Obsah (10)

§ 121§ 74§ 75§ 39§ 32§ 30§ 16§ 58§ 57§ 56

Kriminaalasi nr 1-17-7278 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht 22. november 2017.a Jõgeva kohtumaja Kriminaalasja number 1-17-7278 Kohtunik Ülle Raag

§ 121

lg.2 p.2, p.3 järgi Prokurör Ringkonnaprokurör Anneli Hinto Süüdistatav Emeli Schmidt, isikukood 37605290319, elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxeesti keel, Eesti Vabariigi kodanik, haridus 7 klassi, töökoht- OÜ Rauduks montöör, varem kriminaalkorras karistamata; Väärteokorras kehtivaid karistusi ei ole; Tõkend - ei ole kohaldatud. Kaitsja Vandeadvokaadi vanamabi Valli Murde – Advokaadibüroo Objartel & Partnerid; asukoht Tartu linn Riia t.4; telefon 7346 602; e-post: rainer.objartel@gmail.com 15., 20., 22. november 2017.a. Kohtuistungi aeg Juhindudes KrMS §311, § 313 lg.1, § 315 lg.1, lg.4, lg.5 p.1, p.2, p.3, § 175 lg.1 p.2, p.4, p.9, § 180 lg.1, maakohus o t s u s t a s: RESOLUTSIOON 1 Süüdi tunnistada Emeli Schmidt

§ 121lg.2 p.2 ja p.3 järgi ja karistuseks mõista 10 (kümme) kuud vangistust.

Kohaldada Emeli Schmidti suhtes

§ 74

lg.1, lg.3 sätteid ja määrata, et vangistust kogu ulatuses ei pöörata täitmisele, kui Emeli Schmidt temale määratud katseaja 1 (üks ) aasta 6 (kuus) kuud jooksul ei pane toime uut kuritegu ja täidab temale katseajaks

§ 75

järgi ettenähtud kontrollnõudeid ja kohustusi: 1) elada kohtu määratud alalises elukohas – xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx 2) ilmuda kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluda kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ja esitada talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saada kriminaalhooldusametnikult eelnev luba elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui 15 päevaks; 5) saada kriminaalhooldusametnikult eelnev luba elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks. 6) saada kriminaalhooldusametnikult eelnev luba Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.

§ 75

lg.2 p.8 alusel on Emeli Schmidt kohustatud käitumiskontrolli ajal osalema sotsiaalprogrammis, mille valimise korraldab kriminaalhooldusametnik. Määrata Emeli Schmidt katseajaks kriminaalhooldaja järelevalve alla. Tartu vangla kriminaalhooldusosakonna Kriminaalmenetluse kulud: Emeli Schmidti kriminaalasjas menetluskulud on: 1) sundraha 705 eurot; 2) tasu riigi õigusabi eest kohtueelses menetluses 280,32 eurot ja kohtumenetluses 821,76 eurot, kokku 1102,08 eurot. 3)kannatanu esindaja riigi õigusabi tasu kohtueelses menetluses 115,08 eurot ja kohtumenetluses 575,40 eurot, kokku 690,48 eurot. 4)tunnistajale hüvitatavad kulud summas 39 eurot. Kokku on Emeli Schmidti menetluskulud 2536,56 kuus eurot 56 senti) eurot. (kaks tuhat viissada kolmkümmend KrMS § 180 lg.1, lg.3 alusel määrata Emeli Schmidti hüvitatavaks menetluskulude summaks 2536.56 eurot ja mõista Emeli Schmidtilt välja (kaks tuhat viissada kolmkümmend kuus eurot 56 senti) eurot menetluskulude katteks riigi tuludesse. Menetluskulud tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti kontole nr EE502200221014193355 (Swedbank) või nr EE351010052031000004 (SEB Pank) või nr EE401700017002872300 (Nordea Pank) või nr EE873300333499990003 (Danske Bank). Maksekorraldusel tuleb märkida viitenumber 99917700077246 . Selgituseks märkida : Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumaja otsus nr . 1-17-7278, Emeli Schmidti menetluskulu. 2 Menetluskulude vabatahtliku tasumise tähtaeg on 30 päeva alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui menetluskulud ei ole täielikult tasutud 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest, saadetakse kohtuotsus kohtutäiturile sundtäitmiseks täitemenetluses sätestatud korras. Asitõendid Rihm (tähistatud kirjaga PAKEND 1) konfiskeerida ja kohtuotsuse jõustumisel hävitada. Asitõend asub menetleja (kohus) valduses. CD plaat ülakuulamise salvestisega jätta kriminaalasja toimikusse. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule. Kaebuse esitamise soovist tuleb kohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kuulutamisest. Apellatsioonkaebus esitatakse ringkonnakohtule 15 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kohtuotsus kohtu kantseleis tutvumiseks kättesaadav 8.detsembril 2017.a. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Kohtule saabus arutamiseks ja kohus arutas üldmenetluse korras Emeli Schmidtile esitatud järgmist süüdistust: Emeli Schmidtile on esitatud süüdistus selles, et tema 2017. a jaanuarikuus ajal xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx talus, s o oma elukohas pani toime valu tekitava kehalise väärkohtlemise lähisuhtes, s o oma lapseealise (x aastase) poja xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxsuhtes, mis seisnes selles, et lõi ühel korral rihmaga oma pojale xxxxxxxxxxxxxxe vastu tuharaid, millega tekitas kannatanule füüsilist valu. Peale selle tema 23.01.2017 ajavahemikul kella 06:00-st kuni kella 08:00-ni xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx talus, s o oma elukohas pani toime korduvalt inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise lähisuhtes, s o oma lapseealise ( xxxastase) poja xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx suhtes, mis seisnes selles, et lõi mitmel korral rihmaga oma pojale xxxxxxxxxxxxxxx vastu tuharaid, jalgu ja käsi, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi – parema reie välispinnale (laiemas kohas) 14 cm x 7 cm sinakas-punase verevalumi, paremale säärele hüppeliigese piirkonda 2 verevalumit 1 cm läbimõõduga, paremale randmepiirkonda 2 x2 cm punetava ala, vasakule küünarvarrele 5x 2,5 cm hematoomi, vasakule poole kõhu alaossa 5 ekskoriatsiooni. Seega Emeli Schmidt pannes toime teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt, pani toime

§ 121lg2 p2,3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumajas anti Emeli Schmidt kohtu alla määrusega 25.09.2017 temale esitatud süüdistuses

§ 121lg.2 p.2, p.3 järgi.

3 Kohus pidas asja arutamiseks kohtuistungi 15.-22. novembril. Emeli Schmidt ennast temale esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. Kaitsja leidis kaitseaktis ja kohtulikus vaidluses, et kuna süüdistatava arvates ei ole alaealise lapse karistamine samastatav löömisega

§ 121lg.2 tähenduses, siis on tegemist eksimusega teo keelatuses.

Eksimus on süüdistatavale vältimatu. Prokurör toetas esitatud süüdistust. KOHTU SEISUKOHT Kohus, kuulanud ära tunnistajad ja süüdistatava, uurinud kirjalikke tõendeid, s.h. alaealise kannatanu xxxxxxxxxxxxx salvestatud ütlused ja hinnanud kõiki uuritud tõendeid kogumis, on veendumusel, et Emeli Schmidt tuleb süüdi tunnistada temale esitatud süüdistuses § 121 lg.2 p.2, p.3 järgi ja tema süü esitatud süüdistuses on täies ulatuses tõendamist leidnud. On leidnud tõendamist, et Emeli Schmidt 2017.a jaanuarikuus oma ja lapse elukohas xxxxxxxxxxxx lõi oma seitsmeaastasele pojale xxxxxxx ühel korral rihmaga vastu tuharaid, tekitas sellega lapsele valu ja pani toime kehalise väärkohtlemise. Samuti leidis tõendamist, et Emeli Schmidt 23.jaanuaril 2017 hommikul ajavahemikus kella 6-8 oma ja lapse elukohas xxxx talus lõi mitmel korral seitsmeaastasele pojale xxxxxxx rihmaga vastu tuharaid, jalgu ja käsi, tekitades sellega lapsele valu ja tervisekahjustusi- parema reie välispinnale verevalumi, paremale säärele hüppeliigese piirkonda kaks verevalumit, paremale randmepiirkonda punetava ala, vasakule küünarvarrele hematoomi, kõhu alaossa viis pindmist nahavigastust. Seega Emeli Schmidt pannes toime teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt, pani toime

§ 121lg2 p2,3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Emeli Schmidti tegevus süüdistuses kirjeldatud ja kohtu poolt tuvastatud viisil on tõendatud järgmiste kohtuistungil uuritud tõenditega: 1) seitsmeaastase kannatanu xxxxxxxxxxxxx ütlustega, mis laps on andnud kohtueelses menetluses, kohus kuulas ja vaatas salvestust kohtuistungil. Kannatanu andis ütlusi 24.jaanuaril 2017.xxxxxxxxxxxxx tõstis oma pluusi üles ja näitas kõhul, kus tal olid kolm kriimustust, selgitades, et isa andis talle rihmaga peksa, kuna ta ei pannud ennast riidesse. Laps osutas löömise kohtadena veel paremale jalale ja parema käe randmepiirkonnale ja seletas, et isa võttis rihma elutoast seinalt ja rihmal on selline väike metallist rõngas küljes. Pärast seda pani isa xxxxxühe ristmiku peal autost maha ja xxxxxkõndis sealt üksi lasteaeda, oli pime jaxxxxxx oli taskulamp. xxxxxxxxxxxx rääkis, et tal oli paha olla kui issi lõi ja valus oli, ta oli paljalt. Isa on lapsele seletanud, et kui ta pahandust teeb, siis tehakse talle haiget. xxxxxxxxxxxx andis ütlusi ka selle kohta, et veel on isa teda löönud kärbsevitsaga pepu peale, palju kordi, xxxxxon saanud haiget ja tal on valus olnud. Kannatanu ülekuulamise protokoll tl.22-

1. 2) fototabelidxxxxxxxxxxxxxxl nähtavate vigastustega (tl.41-46), millel (foto 3 tl.43) näha tervisekahjustused paremal küljel, paremal reiel (foto 4 tl.44), vasakul küünarvarrel (foto 6 tl.46). 3) tervisekaart tl.47, millel objektiivne leid fikseeritud raviarsti poolt ja mille kohta kohtuarst-ekspert xxxxxxxxxxx on andnud selgituse vastuseks prokuröri küsimusele (e-kiri tl.48), et ekskoriatsioon on pindmine nahavigastus, kus on paljastunud pärisnahk ning tegemist on kas nahamarrastuse või -kriimustusega. 4 4) tunnistaja xxxxxxxxxxxx on xxxxxxvalla lasteaia Siilike õpetaja. Tunnistaja andis kohtuistungil ütlusi, et xxxxx tuli
2. jaanauaril lasteaeda kell 8.15, õues oli pime, laps ütles, et isal oli kiire ja isa pani ta autost maha. Lõunauinakule asudes nägid õpetajad xxxxxxx parema reie ülaosas sinikat, kui lapse käest küsiti “mis juhtus“, vastas xxxx, et issi lõi rihmaga. Õpetajad vaatasid ka mujalt lapse keha ja nägid vasakul pool külje peal nahamarrastust. Tunnistajale jäi mulje, et see võib olla rihma pandlaga tekitatud. Lasteaiaõpetajad arutasid nähtut, võtsid ühendust kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajaga. Järgmisel päeval läks tunnistaja koos lapsega Jõgeva Haiglasse vigastusi fikseerima ja politseisse. Tunnistaja ei ole lapse isa Emeli Schmidtiga juhtunut arutanud. Tunnistajale teadaolevalt on Emeli Schmidt isana konkreetne, oma väärtushinnangutega. Hiljem sai tunnistaja teada, et xxxx tuli tol päeval lasteaeda üksi umbes 1 kilomeetri kauguselt. Nii ei tohiks olla. Lasteaial on kodukord, mis on koostatud koostöös lasteaia hoolekoguga, seal on reeglid kirjas, kodukorda on tutvustatud kõigile lastevanematele ja seda peab täitma. Need loetletud tõendid tõendavad seitsmeaastasel xxxxxxxxxxxxxx
3. jaanuaril 2017 olemasolevaid tervisekahjustusi- erineva suuruse ja intensiivsusega verevalumeid keha mitmes piirkonnas, hematoome ja pindmisi nahavigastusi- marrastusi või kriimustusi. Kohus märgib siinkohal, et ehkki raviarsti poolt on 24.01.2017 märgitud tervisekaardil „vasakul pool kõhu alaosas 5 ekskoriatsiooni“ (tl.47) ja fotolt (tl.43) nähtub kõhupiirkonna vigastus pigem paremal poolel, ei pea kohus põhjendatuks selles osas süüdistuse faktiliste asjaolude muutmist. Nimelt andis tunnistaja xxxxxxxxxxxxxütlusi, et lasteaiaõpetajad nägid nahamarrastusi vasakul poolel. 5) tunnistaja xxxxxxxxxxxt on süüdistatava abikaasa. Tunnistaja soovis ütlusi anda. Tunnistaja andis ütlusi, et tema on ühel korral näinud kui Emeli Schmidt lõi xxxxx rihmaga. See oli 2017 .aasta algul, löömine toimus elutoas. Tunnistaja ei tea, kas xxxx kiusas siis mõnda looma või lõhkus tunnistaja ravimipudeli. Emeli lõi xxxxx rihmaga pepu peale, xxxxxx olid püksid jalas. Teist löömise korda teab tunnistaja ka – Emeli lõi xxxx siis kui oli see lasteaeda mineku kord. Seda löömist tunnistaja pealt ei näinud, kuid kuulis kuixxxxx kisas teises toas, et ta ei taha haiget saada, xxxx oli siis alasti ja Emeli karjus ta peale, et pane riidesse. Kui xxxx karjus, et ei taha haiget saada, ju siis oli vitsa või rihma andmine. Tunnistaja oli sel ajal teises toas, toitis poeg xxxxxxxx ja neil oli arstileminekuga kiire. Ta ei saanud vahele minna. Tunnistaja andis selle rihma politseile üle. Tol hommikul pani Emeli xxxxx autost maha, et xxxx ise lasteaeda läheks. xxxx ei tahtnud minna, ütles, et pime on ja külm ja tal olid kindad maha jäänud. Tunnistaja helistas hiljem lasteaeda, xxxx oli nuttes kohale jõudnud. Tunnistaja annab ütlusi, et Emeli Schmidt õhtul seletas xxxxxxx, miks nii juhtus ja miks ta pidi jalgsi minema ja miks rihma sai. Tunnistaja sõnul ei ole Emeli Schmidt kunagi tema suhtes vägivalda kasutanud. Ka xxxxx kasvatamise küsimusi on omavahel arutatud, näiteks seda, et kui laps koolis pahandust teeb, siis ei lubata telekamängu mängida. Perenõustaja on öelnud, et xxxxxl võib olla armukadedus. Tunnistaja kirjeldab xxxxx julma käitumist loomade –kasside, koerte- suhtes. Tunnistaja hinnangul on isa ja poja suhted pärast jaanuarikuu sündmusi paranenud, suhted on soojemad ja peresuhted on head. 6) süüdistatav Emeli Schmidt kohtuistungil küsitlemisel kinnitas, et ta on löönud last kahel korral rihmaga nagu süüdistuses kirjas on. Emeli Schmidi sõnul ei saa seda nimetada löömiseks, vaid karistamiseks. Emeli Schmidt annab seletuse, mis on tema arvates löömine ja mis karistamine: löömine on kui võtab käe rusikasse ja annab obaduse vastu teise inimese keha, füüsiline karistus on- kui karistamisvahendiga anda hoope vastu tuharaid. Karistamisvahendid olid kärbsepiits ja vildist rihm. Nüüd enam ei ole. Lapsele kindlasti see ei meeldinud, ta tundis valu, andis sellest häält tehes, karjudes märku. Süüdistatav andis ütlusi, et ta alati pärast karistamist küsis lapse käest, kas too on aru saanud. 23.jaanuaril oli Emeli Schmidt käskinud 5 xxxxxx tõusta ja riidesse panna, kui Emeli Schmidt mõne aja pärast xxxxxxtuppa läks, oli xxxxxalasti voodis, siis võttis süüdistatav rihma ja andis xxxxxxx vastu tuharaid. Siis pani xxxx ruttu riidesse ja jooksis välja, aga naabrimees oli autoga juba ära läinud. Siis viis süüdistatav lapse kuni xxxxxx teeotsani, kus pani xxxxx maha ja sealt läks laps jalgsi lasteaeda. Ka see oli karistusmeetod, kuna mitu korda oli talle räägitud, et kui jääb autost maha, siis peab jala lasteaeda minema. Pärast neid karistusmeetodeid ei ole laps enam selliseid rumalusi teinud, et mitte karistada saada, on ta hakanud sõna kuulama. Tal on tekkinud arusaam, et kui ta ei toimi nii nagu talle öeldakse, võib ta karistada saada. Emeli Schmidt annab ütlusi, et juhtunu on teda kainestanud ja selliseid asju enam ei kordu. Süüdistatava arvates kõik Jaanil kirjeldatud vigastused ei saanud tekkida süüdistatava teoga, mõned võivad olla ka mingist kukkumisest tekkinud. Emeli Schmidt on ise lapsena saanud oma emalt karistada nii vitsa kui ka rihmaga, süüdistatav kirjeldab sellist juhtumit. Süüdistatav kinnitab, et ta on ise õppinud tavakoolis, teab, et vägivald ei ole lubatud, teab üleskutset „ära löö last“, talle on tutvustatud lasteaia kodukorda. 7) tunnistaja xxxxxxxxxx on Emeli Schmidti ema. Tunnistaja soovib ütlusi anda. Tunnistaja annab ütlusi, et tema poeg Emeli sai lapsena kuni 10-11 eluaastani karistuseks vitsa või rihma, sest tema teod olid pahatahtlikud. xxxxxjäi sündimisel Emeli kasvatada, kuna ema loobus lapsest. Tunnistaja ostis Emelile korteri enda korteri alla, aitas poega lapse kasvatamisel, tunnistaja hoolitses xxxxx lasteaiakoha eest. xxxx on tunnistajale väga kallis lapselaps. xxxx ei kaevanud isa peale, aga tunnistaja kuulis, kuidas Emeli lapse peale karjus. xxxxxxx võeti mänguasju karistuseks ära, ei lubatud õue. Kui Emeli Schmidt kolis perega xxxxxxmaale, ostis tunnistaja xxxxxxxx telefoni, et laps saaks vanaemaga suhelda, aga telefon võeti lapselt ära. xxxx on öelnud tunnistajale, et ta kardab issit ja emmet, nad on kurjad. xxxx on palunud tunnistajat, et see ta endaga kaasa võtaks, laps ei tahtnud enam kodus olla. Tunnistaja soovib lapselast kaitsta vanemate terroriseerimise eest. Tunnistaja hinnangul ei tohiks Emeli xxxxx peksta, ühiskond on teistsuguseks kujunenud. 8) kohus uuris kohtuistungil asitõendit- rihma, mis on ühelt poolt kaetud presendist riidega ja teiselt poolt viltmaterjaliga, rihma otsas on neetidega kinnitatud metallist plaat ja aas (asitõendi vaatlusprotokoll tl.49-51). Rihm on katsudes kõva ja jäik. Kannatanu xxxxxxxxxxxi, süüdistatava Emeli Schmidti ja tunnistajatexxxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxxx ütlused tõendavad lapsele tervisekahjustuste tekkimise viisi- need tekkisid isa Emeli Schmidti poolt löömise tagajärjel, löömisvahendiks kasutas isa Emeli Schmidt rihma. Arvestades tervisekahjustuste välist pilti, on vaadeldud rihm sobiv vahend selliste tervisekahjustuste tekitamiseks, arvestades tervisekahjustuste asetsemist erinevates kehapiirkondades, ei ole võimalik selliste kahjustuste tekkimine ühe löögi tagajärjel, lööke on pidanud olema rohkem kui üks. Laps tundis löökidest valu- ta karjus „ma ei taha haiget saada“, tal oli valus. Seda kinnitavad kannatanu xxxxxxxxxxi, tunnistaja xxxxxxxxxxxx ja süüdistatava Emeli Schmidti ütlused. Et xxxxxxxxxxxx on Emeli Schmidti lapseealine poeg, kinnitavad süüdistatava ütlused, tunnistaja xxxxxxxxxxxxx ütlused, tunnistaja xxxxxxxxxx ütlused, kannatanu xxxxxxxxxxxxx ütlused, aga ka Tartu Maakohtu määrus 27.01.2017 (tl.67-71), isikuandmete väljavõte registrist (tl.78-81). Süüdistuses käsitletud löömise esimene episood
4. aasta jaanuarikuus on tõendatud kannatanu ütlustega varem löömise kohta pepu peale, on valus olnud; tunnistaja xxxxxxxxxxxxx ütlustega löömise kohta 2017 jaanuari algul, Emeli Schmidti möönmisega, et süüdistuses kirjapandu on õige, konkreetsel kuupäeval juhtunut ei mäleta. Sellega on tõendamist leidnud

§ 121

lg.2 p.2, p.3 nimetatud süüteokoosseisu objektiivsed tunnused- lapse tervise kahjustamine ja valu tekitav kehaline väärkohtlemine. Tegu on toime 6 pandud isa pool oma alaealise lapse suhtes, s.t. lähisuhtes ja korduvalt. Emeli Schmidti käitumine tuleb kvalifitseerida

§ 121lg.2 p.2,3 järgi.

Emeli Schmidti kaitsja kaitsepositsiooniks on, et süüdistataval esines eksimus teo keelatuses

§ 39

tähenduses, see eksimus on temale vältimatu, mistõttu tal puudub süü.

§ 32

lg.1 järgi saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub seaduses ettenähtud süüd välistav asjaolu.

§ 39

lg 1 kohaselt puudub isikul süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu. Riigikohus on 10.10.2014. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-46-14

§ 39

lg 1 tõlgendamisel märkinud, et selle sätte järgi süü välistamine nõuab seda, et täidetud oleks kaks eeldust. Esiteks peab teo toimepanija olema õiguslikus eksimuses, nt pidama seaduslikuks sellist tegu, mis tegelikult on keelatud. Teiseks peab eksimus olema eksija jaoks vältimatu, teisisõnu ei välista mitte kõik õiguslikud eksimused isiku süüd. Üldjuhul ei ole eksimus vältimatu. Seda juhul, kui isikult saab nõuda, et ta oleks pidanud ise või nt asjatundjaga konsulteerides tulema selle peale, et tema tegu võib olla õigusvastane. Riigikohtu 10.10.

1. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-92-05 on kolleegium selgitanud, et teo keelatuses eksimuse sedastamiseks tuleb lähtuda küsimusest, kas isik saab aru teo materiaalsest õigusvastasusest. Isik ei pea teadma konkreetset seadusesätet (vastavat õigusliku regulatsiooni olemasolu), vaid seda, et teatud tegevus on keelatud. Käesolevas asjas ei vaidlusta süüdistatav temale etteheidetava süüteo asjaolusid ehk seda, et ta
2. aasta jaanuaris lõi mitmel korral rihmaga oma poega xxxxxxxxxxxti, millega tekitas temale tervisekahjustusi ja füüsilist valu. Tegu on kvalifitseeritav vägivallateona

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, mis näeb ette karistuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest lähi- või sõltuvussuhtes ja kui see on toime pandud korduvalt. Kohus leiab, et teise isiku tervist ohustava vägivallateo puhul on tegemist süüteoga, mille ebaõigussisu on ilmne ja üldarusaadav. Isik ei peagi teadma konkreetset seadusesätet, mis vastava teo keelab, kuid võib eeldada, et isik teab, et teise isiku, sh oma lapse suhtes vägivalla kasutamine on keelatud. Asjas uuritud tõendid ei anna alust kahtluseks, et süüdistatav ei saanud aru oma teo keelatusest. Kohtuistungil antud ütlustes (tl 103 pöördel) kinnitas süüdistatav, et on teadlik, et Eestis on vägivalla kasutamine keelatud. Prokuröri vastavale küsimusele vastas ta, et „ ütle üks riik, kus on vägivald lubatud“. Samuti kinnitas süüdistatav, et on kuulnud üleskutset „ära löö last“. Saare Vallavalitsuse poolt koostatud perekonna iseloomustusest (tl 73-75) nähtub, et

1. a detsembris, kui kohalikule omavalitsusele oli laekunud info Emeli Schmidti poolt poja xxxxxxxxxxxxx väärkohtlemise kohta, kutsuti Emeli Schmidt valla sotsiaaltöö spetsialisti juurde ja nõuti temalt seletust toimunu kohta. Emeli Schmidt kirjutas seletuskirja lapse väärkohtlemise kohta. Räägiti tema vihahoogudest ja võimalikest teraapiatest, mida Emeli Schmidt ei pidanud aga vajalikuks. Seega vaid kuu aega enne süüdistatavale inkrimineeritava teo toimepanemist
2. aasta jaanuaris, oli temaga sel temaga vesteldud ja selgitatud, et lapse suhtes vägivalla kasutamine ei ole aktsepteeritav. Süüdistataval ei ole rasket psüühikahäiret ja ei ole teada muud põhjust, mis annaks alust arvata, et isik ei peaks kehtivaid norme ja nendes sisalduvaid keeldusid teadma. Süüdistatav osaleb 7 pidevalt ühiskondlikes suhetes, sh töö- ja peresuhtes. Kaitseliidu Tallinna Maleva vastusest (tl 86) nähtub, et süüdistatav kuulub alates
3. aastast Kaitseliitu. Kaitseliidu puhul on tegemist sõjaliselt korraldatud riigikaitseorganisatsiooniga ja seadusega on kaitseliidu liikmetele ette nähtud kõrgendatud standardid, kohustused ja vastutus. Kaitseliidu seaduse kohaselt peab liige tundma riigi põhiseaduslikku korda, õigusakte ja täitma neist tulenevaid kohustusi. Kohus leiab, et kõik eeltoodud tõendid kogumis kinnitavad, et süüdistatav teadis ja sai aru lapse suhtes vägivalla kasutamise keelatusest. Süüdistatav ei ole ka väitnud, et ta ei teadnud, et lapse suhtes vägivalla kasutamine on keelatud. Kohtuistungil antud ütlustes (tl 102 pöördel) möönis süüdistatav, et lapse peksmine ei ole üldjuhul lubatav. Süüdistatav on põhjendanud aga oma tegu veendumusega, et lapse kasvatuslikul ja karistamise eesmärgil on vägivalla tarvitamine siiski põhjendatud ning see on peresisene asi, millesse riik ei peaks sekkuma. Kohtus antud ütlustes (tl 102) õigustas süüdistatav lapse füüsilist karistamist sellega, et laps sai hakkama halva teoga või ei kuuletunud. Süüdistatava veendumuste kohaselt on lapse füüsiline karistamine põhjendatud, kui muud meetodid, näiteks rääkimine ei aita ning aitab lapsel õppida ja aru saada, mis on õige, mis vale. Süüdistatava arvates ei ole lapse karistamiseks kohane talle rusikas käega obaduse andmine, kuid põhjendatud on karistamine nn karistusvahendiga, näiteks „kärbsepiitsa või rihmaga“. Süüdistatav on oma tegu õigustanud (tl 101) veel sellega, et ka teda karistati lapsepõlves füüsiliselt: „kui tegi midagi halba, siis ema peksis teda rihma, malaka ja ka suusakepiga“. Kohus leiab, et ainuüksi süüdistatava veendumused lapse suhtes vägivalla kasutamise vajalikkusest kasvatuslikel eesmärkidel ei anna alust lugeda, et süüdistatav oli teo toimepanemisel

§ 39lg 1 mõistes õiguslikus eksimuses.

Süüdistatav pidas küll oma tegu veendumustega põhjendatuks, kuid tõendid kinnitavad, et süüdistatav sai väga hästi aru teo, s.o lapse suhtes vägivalla kasutamise ja sellega tervisekahjustuste tekitamise ning valu põhjustamise õigusvastasusest ja keelatusest. Seega võib järeldada, et süüdistatav tegutses otsese ebaõigusteadvusega ning ta ei olnud teo keelatuses eksimuses. Kuna teo keelatuses eksimuses olemist ei esine, siis ei analüüsi kohus täiendavalt

§ 39

lg 1 järgi süü välistamise teise eelduse, s.o eksija jaoks eksimuse vältimatuse esinemist. Kohus loeb, et süüdistatav ei olnud teo keelatuses eksimuses ning seetõttu ei saa tema süüd

§ 39lg 1 alusel välistada ja teda süü puudumise tõttu õigeks mõista.

Emeli Schmidti õigustusi, et selline käitumine oli vajalik lapse kasvatamiseks, ei saa käsitleda ka kohustuste kollisioonina

§ 30

tähenduses kui õigusvastasust välistava asjaoluna.

§ 121

ei loetle juhtumeid, mil kehaline väärkohtlemine ja teise inimese tervise kahjustamine oleks lubatud. Õigusnormid, mis räägivad kasvatamise viisidest ja meetoditest- näiteks Perekonnaseadus, Lapse õiguste konventsioon, Lastekaitseseadus jm sellised aktid kirjeldavad selgesõnaliselt, et lapse kehalise heaolu rikkumine, vägivald tema suhtes ei ole lubatud. Seega ei saa E.Schmidt oma käitumist õigustades tugineda muudele õigusnormidele või kasvatuslikele eesmärkidele. Kohus leiab, et Emeli Schmidt on teo toime pannud kavatsetusega

§ 16lg.

2 mõttes.

§ 16lg.

2 sätestab, et isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Asjas uuritud tõendid kinnitavad, et Emeli Schmidtil oli lapse löömisel eesmärgiks sel teel last kasvatada, ta on ka lapsele seletanud, et kui too pahandust teeb, siis saab ta haiget. 8 Emeli Schmidti seletuse kohaselt on süüdistuses etteheidetu olnud tema karistusmeetodiks lapse kasvatamisel. Selline on kavatsetud ja läbimõeldud tegevus- saavutada sellise käitumise abil soovitud tulemus. Emeli Schmidt tuleb süüdi tunnistada temale esitatud süüdistuses ja mõista karistus. Emeli Schmidti käitumises õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. KARISTUSE KOHALDAMINE Emeli Schmidt tuleb süüdi tunnistada

§ 121

lg.2 p.2, p.3 järgi ja mõista karistus vastavalt süüdistatava süüle, mille hulgas kohus arvestab ka toime pandud kuriteo raskust, laadi ja vastavalt võimalusele teda mõjutada hoiduma uute kuritegude toimepanemisest. Emeli Schmidti käitumises loeb kohus vastutust raskendavaks mittekoosseisuliseks asjaoluks

§ 58p.3 järgi süüteo toimepanemist teadvalt noorema kui kaheteistaastase suhtes.

Karistust kergendavaid asjaolusid

§ 57järgi ei esine.

Karistamise aluseks on süü

§ 56järgi.

Karistuse valikul arvestatakse: 1) kergendavaidraskendavaid asjaolusid, 2) võimalust mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, 3) õiguskorra kaitsmise huvisid. Prokurör taotles karistuseks mõista vangistuse alla keskmise määra- 1 aasta. Prokuröri hinnangul on süüdistatava süü vähemalt keskmine või pigem suurem. Prokurör taotleb karistuse mõistmist

§ 74

, § 75 sätete kohaldamisega 1 aasta 6-kuulise katseajaga, pannes täiendava kohustuse

§ 75lg.2 p.8 alusel osaleda sotsiaalprogrammis.

Kannatanu esindaja vandeadvokaat Rein Napa avaldas karistuse kohaldamisel arvestatava kohta, et 23.jaanuari juhtumis järgnes füüsilisele vägivallale psüühiline vägivald süüdistatava poolt - lapse jätmine lasteaiast kilomeetri kaugusele üksi, pimedas teele. Kohaldatava vangistuse kestus võiks olla 1 aasta või vähem, toimunud menetlusega on preventsioon tõenäoliselt juba saavutatud.

§ 74, § 75 sätete kohaldamine põhjendatud.

Emeli Schmidti kaitsja palus süüdistatava õigeks mõista. Karistusõiguslik sekkumine inimese ellu võib tulla kõne alla, kui see on möödapääsmatu. Emeli Schmidti puhul on eksimus teo keelatuses vältimatu ja ta tuleb õigeks mõista. Kohus on eespool käsitlenud keelueksimuse puudumist. Emeli Schmidt on varem kriminaalkorras karistamata, väärtegudest kehtiv on toime pandud 11.03.2016 Liiklusseaduse § 227 lg.2 järgi. Emeli Schmidt on Kaitseliidu liige aastast 2010. Esitatud iseloomustusest (tl.86) nähtub, et kaitseliitlasena on ta olnud püüdlik, kohusetundlik, usaldusväärne. Samas suhtlusoskus ei ole olnud tema tugevaim külg. Noortejuhiks saamine ei olnud võimalik vastavate pedagoogiliste iseloomuomaduste puudumise tõttu. Emeli Schmidti süüd teoimepandud teos hindab kohus keskmisest suuremaks. Kohus märgib siinjuures, et süü suurusele antav hinnang põhineb neil kahel süülisel episoodil, mida kohus käesolevas asjas käsitles. Mõlemal korral on lapse löömine toimunud löögivahendiga, selleks on kasutatud rihma. Ei oma tähtsust, milliseks tarbeks kasutati sama rihma veel (süüdistatava sõnul habemenoa teritamiseks). Tõendite uurimisel on selgunud, et rihm asus kättesaadavalt elutoas, süüdistatav võttis selle rippumast eesmärgiga oma last sellega lüüa ja saavutada soovitud tulemus- 23.jaanuaril oli soovitud tulemuseks, et laps saaks haiget, alluks korraldusele ja hakkaks ennast riidesse panema. Arvestades lapse kehal nähtavaid jälgi, on sel hommikul lööke olnud lapsele rohkem kui üks. Rihm on jäik ja kõva, sellega on võimalik tekitada eriti 9 tugev valuaisting. Et see nii oli, kinnitavad nii tunnistaja kui süüdistatava enda ütlused (laps karjus). Seetõttu loeb kohus Emeli Schmidti süüd toimepandud teos keskmisest suuremaks. Emeli Schmidti teo kalkuleeritust ja tema süü tõsidust selles kinnitab asjaolu, et kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöö spetsialisti poolt on soovitatud teraapiat sellisest käitumisest ülesaamiseks (juba 2016.a lõpus, s.t. enne käsitletavate süütegude toimepanemist), E.Schmidt ei soovinud sellega tegeleda (Saare Vallavalitsuse kiri tl.73-74). Emeli Schmidti iseloomustava asjaoluna on selgunud kohtumenetluses, et oma haridusena nii kohtuistungi rakendavas osas (15.november tl.91) kui ka kohtueelses menetluses on ta nimetanud keskhariduse. Kohus küsitles süüdistatavat tema hariduse kohta ka ütluste andmise käigus (tl.104 pöördel), kus selgus, et tegelikult on haridus 7 klassi. Põhjenduseks, mis on isik andnud ebaõiged andmed, oli “isiklikud põhjused“. Selline käitumine viitab olukorra teadliku ilustamise harjumusele. Kohus leiab, et Emeli Schmidti karistamine rahalise karistusega ei ole põhjendatud. E. Schmidti aastasissetulek 2015 aasta eest on olnud 10357 eurot (tl.83-84), 2016 aasta kohta päringu tegemise võimalus on puudunud (tl.82). Emeli Schmidti sõnul on tema sissetulek tööandjalt umbes 600 eurot kuus, perel on võlgasid pankade ees umbes 10 000 eurot pluss eraisikule umbes 2500 eurot. Selline olukord osutab, et rahalise karistuse mõistmisel satub Emeli Schmidti pere raskesse majanduslikku olukorda. Samas ei vastaks rahalise karistuse valik ka eesmärgilt ja mõjumehhanismilt karistuse valiku alusele. Süüdistatav on teo toime pannud lähisuhtes, oma noorema kui 12-aastase lapse suhtes ja peamine – olles arvamusel, et tegemist on õigustatud karistusviisiga. See tähendab, et puudub vanemlik hellus, arusaam vanem-laps suhtest ja selle suhte mõjust lapse tulevikule, samuti võimalikest käitumistaktikatest. Sama on Emeli Schmidt kinnitanud ka tsiviilasja menetlenud kohtunikule (maakohtu lahend tsiviilasjas nr. 2-17-1312 tl.69 ) - ta kutsub lahendama valla sotsiaaltöötaja, kuna ise ei tea, kuidas last mõjutada. Sellises olukorras on põhjendatud rakendada selliseid karistusõiguslikke vahendeid, järelevalvet ja lisatingimusi, et mõjutada süüdlast muuhulgas ka lähisuhetes oma käitumist kontrollima. Sellisel eesmärgil sobib ja vastab toimepandud teole isiku karistamine vangistusega tingimuslikult, rakendades katseaega, kontrollnõudeid ja lisakohustust. Karistuse kestuse valikul võtab kohus arvesse kahe teoepisoodi olemasolu, millest esimene väiksema ja teine suurema intensiivsusega. Kohus nõustub kannatanu esindaja osundusega seni toimunud menetluse preventiivsele toimele. Seetõttu valib kohus vangistuse kestuseks 10 kuud ja katseajaks 1 aasta 6 kuud. Kohus peab põhjendatuks määrata Emeli Schmidtile lisakohustus

§ 75lg.2 p.8 järgi osaleda sotsiaalprogrammis.

Sobiva sotsiaalprogrammi leidmiseks viiakse kriminaalhooldusametniku poolt koos käitumiskontrollile allutatud süüdlasega läbi riskihindamine, mis kokkuvõttes on suunatud karistuse eesmärkide saavutamisele. Asitõendi suhtes võetavad meetmed Asjas on asitõendiks rihm (tl.49-51), mis on kohtuistungil vaadeldud ja kohtule üle antud. Süüdistusaktis (p.6) ja kohtuistungil on prokuröri poolt tehtud ettepanek rihm hävitada kui väärtusetu KrMS § 126 lg.3 p.4 alusel. Kuriteo toimepanemise vahendina kuulub konfiskeerimisele. Süüdistatava väitel ei ole tegemist kuriteo toimepanemise vahendiga, rihma eesmärk kodus oli muuhabemenoa teritamise abivahend. Kohus leiab, et asitõendiks esitatud rihm on hinnatav varaliselt väärtusetuna. Näiteks püksirihmana seda kasutada ei saa. Käesoleva kriminaalasja kontekstis on tegemist süüteo toimepanemise vahendiga, mis on sel eesmärgil olnud ka korduvas kasutuses. Tegemist on asitõendiga KrMS § 124 lg.1 tähenduses, kuriteo toimepanemise vahendiga, mis kuulub konfiskeerimisele ja kui väärtusetu asi hävitamisele KrMS § 126 lg.3 p.4 alusel. Andmekandjal esitatud tõend- salvestis CD-plaadil jääb kriminaalasja toimikusse. Menetluskulude jaotus 10 KrMS § 180 lg. 1 sätestab: süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Seejuures arvestatakse käesoleva seadustiku §-s 182 sätestatud erandeid. Käesolevas asjas on kriminaalmenetluse kulud: sundraha riigi tuludesse KrMS § 175 lg. 1 p. 9 ja § 179 lg. 1 p. 2 alusel 705 eurot; tasu süüdistatavale osutatud riigi õigusabi eest kohtueelses menetluses 280,32 eurot ja kohtumenetluses 821,76 eurot KrMS § 175 lg. 1 p. 4 alusel, kokku riigi õigusabi tasu 1102,08 eurot. Kannatanu esindajale osutatud riigi õigusabi tasu kohtueelses menetluses 115,08 eurot ja kohtumenetluses 575,40 eurot, kokku 690,48 eurot KrMS § 175 lg.1 p.2 alusel. Tunnistajale xxxxxxxxxx on kohtuotsuse kuulutamise aja seisuga määratud hüvitada kulud summas 39 eurot KrMS § 175 lg.1 p.2, § 178 lg.1 p.3 alusel. Kokku on menetluskulud 2536,56 eurot. Kaitsja taotles tema sõidukulude jätmist riigi kanda, kuna kaitsja on sõitnud kohale teisest piirkonnast ja süüdistatav ei pea selliseid sõidukulusid kandma. Kohus leiab, et sõidukulude hüvitamise määramisel või riigi kanda jätmisel ei saa lähtuda sellest, millisest asukohast advokaat kohale sõitis. Riigi õigusabi osutamise küsimuses ei ole Eesti jaotatud erinevateks piirkondadeks, vaid kogu Eesti Vabariik moodustab ühe piirkonna, mille piires toimub vaba õigusteenuse osutamine. Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohus lahendites 3-1-1-3312 (p.9.3, 9.4, 10) ja 3-1-1-91-16 (p.15). Seetõttu ei jäta kohus kaitsja sõidukulu hüvitamisele kuuluva kulu hulgast välja. Kohus vähendas kaitsjale määratavat tasu (põhjendused 20.11.2017 resolutsioonmääruses tl.115) ja kokku kuulub riigi õigusabi tasu ja kulusid hüvitamisele nii kohtueelses- kui kohtumenetluses (tl.56, 96, 99) 1102,08 eurot. Kohus on resolutsioonmääruses (tl.111) määranud kindlaks kannatanu esindaja tasu ja kulud, koos kohtueelses menetluses kantud tasu ja kuludega (tl.34, 91) kokku 690,48 eurot. Tunnistajale hüvitatud sõidukulud 39 eurot (tl.107-108, 121). Kokku kõik menetluskulud 2536,56 eurot. Menetluskulud kuuluvad KrMS § 180 lg.1 alusel süüdimõistetult väljamõistmisele. Taotlust KrMS § 180 lg.3 sätete rakendamiseks ei esitatud. Koos kohtulahendiga antakse Emeli Schmidtile maksedokument KrMS § 159 lg.3, lg.4 alusel, mis sisaldab maksete tegemiseks vajalikke andmeid. Menetluskulude riigi tuludesse vabatahtliku tasumise tähtaeg (KrMS § 417 lg.2) on 30 päeva alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui menetluskulud ei ole täielikult tasutud 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest, saadetakse kohtuotsus 10 päeva jooksul kohtutäiturile sundtäitmiseks täitemenetluses sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Ülle Raag 11