KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetlusliik Apelleeritud kohtuotsus Apellant Apellatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise viis Tar

) § 71 lg 1 p 5 alusel isiklikel põhjustel ütluste andmisest, mistõttu ei olnud võimalik teda ristküsitleda. See on mõistetav, kuna T.M. ja H. Raudsepp elavad koos. Samas ei kasutanud T.M. seda õigust kohtueelses menetluses, kus teda on üle kuulatud koguni neljal korral. T.M. u kohtuistungil öeldud fraas, et ta loobub süüdistustest, ei muuda tema kohtueelses menetluses antud ütlusi ebausaldusväärseks. T.M. on kohtueelses menetluses andnud korduvalt analoogseid ja väga detailseid ütlusi, mis on kooskõlas muude asjas kogutud tõenditega ning mille õigsuses ei ole seetõttu põhjust kahelda. T.M. on kohtueelses menetluses vahetult pärast kuriteosündmust korduvalt ütlusi andes olnud täielikult veendunud selles, et elumaja süütas just nimelt H. Raudsepp. Seda avaldas T.M. kohe ka oma tütardele, samuti tunnistajatele M.M. ja O.T.

1. T.M. ja H. Raudsepal oli konflikt juba enne
2. juunit
3. See on tõendatud T.M. u ütlustega, mille kohaselt oli neil
4. juunil 2016 külaseltsi pidu. Talle tuli tütar järele, sest ta tahtis sinna peole ikkagi minna ja läkski, Heino jäi üksi koju. Siis nad paar tundi ei suhelnud. Heino vahepeal vist magas ja kella 17.00 paiku helistas ja ütles, et nad pidid ju talle järele tulema ja kui nad kohe koju talle järele ei ilmu, siis ta paneb sellele kremplile tule otsa. T.M. soovis H. Raudsepast viimase alkoholilembuse tõttu lahku minna. Ka kannatanud M.M. ja Ü.L. on oma ütlustes viidanud H. Raudsepa alkoholilembusele. Kohtulikul uurimisel ei leidnud tuvastamist, et ühelgi teisel isikul peale H. Raudsepa oleks olnud motiiv kõnealuse kuriteo toimepanekuks ning et keegi teine peale H. Raudsepa oleks T.M. ut ähvardanud maja põlema panemisega.
6. aasta
7. juuni hommikul ärkas H. Raudsepp T.M. juures, sest eelmisel õhtul oli tunnistaja K.S. ta X külast autoga sinna toonud. T.M. ütlustega on tõendatud, et
8. juuni
9. a hommikul kell 05.00 läks tema Rakvere lihakombinaati tööle ja H. Raudsepp jäi koju magama. Tunnistajate M.M., M.M., O.T. ja U.T. ütlustega on tõendatud, et
10. juunil 2016 oli H. Raudsepp koos nendega ja tarvitas alkoholi. Tunnistajate sõnul sõitis H. Raudsepp M. M juurest Nissaniga ära kella kolme paiku, sest T.M. pidi töölt koju tulema. T.M. u ütlustega on tõendatud, et peale tööd, umbes kella 14.45 paiku sõitis ta oma kodutee otsast mööda Kandle poole ning nägi, et Nissanit ei olnud kodu hoovis. Ta helistas Heinole ning küsis, et kus viimane on ja Heino ütles, et ta tuleb kohe koju. Kella 15.10 ajal sõitis T.M. uuesti kodutee otsast mööda ja nägi, et Nissan seisis hoovis. T.M. u ütlustega on tõendatud, et kui ta Heinoga telefoni teel rääkis, tahtis viimane, et ta läheks koju, kuna neil on vaja asju klaarida. See võis olla umbes kella 16.30 paiku, kui ta ütles Heinole, et ta ei tule koju, mispeale ähvardas Heino telefoni teel ta maja põlema panna. Heino ütles talle, et kui ta kolme minuti jooksul koju ei tule, siis ta kallab maja bensiiniga üle ja tõmbab tikku ning 3

§ 15lg-s 3 nimetatud tõenditele.

Seetõttu taotleb kaitsja tõendite ümberhindamist ja H. Raudsepa õigeksmõistmist. 17.

§ 15

lg 3 sätestab põhimõtte, mille kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, kes on muudetud sama seadustiku § 67 kohaselt anonüümseks, tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda, ega § 66 lõikes 21 nimetatud isiku ütlustele.

§ 15

lõikes 3 sätestatud nn määrava osa reeglit on selgitatud ka Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendis Al-Khawaya ja Tahery v. Ühendkuningriik. Viidatud lahendist ilmneb, et kohtulahend tugineb tõendile „valdavas ulatuses“ siis, kui see tõend on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega. Seejuures hinnatakse muid asjas kogutud tõendeid, mis tõendavad samu faktilisi asjaolusid. 18. Maakohtu süüdimõistev kohtuotsus tugineb peaasjalikult kannatanu T.M. kohtueelses menetluses antud ütlustele ja tema poolt tunnistajatele O. T ning M. M avaldatud väidetele selle kohta, et H. 5

§ 15

lg-s 3 nimetatud tõenditele ja on seetõttu vastuolus kohtuliku uurimise vahetuse ja suulisuse põhimõttega. Tõendid, millega T.M. u, M. M ja O. T ütlused ei ole vastuolus, on üksnes kaudsed ega räägi midagi sellest, kes oli isik, kelle tegevuse tulemusena T.M. elumaja süttis. Käesolevas asjas ei ole täiendavat tõendusmaterjali, mis viitaks kuidagi võimalusele, et H. Raudsepp oleks T.M. ähvardanud elumaja süütamisega. Seega ei ole tõendeid, mis tõendaksid täiendavalt T.M. u poolt kohtueelses menetluses nimetatud „ähvarduste“ reaalset toimumist. Taoliste ähvarduste esinemise kohta kogutud tõendid on eranditult sellised, mis on nimetatud ka

§ 15lg-s 3.

Viidatud normis nimetamata tõendeid, mis lahendaksid küsimuse, kes T.M. elumaja süütas, asjas kogutud ei ole. 20. Kaudsete tõendite kogum, millele tuginedes H. Raudsepp on süüdi tunnistatud, koosneb ülisuures ulatuses

§ 15lg-s 3 nimetatud tõenditest.

Kuigi puudub õiguslik keeld isikut süüdi tunnistada ka kaudsete tõendite kogumi pinnalt, on käesolevas asjas lisaks tõendite kaudsusele ka oluliseks lahendamist vajavaks küsimuseks see, kuivõrd on nende kaudsete tõendite puhul olnud tagatud süüdistatava konfrontatsiooniõigus. Kaudsete tõendite kogumist märkimisväärne ja asja lahenduse seisukohalt finalistlik osa on selline, mille puhul ei ole süüdistataval olnud võimalik enda konfrontatsiooniõigust realiseerida. Prokuratuuri apellatsioonivastus 21. Prokuratuur apellatsioonile ei vastanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 22. Kaitsja apellatsioon on rajatud väitele, et maakohus rikkus H. Raudseppa süüdi tunnistades

§ 15lg-t 3.

23.

§ 15

lg 3 kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses selle isiku ütlustele, kes on muudetud sama seadustiku § 67 kohaselt anonüümseks, tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda, ega § 66 lõikes 21 nimetatud isiku ütlustele. 24. Kaitsjal on õigus selles, et nii kannatanu T.M. , kes keeldus maakohtus ütlusi andmast ja kelle kohtueelses menetluses antud ütlused võttis maakohus tõendina vastu

§ 291lg 1 p 2 ning lg 3 alusel, kui ka kohtus ütlusi andnud kannatanud M.M.

, P.M. ja Ü.L. ning tunnistajad M. M ja O. T, kes vahendasid T.M. kuuldut, on käsitatavad 6

§ 15lg-s 3 nimetatud tõendiallikatena.

M.M. , P.M. ja Ü. L, M. M ja O. T kohta kehtib see küll vaid osas, milles nende ütlused kajastavad T.M. saadud teavet. Lisaks on

§ 15lg-s 3 nimetatud tõendina käsitatavad ka tunnistaja U.

T ütlused, mille maakohus võttis tõendina vastu

§ 291lg 1 p 1 ja lg 3 alusel.

Seega peab ringkonnakohus apellatsiooni lahendamiseks leidma vastuse küsimusele, kas maakohtu otsus tugineb üksnes või siis vähemalt valdavas ulatuses käesolevas punktis nimetatud tõenditele. 25. Riigikohus on asunud seisukohale, et kohtuotsus tugineb

§ 15

lg 3 mõttes ainsale tõendile siis, kui kohtuotsuses viidataksegi vaid sellele kõnealusele tõendile. Keerulisem on Riigikohtu hinnangul lahendada küsimust, kuidas otsustada selle üle, millal kohtulahend tugineb tõendile „valdavas ulatuses“. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on tegemist sellise tõendiga, mis on määrava või otsustava tähendusega kriminaalasja lahendamise seisukohalt. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb (EIK otsus asjas Al-Khawaja ja Tahery vs. Ühendkuningriik, p 131). Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p 20) Riigikohus on pidanud lubatavaks seda, kui

§ 15

lg-s 3 nimetatud tõendil on kuriteo tuvastamisel küll oluline kaal, kui kohtuotsus tugineb veel mingitele tõenditele, mis toetavad

§ 15lg-s 3 nimetatud ütlusi arvestataval määral.

Seejuures võivad n-ö toetavad tõendid olla ka kaudsed. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 67)
3. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi tõlgendusega, mille kohaselt sõltub see, kas mingi tõend on kriminaalasjas otsustava tähendusega, sellest, kas kohtulahend olnuks selle tõendita samasugune. Juhul, kui seadusandja soovinuks saavutada seda, et

§ 15

lg-s 3 nimetatud tõendid ei mõjutaks kriminaalmenetluse lõpptulemust, keelanuks ta selles sättes nimetatud tõendite kasutamise sootuks. Seda aga seadusandja teinud ei ole. Samas muutuks

§ 15

lg 3 sisutuks, kui selles sättes nimetatud tõendid oleksid lubatavad üksnes siis, kui on võimalik väita, et tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel jõutaks sama tulemuseni ka ilma

§ 15lg-s 3 nimetatud tõendeid kasutamata.

Sellisel juhul poleks

§ 15

lg-s 3 nimetatud tõendite esitamisel ühelgi juhul mõtet, sest kriminaalmenetluse tulemust need ju mõjutada ei saaks. Ometigi lubab – ehkki piirangutega –

§ 15lg 3 selles normis loetletud tõendite kasutamist.

Sellest järeldub, et nende tõenditega peab olema võimalik mõjutada ka kriminaalmenetluse lõpptulemust ehk saavutada muidu tuvastamatuks jäävate faktide tuvastamine. Seega ütleb

§ 15

lg 3 üksnes seda, et selles sättes nimetatud tõendite osakaal kohtu järelduste kujundajana ei tohi olla ainumäärav ega liiga suur. See, millal tuleb

§ 15

lg-s 3 nimetatud tõendite osakaalu tõendikogumis pidada teiste tõendite kõrval liiga suureks, on fakti küsimus ja oleneb juhtumi isepärast. 27. Ühtlasi leiab kolleegium, et

§ 15lg 3 kohaldamisel tuleb muu hulgas arvestada ka põhjust, miks süüdistatav ega kaitsja ei saanud tõendiallikat üle kuulata, samuti andmeid, mis võimaldavad 7

§ 15lg-s 3 nimetatud tõenditel.

Toetavate tõendite olemasolul võib aga

§ 15

lg-s 3 nimetatud tõendite osakaal olla seda suurem, mida rohkem on andmeid nende tõendite usaldusväärsuse kohta. Euroopa Inimõiguste Kohus on olukorras, kus süüdistataval polnud võimalik keskseks tõendiallikaks olnud kannatanut küsitleda, lugenud kannatanu ütlustele rajaneva süüdimõistmise lubatavuse kasuks kõnelevaks asjaoluks ka seda, et kannatanu rääkis juhtunust vahetult pärast sündmust kahele sõbrale, kes mõlemad andsid ristküsitlusel ütlusi, kusjuures kannatanu poolt sõpradele räägitu erines politseile antud ütlustest vaid vähesel määral (Al-Khawaja ja Tahery vs. Ühendkuningriik, EIK otsus 15. detsembrist 2011, p 156). 28. Selle tuvastamisel, et kannatanute maja süütas just H. Raudsepp on tõepoolest oluline roll eeskätt T.M., aga ka temalt kuuldut vahendanud kannatanute ja tunnistajate ütlustel ehk

§ 15lg-s 3 nimetatud tõenditel.

Samas kinnitavad H. Raudsepa süüd veel mitu kaalukat – ehkki kaudset – tõendit, mis toetavad arvestataval määral T.M. ja vahendlike tunnistajate ütlusi. Peale selle viitavad mitmed asjaolud T.M. kohtueelses menetluses antud ütluste usaldusväärsusele. 29. Kõigepealt osutabki kolleegium sellele, et T.M. poolt kohtueelses menetluses kokku neljal ülekuulamisel antud ütlused (KoTo, kd 1, tl 3 jj; 8 jj; 27 jj; 30 jj), mille maakohus

§ 291

lg 1 p 2 ja lg 3 alusel avaldas, on järjekindlad, üksikasjalikud ja eluliselt usutavad (elulise usutavuse kui ütluste usaldusväärsuse kontrollimise kriteeriumi kohta vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p-d 110–113). Seejuures on ka T.M. ütluste näol tegemist kaudse tõendiga, mis ei kajasta elumaja süütamist vahetult. T.M. ütlused annavad teavet mh selle kohta, et H. Raudsepp oli nii kuriteosündmuse päeval kui ka mõned päevad varem T.M. maja süütamisega ähvardanud, samuti H. Raudsepa võimaliku motiivi kohta (tüli isiklike suhete pinnalt, T.M. soov H. Raudsepast lahku minna). Lisaks osutatakse kõneksolevates ütlustes kuriteo võimalikule vahendile (bensiin) ja asjaolule, et suure tõenäosusega polnud maja süttimise taga õnnetus ega mõne teise inimese tegu, kuna H. Raudsepp oli üksinda kodus, maja ei olnud mitu päeva köetud ja elektrijuhtmestik oli suhteliselt uus. Nii on T.M. vahetult pärast kuriteosündmust (
3. juunil 2016) ja tosin päeva hiljem (
4. juulil 2016) antud ütlustes märkinud, et majapõlengu päeval toimunud telefonikõne ajal oli H. Raudsepp nõudnud tema kojutulekut ja ähvardanud maja bensiiniga üle kallata, tikku tõmmata ning maja põlema panna, kui T.M. kolme minuti pärast koju ei tule (KoTo, kd 1, tl 5 ja 10). Maja süütamisega ähvardades olevat H. Raudsepp „riidleval ja käskival toonil“ öelnud kannatanule sedagi, et tema võib kinni ka minna, aga katsugu kannatanu selliselt edasi elada, kui tal kodu ei ole (KoTo, kd 1, tl 6 ja 10). T.M. seda ähvardust aga tõsiselt ei võtnud ja vältis kojuminekut, sest H. Raudsepp oli purjus ja siis on ta „üleolev agressiivne ja vastik“ (KoTo, kd 1, tl 5 ja 10). Kui kannatanu kella kuue paiku õhtul koju jõudis, nägi ta juba kaugelt eemalt, et elumajast tuleb suur leek välja. Kannatanu märkis sedagi, et ta oli eelmisel päeval pannud maja ette kuuseheki alla päikese eest varju 10-liitrise bensiiniga täidetud kanistri, mis kannatanu sündmuskohale jõudes oli kadunud. (KoTo, kd 1, tl 5, 9 ja 10) Kannatanu arvates võis H. Raudsepp maja põlema panna seepärast, et kannatanu tahtis teda maha jätta, kuna H. Raudsepp joob igal nädalavahetusel ja kannatanu ei jaksa enam (KoTo, kd 1, tl 6). T.M. selgitas sedagi, et 8

§ 66lg 21 p-de 1 ja 2 alusel tõendina lubatavad.

31. Eelmises punktis refereeritud vahendlike tunnistajate ütlused kogumis lisavad T.M. ütlustele kaalu ja usaldusväärsust. T.M. u ütlustes viidatud bensiini olemasolu XXX kinnisasjal kinnitas kohtus ka süüdistatav ise, kes küll väitis, et ta võttis selle X külla kaasa ning kasutas muruniiduki tarbeks (KoTo, kd 2, tl 69–70). Samuti väärib märkimist see põhjus, miks H. Raudsepp ega tema kaitsja ei saanud T.M. ut kohtus küsitleda – T.M. keeldus kohtus ütluste andmisest

§ 71lg 1 p 5 alusel, kuna ta on H.

Raudsepaga taas püsivas kooselus. Ühtlasi nähtub kannatanute M.M. , P.M. ja Ü. L. ütlustest, et kui T.M. mõnda aega pärast majapõlengut uuesti H. Raudsepaga koos elama hakkas, asus ta ka H. 9

§ 15lg 3 nõuete järgimiseks tõendikogumis olema n-ö toetavatel tõenditel.

Vaatamata sellele ei saa T.M. ja üle-eelmises punktis refereeritud vahendlike tunnistajate ütlused

§ 15lg 3 kohaselt olla H.

Raudsepa süüditunnistamise ainsaks ega valdavaks aluseks. Samas see menetletavas asjas nii ei olegi. Nimelt räägib selle kasuks, et kannatanute maja süütas just H. Raudsepp, ka järgnev. 33. Ekspertiisiaktist, eksperdi kohtus antud ütlustest, sideettevõtjalt saadud andmete protokollist, samuti asitõendi vaatlusprotokollidest ja mitme tunnistajate ütlustest järeldub, et kannatanute maja süttis lahtise tuleallika termilisel toimel just sel ajal, kui XXX kinnistul viibis alkoholijoobeseisundis H. Raudsepp, kes lahkus sündmuskohalt oma X külas asuvasse elamisse vahetult pärast tulekahju puhkemist. Need tõendid toetavad T.M. ja vahendlike tunnistajate ütlusi sedavõrd arvestataval määral, et puudub alus väita, nagu rajaneks H. Raudsepa süüditunnistamine valdavas ulatuses

§ 15lg-s 3 nimetatud tõenditel.

Üksikasjades osutab kolleegium järgnevale.

1. Nii M. M, M. M kui ka O. T ütlused kinnitavad, et
2. juuni
3. a hommikupoolikul ja lõuna paiku viibis süüdistatav M. M ja M. M kodus, kus ta tarvitas koos teistega alkoholi ja lahkus hiljem oma Nissaniga koju, kuna T. (s.o T.M. ) pidi töölt naasma (KoTo, kd 2, tl 40 pöördel–42 pöördel, tl 44–44 pöördel). Tunnistaja U. T ütluste kohaselt sõidutas ta H. Raudsepa
4. juuni
5. a päeval süüdistatava enda Nissaniga kannatanute majast bensiinijaama ja kauplusesse ning M. M juurde, kus tarvitati koos alkoholi, ning seejärel tagasi kannatanute maja juurde (KoTo, kd 1, tl 68).
6. Seega kinnitavad nende tunnistajate ütlused, et süüdistatav naasis
7. juuni
8. a pärastlõunal (umbes kella kolme paiku) kannatanute majja XXX kinnisasjal. Ükski tõend – sh süüdistatava enda ütlused – ei viita võimalusele, et samal ajal oli XXX kinnistul kannatanute maja juures veel keegi (T.M. on otsesõnu kinnitanud, et ähvardamise ajal oli H. Raudsepp kodus üksinda – vt KoTo, kd 1, tl 6).
9. Ekspertiisiakti kohaselt on süüdistuses nimetatud hoone keskosas puitkonstruktsioonid võrreldes põhja- ja lõunapoolsete otstega paremini säilinud, mistõttu on tule levik hoone ühest osast teise soodustavate asjaolude (nt põlevvedeliku) puudumisel ebatõenäoline (KoTo, kd 1, tl 48). Samuti puuduvad ekspertiisiakti kohaselt tõendid, mis viitaksid tule levikule väljastpoolt hoonet hoonesse (KoTo, kd 1, tl 48). Põlevvedeliku olemasolul võis tulekahju koldeid olla üks ja see võis paikneda vedeliku pinna kohal kogu ruumi ulatuses (KoTo, kd 1, tl 49). Elektriseadmestiku säilinud osade uurimisel ekspert tulekahju põhjustada võinud rikkele viitavaid tunnuseid ei tuvastanud. Kuna tulekahjukollete piirkondades ei olnud ka kütteseadmeid ning puuduvad andmed isesüttimisele kalduvate ainete olemasolu kohta, põhjustas eksperdi hinnangul tulekahju lahtise tuleallika 10

§ 15

lg 3 nõuete järgimiseks piisava hulga ja kvaliteediga tõendeid, mis toetavad T.M. ütlusi. T.M. ütlustest nähtuv (sh süüdistatava viibimine üksinda kodus, tulekahjule vahetult eelnenud süüdistatava ähvardus maja bensiiniga üle kallata ja põlema panna, teomotiiv, eelmisel päeval kuuseheki alla pandud bensiinikanistri kadumine) toetavad omakorda teistest eelnevalt käsitletud tõenditest tulenevat järeldust, et kannatanute elumaja süüdati ja seda ei saanud teha keegi teine peale H. Raudsepa. Osutatud järeldust tugevdab lisaks ka nii T.M. u kui ka tunnistajate M. M, M. M ja O. T ütlustest järelduv, et süüdistatav oli kuriteosündmuse ajal alkoholijoobes, mis suure tõenäosusega soodustas tema valmisolekut reageerida T.M. tekkinud konfliktile sedavõrd äärmuslikul kombel. 41. Kokkuvõttes ei nõustu ringkonnakohus kaitsja seisukohaga, et H. Raudsepa süüditunnistamine tugineb valdavas ulatuses

§ 15

lg-s 3 nimetatud tõenditele ja on seetõttu vastuolus kohtuliku uurimise vahetuse ja suulisuse põhimõttega. T.M. u ja vahendlike tunnistajate ütlusi toetavate tõendite hulk ja kaal on kokkuvõttes sedavõrd suur, et – arvestades mh ka T.M. u ütluste usaldusväärust suurendavaid asjaolusid (vt käesoleva otsuse punktid 30–31) – puudub alus väita, et

§ 15lg-s 3 nimetatud tõendite osakaal H.

Raudsepa süüditunnistamise tõenduslikus baasis oleks lubamatult suur. 42. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 13.

novembri

1. a otsuse muutmata ja H. Raudsepa kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
2. H. Raudsepa määratud kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu määramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsuse analüüsiks, nõupidamiseks ja apellatsiooni koostamiseks kokku 7 pooltundi. Selle eest palub kaitsja määrata Advokaadibüroo Simson Straus OÜ-le riigi õigusabi tasu 140 eurot, millele lisandub käibemaks 28 eurot. Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7 ning justiitsministri
3. juuli
4. a määruse nr 16 (enne
5. jaanuari 2018 kehtinud redaktsiooni) § 1 lg-test 4, 6 ja 10 ning § 6 lg-st 3, leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
6. Kuna ringkonnakohus teeb

§ 337

lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmises punktis nimetatud riigi õigusabi tasu ja kuluhüvitise summa kui

§ 175

lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu

§ 185lg 2 esimese lause alusel H. Raudsepalt riigi kasuks välja mõista. 12