Obsah (7)

§ 243§ 68§ 76§ 56§ 232§ 114§ 113

1-09-2625 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus (Valga kohtumaja) Määruse tegemise aeg ja koht 15. märts 2017, Valga Täitmiskohtunik Erkki Hirsnik Kohtuistungisekretär Reelika Käis Prokurör Lõuna Ringkonna

) § 232 järgi riigireetmises ja karistati 12 aastase ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Samuti tunnistati ta süüdi

§ 243järgi asutusesisese teabe edastamises ja karistati 2 aastase vangistusega.

Liitkaristuseks mõisteti Herman Simmile 12 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus.

§ 68

lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning karistuse kandmise alguseks loeti

1. september
2. Kinnipeetava karistusaeg lõpeb
3. märtsil
6. jaanuaril 2017 saabusid Tartu Maakohtu Valga kohtumajja Tartu Vangla dokumendid Herman Simmi tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks. Vangla toetab Herman Simmi vabastamist.
7. Tartu Vangla iseloomustus Herman Simmi kohta on järgmine. 1 1-09-2625 3.
8. Kinnipeetavat ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Oma kuriteod pani Herman Simm toime materiaalse kasu saamiseks ja väidetavalt ka selleks, et kaitsta oma lähedasi neid ähvardava ohu eest. 3.
9. Kinnipeetav on vangistuses käinud psühholoogilistel nõustamistel ning vestlustel väärtushinnangute ja hoiakute teemal. Nende vestluste eesmärk on olnud kinnipeetava õigusrikkumiste põhjuste ja hoiakute edasine tundmaõppimine. Oma sõnades tunnistab Herman Simm oma süüd Eesti Vabariigi ja lähedaste ees. Toimunud on religioossed vestlused kaplaniga selleks, et süüdimõistetu mõistaks laiemalt oma tegevuse tagajärgi. Herman Simm on pidanud vestlusi kliinilise psühholoogi ja kaplaniga enesele kasulikuks, kuivõrd ta on sealt saanud mõtteid edaspidiseks seaduskuulekaks toimetulekuks. 3.
10. Herman Simmi pole distsiplinaarkorras karistatud. 3.
11. Süüdimõistetu elukoht tema vabanemise korral oleks heas korras ridaelamuboks (XXX). Kinnistusraamatu kohaselt kuulub eluase Herman Simmi abikaasale H. S. ,kes on nõus Herman Simmi enda juurde elama võtma. 3.
12. Herman Simm lõpetas
13. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi ja
14. aastal Nõukogude Liidu Siseministeeriumi Akadeemia. Viimane haridus on võrdustatud magistrikraadiga ärijuhtimise alal. Lisaks on Herman Simm lõpetanud arvukalt erialakursuseid. 3.
15. Herman Simmi on vangistuse ajal toetanud majanduslikult H. S. Tasumata nõudeid on Herman Simmil 1 448 004,41 eurot, vabanemisfondis aga on 1291,70 eurot. Herman Simmi võlgadest vabastamise suhtes on käimas pankrotiprotsess. 3.
16. Herman Simmi lähedased isikud on abikaasa ja välismaal elavad tütar, õde ning vend, samuti kõrges vanuses tädi, kes vajab oma tervisliku seisukorra tõttu abistamist. H. S. sõnul on tema ja Herman Simmi vahelised suhted head ja toetavad. H. S. on käinud regulaarselt oma abikaasa juures vanglas kokkusaamistel ja suhelnud temaga telefoni teel. Herman Simmil on kahju, et H. S. tema tõttu kannatama peab. Oma tütrega suhtleb Herman Simm harva. 3.
17. Herman Simm on selgitanud, et oma teod pani ta toime seetõttu, et Venemaa välisluureteenistuse ametnikud mõjutasid ja ähvardasid teda. Kinnipeetava sõnul oli ta justkui sundolukorras, kus tal polnud võimalik kuritegu toime panemata jätta. Õigusasutuste poole ta pöörduda ei saanud, kuna see oleks Vene välisluurele teatavaks saanud. See aga oleks seadnud ohtu tema lähedaste elu ja tervise. Need väited on väheusutavad, sest Herman Simmi tegevus õigusrikkumiste toimepanekul oli riskeeriv. Kuriteod toimusid pika aja jooksul. 3.
18. Herman Simm on tasakaalukas. Meeleoluhäirete üle ta ei kurda. Herman Simmil on kõrge enesehinnang. Süüdimõistetu tervislik seisund on eakohane. Kinnipeetav põeb kroonilist haigust. Ta saab ravi ja kasutab abivahendeid. Herman Simmi töövõime kaotus on 50%. 3.
19. Kinnipeetav on sotsiaalselt kompetentne ja hea suhtleja. Kuriteost lähtuvalt võib järeldada, et Herman Simm ei suuda alati tajuda oma tegevuse võimalikke tagajärgi. Herman Simmi tulevikueesmärgid võivad olla ähmased. 3.
20. Herman Simm suhtub ametiisikutesse lugupidavalt, aga tegelik negatiivne suhtumine võib avalduda hiljem. 2 1-09-2625 3.
21. Herman Simm kujutab endast ohtu, mis seisneb riigireetmises ja riigi julgeoleku ohustamises. Kinnipeetaval on ligipääs salastatud informatsioonile, mis võiks huvi pakkuda välisriikidele. Herman Simm võib seda infot majandusliku kasu saamiseks ja lähedaste väidetavaks kaitseks vabadusse pääsedes avaldama hakata.
22. Kriminaalhooldusametnik märgib järgmist. Kinnipeetava lähedased on abikaasa, tütar ja tädi. Oma naisega on Herman Simmil head suhted. Tütrega Herman Simm aga ei lävi. H. S. on nõus Herman Simmi enda juurde heas korras olevasse ridaelamusse elama võtma. Herman Simm pole alates
23. a kevadest vanglas töötanud, kuivõrd tema tervis seda ei võimalda. KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
24. Prokurör leidis, et Herman Simm tuleb jätta vabastamata. Kinnipeetav ei mõista tänini oma tegude täit ebaõigust. Herman Simm on kahepalgeline: ühelt poolt kurtis ta, et ta pidi teda ja tema lähedasi ähvardanud ohu tõttu kuriteod toime panema, aga teisalt võttis ta oma tegude eest vastu raha. Inimese ennetähtaegne vanglast välja laskmine peaks olema erand. Riigireetmine on spetsiifiline kuritegu, mille puhul ei saa retsidiivsusriski arvestada samamoodi, nagu teiste kuritegude puhul. Me ei tea tänini päris täpselt, mis Herman Simmi kuritegusid toime panema ajendas. Mõeldav on, et H. Simmi motiveeris võimuiha: see aga ajaga ei kao. On võimalik, et süüdimõistetu soovib riigile kätte maksta ja hakkaks uuesti salajast infot jagama. Herman Simmil on küll mõned tervisehädad, aga need võinuks tekkida ka vabaduses. Ühiskonna õiglustunnegi ei toeta Herman Simmi vanglast välja laskmist.
25. Kinnipeetav ütles, et ta soovib vanglast välja pääseda. Vanglas on tal olnud raske: teda on tabanud mitmed tervisehädad ja tal on olnud väga palju kambrikaaslasi. Herman Simm soovib naasta oma abikaasa juurde. Kuritegusid ei pannud ta toime materiaalsetel kaalutlustel, vaid seepärast, et venelased ähvardasid talle ja/või tema perele tema koostööst keeldumise korral halba teha. Kaitsepolitseiametnikke ei olnud tal võimalik usaldada. Uute kuritegude toimepanemine tema poolt on välistatud, sest vene eriteenistused ei suhtle „sisse kukkunud“ inimestega, tal ei ole riigisaladuse luba, temale teada olev info on praeguseks vananenud ja ta on juba vana ning soovib elada rahulikult. Kuivõrd ta on kristlane, ei tule kättemaks tema puhul kõne alla: ei inimestele ega riigile. Raha saamiseks ta kuritegusid toime panema ei peaks, sest tal on pension ja abikaasalt saadav toetus. Ennetähtaegne vabastamine peab justiitsministeeriumi plaanide kohaselt saama tavapäraseks praktikaks. Prokuratuur pole temaga korrektselt käitunud: omal ajal lubati talle, et tema ennetähtaegsele vabastamisele vastu ei olda; lisaks süüdistati teda vanglas olles kuriteos, mida ta toime ei pannud (hiljem menetlus lõpetati). Herman Simm tunnistab oma süüd. KOHTU SEISUKOHT
26. Kohus jätab Herman Simmi vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata ja põhjendab seda nii. 8.

§ 76

lg 2 p 2 kohaselt võib kohus tahtlikus esimese astme kuriteos süüdlase tingimisi katseajaga enne tähtaega vangistusest vabastada, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud. Herman Simm on praeguseks kandnud temale mõistetud 12 aasta ja 6 kuu pikkusest vangistusest ära ca kaheksa ja pool aastat. Seega on 2/3 lävend täidetud. Ka ületab kantud karistus 4 kuud. Karistust on kanda rohkem kui kaks kuud (

§ 76lg 3).

Seega on

§-s 76 nimetatud formaalsed alused kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas. 9. Ainuüksi formaalsete aluste täidetus ei tingi inimese vanglast vabastamist, sest seaduses märgitud tähtaja saabumine ei anna süüdlasele subjektiivset õigust enne tähtaega vabaneda 3 1-09-2625 (RKKKm 3-1-1-59-14, p 8). Nimelt eeldab kinnipeetava vabastamine ka materiaalsete aluste täidetust: kohus arvestab

§ 76

lg 4 kohaselt inimese katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. 10. Eeskätt peab kohus ennetähtaegse vabastamise menetluse käigus hindama seda, kui suur on uute kuritegude aset leidmise tõenäosus kinnipeetava poolt (Pikamäe –

. Kommentaar.

1. trükk, § 76/4.2.1; vt ka käesoleva määruse p 15.2). Kohus leiab, et ainsa reaalse ohuna tuleb kõne alla see, et Herman Simm hakkab edastama Venemaa esindajatele infot, millest ta sai teadlikuks enne vanglasse sattumist. Sama hästi kui välistada saab selle, et kinnipeetav hakkab koguma mingit uut salajast teavet (ja seda avaldama): selleks ei avane Herman Simmil tema isikut (eeskätt tuntust, aga ka nt iga) arvestades võimalust. Ka ei ole alust oodata, et Herman Simm hakkab sooritama mingit muud laadi kuritegusid (nt kehalisi väärkohtlemisi, vargusi vms).
2. Kõigepealt saab üksnes nõustuda prokuröriga, et vangla seisukohta uue kuriteo tõenäosuse osas ei saa arvesse võtta. Kohus läheb aga prokurörist veel kaugemale: seda ei saa arvesse võtta mitte üksnes riigireetmisega seoses, vaid sama hästi kui kõigi ennetähtaegse vabastamise menetluste puhul. Nimelt baseerub vangla seisukoht mingisugustel protsentidel, mis peaks viitama sellele, kui tõenäoline on uue kuriteo aset leidmine. Millel see tõenäosus baseerub, vangla välja ei too: parimal juhul lisatakse protsentarvule üksnes väga üldised abstraktsed laused, kui sedagi. Herman Simmi puhul on nt märgitud, et „lähtudes [tema] poolt toime pandud riigivastase kuriteo iseloomust ja isiku eluolust on järgneva kahe aasta jooksul uue üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus 12%“. Seesugune arvamus on juriidiliselt kasutu. Õigusteadulik arvamus (nagu tegelikult igasugune ratsionaalsetest kaalutlustest lähtuv arvamus) peab baseeruma põhjendustel: tuleb ära näidata, miks keegi midagi arvab. Vangla arvamuses seda ei tehta. Kohtule teada olevalt kasutab vangla vangi retsidiivsuse tõenäosuse arvestamiseks mingit arvutiprogrammi, kuhu sisestatakse erinevad parameetrid (nt inimese sugu, vanus, karistatuse arv, kuriteokooseis jms). Seesugune metoodika on tema sisulist õigsust silmas pidades hukule määratud. Nimelt on olukord täpselt samasugune, nagu valemite puhul, mis lubavad mingite parameetrite sisestamise korral anda teada, milline on kurjategija süüle vastav karistus (mida on eeskätt Anglo-Ameerika õigusruumis aeg-ajalt edutult proovitud). Sellised automaatsed lahendused saavad olla maksimaalselt üksnes abivahendid lõpliku läbikaalutud otsuse tegemisel. Kiusatus kasutada (vaid) sellist lähenemist on mõistetav: see võimaldab vältida keerulist ja sisusse minemist nõudvat erinevate asjaolude kaalumist ja mõttetööd. Elu on siiski oluliselt keerulisem kui ka kõige komplitseeritum valem. Seetõttu pole klassikalisest asjaolude kaalumisest võimalik pääseda ei karistuse mõistmise ega vangi vabastamise puhul. Et vangla (vähemalt üldjuhul – kui mitte alati) sellisest loogikast ei lähtu, tuleb tema seisukohad per se ebaoluliseks lugeda (küll aga on kohtu jaoks oluline vangla koostatud vangi iseloomustus, sest seda koostades süüvib vanglaametnik asja sisusse).
3. Enamik asjaolusid viitavad sellele, et Herman Simmi poolse talle teada oleva info venelastele edastamise tõenäosus on väike. 12.
4. Süüdimõistetu kannab oma esimest vangistust ja suisa esimest karistust üldse: see annab alust loota, et kinnipeetav hoiab uuesti vanglasse sattumise hirmus tulevikus kuritegudest kõrvale (eriti arvestades seda, et vanglas on Herman Simmil tema enda sõnul olnud raske). 12.
5. Herman Simm on vanglas osalenud erinevatel nõustamistel ja vestlustel, mistõttu võib oodata, et ta püsib tänu viidatud üritustel kuuldule ja õpitule edaspidi õiguskuulekas. Ka pole 4 1-09-2625 süüdimõistetu vanglas pannud toime distsiplinaarrikkumisi: see annab vähemalt kaudselt aluse uskuda, et ta suudab karistusõiguslikult korrektselt käituda ka vabaduses. 12.
6. Herman Simmil on olemas korralik elukoht, mistõttu ei ole põhjust arvata, et ta satuks kuritegelikule teele seoses eluaseme puudumisega (nt müüks sellel eesmärgil kellelegi talle teada olevat informatsiooni, saati siis murraks kuhugi ööbimiseks sisse või hakkaks eluaseme saamiseks lävima mingi kriminaalse taustaga seltskonnaga). 12.
7. Herman Simmil on abikaasa, kelle positiivne mõju süüdimõistetule väljendub ilmselt muu hulgas selles, et ta üritab hoida (kasvõi lihtsalt läbi oma olemasolu) Herman Simmi võimalikest uutest kuritegudest eemal. 12.
8. Kinnipeetav on kõrgharidusega: kõrgharidusega inimesed panevad kuritegusid toime harvemini kui madalama haridustasemega isikud. Ka kaalutlevad kõrgelt haritud inimesed tõsisemalt kuriteoga seotud riske: seega mõistab Herman Simm ilmselt seda, et Eesti jõustruktuurid tunnevad tema vastu kõrgendatud huvi ka pärast tema vanglast pääsemist (mistõttu on kuritegude sooritamise puhul vahele jäämise tõenäosus suur). 12.
9. Herman Simm on ligi 70-aastane ehk eakas inimene: kriminoloogilised uurimused näitavad, et kõrges eas inimesed sooritavad kuritegusid harva (vt nt Neubacher. Kriminologie.
10. Aufalge, § 15/1). 12.
11. Ka viitab uute kuritegude sooritamise väiksele tõenäosusele Herman Simmi kehv tervis: kui inimene on kimpus oma tervisega, ei ole tal enda ravimise kõrval mahti või võimalust sooritada kuritegusid.
12. Eelöeldust hoolimata tuleb siiski küsida, kas Herman Simmi uued kuriteod ikkagi on päriselt välistatud. Nimelt saab viidata asjaolule, et uute kuritegude sooritamine tundub vähemalt esmapilgul Herman Simmi jaoks lihtne: ta peab vaid rääkima seda, mida ta juba niikuinii teab. Seepärast võib püstitada väite, et kuivõrd kuritegude toime panemine on nii hõlbus, panebki Herman Simm kuriteod toime. Selline väide siiski paika ei pea. 13.
13. Esiteks ei saa ainuüksi sellest, et kuritegude toime panemine on lihtne, teha järeldust, et inimene kuriteod toime paneb. Nimelt on paljude kuritegude sooritamine n-ö tehniliselt lihtne: nt on füüsiliselt üsna lihtne lüüa noaga (pahaaimamatut) inimest või sõita autoga otsa ülekäigurajal olevale inimesele. Sellest hoolimata ei saa leida, et tapmise toime pannud isikut ei saa vanglast enne tähtaega välja lasta, sest tapmist on suhteliselt lihtne toime panna ja seepärast paneb vang selle tõenäoliselt toime tulevikuski. 13.
14. Teiseks on siiski väga kaheldav, kas info jagamine ikkagi oleks Herman Simmi jaoks lihtne. See eeldab kontakti olemasolu Herman Simmi ja vene agentide vahel. Herman Simmi enda jaoks oleks sellise kontakti loomine keeruline. Esiteks on Herman Simm olnud ligikaudu kaheksa ja pool aastat vanglas: selle aja jooksul on tema vanglaeelsed kontaktid katkenud. Teiseks võib oodata, et Eesti julgeolekuasutused hoiavad Herman Simmi tegemistel (vähemalt mõnda aega pärast Herman Simmi vabanemist) mingil määral „silma peal“. Põhimõtteliselt on võimalik, et hoopis Venemaa esindajad ise võtavad Herman Simmiga mingil moel ühendust. Seegi aga pole kohtu hinnangul kuigivõrd hõlbus: pensionil oleva üleriigiliselt tuntud riigireetjaga salajasel moel lävimine on oluliselt keerulisem kui suhelda puhta minevikuga lugupeetud riigiametnikuga. Lisaks on venelaste huvi selliseks käitumiseks kohtu meelest väga madal (vt käesoleva määruse p 13.3). 13.
15. Kolmandaks saab tugevasti kahelda selleski, kas Herman Simmil mingit venelasi huvitavat informatsiooni ülepea ongi. Herman Simm jagas venelastele infot enam kui kümne aasta 5 1-09-2625 kestel. See toimus n-ö tüki kaupa: kui Herman Simm midagi teada sai, andis ta selle info edasi. Seepärast on keeruline – kui mitte võimatu – eeldada, et kinnipeetav jättis pikkade aastate jooksul mingi (olulise) teabe venelastele välja rääkimata ja ta saaks seda teha nüüd. Lisaks tuleb tähele panna sedagi, et Herman Simmi sai võimalikuks edastamisesemeks olevast infost teadlikuks palju aastaid tagasi: suure tõenäosusega on suur osa sellest infost praeguseks vananenud ega huvita Venemaad enam. 13.
16. Neljandaks ei saa kohtu meelest väita ka seda, et Herman Simmil on mingi väga selge motiiv uute kuritegude sooritamiseks. 13.4.
17. Selleks saab vaevalt et pidada raha. Tõsi, teoreetiliselt võib väita, et Herman Simm tahab raha selleks, et maksta ära oma võlad. Kinnipeetava võlad on aga tavainimese mõistes üüratud: üle miljoni euro. Saab välistada, et venelased maksaksid Herman Simmile kasvõi ligilähedaseltki sellise summa. Isegi kui see nii oleks, on sama hästi kui mõeldamatu, et Herman Simm selle summa võlgade katteks ära maksaks: see tähendaks sisuliselt oma uue kuriteo tunnistamist. Viimaks ei saa mööda vaadata sellestki, et Herman Simmi suhtes on käimas pankrotimenetlus (mis võib ta võlgadest vabastada). 13.4.
18. Ka ei saa kuritegu motiveerivaks teguriks lugeda kättemaksu. Nimelt puuduvad igasugused viited sellele, et Herman Simm kannaks Eesti riigi peale mingit vimma, saati siis tõsist. Pelgalt teoreetiline kättemaksusoov aga arvesse minna ei saa. 13.4.
19. Uute kuritegude ohtu ei saa kohtu hinnangul rajada ka hüpoteesile, et venelased võivad Herman Simmi uuesti mingil moel ähvardama hakata. Esiteks on sellele väitele tuginemine juba seepärast problemaatiline, et seni on riigiorganid leidnud pigem seda, et ähvardamist ei olnud ja sellise legendi mõtles Herman Simm ise välja. Kui aga midagi sellist olemas ei olnud, ei saa seda ka Herman Simmi kahjuks arvesse võtta (nagu see jäeti arvestamata süüdlase kasuks). Isegi kui mingi (õiguslikult relevantne) ähvardamine toimus, ei saa eeldada, et see leiab aset ka tulevikus. Esiteks puuduvad selle kohta igasugused viited. Teiseks on venelaste huvi Herman Simmiga suhelda (ja teda ähvardada) kohtu meelest väga väike, kui mitte olematu (vt juba käesoleva määruse p 13.3). 13.4.
20. Tugineda ei saa sellele, et H. Simmi võib motiveerida võimu- või tunnustusiha (nagu prokurör kohtuistungil võimalikuks pidas): sellinegi hüpotees ei põhine ühelgi konkreetsel asjaolul, vaid on spekulatiivne. 13.4.
21. Samuti ei ole märke sellest, et Herman Simm võiks soovida infot jagada mingitel ideoloogilistel kaalutlustel. Kinnipeetav põhjendab oma kuritegusid hirmuga venelaste ees. Samuti saab viidata saadud rahale. Pole aga mingisuguseid viiteid sellele, et Herman Simm peab nt Eesti riiki, Euroopa Liitu, NATO-t, demokraatiat, õigusriiklust vms taunimisväärseks ja tegutses sellest lähtuvalt – ja võiks seda teha edaspidigi. 13.
22. Viimaks tuleb seoses retsidiivsusohuga märkida seda, et käesoleva määruse p-s 13 nimetatud küsimus selle kohta, kas Herman Simmi uued kuriteod on päriselt välistatud, on n-ö vildakas. Prognoosotsused puudutavad tulevikku ehk kujutavad endast ennustamist. Seetõttu ei saa prognoosiga kunagi midagi (loodusteaduslikult mõeldavat) täielikult välistada. Saab üksnes leida, et miski on äärmiselt ebatõenäoline (st üksnes teoreetiliselt/abstraktselt võimalik), (küllaltki) tõenäoline või väga tõenäoline. Tuleb üksnes nõustuda Saksa õiguses väljendatud arusaamaga, et vaid abstraktsele võimalikkusele tuginedes ei saa retsidiivsusohtu jaatada – seda isegi raksete kuritegude puhul mitte (Stree/Kinzig – Schönke/Schröder zum StGB.
23. Auflage, § 57/15). 6 1-09-2625
24. Ülal öeldut kokku võttes leiab kohus, et Herman Simmi puhul on uute kuritegude oht pelgalt teoreetiline. See tähendab seda, et Herman Simmi ei saa jätta vabastamata tema retsidiivsusohule viidates.
25. Järgnevalt tuleb analüüsida, kas retsidiivsusohu väiksus on ainumäärav või tuleb peale selle arvestada muidki aspekte. 15.
26. Sellele küsimusele vastama hakates viitab kohus kõigepealt lühidalt sellele, mismoodi on olukord Saksamaal (mis on Eesti õiguse jaoks tihtipeale oluline eeskujumaa). Saksamaal leitakse, et oluline on üksnes uute kuritegude oht: kui see on piisavalt madal (sealjuures seatakse erinevad lävendid sõltuvalt oodatava kuriteo raskusastmest), tuleb vang vabastada. Arvesse aga ei saa võtta elanikkonna õigukuulekust (nn ühiskonna õiglustunnet): seda tuleb arvestada üldpreventiiselt juba süüle vastava karistuse mõistmisel. Vangis oleku puhul saavad aga üldpreventiivsed kaalutlused arvestatud juba seeläbi, et inimene veetis vanglas pika aja. Võimalikku nn kättetasumishuvi (Genugtuungsbedürfnis) saab ennetähtaegse vabastamise menetluses arvestada üksnes käitumiskontrolli nõuete kehtestamisel. (Stree/Kinzig – Schönke/Schröder zum StGB.
27. Auflage, § 57/10–13). 15.
28. Kas olukord Eestis on samasugune või mitte, ei ole pelgalt

§ 76lg 4 teksti lugedes võimalik mõista.

Nimelt ei saa sellest sättest aru, mida kohus normis loeteletud asjaolude alusel silmas pidama peab. Sättes ei tulene otsesõnu isegi seda, et tähtis on uute kuritegude oht. Selle saab kohtu hinnangul siiski tuletada ja nimelt vangistusseaduse (VangS) § 6 lg-st 1, mille kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Need sihid tähendavad suuresti seda, et kurjategija suunatakse sellisele teele, kus ta ei pane enam kuritegusid toime (Sootak –

. Kommentaar.

1. trükk, § 56/15; Sootak – VangS. Kommentaar.
2. trükk, § 6/1.2–3). Küll on aga küsitav, kas kohus peab ennetähtaegse vabastamise menetluses arvestama ka muid kaalutlusi: eeskätt tuleb kõne alla nn ühiskonna õiglustunne. 15.
3. Kui rääkida karistuse mõistmisest, on ühiskonna õiglustunne asjakohane. Seda seetõttu, et karistuse mõistmisel tuleb vastavalt

§ 56lg 1 ls-le 2 arvestada muu hulgas õiguskorra kaitsmise huvisid.

See aga tähendab viidet positiivsele üldpreventsioonile: õiglase karistusega kinnitatakse (ülejäänud) inimeste usku normide kehtivusse ja õiguskorda üldse (Sootak –

. Kommentaar.

1. trükk, § 56/16). 15.
2. Inimese ennetähtaegset vabastamist reguleerivad normid (eeskätt

§ 76lg 4) aga õiguskorra kaitsmise huvidele ei viita.

Seepärast saab ka üldpreventsiooni ja ühiskonna õiglustunde tuua ennetähtaegse vabastamise menetlusse vaid „tagaukse“ kaudu ehk läbi VangS § 6 lg 1. Kuivõrd see norm räägib õiguskorra kaitsmisest ja õiguskorra kaitsmine on oluline üldpreventiivsetel kaalutlustel (vt käesoleva määruse p 15.3), saab öelda, et kohus peab vangi ennetähtaegset vabastamist kaaludes arvestama muu hulgas ka ühiskonna õiglustunnet. Sisuliselt on nii leitud ka õiguskirjanduses, kus on asutud seisukohale, et kinnipeetava enne tähtaega vabaks laskmine on kriminaalpoliitiline otsustus, mille tegemisel tuleb arvestada kuriteo raskust, ründeobjekti, tehiolusid jms (Pikamäe –

. Kommentaar.

1. trükk, § 76/4.3). 15.
2. Kohus leiab aga, et üldpreventiivsed kaalutlused saavad olla vaid sekundaarsed – primaarne on retsidiivsusoht. Seda seepärast, et vangistuse põhieesmärk on suunata inimene õiguskuulekale käitumisele, st anda talle võimalus tulla sotsiaalselt vastutavana edaspidises elus toime ilma õiguskorda rikkumata (Sootak – VangS. Kommentaar.
3. trükk, § 6/2); õiguskorra kaitsmine on aga viidatud põhieesmärgiga võrreldes teisejärguline (Sootak – VangS. Kommentaar.
4. trükk, § 6/3). Üldpreventiivsed huvid peavad eeskätt saama tagatud süüle vastava karistuse mõistmisega. Tähele tuleb panna sedagi, et kui inimesele ongi tema ennetähtaegset vabas7 1-09-2625 tamist arutava kohtu hinnangul mõistetud liiga leebe karistus, ei ole seda võimalik hakata ennetähtaegse vabastamise menetluses n-ö korrigeerima (Stree/Kinzig – Schönke/Schröder zum StGB.
5. Auflage, § 57/13). Sama kehtib ka menetlusliigiga seoses: kohus ei saa jätta vangi vabastamata nt seetõttu, et karistus mõisteti kokkuleppemenetluses ja on mõeldav, et üldmenetluse korral oleks karistus olnud karmim.
6. Ülalöeldu tähendab praeguse asja kontekstis järgmist.
7. Herman Simm pani toime erakordselt raske kuriteo. Riigireetmine (

§ 232

) on karistatav umbes sama raskelt nagu kõige rängem karistusõiguslikult kõige tähtsama individuaalõigushüve (elu) vastane kuritegu ehk mõrv (

§ 114): kuue- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistusega.

Herman Simmi teo toimepanemise ajal oli karistus riigireetmise eest küll mõneti leebem, aga siiski sarnane tapmise (

§ 113) sanktsiooniga: kolm kuni viisteist aastat vangistust.

Tartu Maakohus viitas juba

1. aastal toimunud Herman Simmi ennetähtaegse vabastamise menetluses sellele, et kinnipeetav jagas Venemaale salajast infot enam kui 10 aasta jooksul. Seega ei olnud Herman Simmi kuriteo puhul tegemist lühikese, hetkeemotsiooni ajel või järelemõtlematusest toime pandud tegevuse, vaid läbi kaalutletud käitumisega. Arvestamata ei saa jätta sedagi, et Herman Simm töötas (muu hulgas) olulistel ametikohtadel: see aga suurendab tema tegude ebaõigust. Üldpreventiivsetel kaalutlustel tuleb tähelepanu pöörata sellelegi, et Herman Simm jagas infot just Venemaale: riigile, mis on Eestit pidevalt kahjustanud või vähemalt ohustanud. Ka ei saa jätta arvesse võtmata seda, et Venemaa suhtumine Eestisse või läänelikku õigusriiklusesse laiemalt on praegu vähemalt sama vaenulik ja negatiivses mõttes vähemalt sama aktiivne kui Herman Simmi kuritegude ajal – ja mitmes mõttes isegi vaenulikum ja aktiivsem. Needki tegurid tõstavad Herman Simmi teo ebaõigust ja kõnelevad õiguskorra kaitsmist silmas pidades Herman Simmi vabastamata jätmise kasuks: kui Herman Simm oleks Venemaa asemel jaganud teavet mõnele muule riigile, oleks olukord Herman Simmi jaoks soodsam.
2. Käesoleva määruse p-s 17 öeldut silmas pidades jätab kohus Herman Simmi hoolimata temast lähtuvast madalast retsidiivsusohust vanglast välja laskmata. Just üldpreventiivsetel kaalutlustel oleks Herman Simmi vabastamine juba esimese n-ö üldise (st

§ 76lg 2 p 2 alusel toimuva) ennetähtaegse vabastamise menetluse raames ennatlik.

Herman Simm ei ole oma karistuse kandmise lõpufaasis: tal on kantud napilt kaks kolmandikku karistusest ja kanda on jäänud veel ca neli aastat.

1. VangS § 76 lg 4 kohaselt leiab uus Herman Simmi ennetähtaegse vabastamise menetlus aset aasta pärast (ja vajadusel uuesti aasta pärast seda jne). Kohus leiab, et mida pikemat aega on väikese retsidiivsusriskiga inimene vanglas olnud, seda keerulisem on üldpreventiivsetele asjaoludele viidates jätta teda enne tähtaega vabastamata. Ka nt Saksamaal leitakse, et kuritegu „kaalub“ seda enam, mida lühem on olnud kinnipeetava karistusaeg; mida enam aga karistust kantud on, seda vähem tähtsaks muutub ennetähtaegse vabastamise menetluse raames kuritegu (Fischer zum StGB.
2. Auflage, § 57/12a; Stree/Kinzig – Schönke/Schörder zum StGB.
3. Auflage, § 57/10). See on põhjendatav põhiseadusliku proportsionaalsuspõhimõttega: kuivõrd isik lunastab oma süüd iga vanglas veedetud päevaga, on üha keerulisem väita, et õiguskuulekaks eluks valmis olevat inimest on (nt üldsuse nõudmisel) vaja vanglas kinni hoida. /allkirjastatud digitaalselt/ Erkki Hirsnik täitmiskohtunik 8