Tsiviilasi nr: 2-16-19024 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-16-19024 Otsuse tegemise aeg ja koht 28.02.2018, Tallinn Kohtukoosseis

) §

2. On oluline, et kostja seaduslik esindaja ei vaielnud hagiavalduse tähtaegsusele vastu. Hageja hinnangul saab kohus

§ 230

lg-st 3 tulenevalt kogutud tõendite alusel võetavat protsessiõiguslikku teavet arvestada üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb.

1. PKS § 93 lg 1 kohaldamise osas jääb hageja endiselt seisukohale, et ta võttis kostja isaduse omaks üksnes tõsikindlal veendumusel, et laps põlvneb bioloogiliselt temast. Kohus mõistis hageja teises tsiviilasjas esitatud kirjalikke seisukohti vääriti, mh ei lange kokku kummagi vanema selgitused lapse eostamise väidetavast ajast, ema väidetava raseduse staadiumist jmt.
2. Hageja kordab, et isaduse vaidlustamine ja sellekohase kande tegemine lapse sünniaktis on ka lapse parimates huvides, sest igal lapsel on õigus teada oma päritolu ning sellest oleneb oluliselt ka lapse otseste kohustuste ja õiguste ring. Maakohus on märkinud, et PKS § 93 lg 3 kohaselt on ka täiskasvanuks saanud lapsel õigus pöörduda kohtu poole isaduse vaidlustamise avaldusega, millega on sama eesmärk sisuliselt saavutatav. Tänaseks on aga juba eskaleerunud olukord, kus nii lapse ema, isa, laps ise kui ka ülejäänud lähikondsed teavad, et ekspertiisiaktist nähtuvalt ei põlvne kostja hagejast. Vastustaja seisukoht
3. Kostja vastust apellatsioonkaebusele ei esitanud. 4

§ 657lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

19. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus käsitlenud isaduse vaidlustamise eeldusi ning selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks ei saa hageja esitatud nõuet kostja vastu rahuldada. Maakohtu järeldused peavad paika nii seisukoha osas, et hageja pidi olema teadlik kostja sündimisel, et ta ei ole lapse bioloogiline isa, kui ka osas, mis puudutab PKS § 93 lg 1 alusel hagi esitamise tähtaega. Samuti on maakohtu otsuse arutluskäik kooskõlas kohtuotsuses viidatud Riigikohtu lahenditega. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega täies ulatuses ega pea seetõttu

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.

20. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või olulist menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus asja materjalide põhjal ei tuvastanud. Maakohus on hagis esiletoodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõigusenormidega ning on hinnanud esitatud tõendeid

§ 232lg-te 1 ja 2 kohaselt.

Samuti on maakohus

§ 230

lg 3 alusel põhjendatult kogunud tõendeid omal algatusel ning juhindunud otsust langetades asjakohastest kohtupraktikast. Vaatamata asjaolule, et DNA-ekspertiisi kohaselt ei ole hageja kostja bioloogiline isa, on maakohus teinud tuvastatud asjaolude pinnalt õige järelduse, et isaduse tuvastamise hagi tuleb praegusel juhul jätta rahuldamata, kuna seadus näeb ette tähtaja, millise aja jooksul saab isaduse tuvastamist vaidlustada.

1. Hageja hinnangul on maakohus mõistnud valesti hageja seisukohti tsiviilasjas nr 2-16-109831, kuna viidatud seisukoht on vastuolus kostja ema selgitustega nende tutvumise ajast, sh kostja ema raseduse staadiumist. Erinevalt hageja seisukohast on maakohus kolleegiumi arvates tuvastanud vaidluse aluseks olnud asjaolud ja hinnanud esitatud tõendeid seaduse kohaselt ning ringkonnakohtul ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut või asuda tuvastatud asjaoludes suhtes maakohuga võrreldes erinevale seisukohale. Ringkonnakohus leiab, et PKS § 93 lg-s 1 sätestatud asjaoludest teadlikuks saamine ei eelda täpse kostja eostamise aja teadmist. Hageja teadlikkuse tuvastamisel ei oma praegusel juhul määravat tähtsust see, kas hageja ja kostja ema tutvusid raseduse neljandal või kuuendal kuul (tl-d 14, 40, 65). PKS § 93 lg 1 mõttes hakkab isaduse vaidlustamise tähtaeg kulgema ajast, mil isik saab teada asjaoludest, mille alusel peaks igal mõistlikul isikul tekkima põhjendatud kahtlus isaduses, st kui isik ise arvab, et isaduse kanne võib suure tõenäosusega olla ebaõige. Seega praegusel juhul on piisav, kui hagejal oli teadmine, et nende tutvumise ajal
2. a-l oli kostja ema juba rase. Hageja on seda tsiviilasjas nr 2-16-109831 ise avaldanud (tl 14). Hageja ei ole teinud käesolevas asjas kohtule usutavaks, et 5

§ 438

lg 1 kohaselt otsustab kohus otsust tehes mh selle üle, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada, ning ei ole

§ 436lg 7 järgi seejuures seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

23. DNA-ekspertiisi läbiviimine oli ringkonnakohtu hinnangul

§-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluse eesmärke arvestades vajalik. Maakohtul ei olnud ekspertiisi määramise hetkel võimalik arvestada sellega, et hagi lahendamine ekspertiisi tulemusest ei sõltu. Kolleegium märgib, et maakohus ei pidanud eelmenetluse käigus võtma seisukoha, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (

§ 238lg-d 1–4).

Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (

§ 438lg 1) (vt ka Riigikohtu 29.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19).

Seega ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse norme sellega, et andis esitatud ja kogutud tõenditele hinnangu kohtuotsuses. Lisaks on õiguslikult võimalik tõendite hindamise vaidlustamine apellatsioonkaebuses ning asjaolude maakohtust erinev tuvastamine ringkonnakohtu poolt (

§ 631lg 1; § 652).

Seega tuli maakohtul arvestada võimalusega, et ringkonnakohus võib asuda isaduse vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teadasaamise aja osas maakohtust erinevale seisukohale. Asja materjalide põhjal puudub kolleegiumil alus arvata, et hageja menetluskulude suurus maakohtu menetluses sõltunuks kokkuvõttes sellest, millisel hetkel ekspertiis menetluses määrati.

1. Ringkonnakohus ei nõustu hageja arvamusega, et asjas on kõige olulisem lapse huvi teada, kes on tema bioloogiline isa. Perekonnaseaduse isaduse vaidlustamise sätteid kogumis hinnates nähtub seadusandja eesmärk välistada olukord, kus laps jääks isata. Lapse huvides on olulisem kaitsta lapse suhet isikuga, kes algselt on isaduse omaks võtnud. Seejuures on maakohus õigesti viidanud, et vastavalt PKS § 93 lg 3 on lapsel täisealiseks saades võimalus ise isadus vaidlustada.
2. Eeltoodule tuginedes jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. 6

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

27.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks tekkinud ringkonnakohtu menetluses rahaliselt hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid. Seetõttu puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm 7