17.08.2017 esitas kostja menetluskulude nimekirja ja menetluskulude hüvitamise taotluse kokku summas 8145 eurot (ei sisalda käibemaksu). Kostja lepinguline esindaja on 15.08.2017 ja 17.08.2017 menetluskulude nimekirjas märkinud õigusabile kulunud ajaks kokku 62h ja 30min, so kokku 8125 eurot (II kd, tl 69-70, 87). Töötunni maksumus on 130 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja esitas kostja menetluskuludele vastuväite, milles palus lugeda mittevajalikuks ja põhjendamatuks järgmised kostja kulud: 1) kostja õigusabikulu 15.05.2017 kohtuistungiks ettevalmistamiseks 3,5 tundi summas 455 eurot, sest kostja esindaja varasemad toimingud peaksid seda hõlmama, s.t kostja esindaja teadis/pidi teadma, millise sisuga menetlusdokumendid ja tõendid on kohtule varem esitanud tema ise ja hageja; 2) kostja õigusabikulu 15.05.2017 kokku 4,5 tunnist summas 585 eurot 2,4 tundi, sest 15.05.2017 eelistung kestis 2 tundi 10 minutit ja sisuliselt on see osa kostja esindaja tööst hõlmatud tööga 14 tundi/1820 eurot 30.05-05.06 „Kostja täiendavate seisukohtade koostamine, tõendite kogumine, komplekteerimine ja edastamine“; 3) kostja esindaja töö 30.05-05.06.2017 14 tundi hinnaga 1820 eurot ei ole täies mahus põhjendatud, sest kostja raamatupidamisdokumendid koondati kohtule esitamiseks kostja raamatupidamises, mitte kostja esindaja büroos ja kostja seisukohtade koostamiseks, milles on välja toodud asja lahendamisel sisulist tähtsust omavad asjaolud ja kostja põhjendused, seetõttu ei ole põhjendatud mitte rohkem kui 3 tundi/390 eurot; 4) kostja õigusabikulu 14.08.2017 8 tundi/1040 eurot ei ole täies mahus põhjendatud, sest kostja esindaja kordab kohtukõne kirjalikes seisukohtades seda, mida varasemates menetlusdokumentides on esitanud, seetõttu ei ole põhjendatud mitte rohkem kui 3 tundi/390 eurot. Kohus nõustus hagejaga selles, et 15.05.2017 kohtuistungiks ettevalmistamiseks 3,5 tundi, õigusabikulu 15.05.2017 kohtuistungil osalemisel ja eelistungil läbiräägitu arutamine kokku 9 4,5 tundi ja kostja esindaja töö 30.05-05.06 14 tundi on ülepaisutatud menetluskulu. Kohus vähendas nimetatud ajakulu poole võrra ja luges eelnimetatud toimingute mõistlikuks kuluks kokku 11 tundi, mis on kohtu hinnangul piisav kulu istungiks ettevalmistamiseks ja kohtule tõendite esitamiseks. Seega tuleb hagejalt väljamõistetavat menetluskulu vähendada 2860 euro võrra (11h*130€). Kohtu hinnangul on kostja lepingulise esindaja loetletud toimingud põhjendatud. Kostja lepingulise esindaja taotlused ja seisukohad on olnud sisukad, menetluse kestel ei esitatud põhjendamatuid taotlusi, mistõttu on kohtu hinnangul lepingulise esindaja kulu olnud 51h ja 30min ulatuses põhjendatud. Töötunni maksumus 130 eurot (lisandub käibemaks) vastab keskmisele tunnihinnale.. Kohus leidis, et lepingulise esindaja kulud peavad hõlmama ka esindamisega seotud kulusid, sh transpordikulu, seega kohus ei mõista hagejalt välja transpordikulud summas 20 eurot. Kohus rahuldas hageja menetluskulude hüvitamise taotluse summas 5265 eurot.
lg 4 alusel ja kostja taotlusel märkis kohus otsuses, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasine menetluse käik 11.09.2017 esitas kostja maakohtule taotluse kohtuotsuses vigade parandamiseks. Taotluse kohaselt on kostja arvates otsusesse sattunud arvutusviga, mille tulemusel on kostja kasuks välja mõistetud menetluskulusid vähendatud 1430 euro võrra liiga palju ning kostja kasuks tegelikult väljamõistetavate menetluskulude summa on 6695 eurot. 26.09.2017 määrusega parandas Pärnu Maakohus arvutusvea tsiviilasja nr 2-17-4265 08.09.2017 kohtuotsuses, lugedes õigeks hagejalt kostja kasuks väljamõistetavaks menetluskulude suuruseks 6695 eurot ning määras lugeda menetluskulude jaotuse all õigeks kohtuotsuse resolutsiooni p-i 2 järgmises sõnastuses: Välja mõista hagejalt XX-lt kostja Roverto OÜ kasuks menetluskulud kokku summas 6695 € (kuus tuhat kuussada üheksakümmend viis eurot), s.o kostja lepingulise esindaja kulu. 09.10.2017 esitas hageja Pärnu Maakohtu 26.09.2017 määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse ja jätta kostja menetluskulud maakohtu menetluses tema enda kanda. Juhul kui ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse täies ulatuses rahuldamata, palus hageja tühistada maakohtu määruse ja lugeda kostja põhjendatud ja vajalikeks õigusabikuludeks maakohtu menetluses taotletud summast 3120 euro võrra väiksem summa, s.t 5025 eurot. 01.11.2017 määrusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus maakohtu 26.09.2017 määruse ja tegi uue määruse, millega jättis rahuldamata kostja 11.09.2017 taotluse Pärnu Maakohtu 08.09.2017 otsuses vigade parandamiseks. Ringkonnakohtu määrus jõustus selle tegemise päeval, s.o 01.11.2017. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on otsuse põhjendavas osas arvutusvea tegemise puhul tegemist sellise veaga, mida ei saa
Ringkonnakohus selgitas Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-86-10 p-le 18 tuginedes, et poolel, kelle kahjuks viga tehti, on võimalik esitada maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebus. Samuti selgitas ringkonnakohus, et maakohus on kostja taotluse rahuldamisega loonud eksliku mulje, et kostjal ei ole oma õiguste kaitseks vaja rohkem samme astuda ja et selline maakohtu eksitav käitumine võib olla apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise alus. 10 15.11.2017 esitas kostja koos apellatsioonkaebusega Pärnu Maakohtu 08.09.2017 otsuse peale ka taotluse apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. 28.11.2017 määrusega rahuldas ringkonnakohus kostja taotluse, ennistas kostja apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ja luges kostja 15.11.2017 esitatud apellatsioonkaebuse esitatuks tähtaegselt. Hageja apellatsioonkaebus 04.10.2017 Pärnu Maakohtule esitatud ja 10.10.2017 ringkonnakohtule edastatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Pärnu Maakohtu 08.09.2017 otsuse ja hagi rahuldada. Juhul, kui ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse täies ulatuses rahuldamata, palub hageja tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni menetluskulude jaotuse punkti 2 ja lugeda kostja põhjendatud ja vajalikeks õigusabikuludeks maakohtu menetluses taotletud summast 3120 euro võrra väiksem summa, s.t 5025 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Maakohus põhjendas otsust sellega, et lepingu punktis 5.
Maakohus ei ole arvestanud ega põhjendanud, miks ei ole kohus arvestanud alljärgnevaid tõendeid, mis on asja lahendamisel olulised, s.h TsÜS § 102 lg 3 ja VÕS § 29 lg 3 õigeks kohaldamiseks. Hageja vande all antud seletust ja kostja tunnistaja Ahti Saagpakk ütlusi 15.08.2017 kohtuistungil, mille kohaselt aktsiate müügihinda on võimalik vähendada maksimaalselt summas 10 000 eurot juhul, kui kostja on teinud kõik endast oleneva ja mõistliku, et AS-le Timmon tasumata arved laekuksid; et aktsiate müügilepingu sõlmimisel ei omanud kostja jaoks mingit tähtsust, millises summas aktsiate müügilepingu lisa 1 , s.t AS-le Timmon tasumata arvete nimekirjas on võimalikke lootusetuid nõudeid; aktsiate müügihind 660 000 eurot kujunes sellest, et hageja soovis müüa aktsiaid algselt hinnaga 710 000 eurot ja kostja soovis aktsiaid osta algselt hinnaga 610 000 eurot, s.t pooled ei ole kokku leppinud lootusetute nõuete piirmääras 130 000 eurot ega üheski muus 10 000 eurost suuremas summas, mille võrra aktsiate müügihinda on võimalik vähendada. Aktsiate müügihinna vähendamise piirmäär 10 000 eurot tuleneb AS Timmon majandustulemustest, AS Timmon majandusaasta aruannetest. Julianus Inkasso analüüs AS Timmon nõuete sissenõutavuse kohta (I kd tl 168-197) ja samad tõendid selle kohta, et esimest korda pöördus kostja 12 inkassofirma poole seoses AS-le Timmon laekumata arvetega alles 2017 jaanuaris, s.t aasta pärast aktsiate müügilepingu sõlmimist. Kostja on saatnud AS Timmon võlglastele 2016. aasta jooksul 2 e-kirja, aprillis ja oktoobris (I kd tl 198-214). Kohtuistungi protokolli parandamiseks alust ei ole. Maakohus jättis arvestamata hageja 25.08.2017 seisukoha ja rahuldas kostja taotluse kohtuistungi protokolli parandamiseks vastuolus
lg-ga 2, sest kostja sai protokolli kätte 17.08.2017 ja esitas taotluse 22.08.2017, s.t pärast kolme tööpäeva möödumist arvates protokolli allakirjutamisest. Hageja vaidlustab maakohtu otsuse menetluskulude kindlaksmääramise osas, märkides, et hageja esitas 24.08.2017 vastuväited kostja menetluskuludele ja palub vähendada kostja vajalikke ja põhjendatud õigusabikulusid summas 3120 eurot. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata, menetluskulud hageja kanda ning määrata vastavalt kostja esitatavatele menetluskulude nimekirjadele kindlaks kostjale hüvitatavad menetluskulud ja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kostja apellatsioonkaebus 15.11.2017 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Pärnu Maakohtu 08.09.2017 otsus osas, millega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 5265 eurot ja teha uus otsus, millega mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 6695 eurot. Kostja leiab, et arvestades Pärnu Maakohtu 08.09.2017 otsuse põhjendavas osas märgitud kostja lepingulise esindaja põhjendatud ning vajalike õigusabi toimingute ajakulu (51,5h) ning lepingulise esindaja tunnitasu
lõike 1 järgi peab otsus olema seaduslik ja põhjendatud.
lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. Riigikohus on selgitanud, et kui otsuse resolutsioon ei vasta otsuse põhjendavale osale, on rikutud
§-st 442 tulenevaid nõudeid (3-2-1-9-10, punkt 9). Samuti on Riigikohus asunud seisukohale, et kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab, et kohtuotsus ei tohi olla vastuoluline (3-21-18-07, punkt 12). Maakohus tuvastas kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalike õigusabi toimingute ajana 51,5 tundi ja töötasu tunnihinnana 130 eurot. Korrutades kohtu poolt põhjendatud ja vajalikud õigusabi teenusele kulunud töötunnid tunnihinnaga, on tulemuseks 6695 eurot (51,5 x 130 = 6695). Maakohus arvutas ning märkis ekslikult resolutsiooni hagejalt kostja kasuks väljamõistetavate menetluskulude summana 5265 eurot, kuigi oleks pidanud märkima 6695 eurot. Kohtuotsuse resolutsioonis selliselt märgitud menetluskulude summa ei vasta kohtu 13 põhjendavas osas märgitud kohtu hinnanguga kostja esindaja vajalike ja põhjendatud menetluskulude summa kohta. Eeltoodust tulenevalt on kohtuotsus vastuoluline ning rikub
Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et
lg 1 p 2 alusel tuleb Pärnu Maakohtu 08.09.2017 otsus tühistada osas, millega kohus jättis hagejalt kostja kasuks osaliselt menetluskulud välja mõistmata. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud kokku summas 6695 eurot. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohtu arvates on vaidlustatud otsuses toodud maakohtu järeldused hagi rahuldamata jätmise osas kooskõlas asjas esitatud materjalidega ning erinevalt hageja apellatsioonkaebuses väidetust tõendite ebaõiget hindamist, materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ja menetlusõiguse normide rikkumist maakohtule käesoleval juhul alust ette heita ei ole. Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, mille kohaselt on maakohus TsÜS § 102 lg-t 3 ebaõigesti kohaldanud, põhjendades otsust sellega, et lepingu p-s 5.3 on äramuutev tingimus (TsÜS § 102 lg 3), st aktsiate kogu müügihinna tasumine sõltub AS Timmon poolt ostjatele esitatud arvete tasumisest, mille kohta ei ole teada, kas need arved tasutakse või mitte. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vaidlustatud otsuses toodud põhjendustel õigesti leidnud, et lepingu punkti 5.3 lepingusse lisamise vajadus oli juba ilmnenud lepingueelsetel läbirääkimistel, et vähendada hagejale tasumisele kuuluvat lõppsummat vastavalt sellele, kuidas jääb võlgnikelt kostjale raha laekumata. Alusetu on ka apellatsioonkaebuses osundatu maakohtu otsuse üllatuslikkusest, mis seisneb kaebusest nähtuvalt selles, et maakohtu menetluses ei arutatud TsÜS § 102 lg 3 alusel asja lahendamise võimalust ja kumbki pool sellele sättele ei tuginenud.
lg 3 kohaselt võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Riigikohus on selgitanud, et kohtu õiguslik hinnang ei või tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Asja materjalide põhjal ei ole võimalik järeldada, et maakohus oleks käesoleval juhul eelnimetatud menetlusõiguse norme rikkunud. Pärnu Maakohtu 15.05.2017 eelistungi protokollist (kd I tl 116-121) nähtuvalt on maakohus menetlusosalistele selgitanud, et kostja poolt hagejale 19.01.2017 edastatud tahteavaldust (kd I tl 46) võib tõlgendada nii tasaarvestamise avaldusena, hinna alandamisena kui ka lepingu punktis 5.3 nimetatud tulevikku suunatud tingimuse kohaldamisena, selgitades seejuures, et kohus kohaldab õigust, kuid pooltel on võimalus esitada seisukohti, kuidas kohus peaks nimetatud tahteavaldust tõlgendama. Hageja on ise vastaval eelistungil selgitanud, et tema on saanud lepingu punktist 5.3 aru nii, et laekumata summad on võimalik maha võtta talle makstavast summast sel juhul, kui on enda poolt tehtud kõik mis võimalik, et need laekumata summad klientidelt laekuksid. Ka kostja on eelistungil esitanud eelnimetatud lepingu punkti tõlgendamise osas enda nägemuse. Eeltoodust tulenevalt puudub alus väita, et maakohus oleks TsÜS § 102 lg 3 14 kohaldamise osas teinud üllatusliku otsuse. Lisaks eeltoodule on hageja seisukoht, et äramuutva tingimusega tehingut TsÜS § 102 lg 3 alusel tehtud ei ole, ka vastuoluline, kuivõrd hageja on ise kaebuses kostja käitumisele osundades leidnud, et kostja aitas äramuutva tingimuse saabumisele kaasa hea usu põhimõtte vastaselt. Põhjendamatud on ka hageja etteheited, mille kohaselt oleks maakohus pidanud TsÜS § 102 lg 3 õigeks kohaldamiseks kohaldama ka TsÜS § 104 lg-t 2, mida kohus aga ei teinud. Hageja hinnanguga, et viimatinimetatud sätte kohaldamiseks on alus olemas, sest kostja takistas hea usu põhimõtte vastaselt arvete laekumist ja arvete laekumata jäämine oli kostjale kasulik, ei saa nõustuda. Olukorras, kus maakohus on otsuses käsitletud tõendite kogumis hindamise tulemusena õigesti leidnud, et kostja on teinud kõik endast oleneva, et klientidelt võlgnevused kätte saada, puudub alus väita, et kostja on arvete laekumist hea usu põhimõtte vastaselt takistanud. Nõustuda ei saa ka hageja etteheitega, mille kohaselt on maakohus aktsiate müügihinna osas poolte ühise tegeliku tahte väljaselgitamisel ebaõigesti kohaldanud VÕS § 29 lg-t 3. Lepingu punkti 5.3 järgi „pooled on kokku leppinud, et käesoleva lepingu lisades välja toodud laekumata arvetest 31.12.2015.a seisuga, tulevikus laekumata jääv osa loetakse lootusetuteks nõueteks ning selle summa võrra vähendatakse käesoleva lepingu punktis 2.2. välja toodud aktsiate müügihinda, arvestatuna viimasest lepingulisest maksest. Seda juhul, kui ostja on teinud kõik enesest oleneva ja mõistliku, et nimetatud nõuded laekuks.“ Lepingu punkti 2.2.5. kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale 130 000 eurot osade kaupa igakuiste maksetena 10000 eurot hageja pangakontole iga kuu viieteistkümnendaks kuupäevaks alates 15.03.2016. Nõustuda ei saa hageja käsitlusega, mille kohaselt oli viimaseks lepinguliseks makseks lepingu p-i 5.3 tähenduses, millest võis mahaarvamisi teha ja mille kostja võis tasumata jätta, lepingu p-s 2.2.5 nimetatud 10 000 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul saab lepingu p-s 2.2.5 nimetatud 10 000 eurot lepingu punktide 2.2.5 ja 2.2. sõnastusest tulenevalt mõista kui lepingu p-s 2.2.5 nimetatud kogusumma 130 000 euro täitmist puudutava summana. Kolleegium jagab selles osas maakohtu seisukohta lepingu punkti 5.3 tõlgendamisel, mille kohaselt pidi lepingupooltega sarnane mõistlik isik sarnastel asjaoludel mõistma, et lepingu punkti 5.3 tähenduses viimaseks lepinguliseks makseks, millest võis mahaarvamisi teha, on lepingu punktis 2.2.5 aktsiate müügihinna viimase osamaksena kajastatud kogusumma 130 000 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda apellatsioonkaebuse väited ega asjas esitatud tõendid asuda seisukohale, et kostjal ei olnud lepingu punkti 5.3 alusel õigus alandada aktsiate müügihinda 32 520,45 euro võrra, mistõttu ei saa kostjat pidada lepingust tulenevat raha maksmise kohustust rikkunuks. Kuivõrd kolleegium järgib selles osas täielikult maakohtu põhjendusi, ei pea ringkonnakohus
Apellatsioonkaebusest nähtuvalt vaidlustab hageja maakohtu otsust ka osas, millega kohus osaliselt rahuldas kostja taotluse 15.08.2017 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Protokolli paranduste osas maakohtu seisukoht ei ole vaidlustatav. Lisaks eeltoodule ringkonnakohus ei nõustu hagejaga selles, et kohus on protokolli parandamise taotluse rahuldanud vastuolus
lg-ga 2, sest kostja esitas protokolli parandamise taotluse 22.08.2017, s.t pärast kolme tööpäeva möödumist protokolli allkirjastamisest.
lg 2 esimene lause sätestab, et menetlusosalisel on õigus tutvuda protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks kolme tööpäeva jooksul, alates protokolli allkirjastamisest. Asja materjalidest nähtuvalt allkirjastati 15.08.2017 kohtuistungi protokoll 17.08.2017.
ÜS) tähtaja ja tähtpäeva kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. TsÜS § 135 lg-st 1 tulenevalt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Kuivõrd 15.08.2017 kohtuistungi protokoll allkirjastati 17.08.2017, hakkas
lg 2 kohane tähtaeg protokolli parandamise taotluse esitamiseks kulgema järgmisel tööpäeval, milleks oli reede, 18.07.2017 ning tähtpäev saabus 22.08.2017, s.o kolmandal tööpäeval protokolli allkirjastamisest. Kuivõrd kostja esitas asja materjalidest nähtuvalt taotluse 15.08.2017 kohtuistungi protokolli parandamiseks 22.08.2017, on taotlus seega esitatud tähtaegselt ning hageja kaebuse väited ei anna selles osas alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kuivõrd ringkonnakohus jättis eeltoodud põhjendustel hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, võtab kolleegium järgnevalt seisukoha apellatsioonkaebuses esitatud hageja taotluse osas tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotuse punkti 2 osas, lugedes kostja põhjendatud ja vajalikeks õigusabikuludeks 5025 eurot. Kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas viitab hageja enda 24.08.2017 vastuväidetele kostja menetluskuludele, paludes vähendada kostja õigusabikulusid maakohtu menetluses taotletuga võrreldes 3120 euro võrra. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse vastavale taotlusele peab ringkonnakohus esmalt vajalikuks selgitada, et
lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel diskretsioonipiire ületanud. Hageja poolt maakohtu menetluses 24.08.2017 esitatud vastuväidete alusel kostja menetluskuludele on maakohus vaidlustatud otsuses kostja lepingulise esindaja ajakulu 15.05.2017 ja 30.05-05.06.2017 toimingute osas juba poole võrra, s.o 11 tunni ulatuses vähendanud. Muid kostja lepingulise esindaja kulusid on maakohus pidanud põhjendatuks. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses tuginenud maakohtu rikkumistele sellekohaste otsustuste tegemisel või hageja vastuväidete arvestamisel. Kolleegium leiab, et vaidlustatud otsuses toodud põhjendustel on maakohus õigesti pidanud põhjendatud ja vajalikeks kostja õigusabikulusid maakohtu menetluses kokku 51 tunni ja 30 minuti ulatuses. Ülaltoodu alusel ei anna üksi hageja apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Seevastu kostja apellatsioonkaebuses toodud põhjendustel tuleb vaidlustatud maakohtu otsus kolleegiumi hinnangul osaliselt, s.o kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas tühistada. Kostja on apellatsioonkaebuses õigesti leidnud, et maakohtu otsus ei vasta kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuetele. Vastavalt
Riigikohtu praktikas on korduvalt väljendatud seisukohta, et kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-44-06 p 19 , Riigikohtu lahend nr 3-2-1-18-07 p 12). Praegusel kujul on maakohtu otsus vastuoluline, kuivõrd maakohtu otsuse resolutsioonis hagejalt kostja kasuks välja mõistetud kostja menetluskulude rahaline suurus ei vasta otsuse põhjendustest nähtuva kohtu seisukohale kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajaliku kulu kohta. Nimelt on maakohus otsuse põhjendavas osas kostja menetluskulude hindamise tulemusel asunud seisukohale, et kostja lepingulise esindaja kulu on olnud põhjendatud 51 tunni ja 30 minuti ulatuses. Arvestades kostja lepingulise esindaja töötunni 16 hinda 130 eurot, pidanuks maakohus hagejalt kostja kasuks välja mõistma menetluskulud summas 6695 eurot (51h 30min x 130). Kostja lepingulise esindaja kulude vähendamisel tehtud arvutusveast tulenevalt on maakohus aga mõistnud hagejalt kostja kasuks välja lepingulise esindaja kulud summas 5265 eurot. Maakohus vähendas hageja 24.08.2017 vastuväidete alusel kostja lepingulise esindaja kulusid kokku 11 tunni ulatuses, ent leidis ekslikult, et seega tuleb hagejalt väljamõistetavat menetluskulu vähendada 2860 euro võrra (11h x 130). Kostja on apellatsioonkaebuses õigesti märkinud, et nimetatud arvutusvea tõttu on maakohus vähendanud kostja lepingulise esindaja menetluskulusid 1430 euro asemel 2860 euro võrra. Kuivõrd ringkonnakohus on hageja apellatsioonkaebuse väidete käsitlemisel toodud põhjendustel pidanud maakohtu otsust kostja lepingulise esindaja ajakulu osas põhjendatuks, tuleb maakohtu otsus kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas seega tühistada ja mõista hagejalt kostja kasuks täiendavalt välja lepingulise esindaja kulud summas 1430 eurot, s.o kokku summas 6695 eurot. Kostja apellatsioonkaebus kuulub seega täies ulatuses rahuldamisele.
lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga lisaks poolte nõuetele kõik veel lahendamata taotlused. Apellatsioonimenetluses on lahendamata kostja 01.03.2018 taotlus ringkonnakohtu 21.02.2018 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Taotluses palub kostja eemaldada protokolli teise lehekülje üheksandast lõigust hageja esindaja S.Västra lause „Mais 2017.a selgus, et sissenõutavaks 45,7 protsenti nõuetest“. Kostja märgib, et hageja esindaja ei saanud seda väita, kuna alus selleks puudub ning tegelikult väitis hageja esindaja tsiviilasja toimiku leheküljele 168 tuginedes, et sissenõutavad oleksid võinud tema hinnangul olla 30% nõuetest. Praegusel kujul ei kajasta protokoll tõepäraselt hageja esindaja väiteid. Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus protokolli parandamiseks tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus märgib, et menetlusosalise iga mõtte ebaõnnestunud sõnastus ei vaja protokolli parandamise korras muutmist, arvestades seejuures ka seda, et menetlusosaliste õiguslikud seisukohad on kohtule esitatud menetlusdokumentides juba eelnevalt kajastatud ning sisaldavad asja lahendamise seisukohalt olulisi andmeid. Menetluskulud Tulenevalt asjaolust, et ringkonnakohus rahuldab kostja apellatsioonkaebuse ning jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, peab kolleegium põhjendatuks jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud
Ringkonnakohtule 21.02.2018 esitatud menetluskulude nimekirjas palub kostja määrata ja mõista hagejalt kostja kasuks välja hageja apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulu summas 2957,50 eurot (ilma käibemaksuta) ja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad kostja menetluskulud õigusabikuludest ja kostja lepinguline esindaja on osutanud kostjale apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 22 tunni ja 45 minuti ulatuses tunnitasuga 130 eurot (ilma käibemaksuta). Osutatud õigusabi seisneb järgmistes toimingutes: 30.1001.11 hageja apellatsioonkaebusega tutvumine, analüüs, kaebusele vastuse koostamine, kooskõlastamine kostjaga ja kohtule esitamine – 18,5h; 30.11 suhtlus kohtuga istungiaja osas – 0,25 h; 20.02 kohtuistungiks ettevalmistamine – 3h; kohtuistungist osavõtt – 1h. Kostja kinnitas, et kõik menetluskulude nimekirjas märgitud kulud on seostud antud kohtumenetlusega. 17 Hageja esitas kostja menetluskuludele 23.02.2018 vastuväited, mille kohaselt palub hageja lugeda kostja vajalikuks ja põhjendatud õigusabikuluks apellatsioonimenetluses maksimaalselt 11 tundi, s.o maksimaalselt 10 tundi kaebusele vastuse koostamise ja 1 tund kohtuistungil osalemise eest. Kostja ei pidanud 01.11.2017 vastuses ilmtingimata esitama uuesti asjaolusid, mis on varasemates menetlusdokumentides korduvalt esitatud. Sarnaselt maakohtule esitatud vastuväite põhjendusega ei pea hageja põhjendatuks ka kostja õigusabikulu 3 tundi ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamiseks. Kostja esindaja teadis, et ringkonnakohtu istungil on tema peamine ülesanne põhjendada kostja apellatsioonkaebust, kuid kostja apellatsioonkaebusega seotud õigusabikulude nimekirja ei ole kostja esitanud. Põhjendatud ei ole õigusabikulu 0,25 tundi suhtlemiseks kohtuga istungiaja osas, kuna tegemist ei ole õigusabiga kostjale. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kostja menetluskulude nimekirjast nähtuvat kostja lepingulise esindaja ajakulu kokku 22 tundi ja 45 minutit õigusabi osutamiseks apellatsioonimenetluses pidada täies ulatuses põhjendatuks. Ringkonnakohus, pidades silmas hageja apellatsioonkaebuse ning sellele koostatud vastuse sisu ja põhjendava osa mahtu, vaidluse keerukust ning kostja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, leiab, et põhjendatud ajakuluks hageja apellatsioonkaebusega tutvumiseks, analüüsiks, sellele vastuse koostamiseks, kooskõlastamiseks kostjaga ja kohtule esitamiseks on kokku mitte enam kui 15 tundi. Vastupidiselt hageja vastuväitele leiab ringkonnakohus, et suhtlemine kohtuga seoses istungiaja muutmisega on põhjendatud ja vajalik toiming õigusteenuse osutamisel, eriti arvestades ka asjaolu, et kohus 30.11.2017 kirjaga muutis varasemalt määratud istungiaega. Samuti on põhjendatud nimetatud toimingu ajakulu. Vaatamata maakohtu otsuse tegemise ja ringkonnakohtu 21.02.2018 istungi toimumise vahelist aega ei pea ringkonnakohus põhjendatuks ajakulu 3 tundi ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamiseks. Tegemist ei ole sedavõrd keeruka õigusliku vaidlusega, mis õigustaks sellises ulatuses istungiks ettevalmistamist. Ringkonnakohus peab põhjendatud ajakuluks 21.02.2018 istungiks ettevalmistamiseks mitte enam kui 2 tundi. Hageja vastuväide, mis puudutab istungiks ettevalmistamist, ei ole põhjendatud. Kohtuistungiks ettevalmistamise ajakulu osas ei oma tähendust asjaolu, kas kostja on nõudnud menetluskulude hüvitamist enda apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud kulude osas. Lisaks märgib kolleegium, et kostja jättis menetluskulude nimekirja enda apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud kulude kohta esitamata põhjusel, et
lg-st 4 tulenevalt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid. Arvestades ringkonnakohtu 21.02.2018 istungi kestust (46 minutit) peab ringkonnakohus istungil osalemise põhjendatud ajakuluks 46 minutit. Käesoleva vaidluse keerukust ning kostja esindaja kvalifikatsiooni arvestades on põhjendatud ja kooskõlas Riigikohtu praktikaga kostja esindaja tunnihind 130 eurot (ilma käibemaksuta). Seega peab ringkonnakohus kostja õigusabikulu apellatsioonimenetluses põhjendatuks kokku 18 tunni ja 1 minuti ulatuses ning hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista apellatsioonimenetluse kulud kokku summas 2342,17 eurot (18h 1min x 130). Vastavalt kostja taotletule tuleb
lg 4 alusel hagejalt kostja kasuks välja mõista ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 18
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.