Kostja on töötajale 21.09.2016 välja maksnud lõpparve, milles sisaldub koondamishüvitis ühe kuu eest 2222,15 eurot ja esitanud vastuses alternatiivse taotluse võtta kohtul rahalise hüvitise väljamõistmisel arvesse juba tööandjalt saadud koondamishüvitist koos sellele lisanduva viivisega, arvates koondamishüvitise väljamaksmise päevast. Kohus asus seisukohale, et kostjal on TLS § 104 lg 1 järgi töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja töövaidlusorgani poolt TLS § 107 lg 1 alusel töölepingu ülesütlemisega mittelõppenuks lugemise tõttu õigus nõuda töötajale alusetult makstud koondamishüvitis 2222,15 eurot VÕS § 1028 lg 1 alusel ja viivist VÕS 113 lg 1 teise lause alusel tagasi ja sellekohane tasaarvestus tuleb teha VÕS § 197 lg 1 alusel kohtuotsuses. VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel arvestatav viivis tööandja makstud hüvitiselt 2222,15 eurot perioodil 22.09.2016 20.12.2017 moodustab 221,47 eurot. Seega tuleb pärast tasaarvestust mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 4222,83 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis kohtuotsuse tegemise seisuga 664,41 eurot.
alusel tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras hüvitiselt 4222,83 eurot alates 21.12.2017 kuni põhinõude täitmiseni. 10.
lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hagi pärast kostja nõudega tasaarvestamist ligikaudu 67% ulatuses, siis tuleb menetluskulud jätta 33% ulatuses hageja ja 67% ulatuses kostja kanda. Maakohus märkis, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist
lg-s 2 sätestatud korras (
Apellatsioonkaebus
13. Maakohus määras ebaõigesti menetluskulude jaotuse. Maakohus on hagi täielikult rahuldanud ning seega tulnuks kõik menetluskulud jätta
Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga justkui tööandja tasaarvestusõiguse olemasolul ja kasutamisel tuleb menetluskulud jagada
Hageja möönab, et töölepingu ülesütlemise tühisuse korral tuleb tühise ülesütlemise tõttu saadu tagastada. Hageja hinnangul ei kaasne TLS § 100 lg 1 alusel makstud hüvitise tagastamise kohustuse tekkimisega aga olukorda, kus kohus saaks hagi lugeda rahuldatuks üksnes osaliselt. Vastupidi, tööandja alusetu rikastumise nõue ehk õigus protsessuaalseks tasaarvestuseks saabki tekkida üksnes juhul, kui töötaja hagi töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks, hüvitise ja viivise väljamõistmiseks rahuldatakse. Liiati, nõustudes maakohtu seisukohaga, mille kohaselt tuleb tasaarvestusõiguse olemasolul ja kasutamisel menetluskulud jaotada
lgst 1 lähtudes, luuakse paratamatult olukord, kus töötajal ei olegi võimalust enda õiguste kaitsmisel taotleda menetluskulude täielikku hüvitamist. Töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu maksab tööandja töötajale TLS § 100 lg 1 alusel üldreeglina alati hüvitist töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses, mille tööandja omakorda kohtu või töövaidluskomisjoni poolt töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamisel töötaja kasuks väljamõistetud hüvitisest tasaarvestuse tulemusena maha palub arvata. Maakohtu seisukoht, mis automaatselt välistab töötaja õiguse tugineda
lg-s 1 sätestatule, ei ole aga töötaja suhtes mõistlik ega ka õiglane tõlgendus, sest kui töötaja pöördub kohtusse oma rikutud õiguste kaitseks ja kohus tuvastab õiguste rikkumise, siis on töötaja õigused nö taastatud alles kohtuotsusega. Kui selle sama otsusega mõistetakse töötajalt veel välja tööandja menetluskulud seetõttu, et kohus rahuldas tasaarvestuse vastuväite, mille ta pidigi seadusest tulenevalt rahuldama, siis mõjub selline otsustus karistuslikuna mitte õiglasena. Ringkonnakohtu seisukoht 14. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb
lg 1 p 6 alusel keelduda.
lg 1 p 6 sätestab, et kohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. 5 15.
lg-st 1 tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus märkis otsuse resolutsioonis, et hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista koondamishüvitis 2222,15 eurot ja viivis 221,47 eurot perioodi 22.09.2016-20.12.2017 eest (resolutsiooni p 6) ning menetluskulude jaotuse osas. 16. Hageja on 24.01.2018 e-kirjas ringkonnakohtule selgitanud, et ei vaidlusta tasaarvestust sisuliselt, vaid üksnes seda, et tasaarvestusliku nõude rahuldamine kajastati otsuse resolutsioonis. Apellatsioonkaebuse kohaselt oli tasaarvestusliku nõude rahuldamise otsuse resolutsioonis kajastamine ebaõige, kuna tegemist oli menetlusliku tasaarvestuse vastuväite, mitte vastuhagi lahendamisega.
lg 5 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita.
lg 1 teine lause sätestab, et kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Ringkonnakohus leiab, et tasaarvestatava nõude rahuldamise otsuse resolutsiooni p-s 6 kajastamisega ei ole kaasnenud hageja õiguste rikkumist. Kohtuotsuse resolutsiooni p-s 7 on kajastatud summa, mille kostja on kohustatud hagejale pärast nõuete tasaarvestamist tasuma. Seega on kohtulahendi resolutsioon selge ja täidetav. Tasaarvestatava nõude rahuldamise resolutsioonis kajastamine ei ole kaasa toonud ebaõiget menetluskulude jaotust. Ka olukorras, kus maakohus ei oleks tasaarvestatava nõude rahuldamist otsuse resolutsiooni p-s 6 märkinud, ei oleks alust maakohtu otsust menetluskulude jaotust puudutavas osas muuta. 17. Maakohus on vaidlustatud otsuses jaotanud menetluskulud
lg 1 alusel ning jätnud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele menetluskulud 67% ulatuses kostja ning 33% ulatuses hageja kanda. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mille põhjal saaks väita, et maakohus on jaotanud menetluskulud ebaõigesti.
lg 1 tulenevalt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.
lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on 18.01.2017 hagiavalduse terviktekstis palunud tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisuse, lõpetada töölepingu kohtu otsusega alates 21.09.2016, mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitise summas 6666,45 eurot (bruto) ja sissenõutavaks muutunud viivise summas 133,34 eurot ning viivise edasiulatuvalt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus on 20.12.2017 otsusega tuvastanud töölepingu ülesütlemise tühisuse, lõpetanud töölepingu alates 21.09.2016, mõistnud kostjalt hageja kasuks tasaarvestuse tulemusena välja hüvitise summas 4222,83 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 20.12.2017 seisuga summas 664,41 eurot ning viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 21.12.2017 kuni põhinõude täitmiseni. Eeltoodust tulenevalt mõistis maakohus tasaarvestuse tulemusena kostjalt hageja kasuks välja üksnes osa hageja poolt nõutust. Seega on maakohus menetluskulude jaotamisel lähtunud õigesti
Eeltoodut ei muuda asjaolu, et hageja nõue rahuldati osaliselt menetlusliku tasaarvestuse tulemusena. Ka õiguskirjanduses on leitud, et üldise reegli järgi tuleb jätta hageja kanda kõik kulud, kui hagi jääb rahuldamata kostja eduka menetlusliku tasaarvestuse tõttu (vt V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga. Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne, lk 770). Ringkonnakohus 6 märgib, et hagejal oli võimalik kostja vastu hüvitisnõude esitamisel arvestada talle eelnevalt kostja poolt makstud koondamishüvitisega. Seega ei annaks kaebuse rahuldamiseks alust ka hageja väited selle kohta, et
lg 1 kohaldamisega tekitatakse olukord, kus töötajal ei ole oma õiguste kaitsmisel võimalust taotleda menetluskulude täielikku hüvitamist. 18. Ülaltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsioonkaebust ei saaks selle väidete õigsust eeldades ilmselt rahuldada. Seega puudub ringkonnakohtul alus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks (
Kui kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et kaebust ei ole esitatud (
Kuna apellatsioonkaebus on kohtule esitatud elektrooniliselt, siis kohus kaebust hagejale ei tagasta. 19. Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda (
Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra (
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.