Obsah (7)

§ 367§ 657§ 442§ 639§ 652§ 171§ 190

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ulvi Loonurm ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 28.02.2018, Tallinn Tsivi

§ 367alusel tulevikus sissenõutavaks muutuva viivist põhivõla suurusega.

Muus osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmiseks, kuid muuta tuleb osaliselt otsuse põhjendusi (

§ 657lõike 1 punkt 21).

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus jaotab ja määrab kindlaks apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud. 28.

§ 442

lõike 5 alusel lahendab kolleegium esmalt seni apellatsiooniastmes lahendamata taotlused. 29.11.2017 protokollilise määrusega (t II kd lk 6) andis kolleegium

§ 639

lõike 1 ning § 392 lõike 1 punktide 1 ja 3 ning lõike 3 alusel hagejale võimaluse selgitada ja tõendada, et laenuandja poolt ei ole rikutud VÕS § 113 lõikes 6 sätestatud imperatiivset keeldu nõuda viivist intressi (viivise) tasumisega viivitamise korral. Hageja esitas koos selgitusega 19.12.2017 täiendavate tõenditena laenulepingu nr L070003990 02.02.2007 koos 15.05.2007 ja 09.08.2007 lisakokkulepetega, 08.02.2007 maksekorralduse laenu väljamaksu kohta lepingu nr L070003990 alusel, laenulepingu nr L070044622 24.08.2007, XX 29.08.2007 maksekorralduse laenulepingu nr L070003990 alusel, lepingu nr L070044622 laenumaksete aruanne, 06.04.2011 maksekorralduse laenu väljamaksu kohta lepingu nr 2011007588 alusel, 06.04.2011 kolm maksekorraldust laenu väljamaksete (põhiosa, intressid, põhiosalt viivis) kohta lepingu nr L070044622 alusel. Kolleegium on seisukohal, et laenulepingu nr L070003990 02.02.2007 vastuvõtmisest tuleb keelduda, kuna see tõend oli juba kogutud maakohtus (vt t I kd lk 67-72). Ülejäänud esitatud dokumentaalsete tõendite näol on tegemist asjakohaste ja lubatud tõenditega, millised tuleb

§ 652lõike 3 punkti 2 alusel apellatsiooniastmes vastu võtta ja hinnata.

1. Kolleegium nõustub apellantide etteheitega maakohtule, mille kohaselt ei vastanud kohus VÕS § 113 lõike 6 alusel esitatud kostjate vastuväitele. Järgnevalt kolleegium kõrvaldab nimetatud rikkumise, kuid on seisukohal, et käsitletav menetluslik rikkumine ei toonud kaasa ebaõige otsuse tegemist. Kuni 01.10.2015 kehtinud redaktsiooni kohaselt ei olnud VÕS § 113 lõike 6 kohaselt lubatud nõuda viivist intressi tasumisega viivitamise korral. Alates 01.10.2015 kehtiva redaktsiooni kohaselt ei ole lubatud viivist 7 nõuda intressi, sh viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Kostjad on viidanud võimalikule viiviselt ja intressidelt viivise arvestamise keelu rikkumisele laenulepingute refinantseerimise tulemusel. Konkreetseid viiteid rikkumistele (nt arvutusi vmt) kostjad ei esitanud. Hageja esitas ringkonnakohtu nõudmisel täiendava selgituse korduvate refinantseerimiste tulemusena hagetava võlgnevuse kujunemisest (t II kd lk 8-10) koos viidetega asjakohastele dokumentaalsetele tõenditele. Kostjad hageja väidetele vastuväiteid ei esitanud.
2. Kolleegium kontrollis hageja selgituse vastavust tõenditele, kuid väidetavat viiviselt ja intressidelt viivise arvestamist refinantseerimiste käigus ei tuvastanud. Pooltel puudub vaidlus nendevaheliste tarbijalaenusuhete faktiliste asjaolude kohta. Esimene laenuleping sõlmiti 02.02.2007 nr L070003990 (t I kd lk 67-72), mille alusel said kostjad eluasemelaenu 268 598 eurot tagastamise tähtajaga 10.08.2007 (pikendati kuni 10.11.2007), kohustudes tähtaja saabumiseni tasuma ainult intresse ja tähtaja saabumisel tagastama kogu laenu koos vastavate intressidega. Laenu põhiosast tagastasid kostjad 29 352.45+25 523 eurot, mille tulemusena jäi põhivõlgnevuseks 213 722.55 eurot, mis refinantseeriti 24.08.2007 laenulepinguga nr L070044622 (t II kd lk 15pöördel-18) tagastamise tähtajaga 10.08.
3. Leping lõpetati ennetähtaegselt 28.09.2009 ning kostjad võlgnesid laenu põhiosa 208 899.21 eurot ja intresse 8451 87 eurot (t I kd lk 73). Samast teatest nähtub, et viivist arvestas hageja tasumata põhiosalt ning seisuga 04.01.2010 moodustas viivisvõlgnevus 5709.21 eurot. Pärast 04.01.2010 toimunud laekumiste arvel vähenes põhivõlg 201 748.45 euroni, intressivõlgnevus ei muutunud, kuid suurenes viivisvõlgnevus põhivõlalt (t II kd lk 19-20). 06.04.2011 laenulepingu nr 2011007588 alusel refinantseeriti laenulepingust nr L070044622 jäänud võlgnevus (t I kd lk 6-11), kusjuures kokkulepitud laenust 236 000 eurost tasuti põhiosa võlgnevus 201 748.45 eurot, intressivõlgnevus 8451 87 eurot, viivisvõlgnevus 25 320.40 eurot ja teenustasuvõlgnevus 479.28 eurot. Loetletud asjaolud on tõendatud vastavate lepingu- ja maksedokumentidega ning laenuandja tagasimaksete ja võlgnevuste arvestustega (t I kd lk 6-11, 15-16, 67-72, 73, 74-79, 80-81; II kd lk 14-22). Laenuleping nr 2011007588 lõppes 10.04.2013 (saldo jm arvestused t I kd lk 18-27, täiendavad selgitused II kd lk 30).
4. Maakohtus ei toonud kostjad vastuväitena hagile esile 24.08.2007 ja 06.04.2011 laenulepingute võimalikku tühisust vastastikuste kohustuste väärtuste tasakaalust väljasoleku tõttu ja maakohus pooltevaheliste tehingute võimalikku tühisust ei hinnanud. Kuna aga iseenesest on õige kaebaja väide, et tehingu tühisuse alustega peab kohus arvestama sõltumata poolte taotlustest, vastab kolleegium järgnevalt apellantide väidetele.
5. Kolleegium on seisukohal, et tsiviilasja materjalid ja kohtu ette toodud asjaolud ei anna alust tuvastada 24.08.2007 ja 06.04.2011 laenulepingute tühisust. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-49-11 selgitanud, et TsÜS § 86 lõike 2 punkti 2 ja lõike 3 järgi tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ja seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras. Seejuures peab tehingu tühisusele tuginev pool tõendama käibes tavapärast vastet vaidlusaluse tehingu suhtes, mitte aga oma subjektiivset huvi tehingu väärtuse vastu. Käesolevas asjas tõid apellandid selliste asjaoludena välja refinantseerimise tulemusena laenusumma suurenemise ja laenu tagastamise tähtaja lühenemise, kuid ei tõendanud, et esiletoodud asjaolud oleksid konkreetsete tehingute puhul oluliselt erinevad tavapärastest tarbijalaenu refinantseerimise tehingutest. Pooltevahelisi tehinguid tuleb vaadata koosmõjus – 02.02.2007 said kostjad laenu 8 eluaseme ostmiseks ja renoveerimiseks 268 598 eurot kuueks kuuks, kuid ei suutnud laenukohustust täita; 24.08.2007 said nad eelmiste täitmata kohustuste refinantseerimiseks 213 722 eurot 30 aastaks, kuid leping lõpetati ennetähtaegselt, kuna kostjad ei suutnud laenukohustust täita; 06.04.2011 said kostjad eelmise lepingu alusel tekkinud võlgnevuste refinantseerimiseks 236 000 eurot üheks aastaks, mida pikendati veel ühe aasta võrra. Eeltoodust tulenevalt ei saa asuda seisukohale, et laenusumma oleks refinantseerimiste tulemusena suurenenud. Laenutähtaeg küll muutus, kuid jäi viimase lepingu puhul samaks, kui oli esimese lepingu puhul ja teise lepingu puhul saab rääkida pigem laenuandja vastutulekust laenusaajatele, sest laenu tagastamise tähtaega pikendati oluliselt, võrreldes esmase lepinguga. Laenutehingute tühisusele ei anna alust ka TsÜS § 86 lõikes 3 sätestatud eeldus, mille kohaselt eeldatakse tarbijakrediidilepingute puhul, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas mh, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimase avaldatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbijalaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. 24.08.2007 oli Eesti Panga andmetel keskmine tarbijalaenude kulukuse määr 21,27% ja 06.04.2011 29,93% aastas (http://statistika.eestipank.ee/#/et/p/1010/r/981). Laenulepingutest nähtuvalt oli konkreetsete laenude kulukuse määraks vastavalt 6,32% ja 4,93% aastas, seega oluliselt madalam keskmisest. Kuna tõendamist ei leidnud tehingutest tulenevate vastastikuste soorituste väärtuste heade kommete vastane tasakaalust väljasolek, ei analüüsi kolleegium TsÜS § 86 lõikest 2 tulenevate muude tühisuse eelduste tõendatust.
6. Maakohtus esitasid kostjad viivise ja intresside vähendamise taotluse VÕS § 113 lõike 8 ja § 162 lõike 1 alusel, tuues esile: 1) et arvestades hagejalt reaalselt laenatud ja tagastatud raha, ei ole laenuandjale saabunud sellist kahju, mis põhjendaks viivise ja intresside nõudmist; 2) viivise ja intresside mittenõudmine on põhjendatud kostjate majanduslikku olukorda arvestades (t I kd lk 39-40). Kaebuses ei vaidlusta kostjad maakohtu järeldusi selle kohta, et kõrvalnõuete vähendamine tulenevalt nende majanduslikust olukorrast ei ole põhjendatud. Küll aga on kaebajad seisukohal, et maakohus ei võtnud seisukohta, kas kõrvalnõuete vähendamisele annavad aluse kohustuse täitmise ulatus ja vastustaja õigustatud huvi.
7. Kolleegium nõustub kaebajate menetlusliku etteheitega, kuid leiab, et sellele vastuväitele vastamine muudab maakohtu otsust vaid ebaolulises osas, s.o osas, milles maakohus ei piiranud

§ 367alusel väljamõistetud tulevikus tekkivat viivist tasumata põhivõla suurusega.

Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet kohtus põhjendada võlausaldajal. Käesolevas asjas hageja selliseid asjaolusid esile ei toonud. Viivise arvestusest (t I kd lk 18) nähtub, et hagetava laenu põhiosa suuruseks (põhivõlaks) on alates 23.03.2016 42 672 eurot ja sellelt summalt on ringkonnakohtu otsuse kuupäeva seisuga muutunud sissenõutavaks viivis 152.64+6620.33=6772.97 eurot. Seega tuleb tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivise suurust piirata 42 6726772.97=35 899.03 euroga ning vastavalt tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 3 täiendada. Ülejäänud summas 48 520.34 eurot on sissenõutavaks muutunud viivis kujunenud osaliselt lepingu kehtivuse ajal ja osaliselt põhivõlgnevuselt 197 860.42 eurot ja 196 718.09 eurot ega ületa vastavat põhivõla suurust. Ka ei ole viivise võlgnevuse ebamõistlik, arvestades, et vastavalt lepingus kokkulepitule kuulub kohaldamisele viivise seadusjärgne määr ja kostjad on olnud viivituses peaaegu 8 aastat, kusjuures põhivõlg on olulises osas vähenenud mitte kostjate vabatahtliku tegevuse tulemusena, vaid võlausaldaja poolt algatatud täitemenetluses 07.03.2016 tagatise realiseerimise tulemusena. Intress on tasu raha kasutamise eest ning vastavalt VÕS § 397 lõikele 1 9 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi, seega intressi vähendada ei saa. 35. Kuna ringkonnakohus täiendab maakohtu otsust ebaolulises osas, võrreldes vaidluse üldise mahuga, on sisuliselt tegemist sarnaselt maakohtu otsusega hagi täieliku rahuldamisega, mistõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud sarnaselt maakohtu menetlusega seotud kuludega apellantide kanda solidaarselt (

§ 171lõige 1, § 165 lõike 3 esimene lause).

Vastustajal apellatsioonimenetluses kindlaksmääratavad kulud puuduvad (kinnitus t II kd lk 26). 36.

§ 190

lõike 1 ja § 179 lõike 1 alusel kuuluks apellantidelt solidaarselt sissenõudmisele tasumata riigilõiv apellatsioonkaebuselt 1500 eurot riigituludesse. Samas ei ole kolleegiumil andmeid, et apellantide majanduslik olukord oleks paranenud, võrreldes 21.08.2017 määruse tegemise aja seisuga. Nimetatud määruse tegemise aja seisuga andis apellantide majanduslik olukord aluse vabastada nad riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Seega vabastab kolleegium apellandid

§ 190

lõike 7 alusel kohustusest tasuda riigituludesse apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõiv. Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/