iga kuu (tlk 81). Ka pärast lepingus märgitud tagastamistähtpäeva saabumist on hageja enda ütluste järgi üksnes aeg-ajalt pankrotivõlgnikult raha küsinud, leppinud vastusega, et 8/9 raha ei ole, ning lihtsalt oodanud, et pankrotivõlgnik tuleb ja toob raha tagasi (tlk 81, 82). Sellistel asjaoludel ei ole veenvad hageja väited, et tema eesmärgiks oli tehingult teenida. Iseenesest nõustub kohus hagejaga, et lepingupooltel puudub kohustus fikseerida lepingus laenu kasutamise sihtotstarve (tlk 147). Samas tekitab hageja teadmatus ja ükskõiksus raha kasutamise otstarbe osas niivõrd suure summa laenuks andmisel kahtlusi laenulepingu olemasolus. Ka tunnistaja, kes raha väidetavalt sai, on andnud üksnes ebamääraseid ja kontrollimatuid ütlusi selle kohta, et raha oli vaja tehnika või ehitusmaterjali ostmiseks ja Ukrainasse saatmiseks ning et seal arveldas ta sularahas (tlk 98). 14.
10. Kohus nõustub kostjaga, et lepingu sõlmimisel puudub üldine eluline usutavus. On ebausutav, et mõistlik ja hoolas isik annaks tagatiseta laenu sularahas väga suures ulatuses, suhtuks laenu eesmärki ja raha tagasinõudmisse nii ükskõikselt nagu hageja ega oleks nõus täpsustama, kellelt ta raha laenamiseks sai.
11. Praegusel juhul ei tugine tehingu näilikkusele mitte mõni tehingu teinud isikutest, vaid kolmas isik. Seega ei pruugi hageja ja pankrotivõlgnikust tunnistaja, kes on pikaajalised tuttavad, olla huvitatud tehingu tegeliku sisu ilmnemisest. Seetõttu on mõeldamatu piirduda üksnes tehingu teinud isikute ütlustega ja lihtkirjalikus vormis laenulepinguga, mille koostamise ja allkirjastamise aega ei ole võimalik sõltumatult kindlaks teha. Antud juhul on tuvastatud piisavalt asjaolusid, mis viitavad laenulepingu näilikkusele. Eeltoodu põhjal on kohus seisukohal, et hageja ja pankrotivõlgniku vaheline laenuleping on näilik tehing ja sõlmitud üksnes pankrotimenetluse tarbeks. Kuna laenuleping on näilik ja seetõttu tühine, puuduvad hagejal pankrotivõlgniku vastu kehtiva laenulepingu alusel nõuded. Kohus nõustub kostjaga, et pankrotimenetluses annaks selliste nõuete esitamine võimaluse pankrotimenetluse pankrotivõlgniku kasuks pööramiseks. 16.

§ 84lg 1 alusel ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi.

Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Lepingu tühisuse korral toimub tagasitäitmine vaid juhul, kui esinevad VÕS § 1028 lg-s 1 nimetatud eeldused. Esmaseks eelduseks on isiku rikastumine. Antud juhul ei ole tõendatud, et hageja oleks pankrotivõlgnikule tühise laenulepingu alusel raha andnud (vt p 14.3). Seega ei ole toimunud hageja rikastumist tühise laenulepingu järgi ja kohaldamisele ei kuulu VÕS § 1028 lg 1 jj.

1. Eeltoodut arvestades ei ole põhjendatud tunnustamine ning hagi tuleb jätta rahuldamata. pankrotimenetluses hageja nõude
2. Kohus märgib, et isegi kui laenuleping ei oleks tühine, ei oleks põhjendatud selle alusel hageja nõude tunnustamine, sest tõendatud ei ole, et hageja oleks kostjale lepingu alusel raha üle andnud (vt p 14.3). Kuna laenusumma üleandmine ei ole tõendatud, ei oleks põhjendatud ka intressi- ja viivisenõue.
3. TsMS § 162 lg 1 alusel ja hagi rahuldamata jätmist arvestades tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.
4. TsMS § 174 lg-te 1, 2, § 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Kostja ei ole kohtule menetluskulude nimekirja esitanud ning ka toimikust ei nähtu, et kostjal oleks hüvitatavaid menetluskulusid. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 9/9