KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetlusliik Apelleeritud kohtuotsus Apellant Apellatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise viis Tar

§ 201lg 2 p 1 järgi, lühimenetlus Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja) 18.

detsembri

1. a otsus S.R. kaitsja vandeadvokaat Raul Tosmann Süüdistatav - S.R., isikukood XXX, elukoht XXX Kaitsja - vandeadvokaat Raul Tosmann, määratud korras Prokuratuur - esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa Kannatanud - B. OÜ - X. OÜ Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
2. Tühistada Tartu Maakohtu
3. detsembri
4. a otsus S.R. e karistuse mõistmise osas, samuti osas, millega karistust vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel ja S.R. e mõisteti

§ 65lg 2 alusel liitkaristus.

2. Tühistatud osas teha uus otsus, millega: 1) mõista S.R. e

§ 201lg 2 p 1 järgi karistuseks üks aasta vangistust; 2) vähendada eelmises alapunktis nimetatud karistust Kr

MS § 238 lg 2 alusel kaheksakuulise vangistuseni; 3) suurendada alapunktis 2 nimetatud vangistust

§ 65

lg 2 alusel kriminaalasjas nr 1-14-5581 mõistetud vangistuse ärakandmata osa ehk kahepäevase vangistuse võrra ja mõista S.R. e liitkaristus 8 (kaheksa) kuud ja 2 (kaks) päeva vangistust. Vangistustähtaja alguseks lugeda

1. detsember 2017 ja lõpuks
2. august
4. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
5. Apellatsioon rahuldada.
6. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Raul Tosmann S.R. e apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 96 (üheksakümmend kuus) eurot (sh käibemaks 16 eurot). Jätta see menetluskulu riigi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta. Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest. Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle möödalastuks mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal takistus ära langes. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
7. S.R. anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 120 lg 1 ja § 201 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises.

§ 201lg 2 p 1 järgi süüdistati S.R.

t järgmistes tegudes: 1)

1. juunil 2016 kella 13.20 paiku rentis S.R. Viljandi linnas asuvast Joosepi jalgrattapoest B. OÜ-le kuuluva jalgratta Merida Kalahari 580 väärtusega 240 eurot. Ta pidi selle hiljemalt
2. juulil 2016 kell 13.00 tagastama, kuid ei teinud seda, vaid omastas jalgratta; 2)
3. juulil 2016, olles varem toime pannud omastamise, rentis S.R. Viljandi linnas Viljandi Mööblikeskusest X. OÜ-le kuuluva tekstiilipesuri Kärcher väärtusega 530 eurot. Ta pidi selle hiljemalt
4. juulil 2016 kell 16.30 tagastama, kuid ei teinud seda, vaid omastas tekstiilipesuri. Maakohtu otsus 2

§ 201lg 2 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 2 aastat vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus seda karistust 1 aasta ja 4 kuu pikkuse vangistuseni, millele

§ 65lg 2 alusel liideti 2 päeva vangistust.

S.R. lõplikuks karistuseks luges kohus 1 aasta 4 kuud ja 2 päeva vangistust algusega 18. detsembrist 2017. Sama kohtuotsusega mõisteti S.R.

§ 120lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks.

Kohus kohaldas S.R. suhtes vangistuse täitmise tagamiseks kohtuotsuse jõustumiseni tõkendina vahistamist. (b) Põhiosa 3. Põhjendades S.R. le mõistetud karistust, mille üle apellatsioonimenetluses vaieldakse, märkis maakohus järgmist. Õigusteooria ja senise kohtupraktika kohaselt orienteeruvad kohtud keskmistele karistustele ja kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest on põhjendatud üksnes siis, kui isiku süü ei ole kooskõlas sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate või raskendavate asjaoludega (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-77-11). Seega on kohtupraktikas välja kujunenud seisukoht, mille järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Prokurör on taotlenud S.R. karistamist omastamise eest tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra, kuid jätnud välja toomata, mis on S.R. karistust kergendavad asjaolud. S.R. t on korduvalt karistatud kriminaal- ja väärteokorras eriliigiliste (sh varavastased ning isikuvastaste) süütegude eest. S.R. on kandnud ka reaalset vangistust. Sellest hoolimata on S.R. jätkanud süütegude toimepanemist, pannes uued kuriteod toime katseajal. Sellest nähtub, et varasemad (sh vabaduskaotuslikud) karistused ei ole mõjutanud S.R. t õiguskuulekalt käituma ja ta on endiselt otsustanud leida endale elatusvahendeid kuritegelikul teel. Seetõttu ei ole rahaline ega tingimuslik vabaduskaotuslik karistus piisav, täitmaks S.R. isikut silmas pidades karistuse eesmärke. Karistuse eesmärkide saavutamiseks on S.R. le vaja kohaldada kõige äärmuslikumat meedet ehk vangistust. S.R. karistust kergendavaks asjaoluks on

§ 57lg 1 p 3 mõttes süü ülestunnistamine.

Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. S.R. süü suurust tuleb asjaolude kogumis hinnata keskmiseks. S.R. le on võimalik mõista karistus alla sanktsiooni keskmist määra, kuna isik tunnistab oma süüd. Samas ei leidnud kohus põhjendusi, miks peaks S.R. le mõistma karistuse tunduvalt alla seaduses sätestatud sanktsiooni keskmist määra, nagu on taotlenud prokurör. Seetõttu mõistis kohus S.R. le

§ 201lg 2 p 1 järgi kaks aastat vangistust. Kuivõrd kriminaalasi lahendati lühimenetluses, tuleb vastavalt Kr

MS § 238 lg-le 2 vähendada karistust ühe kolmandiku võrra, seega ära kandmisele kuulub vangistus 1 aasta ja 4 kuud. Tartu Maakohtu

1. oktoobri
2. a otsusega asjas nr 1-14-5581 mõistetud vangistusest on kohtuotsuse kuulutamise seisuga S.R. l kandmata kaks päeva vangistust. Seetõttu mõistis kohus S.R. le

§ 65lg 2 alusel liitkaristuseks 1 aasta 4 kuud ja 2 päeva vangistust. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 3

§ 34

tähenduses on süüdiv, viitab tema käitumine tegude toimepanemise ajal

§-s 35 sätestatud piiratud süüdivusele, mille korral on kohtul õigus kergendada karistust

§ 60alusel.

Asjas nr 3-1-1-22-09 tehtud Riigikohtu otsuse kohaselt tuleb kohtul juhtudel, mil isik on tunnistatud küll süüdivaks, kuid mingi

§-s 34 loetletud süüdimatuse meditsiiniline tunnus on siiski tuvastatud, anda eraldi hinnang ka sellele, kas kõnealuse tunnusega seonduv isiku psüühiline seisund võis oluliselt piirata tema arusaamisvõimet oma teo keelatusest, samuti oma käitumise juhtimise võimet. Maakohus ei ole Riigikohtu käsitletud lahendist lähtuvat juhist järginud. Maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks eraldi kontrollinud S.R. piiratud süüdivust. Kohtuotsus ei sisalda viidet

§-le 35. Otsuses puudub viide tõenditele, samuti puudub analüüs poolt- või vastuargumentide kohta, kas S.R. orgaaniline hallutsinoos, s.o. raske psüühikahäire võis oluliselt piirata tema arusaamist enda teo keelatusest või tema võimet enda käitumist juhtida. Kui kohus oleks nõuetekohaselt tegelenud

§ 35problemaatikaga, oleks ta pidanud jõudma S.R.

piiratud süüdivuse tuvastamiseni, mis omakorda oleks

§ 60lg 3 kohaselt võimaldanud S.R.

le karistusena mõistetud vabadusekaotuslikku karistust oluliselt vähendada. Ringkonnakohus saab ise tuvastada uusi faktilisi asjaolusid, sh S.R. piiratud süüdivuse. Seetõttu palub kaitsja ringkonnakohtul S.R. le mõistetud karistust

§-de 35 ja 60 alusel vähendada, juhul kui S.R. piiratud süüdivus leiab tuvastamist. Prokuratuuri apellatsioonivastus 5. Prokuratuur leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja S.R. karistuse kergendamiseks alust ei ole. Vastuses märgitakse, et kriminaalasjas läbi viidud kohtupsühhiaatriaekspertiisi kohaselt ei piira S.R. l esinev psüühikahäirete kogum tema võimet oma tegudest aru saada ega neid juhtida ja seetõttu ei olnud maakohtul ka vajadust analüüsida võimalikku karistuse kergendamist

§-de 35 ja 60 alusel. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6. Apellant taotleb süüdistatava karistuse kergendamist, märkides, et kuigi S.R. on

§ 34

tähenduses süüdiv, viitab tema käitumine

§-s 35 sätestatud piiratud süüdivusele, mille korral on kohtul õigus kohaldada

§ 60. Kaitsja ei täpsusta, millised S.R.

käitumise aspektid viitavad tema piiratud süüdivusele. Samuti on kahetsusväärne, et kaitsja ei tõstatanud

§-de 35 ja 60 kohaldamise küsimust juba esimese astme kohtu menetluses. Ometigi on kaitsjal õigus selles, et maakohus eiras kohtupraktikast tulenevat nõuet, mille kohaselt peab kohus süüdistataval süüdimatuse meditsiiniliste kriteeriumide (

§ 34p-d 1–5) esinemise korral – juhul, kui inimene osutub siiski süüdivaks – omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava võime 4

§ 35mõttes oluliselt piiratud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1.

aprilli

1. a otsus asjas nr 3-1-1-22-09, p-d 6.2 ja 7 ning
2. detsembri
3. a otsus asjas nr 3-1-1-115-13, p 8). Seejuures ei saa piiratud süüdivuse kontrollimine aset leida vastavat tehet n-ö mõttes tehes, vaid kohtuotsus peab sisaldama asjakohast põhjendust (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-115-13, p 9).
4. Menetletavas kriminaalasjas on S.R. suhtes tehtud kohtupsühhiaatriaekspertiis. Ekspertiisiakti kohaselt põeb S.R. kerget vaimset alaarengut ja tal on diagnoositud ka orgaaniline hallutsinoos, mis algas
5. a suvel ja mõjutas tema käitumist olulisel määral (KoTo, tl 85). Samas leidis ekspert, et kuigi S.R. põdes talle süüksarvatavate tegude toimepanemise ajal rasket psüühikahäiret (orgaaniline hallutsinoos), oli ta jalgratta ja pesuri omastamise suhtes aruselge – ta ei omastanud neid esemeid haiguslikest elamustest ajendatuna ja mõistis kõnealuste tegude keelatust. Teod olid toime pandud ajal, mil S.R. haiguslik seisund alles hakkas välja arenema ja sel ajal suutis ta veel ise osasid oma tegusid juhtida. (KoTo, tl 85)
6. Viidatud ekspertiisiakt võimaldab nõustuda maakohtu järeldusega, et S.R. oli omastamistegude toimepanemise ajal

§ 34mõttes süüdiv.

Samas jättis kohus lahendamata küsimuse, kas S.R. võime oma tegude keelatusest aru saada või neid juhtida, võis temal tuvastatud psüühikahäirete – vaimse alaarengu ja (algava) orgaanilise hallutsinoosi – tõttu olla

§ 35mõttes oluliselt piiratud.

9.

§ 35

kohaldamisel on määrav see, kas isiku võime käituda normipäraselt oli oluliselt piiratud võrreldes nendega, kellel ei esine

§ 34p-des 1–5 loetletud meditsiinilisi tunnuseid.

Tegemist on õigusliku otsustusega, mille langetamisel tuleb kohtul arvestada eelkõige nende reeglitega, mida õiguskord konkreetse süüteokoosseisu taustal isikule seab. Kohus peab hindama, mil määral oli süüdistatav võimeline neid reegleid järgima. Seejuures tuleb silmas pidada, et piiratud süüdivus ei ole seejuures olemuslikult vaheaste süüdivuse ja süüdimatuse vahel, vaid iseseisev süüd vähendav asjaolu. (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-22-09, p 6.2)

1. Käesolevas kriminaalasjas ei ole kogutud kuigivõrd palju tõendeid, mis annaksid teavet selle kohta, kas ja kui, siis millisel määral oli S.R. võime normikuulekalt käituda tema psüühikahäirete tõttu piiratud. Kuna kriminaalasja lahendatakse lühimenetluses, pole täiendavate tõendite kogumine kohtumenetluses enam võimalik. Sellises olukorras peab ringkonnakohus õigeks tõlgendada S.R. piiratud süüdivuse osas tekkinud kahtluse KrMS § 7 lg 3 kohaselt süüdistatava kasuks. Seejuures tuleb rõhutada, et kaitseversioon S.R. piiratud süüdivuse kohta pole tühipaljas oletus, vaid vähemalt põhjendatud kahtlus, mille kasuks räägib nii mõndagi.
2. Esiteks – nagu käesoleva otsuse punktist 7 nähtub – sedastas ekspert S.R. l tervelt kaks

§-s 34 nimetatud psüühikahäiret: kerge vaimse alaarengu ja orgaanilise hallutsinoosi. Ehkki orgaaniline hallutsinoos oli omastamistegude toimepanemise ajal S.R. l alles välja arenemas, ei saa välistada, et see siiski raskendas süüdistatava võimet normikuulekalt käituda. Veelgi tõenäolisemalt vähendas S.R. l arusaamis- või juhtimisvõimet temal tuvastatud kerge vaimne alaareng. Ka õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et kerge nõrgamõistuslikkus (

§ 345

K-Pikamäe/Sootak

§ 86alusel statsionaarset psühhiaatrilist sundravi (vt Ko

To, tl 91 jj). 12. Eeltoodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et eksisteerib põhjendatud – ja olemasolevate tõendite põhjal kõrvaldamatu – kahtlus, et S.R. võime süüdistuses märgitud omastamistegude keelatusest aru saada või enda tegusid sellest arusaamast lähtuvalt juhtida oli tema raskete psüühikahäirete tõttu

§ 35mõttes oluliselt piiratud. See kahtlus tuleb Kr

MS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada S.R. kasuks, jaatades tema piiratud süüdivust. Ühtlasi ei näe kolleegium alust jätta S.R. suhtes kohaldamata

§ 60

. 13.

§ 60

alusel kergendatud karistuse ülemmäär ei või olla üle kahe kolmandiku seaduses sätestatud karistuse ülemmäärast (

§ 60

lg 2), kergendatud karistuse alammäär on aga karistusseadustiku üldosas sätestatud vastava karistusliigi alammäär (

§ 60lg 3).

S.R. pani toime

§ 201

lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mille eest seadus näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Seega tuleb ringkonnakohtul S.R. suhtes

§ 60

kohaldades lähtuda sanktsioonist, mis võimaldab mõista rahalise karistuse või vangistuse vahemikus 30 päevast kuni 3 aasta ja 4 kuuni (keskmine 1 aasta 8 kuud ja 15 päeva). 14. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selle kohta, miks ei saa S.R. t karistada rahalise karistusega. Kohus on aga eksinud S.R. süü suurust (

§ 56lg 1 ls 1) hinnates.

Maakohus võttis küll õigustatult arvesse ühelt poolt S.R. korduvat karistatust (varavastaste süütegude eest) kui tema süüd suurendavat tegurit ja teisalt süü ülestunnistamist kui karistust kergendavat asjaolu (

§ 57lg 1 p 3).

Samas jättis aga kohus S.R. süü suuruse määramisel põhjendamatult tähelepanuta ühe keskse teguri, mis mõjutab kõnealuste omastamistegude ebaõigussisaldust – omastatud asjade väärtuse. See oli jalgratta puhul 240 eurot ja pesuri puhul 530 eurot. Neid summasid tuleb pidada n-ö keskmise omastamisteo taustal väga tagasihoidlikeks. Väärib märkimist, et omastatud jalgratta väärtus ületas vaid napilt seda piirmäära, mis

§ 218lg 4 kohaselt on nõutav kuriteokoosseisu täitmiseks.

15. Arvestades ühelt poolt S.R. varasema karistatusega, kuid pidades teisalt silmas omastatud vara suhteliselt väikest väärtust ja süü ülestunnistamist, leiab ringkonnakohus, et S.R. le tuleb mõista vangistus, mis jääb

§ 60

lg-te 1–3 kohaselt korrigeeritud karistusraami keskmisest (1 aasta 8 kuud ja 15 päeva) märgatavalt allapoole. Kolleegium mõistab S.R. le

§ 201

lg 2 p 1 järgi –

§ 60kohaldades – karistuseks ühe aasta vangistust. 6

§ 65lg 2 alusel suurendada kahe päeva võrra.

Kuna S.R. viibib vahi all, loeb ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga vangistustähtaja alguseks

1. detsembri
3. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 ja § 338 p-dest 2 ja 4, tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
4. detsembri
5. a otsuse S.R. le

§ 201lg 2 p 1 järgi karistuse mõistmist, samuti Kr

MS § 238 lg 2 ja

§ 65lg 2 kohaldamist puudutavas osas.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse. S.R. kaitsja apellatsioon tuleb rahuldada.

1. S.R. määratud kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu määramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks kokku 4 pooltundi. Selle eest palub kaitsja määrata OÜ-le Advokaadibüroo Raul Tosmann riigi õigusabi tasu 80 eurot, millele lisandub käibemaks 16 eurot. Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7 ning justiitsministri
2. juuli
3. a määruse nr 16 (enne
4. jaanuari 2018 kehtinud redaktsioonis) § 1 lg-test 4, 6 ja 10 ning § 6 lg-st 3, leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
5. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, jääb eelmises punktis nimetatud riigi õigusabi tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. Juhan Sarv Mati Kartau Aarne Sarjas (allkirjastatud digitaalselt) 7