Obsah (7)

KOHTUOTSUS E e s t i Va b a r i i g i n i m e l Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kristina Maimann 24.04.2017, Tallinn Haldusasja number 3-16-542 Haldusasi A.S., K.P.i ,

§ 44

lg 1) ning muul eesmärgil, sealhulgas teiste isikute õiguste või avaliku huvi kaitseks, vaid seaduses sätestatud juhul (

§ 44lg 2). Detailplaneeringu kehtestamise otsusele on lubatud kaebuse esitamine avalikes huvides (Plan

S § 141). Praegusel juhul on kaebus esitatud nii subjektiivsete õiguste kui ka avaliku huvi kaitseks, va Õ.P., kes esitas üksnes populaarkaebuse.

Kohus leiab, et nii subjektiivsete õiguste kaitseks kui avalikes huvides esitatud kaebused tuleb jätta rahuldamata. Kohus leiab kokkuvõtvalt, et kaevatav otsus ei ole vastuolus kehtiva õigusega ning kogu vaidlus on sisuliselt küsimustes, kas antud planeering sellesse asukohta sobib ning kas avalik huvi kaalub üles kaebajatele subjektiivselt vastuvõtmatud vähesed kaasneda võivad negatiivsed mõjud. Kohus käsitleb esmalt kaebajate väiteid, mis seonduvad subjektiivsete õiguste rikkumisega (I) ning seejärel lahendab avalikes huvide esitatud kaebuse (II). Viimasena lahendab kohus menetluskulude taotlused (III). I
Subjektiivsete õiguste rikkumisena käsitavad kaebajad tervise kahjustamist võimalike tekkivate negatiivsete keskkonnahäiringutega (müra, tolm vm), mille tagajärjel langeb nende elukeskkonna kvaliteet. Kaebajad väidavad, et planeeringu elluviimisel kasvab müra, liikluskoormus, välistatud ei ole nt tolm jm muud heitmed; muutub oluliselt senine elukeskkond ja halveneb ümbruskonna visuaalne väljanägemine ning see mõjutab nende kinnisvara väärtust. Seda ka juhul, kui kehtestatud normväärtusi (nt müra osas) ei ületata. Kaebajad leiavad, et hinnata tuleb ka normide piiresse jäävaid mõjusid, mida kaebajad peavad neid ja nende omandit 9

(17)negatiivselt mõjutavaks ning mis on keskmisest intensiivsemad. Kaebajad leiavad, et vara väärtuse vähenemise puudumise oleks pidanud vastustaja kindlaks tegema haldusmenetluses ning kaebajatel seda kohtus tõendada ei tule. Samuti tulnuks teha KSH, kuigi olulist keskkonnamõju KeHJS mõttes planeeringuga tõenäoliselt ei kaasne. 29.

§ 59

lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene või kohus ei nõua teisiti. Kohtuistungil selgitas kaebajate esindaja, et kinnisvara vääruse vähenemine on eluliselt usutav, kuivõrd tavapäraselt toob tööstusala rajamine elurajooni kõrvale kaasa kinnisvara väärtuse vähenemise. Esindaja möönis kohtuistungil, et see võib sõltuda tööstuse liigist (vt ka kaebuse täiendus I kd, tl 80, p 18). Kaebajad lähtuvad sealjuures arvamusest, et planeeringualal võib toimuda olulise keskkonnamõjuga tegevusi, täpsustades, et ei pea oluliste keskkonnamõjudena silmas KeHJS-i mõttes olulisi keskkonnamõjusid, vaid mistahes märkimisväärseid negatiivseid mõjusid neile ja nende elukeskkonnale.

Kohus leiab, et praegusel juhul ei ole põhjust eeldada, et detailplaneeringuga kavandatu realiseerumisel väheneks kaebajate kinnisvara väärtus. Detailplaneeringu seletuskirja p 2.5 (I kd, tl 106) ja kehtestamise otsuse p 2.3.1 (I kd, tl 54 pöördel) kohaselt saab ettevõtluskeskusesse rajada vaid olulise keskkonnamõjuta tootmishooneid ja tootmist. Seletuskirjas on lisaks märgitud, et tootmine ja käitlemine, mis toovad endaga kaasa ülenormatiivse ning negatiivse mõju ümbritsevale keskkonnale, võib toimuda üksnes hoone sees. Kehtestamise korralduses selgitatakse, et see tähendab, et olulist keskkonnamõju ei tohi olla juba tootmiskruntidel, mis välistab sellise mõju ulatumise kaugemale. Seega seab detailplaneering nõuded nii planeeritavalt maa-alalt lähtuvate mõjude ning ehitise ja selles toimuva tegevuse suhtes. Vastustajal tuleb ehitus- ja kasutuslubade andmisel sellest lähtuda. Seega võimaldab detailplaneering üksnes sellist tegevust, mis planeeringualast väljapoole märkimisväärseid negatiivseid keskkonnamõjusid ei tekita, rääkimata norme ületavatest mõjudest. Asjakohatu on spekuleerida, et kui kinnistu müüakse, siis võib uus omanik alustada ehitises, millel iseenesest keskkonnamõju ei ole, tegevusega, mis tekitab olulist keskkonnamõju. Nagu kohus eelnevalt viitas on detailplaneeringus seatud üldine nõue ka sellele, kui intensiivsed võivad olla kavandatavates hoonetes toimuvad tegevused keskkonnamõjude aspektist. Kehtiv haldusakt on täitmiseks kohustuslik (HMS § 60 lg 1). Detailplaneeringule tuginedes saab haldusorgan kehtestada lubades kõrvaltingimusi või planeeritava tegevuse puhul olulise keskkonnamõju tekkimise kahtluse korral nõuda loamenetluses keskkonnamõjude hindamist. Kui ettevõtluskeskuses asuva hoone omanik muutub ja ta soovib muuta hoone kasutusotstarvet, siis lahendatakse see küsimus eraldi haldusmenetluses, kus haldusorganil on kohustus lähtuda kehtivast detailplaneeringust. Detailplaneering ei kaota kehtivust seoses selle realiseerimisega. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks ka analüüsida kaebajate oletusi, mis seonduvad turba või muu puistematerjali võimaliku käitlemisega ettevõtluskeskuses. Detailplaneering kehtib ka selliste tegevuste korral.
Mitteoluline negatiivne mõju seoses transpordiga ei saa vähendada märkimisväärselt kinnisvara väärtust, kuna kaebajatel ei ole õiguspärast ootust, et nende elukeskkond ei muutu, sh ei lisandu tänavaid, teid ja nendel sõitvaid sõidukeid. Ala paikneb asula keskuses, st tiheasutuses. 10

(17)Lisaks, saaks liikluskoormuse kasv mõjutada eelkõige vaid Olli kinnistu (omanik T.P.) ning Metsa tn 2 (omanik E.P.) omanikke, kuna vaid nende kinnisasjad piirnevad teega, millel liikluskoormus eeldatavalt mõningal määral suureneb (kuni 70 sõiduautot ja kuni 5 raskeveokit ööpäevas). Siiski ei ole vastustaja esitatud andmete põhjal ega ka ettevõtluskeskuse suurust silmas pidades põhjust järeldada, et tegemist on mõjuga, mis toob kaasa kinnisvara väärtuse languse (vt detailplaneeringu seletuskirja p 2.11 - liikluskorraldus). Ettevõtluskeskuse rajamisega kaasneb ümbritsevate kinnisasjade suhtes ka väheseid negatiivseid mõjusid tasakaalustavaid positiivseid mõjusid (ala korrastamine, sh uue tee rajamine, piirkonna kasutatavuse suurenemine), mis avaldavad positiivset mõju ka vara väärtusele. Kohus nõustub haldusorgani põhjendustega haldusakti p-s 2.3.3 (

§ 165lg 2).

32. Seega saab kinnisvara väärtuse vähenemise küsimuse seostada eelkõige ümbruskonna visuaalse muutusega. Kaebajate elamud ei jää planeeringus ettenähtu elluviimise tulemusena tootmishoonete keskele (I kd, tl 114 pöördel-115, planeeringulahenduse ruumiline illustratsioon). Kaebajate väide justkui jääks osa kaebajate elukoha ja planeeritava tööstuse vahele kõigest 30-50 meetrit, on ebaõige. Maa-ameti kaardirakenduse abil kontrollides on ilmne, et kõikide (v.a T.P.i puhul, kellele kuuluv Olli kinnistu asub lähemal) kaebajate puhul asuvad planeeritavad tootmishooned (tootmismaa krundi hoonestusala) isegi kaebajatele kuuluvate kinnistute piiridest kaugemal kui 80 (Laane maaüksus) või 100 meetrit (teised kinnistud). Eluhoonetest kaugusi mõõtes on vahemaa tootmishoonetega veelgi suurem. Seda, et tootmismaa kruntide hoonestusalade kavandamisel on arvestatud vähemalt 50 meetrise vahekaugusega hoonestatud elamumaa kinnistustest, on selgitanud ka vastustaja (vrd Hanila Vallavalitusse 09.11.2015 kiri nr 7-1/59-2; I kd, tl 151). E.Peetsi kinnistu (Metsa tn 2) ja tootmishoonete vahele jäävad lisaks planeeritavad elamumaa krundid. Detailplaneeringu seletuskirjast (I kd, tl 108 pöördel) nähtub selgelt, et vastavalt põhijoonisele tuleb rajada kaitsehaljastuse funktsiooniga kõrghaljastus. Seejuures tuleb see rajada nii okas- ja lehtpuude kui ka põõsasrinnetena, et „tagada tiheda haljasriba olemasolu erinevatel kõrgustel maapinnast“. Detailplaneeringu põhiplaanilt (I kd, tl 112) nähtub, et kõrghaljastus rajatakse aladele, mis aitab vähendada kõikidele kaebajatele tekkida võivaid negatiivseid mõjutusi. Loodav kõrghaljastus aitab seega varjata ka planeeritavaid hooneid ja osaliselt olemasolevaid kõrgepingeliine. Detailplaneeringuga on hoone kõrgused piiratud – elamutel kuni 8m ja tootmishoonetel kuni 9m (detailplaneeringu seletuskirja p 5.5.1-2.5.3). Detailplaneeringu seletuskirja p 2.10 kohaselt tuleb kõrghaljastus aladel, kus ei toimu ehitustegevust, rajada enne ehitusloa taotlemist ja väljastamist (I kd, tl 109). Vaade maatulundusmaale, mis on praegu sisuliselt tehnorajatistega tühermaa (fotod I kd, tl 112 pöördel-114) ei muuda kinnisvara väärtuslikumaks võrreldes planeeringu realiseerimise järel avalduva vaatega. KSH eelhinnangu (p 11) kohaselt on kavandatud hooned madalad ega tekita visuaalset reostust. Nagu kohus eelnevalt ka märkis, ei ole kaebajatel õiguspärast ootust, et ümbruskonnas midagi ei muutu. Kaebajate esindaja kohtuistungil esitatud väited, et kõrghaljastust ei mahu rajama, kuna arvestada tuleb kõrgepingeliinide kaitsevööndiga on paljasõnalised ja põhjendamatud. Detailplaneeringu põhiplaanile (I kd, tl 112) on haljastus märgitud kogu tootmishoonete ala ümbritsevana. Sealjuures on märgitud tehnovõrkude servituudivajadusega alad ja liinide kaitsevööndite ulatused, millele haljastust ei tule. Haljastus on paigutatud neis väljapoole. 11

(17)

On õige, et üldplaneeringu olemasolul on elanikel teatav usaldus üldplaneeringuga kindlaksmääratud maa kasutamise viiside suhtes. Enamik vaidlusaluse detailplaneeringu alast asus n-ö valgel alal ehk üldplaneeringu kohasel määratlemata juhtotstarbega alal. Nn „valge ala“ puhul ei saa elanikud eeldada, et sinna midagi ei rajata või rajatakse vaid sellised hooned, mida isikud ise õigeks peavad (nt eramud). Ka asjaolu, et Virtsu asulasse või selle vahetusse lähedusse on üldplaneeringuga tootmismaad reserveeritud, ei tähenda, et n-ö valgele alale ettevõtluskeskust rajada ei võiks. Hanila valla üldplaneeringu seletuskirja1 p-i 5.2 kohaselt mõistetakse maa reserveerimise all seda, et „maa-ala on reserveeritud muuks maakasutamise eesmärgiks, kui seda on praegune maakasutamise sihtotstarve. See aga ei tähenda selle maa-ala terviklikku ega automaatset teise eesmärgiga kasutusele võttu, vaid seda, et antud ala oleks võimalik tulevikus, sellekohase vajaduse ja soovi tekkimisel, reserveeritud otstarbel kasutada (planeeringu järgimine on kohustuslik arendustegevuse korral)“. Üldplaneeringu seletuskirja p 5.5 sellistel aladel sihtotstarbe muutmist üldplaneeringu muutmiseks ei loe. Maa sihtotstarve (antud juhul maatulundusmaa) ja üldplaneeringuga määratud maakasutuse juhtotstarve ei ole samased mõisted. Juhul, kui üldplaneeringuga oleks soovitud välistada vaidlusalusele alale tootmishoonete ehitamist, oleks tulnud sellele maa-alale määrata seda välistav juhtotstarve. Samuti, kui oleks soovitud näha seda ala tulevikus kindlasti tervikuna elamualana, oleks see maa-ala vastava otstarbega reserveeritud. Vaid osa planeeringualast oli üldplaneeringu kohaselt elamumaa reservmaa, kuhu kaevatava otsusega nähtigi ette elamumaa krundid. Seega, asjaolu, et seda on vaidlusaluse ala puhul tehtud üksnes võrdlemisi väikeses ulatuses (elamumaa Metsa ning Uisu tänavaga piirneval alal), viitab selgelt, et vaidlusalune ala jäeti teadlikult n-ö valgeks alaks. Seega ei taga üldplaneering kaebajatele seda, et nende kinnistute vahetusse lähedusse ettevõtluskeskust planeerida ei saaks ehk senine maakasutusotstarve (maatulundusmaa) ja vaade säiliks. Kohus nõustub Lääne Maavalitsuse 19.01.2016 kirjas nr 12-2/15/311-10 toodud selgitustega (p 3), sh sellega, et üldplaneeringus määratlemata sihtotstarbega ala korral on kohalikul omavalitsusel kaalutlusõigus. Kaalutlusõigus selles küsimuses taandub aga otstarbekusele ja sobivusele. Kuna käesoleval juhul ei ole tegemist üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga, ei ole asjakohane kaebaja viide Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-87-
Kuna kaebajate kinnisvara väärtuse vähenemist ei ole põhjust pidada eluliselt usutavaks ning kaebaja ei ole esitanud selle tõendamiseks kohtule ühtegi tõendit, tuleb see väide lugeda põhjendamatuks. Kohus nõustub vastustajaga, et eluliselt usutav on see, et tühermaa korrastamine, infrastruktuuri rajamine, väikeasula keskuse ettevõtlusele atraktiivsemaks muutmine ning käesolevas asjas vaidlustatud planeeringulahendus, mis näeb ette piisava kaitsehaljastuse rajamise pigem kasvatavad ümberkaudse kinnisvara väärtust. Kuna negatiivset mõju kinnisvara väärtusele ei olnud põhjust eeldada, ei pidanud haldusorgan haldusmenetluses tellima vastavat eksperthinnangut. 1 Leitav arvutivõrgust: http://www.hanila.ee/documents/377062/474978/Hanila_yp.pdf/a08fc0b4-89ae-47ef-848912bfbe8af017 12

(17)35. KeHJS (vaidlusaluse otsuse tegemise ajal kehtinud redaktsioon) § 33 lg 1 p 3 nägi ette keskkonnamõju strateegilise hindamise strateegilise planeerimisdokumendi koostamise käigus, kui see dokument on detailplaneering, mille alusel kavandatakse KeHJS § 6 lg-s 1 nimetatud tegevust. KeHJS § 33 lg 2 p-i 4 kohaselt tuli keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise vajalikkust kaaluda ja anda selle kohta eelhinnang, kui koostatakse detailplaneering, millega kavandatakse KeHJS § 6 lõikes 2 nimetatud valdkonda kuuluvat ja § 6 lõike 4 alusel kehtestatud määruses nimetatud tegevust. Kuivõrd praegusel juhul ei kuulunud kavandatav tegevus KeHJS § 6 lõikes 1 nimetatute hulka, oli piisav, kui KSH-le anti eelhinnang. Käesoleval juhul leiti KSH eelhinnangus, et KSH koostamine vajalik ei ole. Ka Keskkonnaamet on oma 16.02.2015 seisukohas (I kd, tl 119) leidnud, et Virtsu ettevõtluskeskuse rajamisega ei kaasne eeldatavalt olulist keskkonnamõju ning keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamine seetõttu vajalik ei ole. Kui planeeringule on kooskõlastuse andnud Keskkonnaamet (I kd, tl 65) kui keskkonnaküsimustes pädev haldusorgan, siis paljasõnaliste ja põhistamata väidete alusel ei ole kohtul alust pädeva haldusorganiga mitte nõustuda. Seega ei ole põhjendatud ka väide nagu ei oleks eelhinnangu koostanud arhitektuuribüroo kompetentne hinnangut andma. Vaidlust ei ole selles, et isikul on õigus ka elamut ümbritseval õuealal viibida keskkonnas, kus müranorme ei ületata (vrd ka Riigikohtu halduskolleegiumi 08.08.2016 otsuse nr 3-3-1-88-15 p 20). Riigikohtu halduskolleegium on asjas nr 3-3-1-17-14 selgitanud, et kauakestev tugev soovimatu heli võib mõjutada inimese psühholoogilist heaolu ja selle kaudu tervist ning müra mõju isikule on individuaalne, sõltudes mh kuulmistajust, tervislikust seisundist, ümbritsevast keskkonnast ja teistest teguritest (otsuse p 11.1). Praegusel juhul selliste asjaoludega tegemist ei ole. Vastustaja on vaidlusaluse otsuse punktis 2.4.5 õigesti märkinud, et mõjud keskkonnale peavad kehtivate normidega olema kooskõlas juba ettevõtlusalal, mistõttu ei ole alust eeldada, et need mõjud naaberkinnistutel õigusaktides sätestatud norme ületaksid. Kohus leiab, et kaebajate eluhoonete ning rajatavate tootmishoonete vahelist vahemaad silmas pidades ning eelnevalt väljatoodut arvestades, eelkõige detailplaneeringu seletuskirja p-s 2.5 ja kehtestamise otsuse p-s 2.3.1 toodut, ei ole põhjust eeldada, et detailplaneering kaebajate kaebuses väljatoodud subjektiivseid õigusi rikuks. Kohtumenetluses on kaebajate poolt väidetavad rikkumised tõendamata. Kaebaja paljasõnaliste väidetega ei saa ümber lükata KSH eelhinnangus (I kd, tl 27-35) sedastatut (p 11), et kavandatav tegevus ei oma olulist mõju looduskeskkonnale ega oma negatiivset mõju inimkeskkonnale. KSH eelhinnang (tabelis p 9, mida kohtuistungil käsitleti) puudutab olulisi keskkonnamõjusid, mitte mistahes negatiivseid mõjusid kaebajate vaatepunktist lähtuvalt. Viimatisi saab kaaluda ja on kaalunud kohalik omavalitsus haldusakti andes. Arvestades KSH eelhinnangut ja detailplaneeringus toodud piirangut mitte kavandada olulise keskkonnamõjuga tootmishooneid ja tootmist, KSH läbiviimine vajalik ei olnud. Kohalik omavalitsus peab haldusmenetluse läbiviimisel lähtuma muuhulgas HMS § 5 lg-s 2 toodud ökonoomse menetluse põhimõtetest ning põhjendamatute kulude tekitamine taotlejale ei ole õiguspärane. Kaebajate arvamus, et KSH oleks tulnud teha pelgalt kaebajate nn hirmude mahavõtmiseks ei ole seega põhjendatud. Kaebajate 13

(17)huve tagab kehtestatud detailplaneeringus sedastatu, et alal on lubatud üksnes olulise keskkonnamõjuta tegevus. 36. Kohtule ei nähtu, et huvide kaalumisel oleks kohalik omavalitsus teinud ilmselgelt meelevaldse otsuse. Planeermismenetluses on haldusorganil ulatuslik diskretsiooniõigus. Halduse diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist (HMS § 58); kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele ega ole väljutud diskretsiooni piiridest ning tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. (

§ 158lg 3) 37.

Nagu kohus eelnevalt leidis, et ole kohalik omavalitsus otsustanud tuua tootmisala sinna, kuhu üldplaneering selle loomise välistab. Samuti leidis kohus, et olulist keskkonnamõju ettevõtluskeskuse rajamisega ei kaasne ning lisab, et keskkonnamõjusid on võimalik vajadusel hinnata ehitusloa taotluste menetluses, kui on selge, millist hoonet ja millise kasutusotstarbega ning kuhu täpselt soovitakse püstitada. Ka muude märkimisväärsete negatiivsete mõjude tekkimist detailplaneeringust kaebajatele või nende kinnisvarale ei nähtu. Samuti on vastustaja kaalunud ja leidnud, et muud väheolulised, kuid võimalikud kaebajatele mittemeeldivad mõjud ei kaalu üles kohalikule ja avalikkusele kaasnevat kasu. Detailplaneering algatati MTÜ Virtsu Arenguselts taotluse alusel, 100% maatulundusmaa sihtotstarbega maale, millest osa kuulub arenguseltsi liikmele T.N.ele. Kohalik omavalitsus pidi kaaluma, kas taotletavas asukohas on sellise detailplaneeringu kehtestamine võimalik. Konkreetsele maa-alale detailplaneeringu kehtestamisel ei kaalu kohalik omavalitsus, kas selle detailplaneeringu võiks kehtestada mõnel muul (taotlejale mittekuuluval) kinnistul. Kohalik omavalitsus ei näinud selles asukohas sellise detailplaneeringu kehtestamisele õiguslikke takistusi ning pidas asukohta ühtlasi ka sobivaks ning kogu projekti kohaliku omavalitsuse ja üldisele huvile vastavaks. 38. Ettevõtluskeskuse asukoha sobivaks pidamine kui otstarbekuse kaalutlus allub kohtulikule kontrollile üksnes sel määral, et kohus saab hinnata, kas kohtuasjas esitatud materjalide põhjal võib pidada seda otsustust ilmselgelt meelevaldseks. Kohus antud juhul meelevaldsust ei näe. Kuigi valla üldplaneering nägi ette tööstusalasid mujal valla territooriumil, siis ei tähenda see, et haldusorgan oleks pidanud vaidlustatud asukohas ettevõtluskeskuse kavandamist pidama automaatselt sobimatuks. Hanila Vallavalitsuse 09.11.2015 kirjas nr 7-1/59-2 (I kd, tl 35 pöördel –39, vastus kaebajate vastuväidetele ja ettepanekutele) on asukoha sobivust põhjalikult käsitletud ja viidatud muuhulgas vastavale avaliku- ja erasektori koostöö uuringule. Asukoha osas esitatud vastuväiteid on käsitletud ka kaevatavas haldusaktis (p 2.3.2 ja 2.4.3) ning kohus ei pea vajalikuks seal toodud põhjendusi korrata (

§ § 165 lg 2). KSH eelhinnangust nähtuvalt oli kokkuvõtvalt oluline, et antud asukohas toob see lisandväärtuse uue ühendustee näol ja maatulundusmaa on juba visuaalse reostusega kõrgepingeliinide tõttu, samuti loob ettevõtluskeskuse asumine asula keskel võimaluse inimestele mugavalt tööle jõuda ja võimaldab selle kiiremat toimima hakkamist toimiva infrastruktuuri ja maantee läheduse tõttu ning ühendab 14

(17)killustunud asulat. Tegemist on ka kohtu arvates asjakohaste põhjendustega. Kuigi see kuulub populaarkaebuse argumentide juurde, siis kool ja lasteaed jäävad ettevõtluskeskusest piisavasse kaugusesse ning ei nähtu, et keskus nende tegevust häirida saaks. Liiklusohutuse küsimused lahendatakse täiendavalt (detailplaneeringu seletuskirja p-le 2.11) vastavate liikluskorraldusvahenditega.

Pooltel puudub vaidlus selles, et ettevõtluskeskuse rajamine valda on vajalik, mistõttu kohus ei pea vajalikuks seda täiendavalt käsitleda. On eluliselt usutav, et see toob antud asukohas kaasa asula keskuse ala korrastamise, loob eelduslikult uusi töökohti ja mugavama töölejõudmise võimaluse ning tekitab uut ettevõtlust. Vastustaja selgitas istungil, et ettevõtjad on keskuse vastu huvi üles näidanud ja selle põhjal on prognoositud lisanduvad uued töökohad (ligi 52, II kd, tl 47 pöördel) ja ettevõtlus. Samuti on põhjendatult viidatud objekti kohale maakondlike objektide pingereas (Lääne maakonna ettevõtluse arendamise arengukava 2016-2020, I kd, tl 203 pöördel). On ilmne, et ettevõtluskeskuse rajamine aitab kaasa ääremaastumise vältimisele. See on kaalukas kohaliku omavalitsuse ja avalik huvi.
Haldusakt vastab põhjendamisele ettenähtud nõuetele vähemalt miinimummääral. See on kohtulikult kontrollitav ja oli kaebajate jaoks piisavalt arusaadav ning võimaldas kaebeõiguse teostamist. Vastustaja on käsitlenud erinevad huve, vastuväiteid ning esitanud haldusakti põhimotiivid. Detailplaneering ja selle seletuskiri, millele haldusaktis viidatakse, kajastab planeeringu üksikasju täpsemalt. Kaebusest ei nähtu planeerimismenetluse nõuete rikkumist ning kohtuistungil viibinud kaebaja nõustus, et formaalselt on menetlus olnud nõuetekohane.
Kuna kohus ei tuvastanud kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumist, jätab kohus kaebuse selles osas rahuldamata. II
Kaebusest nähtuvalt on kaebus avalikes huvides esitatud eeskätt põhjusel, et detailplaneering ei ole formaalselt kooskõlas üldplaneeringuga ja selle arengusuundadega ning see mõjub pärssivalt Virtsu aleviku kodukonna arengule ja valle elukeskkonnale. Lisaks märgivad kaebajad, et asukohavalik ja planeeringulahendus ei sobi antud keskkonda, eiratud on üldplaneeringu planeerimispõhimõtteid, KSH ei ole nõuetekohane ning välja ei ole selgitatud planeeringuga kaasnevaid mõjusid, planeeringus on kaalutlusvead ning menetlus ei olnud erapooletu. Kohus ei korda avalikes huvides esitatud kaebuse käsitlemisel väiteid, mis olid esitatud ka subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebuses.
Populaarkaebuse esitamise eelduseks on avalike huvide riive (RKHK lahend asjas nr 3-3-184-08 jt). Ka kaalumise ja haldusakti põhjendamata jätmisega seotud väited peavad seonduma avalike huvide kaitsmisega. Kui kaevatava otsuse kehtestamise ajal oli vastustaja esindaja sõnul valla elanike arv 1400-1500 inimest ning tutvudes planeeringumenetluse materjalidega, ei ole põhjust esitatud 15

(17)populaarkaebust pidada valla elanike huvide kaitseks esitatud kaebuseks. Tegemist on väikese arvu planeeringuala läheduses kinnistuid omavate isikute erahuviga. Erahuvi arvestamist ja kaalumist käsitles kohus eelnevas otsuse osas.

Olulist mõju Hanila valla looduskeskkonnale ei nähtu ühestki asjas esitatud dokumendist.
Detailplaneering ei ole vastuolus üldplaneeringu või „üldplaneeringu arengusuundadega“ või planeerimise põhimõtetega. Vastustaja on õigesti viidanud Hanila valla üldplaneeringu seletuskirja p-le 5.5, milles muu hulgas märgitakse, et „[k]äesoleva üldplaneeringuga väljaspool detailplaneeringu kohustusega alasid sihtotstarbeid ei muudeta ega piirata ning sihtotstarvete määramine ja muutmine nendel aladel ei ole üldplaneeringu muutmise aluseks“. Sellest lähtuvalt ei ole alust pidada kehtestatud detailplaneeringut formaalselt vastuolus olevaks valla üldplaneeringuga või seda muutvaks. Üldplaneeringus märgitud valge ala tähendust käsitles kohus eelpool. Arvestades ettevõtluskeskuse vähest mastaapi ning seal lubatud hooneid ja tootmist, mis olulist keskkonnamõju ei tekita, ei saa keskuse planeerimist asula keskele pidada vastuolus olevaks „üldplaneeringu arengusuundadega“ või planeerimise põhimõtetega. Asula keskele ettevõtlusala kavandamist on vastustaja mõistlikult põhjendanud ja kohus eelnevalt käsitlenud. Kohalik omavalitsus peab sobivuse otsustamisel arvestama lisaks kaebajate täiesti aktsepteeritavale huvile „enda aia taha“ ettevõtluskeskuse mittetekkimise suhtes ka kogu valla huve; ettevõtjate huve, kes sooviksid sinna oma ettevõtte tuua ning taotleja huvi. Nagu kohus eelnevalt leidis ei nähtu siinkohal haldusorgani meelevaldsust otsuse tegemisel. Menetlusdokumentidest nähtub oluline avalik huvi.
Asja materjalidest ei nähtu, et kohaliku omavalitsuse ametnik või volikogu liikmed oleksid väidetavas huvide konflikti olukorras käitunud õigusvastaselt. A.Peksari puhul detailplaneeringu algatamise ja vastuvõtmise otsustuse tegemisel vallavalitsuses HMS § 10 lg-s 1 toodud taandamise aluseid ei esinenud. Detailplaneeringu kehtestamise otsuse tegi volikogu, kus hääletamisel ei osalenud MTÜ Virtsu Arenguselts juhatuse liige Jüri Mõniste ega alal tegutsemisest huvitatud äriühinguga (K-Met AS) seotud Mardo Leiumaa. Detailplaneering on läbinud ka maavanema järelevalvemenetluse ja saanud heakskiidu.
Kuna asjas on järgitud menetlusnorme, siis ei ole alust menetluslikel põhjustel haldusakti tühistada. Kohus saab eeldada menetluses kõigi asjassepuutuvate avalike huvide väljaselgitamist ning oluliste asjas väljatoodud avalike huvidega mittearvestamist ei nähtu. Ka kaebajatel on olnud võimalik menetluses osaleda, sh tuua seal välja avalikke huve. See, et kohalike elanikega oleks saanud kavandatavat tegevust veel rohkem arutada, ei ole haldusakti tühistamise aluseks. Oma pahameelt saavad kohalikud elanikud selles osas väljendada kohalikel valimistel.
Kohus leiab, et ka populaarkaebus tuleb jätta rahuldamata. III 16

(17)49.

§ 108kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele (

§ 108lg 7).

Eelnevast tulenevalt jäävad kaebajate menetluskulud nende enda kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust ei esitanud. Kolmandad isikud MTÜ Virtsu Arenguselts ja T.N. on esitanud menetluskulude väljamõistmise taotluse summas 720 eurot (17.04.2017 taotlus, arve nr 15409 720 euro kohta, kulunimekiri, kassa sissetuleku order nr 34). Kulude nimekirja kohaselt hõlmab õigusabi haldusasja materjalidega tutvumist ja kohtuistungiks ettevalmistamist ning kohtuistungil osalemist.

§ 109

lg 1 kohaselt menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kuna pärast kohtuistungit oli lubatud esitada üksnes kohtuistungi kulusid, saab taotluse rahuldada osaliselt. Kolme tunni kohtuistungil osalemise eest on õigusabi kulu 432 eurot (koos käibemaksuga). Kohus mõistab selle kaebajatelt solidaarselt välja. Kolmandad isikud taotlevad TsMS § 177 lg 4 alusel lahendi jõustumisel menetluskulude hüvitamisega viivitamisel viivise tasumise kohustuse kindlaksmääramist käesolevas otsuses.

§ 1

lg 3 kohaselt, käesolevas seadustikus sätestatud juhtudel kohaldatakse halduskohtumenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustikku. Kuna

ei näe selles osas ette tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaldamist, jätab kohus õigusliku aluse puudumise tõttu taotluse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Kristina Maimann 17