Obsah (8)

§ 163§ 657§ 456§ 442§ 230§ 459§ 171§ 162

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 07.03.2018, Tallinn Tsiviilas

§ 163lõike 1 alusel kummagi poole enda kanda.

Apellatsioonkaebus

1. 21.06.2017 apellatsioonkaebuses paluvad hagejad maakohtu otsuse tühistada osaliselt või täielikult ja uue otsusega rahuldada hagi või alternatiivselt saata asi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda.
2. 06.02.2015 notariaalse lepingu järgi pidi kostja hakkama tasuma igale lapsele elatist PKS § 101 lõike 1 järgses miinimummääras. Seega puudub pooltel vaidlus asjaolu üle, et laste vajadusi arvestav elatis on iga lapse kohta vähemalt miinimummääras.
3. Kohus on jõudnud arusaamatult järeldusele, et hagejate vajadused on üle paisutatud. Praegusel ajal käivad ratsatrennis nii hageja I kui II, mis teeb mõlema lapse trennikuluks soodustingimustel 60 eurot kalendrikuus. Põhjendamatu on etteheide, et kultuurile ja huvialale kulutavad lapsed liiga palju. Lapsed ei pea end klassikaaslastega võrreldes alaväärsetena tundma ja ema ei pea neile keelama nt kooli korraldatud meelelahutusüritustel või eakaaslaste sünnipäevadel osalemist.
4. Eluasemekulude osas on jõudnud kohus senise Riigikohtu praktikaga võrreldes üllatavale järeldusele, et kuna lapsed elavad ema juures, siis ei pea arvestama saadud kasutuseelist (lahend nr 3-2-1-69-13, punktid 20 ja 21). Hagejad on kohtule esitanud kasutuseelise väärtuse tabeli kujul, kuid kuna tabelis ei olnud hoonete ruutmeetreid 9 kajastatud, tagastas kohus ka üürihinna statistika kohta esitatud tõendi, kuid jättis kasutuseelise hindamata ja määramata ka oma siseveendumuse kohaselt.
5. Üllatuslik on seisukoht, et kulutusi sõiduautole, mis on seotud liisingu, kindlustuse ja kaskokindlustusega, ei saa lugeda hagejate põhjendatud vajadusteks. Buss liigub kummaski suunas laste elukoha ja Haapsalu vahel vaid kolmel korral päevas ja kui perel autot ei oleks, puuduks lastel sisuline võimalus trennides ja huviringides käia. Kohtu tõlgendus, nagu peaks auto omamise kulu jääma vaid laste ema kanda, on ekslik. Kohaldamisele kuulub viidatud põhimõte kasutuseelise kohta.
6. Kohus tuvastas hagejate kulutused ebaõigesti. Otsuse punktis 15 ei arvestanud kohus, et ka väiksemad lapsed lähevad kooli ja ka neil on koolikotte vaja ning laste kasvades nende kulutused suurenevad nt ratsutamistrenniga seonduvalt.
7. Kohus leidis, et kostja esitatud tõenditest nähtub, et tema tervenemisele on suuresti kaasa aidanud töökoha vahetus. Arusaamatuks jääb, millisele tõendile kohus viitas, tegemist on paljasõnalise väitega. Kostja 23.09.2016 e-kirjast nähtub, et töökoha vahetus ja enese sissetulekute vähendamine on olnud teadlik valik, kuna kostja on ise kinnitanud, et arstid ei keela tal kaugsõidu autojuhina sõita ning ta on otsustanud enese huvid laste omadega võrreldes esikohale seada. Samas kirjas väidetu, nagu hakkaks kostja Haapsalus elades lastega senisest enam tegelema, on osutunud valeks, ning ta pühendab neile endiselt aega vaid neli päeva kuus. 27.02.2017 perearst HS väljastatud tõendist, milles kajastuvad kuupäevad on ebareaalsed, nähtub eelkõige asjaolu, et kostja on tervenenud ega vaja ravi. Seega puudub kostjal puue, mis takistaks tal lastele elatist maksta.
8. Riigi makstava peretoetuse puhul ei ole tegemist vanema ülalpidamiskohustust asendava riikliku meetmega. Vastavad summad on kulunud lastehoiu teenusele selleks, et ema saaks tööl käia. Lahendi nr 3-2-1-174-16 punktis 12 annab Riigikohus juhise, et riiklike toetustega arvestamine on lubatud vaid olukorras, kus nõutakse PKS § 101 lõikes 1 sätestatud summast suuremat summat. Praegusel juhul nõuavad hagejad elatist miinimummääras, mistõttu riiklike toetuste arvestamine elatise osana on lubamatu. Seoses RAKE uuringuga märgivad hagejad, et kulud lapsele erinevad ka piirkonniti. Praegusel juhul elavad lapsed väljaspool linna ning on ilmne, et ainuüksi nende transportimine eeldab vanemalt isikliku sõiduvahendi olemasolu ning igakuist üsna suurt kulu laste transportimisele. Kohatu on kohtu viide peagi suurenevale peretoetusele. Suurenev peretoetus jaguneb leibkonnas olevale neljale lapsele ning GG ei tohiks kannatada ja sattuda halvemasse olukorda seetõttu, et kostja ei soovi oma lastele piisavat ülalpidamist anda.
9. Arvestades, et kostja on talle kuulunud kinnistu võõrandanud lähisugulasele ja tema varalised vahendid on ilmselt peidetud, jäävad hagejad seisukohale, et kostja hoidub tahtlikult kõrvale lastele elatise maksmise kohustusest. Arusaamatuks jääb kohtu seisukoht, et kostja ei ole kinkelepinguga kahjustanud võimet tasuda lastele elatist. Kõnealuse kinkelepinguga muutis kostja end varatuks, st andis tasuta ära vara, mille müügi korral oleks tal olnud võimalus tasuda lastele elatist. Arusaamatuks jääb, millist kõlbelist kohustust kostja kohtu hinnangul oma vanemate ees täitis, ning isegi kui selline kohustus eksisteeris, siis sellise mittetäieliku kohustuse täitmine ei kaalu üle laste õigust saada elatist, mille tasumise kohustus tuleneb vanemale ja vanavanemale PKS §-st 96 ja § 97 punktist
10. 10
11. Elatise väljamõistmisel ei ole maakohus järginud ka Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-17416 punktis 10 antud suunist, mille kohaselt on lapse huvides määrata elatise suurus kindlaks nii, et miinimumelatise suuruse muutudes ei osutuks kohtulahendiga väljamõistetud elatis miinimumelatisest väiksemaks, ning resolutsioonis saab selle määrata nii, et nimetada algne summa ja lisaks näha ette selle muutumine vastavalt miinimumelatise määra muutumisele. Maakohus on määranud elatise konkreetsete summadena, mis peaks kehtima nt hageja III puhul järgnevad 14a. Selline lähenemine ei arvesta olukorraga, et laps peab peagi kooli minema, millega kaasneb ilmne kulude kasv ning ka asjaoluga, et suuremad õed saavad täisealiseks ning nende ülalpidamiskohustus võib ära langeda ja vanima õe puhul võib see juhtuda juba 8a pärast, mis jätab vanematele enam rahalisi vahendeid väiksemate laste ülalpidamiseks.
12. 12.07.2017 taotluses täiendavate tõendite vastuvõtmiseks märgivad hagejad, et neile sai 11.07.2017 teatavaks, et kostja kasutab väidetavalt elukohana kasutuses olnud kinnistut XXX, tulu teenimiseks, üürides seda välja kolmandatele isikutele 30 eurot öö inimese kohta. Hagejad esitavad üürikuulutuse ja vastuse hinnapäringule, mis kinnitavad asjaolu, et kostja on kohut eksitanud oma tegelike sissetulekute osas. Vastustaja seisukoht
13. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
14. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjaliga ja apellatsioonimenetluses kogutud täiendavate tõenditega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks alused puuduvad, kuid muuta tuleb osaliselt otsuse põhjendusi (

§ 657lõike 1 punkt 21).

Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alused puuduvad. Kolleegium jaotab apellatsioonimenetluse kulud. 49. Hagejad vaidlustavad maakohtu otsust osas, milles kohus jättis hagejate nõude rahuldamata ja jaotas menetluskulud. Maakohtu lahendit ei ole vaidlustatud osas, milles kohus hagi rahuldas ja milles võttis vastu hagejate loobumise nõudest perioodi eest enne hagi esitamist. Seega selles osas on maakohtu otsus jõustunud (

§ 456lõike 2 punkt 1).

50.

§ 442

lõike 5 alusel lahendab kolleegium otsuses kõik seni lahendamata poolte taotlused. Koos kaebusega, samuti 12.07.2017 taotlusega, esitasid hagejad täiendavaid dokumentaalseid tõendeid, paludes ringkonnakohtus asja materjalide juurde võtta: R OÜ arve nr 1 14.06.2017 hagejate I ja II ratsatrennide kohta juunis 2017, kinnisvaraportaali kv.ee väljavõte üüritasude kohta Haapsalus, ehitusregistri väljavõte hagejate emale kuuluval kinnistul asuva elamu kohta, bussigraafik liinil PuiseHaapsalu, sõiduauto reg/nr-ga XXXXXX reg/tunnistus ja kindlustuste ning liisingumakse arved, kinnisvaraportaali kv.ee väljavõte koos maakleri arvamusega kostjale kuulunud kaasomandi osa maksumuse kohta, internetis avaldatud kuulutus kostja poolt majutuse pakkumise kohta 30 eurot öö ning kostja vastus üürikuulutusele. Koos vastusega kaebusele esitas kostja täiendavate tõenditena kostja ja tema ema ning kostja ema ja üürihuviliste vahelise kirjavahetuse. Ringkonnakohus on seisukohal, et esitatud tõendid võivad omada asjas tähtsust nii laste vajaduste kui kostja varalise seisundi tuvastamise osas. Seega võtab kolleegium esitatud tõendid

§ 230

lõike 3 alusel vastu ja annab allpool seisukoha iga tõendi mõju kohta asja lahendamisele. 11

1. 19.02.2018 esitasid apellandid taotluse täiendavate tõendite kogumiseks seoses apellatsioonimenetluse ajal muutunud asjaoludega. Apellandid on seisukohal, et vastustaja majanduslik olukord on oluliselt paranenud, võrreldes maakohtu menetluses esiletooduga. Väidete kohaselt on kostjal uus töökoht, uus elukoht, uus sõiduk ja ta on käinud välisreisil. Väidete põhistamiseks on esitatud väljatrükk hagejate ema ja kostja vahelistest sõnumitest. Kostja vaidleb taotlusele vastu, selgitades, et uus töökoht on tal alates 04.12.2017, kuid töötasu muutunud ei ole; et töökoha vahetuse tingis tervise halvenemine ning ta viibis perioodil 15.09-17.11.2017 töövõimetuslehel ja et sel ajal teostati talle XXX (diagnoos: XXX); et seoses tööga on tal vahelduv elukoht; et viidatud reisi kinkis kostjale tema ema, kes kinkis ülekandega laste emale reisiraha ka lastele. Kostja esitas järgmisi täiendavaid tõendeid: töötamise ja töötasu andmed E OÜ-s alates 04.12.2017, statsionaarne epikriis SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas viibimise kohta, andmed haiguslehel viibimiste ja sel ajal saadud hüvitiste kohta, kostja ema ülekanne laste emale ning kostja ja laste ema sõnumivahetus lastega suhtlemise ja reisi kohta.
2. Kolleegium on poolte seisukohtade ja nende lisadega tutvumise järgselt seisukohal, et täiendavate tõendite nõudmine Maksu- ja Tolliametist mh võimaliku kostja poolt saadud üüritulu kohta, ei ole käesoleva asja lahendamiseks vajalik, kuid muud poolte esitatud täiendavad tõendid tuleb

§ 230lõike 3 alusel vastu võtta.

Kohus annab nende tõenduslikule väärtusele seisukoha käesolevas otsuses allpool. Vaidlus võimaliku üüritulu kohta oli tõstatatud juba apellatsioonkaebuses ja pooled on selle kohta saanud esitada tõendeid, millised võttis kolleegium eelnevalt vastu ja mida hindab käesolevas otsuses allpool. Uusi asjaolusid, millised teeksid kohtu jaoks eluliselt usutavaks, et kostja saaks teenida üüritulu talle mittekuuluva elamu mõttelise osa üürimisest, ei ole kohtule esitatud. Muutunud andmed töötamise ja töötasu kohta kostja esitas.

§ 230lõigete 3 ja 5 alusel tegi kohus päringu kostjale kuuluvate sõidukite kohta.

Vastuse kohaselt kuulub kostjale alates 30.11.2017 sõiduauto OPEL, reg/nr-ga XXXXXX. Nimetatud tõendi võtab kolleegium samuti tsiviilasja materjalide juurde, andes hinnangu käesolevas otsuses allpool.

1. Ringkonnakohus nõustub apellantide etteheidetega osaliselt, kuid leiab kokkuvõttes, et maakohtu minetused ei anna alust lõppjärelduse muutmiseks, küll aga tuleb osaliselt muuta maakohtu otsuse põhjendusi.
2. Kolleegium nõustub apellantide käsitlusega vanemate 06.02.2015 notariaalse kokkuleppe õigusliku tähenduse kohta hagejate õigusele esitada lahus elava vanema vastu elatise nõue. Samas selles osas ei olnud poolte vahel maakohtus vaidlust ning ka vaidlustatud otsuses ei ole maakohus teistsugust seisukohta esitanud. Küll aga ei nõustu kolleegium apellandiga selles, nagu annaks nimetatud kokkulepe, kus kostja võttis endale kohustuse tasuda igale lapsele kuni nende täisealiseks saamiseni igakuiselt elatist PKS-s sätestatud miinimummääras, aluse lugeda tuvastatuks, et laste vajadusi arvestav elatis ongi iga lapse kohta vähemalt seaduses sätestatud määr ja et hagejad ei pea käesolevas vaidluses tõendama oma tegelike vajaduste suurust. Selline seisukoht ei ole kooskõlas PKS §-ga 99, mille lõike 1 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Sama sätte lõike 2 kohaselt arvestatakse ülalpidamise kindlaksmääramisel õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Kuna hagejad pöördusid elatise nõudega kohtusse, peab 12 kohus kooskõlas PKS-i sätetega tuvastama esmalt hagejate igapäevased eluvajadused nende tavalisest elulaadist lähtudes, siis vajaduste rahuldamiseks kuluva mõistliku rahasumma ning alles seejärel vanemate varalised võimalused laste vajaduste rahuldamiseks. Hagejad ei pea, nõudes seaduses määratud miinimumsuuruses elatist, tõendama enda vajadusi seni, kuni elatist tasuma kohustatud vanem ei ole esitanud taotlust elatise määramiseks alla miinimumsuuruse põhjusel, et konkreetsete laste vajadused on väiksemad, kui eeldab seadus. PKS § 101 lõikest 1 tulenevalt kulub ühe lapse vajaduste rahuldamiseks eelduslikult kahekordne miinimumelatis. PKS § 102 lõike 2 teise lause kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla seaduses sätestatud alammäära. Nimetatud säte ei välista vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad (vt Riigikohtu lahend asjas nr 2-16-118651/31).
3. Käesolevas asjas esitas kostja taotluse elatise vähendamiseks alla alammäära mh põhjusel, et laste tegelikud vajadused kuus ei ületa 300 eurot ja põhjendas oma seisukohta (t I kd lk 11-13). Kui hagejad kostjaga ei nõustunud, oli neil

§ 230lõikest 1 tulenevalt õigus kostja vastuväited ümber lükata.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt hagejad seda õigust ka kasutasid, sh apellatsioonikohtus.

1. Maakohus tuvastas poolte esiletoodud asjaolude ja tõendite alusel, et hageja I ülalpidamiseks on põhjendatud teha kulutusi kuus 430.83 eurot, hageja II ülalpidamiseks 396.73 eurot ja hageja III ülalpidamiseks 322.26 eurot. Seega leidis maakohus, et laste tegelikud vajadused kuus on väiksemad, kui 2017.a kehtinud kahekordne miinimumelatis 2x235= 470 eurot. Apellandid vaidlustavad tuvastatud vajadusi osaliselt: 1) hagejate I ja II ratsatrenni kulu vajadustest väljajätmise osas; 2) kultuurile tehtavate kulutuste vähendamise osas; 3) eluasemekuludest kasutuseelise ja sõiduautole tehtavate kulutuste kuludest väljajätmise osas. Lisaks heidavad apellandid maakohtule ette tulevikus tekkivate ja suurenevate kulude arvestamata jätmist, kostja tervisliku seisundi ja varalise olukorra ebaõiget tuvastamist, riiklike peretoetuste, sh alates 01.07.2017 suurenenud peretoetuste, arvesse võtmist ning elatise konkreetsetes summades väljamõistmist.
2. Maakohtus tõid hagejad enda vajadustena esile mh huvialase tegevuse, millena käsitlesid hageja I ratsatrenni, kõigi hagejate tantsutrenne, hageja II joogat ning tulevikus tekkivaid kulutusi hagejate I ja II kunstikoolile ja suvistele laagritele (t II kd lk 40). Kokku leidsid hagejad maakohtus, et huvitegevusele on neil igakuiselt vajalik kulutada vastavalt hagejal I 125 eurot, hagejal II 40 eurot ja hagejal III 5 eurot. Maakohus leidis, et hageja I ratsatrenni kulu ei ole põhjendatud arvestada, kuna reaalselt hageja 1 selles trennis maakohtu menetluse ajal ei käinud. Maakohus tuvastas hagejate I ja II põhjendatud huvialase tegevuse kuluna kulusid tantsutrennile ja suvelaagritele kokku kummalegi 40 eurot kuus. Hageja III puhul tuvastas maakohus põhjendatud huvialase tegevuse kuluna igakuiselt 35 eurot kuus (sisaldab ka kulutusi kultuurile). Kaebuses toovad hageja I ja II esile, et ratsatrennis käivad nii hagejad I kui II, kulu kokku kuus 120 eurot kuus. Muus osas huvialase tegevusega seotud vajaduste tuvastamist hagejad ei vaidlusta.
3. Ringkonnakohus on seisukohal, et puudub alus muuta maakohtu lõppjäreldust osas, milles kohus ei võtnud vajaliku kuluna arvesse hagejate I ja II puhul kulusid ratsatrennile. Küll aga peab kolleegium vajalikuks lahendi põhjendusi selles osas 13 muuta. Kolleegium on seisukohal, et ratsatrennis käimist ja sellega seotud kulude laste põhjendatud vajaduste hulka arvamiseks ei oma tähtsust, kas laste ema neid kulusid tegelikult ka on kandnud või kannab. Välistatud ei ole laste selliste igapäevavajaduste tuvastamine, milleks senini nendega kooselaval vanemal rahalisi vahendeid ei jätkunud, kui tegemist on laste esmavajadustega nt seonduvalt nende tervisega, koolikohustuse täitmisega vmt. Käesolevas asjas ei ole hagejad toonud esile selliseid elulisi asjaolusid, mille alusel saaks tuvastada, et hagejate I ja II eakohaseks normaalseks arenguks ja kasvamiseks oleks vältimatult vajalik regulaarselt ratsatrennis käimine või et vanemate kooselu ajal käisid hagejad I ja II sarnases trennis, mistõttu oleks alust lugeda ratsatrennis käimist hagejate tavalise elulaadi hulka kuuluvaks tegevuseks. Tegemist oli maakohtu menetluse ajal 9- ja 6-aastaste tütarlastega, kellest vanem käis koolis ja noorem lasteaias. Maakohus tuvastas nende mõistliku huvitegevusena tantsutrennis ja suvelaagrites käimist. Kolleegium nõustub maakohtuga ja selgitab, et isegi juhul, kui oleks alust asuda seisukohale, et ratsatrenn kuulus hagejate I ja II tavalise elulaadi juurde vanemate kooselu ajal, tuleks vanemate vähenenud sissetulekute korral otsustada, kas on võimalik säilitada lastele nende varasem elulaad (Riigikohtu lahend nr 2-16-135/95, punkt 11.5).
4. Vajaduste all kultuurile käsitlesid hagejad kino- ja teatrikülastusi (sh koolis ja lasteaias), sünnipäevi, raamatuid, reise ja väljasõite ning pidasid vajalikuks kulutada igakuiselt kultuurile igaüks 50 eurot (t II kd lk 40). Maakohus tuvastas põhjendatud kuluna kultuuriliste vajaduste rahuldamiseks hagejatele I ja II kummalegi 30 eurot kuus ning hagejale 35 eurot kuus (sisaldab ka kulutusi huvitegevusele). Kaebuses ei nõustu hagejad maakohtuga, kuid ei too ka esile konkreetseid etteheiteid, mille osas saaks kolleegium maakohtu otsust kontrollida. Kolleegium nõustub maakohtuga, et igale lapsele 50 euro kulutamine erinevatele kultuuriüritustele igakuiselt, st kokku 600x3=1800 eurot aastas, ei ole hädavajalik laste normaalse eakohase arengu tagamiseks. Kolleegium lisab, et kuigi iseenesest on õige hagejate seisukoht, et TÜ sotsiaalteadulike rakendusuuringute keskuse RAKE 2013.a uuringus „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“ esiletoodud laste ülalpidamiskulud ei ole universaalselt igas olukorras kohaldatavad, on uuringu näol tegemist kokkuvõttega Eesti ühiskonnas laste kasva(ta)mise kuludest keskmiste (normaalsete) tingimuste korral. Uuringu on viinud läbi ja lõppraporti kokku pannud vastava ala asjatundjad rahvusvaheliselt aktsepteeritud meetodeid kasutades ja arvestades konkreetselt Eesti ühiskonna sotsiaalseid ja majanduslikke tingimusi. Seega saavad selles sisalduvad järeldused olla võrdlusallikaks konkreetsete kulutuste ja keskmiste kulutuste kontekstis. Uuringu kohaselt kulutati 3 lapsega peres vaba aja veetmisele keskmiselt 31 eurot ühele lapsele, mis tarbijahinnaindeksi muutumist (2,9%; vt tarbijahinnaindeksi kalkulaatorit) aluseks võttes vastas 2017.a 31.90 eurole. Seega vastab maakohtu poolt tuvastatu hageja 3 puhul normaalse Eesti keskmise 3 lapsega perekonna ühe lapse vaba aja kulutustele. Kuna maakohus tuvastas lisaks hagejate I ja II puhul põhjendatud kuludeks huvialase tegevuse kulud 40 eurot kummalegi lapsele, siis kokkuvõttes ületavad tuvastatud kulud vabale ajale oluliselt Eesti keskmisi kulusid.
5. Kolleegium nõustub hagejatega, et põhjendus, mille kohaselt ei arvestanud kohus hagejate eluasemekulude hulka kasutuseelist, mille nad saavad seoses emale kuuluva eluruumi kasutamisega, ei ole asjakohane. Iseenesest õige on maakohtu seisukoht, et on loomulik, et ema lubab lastel elada talle kuuluvas elamus, kuid see ei saa tähendada, et lapse eluasemevajaduse peakski rahuldama vaid üks vanem (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-69-13, punktid 17, 18). Lisaks on maakohtu otsus selles osas 14 vastuoluline – maakohus ütles, et kasutuseelise arvestamine ei ole põhjendatud, kuid samas tuvastas elamispinnaga seotud kulu põhjendatud suuruseks iga hageja kohta 58.40 eurot, millest 35 eurot moodustavad kulud elektrile, küttele, prügiveole ja kindlustusele, kuid ülejäänud tuleneb hagejate ema poolt tasutavast u 200 euro suurusest eluasemelaenust (vt maakohtu otsuse punkt 10; 21.04.2017 kostja menetlusdokumendi punkt 2.6.3). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-69-13 (punktis 16) selgitanud, et eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt laste eluasemevajaduse rahuldamisel, kuid kohustatud vanem ei pea kinni maksma vanema, kelle juures lapsed elavad, eluaseme soetamiseks tehtud kulutusi. Kuna hagejad vaidlesid laenumaksete alusel kasutuseelise arvestamisele vastu, pidi kohus pooltele selgitama kasutuseelise arvestamise põhimõtteid ja andma võimaluse vastavaid tõendeid esitada. Maakohtu istungi protokollist nähtub, et hagejad soovisid keskmist üüri tõendavaid tõendeid esitada, kuid loobusid siis neist (t II kd lk 84). Kolleegium on seisukohal, et arvestades kehtivat kohtupraktikat ja vaidlust kasutuseelise arvestamise aluste üle, oleks maakohus pidanud keskmise kohaliku üüri suuruse kohta tõendite esitamise vajadust istungil pooltele selgitama. Seega arvestab kohus järgneva otsustuse tegemisel hagejate apellatsioonimenetluses esitatud tõendiga keskmise üüri suuruse kohta ja on seisukohal, et vaidlustatud otsuse põhjendusi tuleb eluasemekuludega seonduvas osas muuta, kuid hagejate eluasemevajaduse rahuldamiseks suurema summa kui maakohtu poolt tuvastatud 58.40 eurot iga hageja kohta kuus tuvastamiseks alused puuduvad. Kaebuses ei ole hagejad toonud esile konkreetset summat, kui palju peaks ringkonnakohus nende arvates suurendama maakohtu poolt arvestatud summat. Maakohtus tõid hagejad kasutuseelisena esile 67 eurot iga hageja kohta (t II kd lk 40), võttes arvestuse aluseks Läänemaa keskmise üüri suuruse 4 eurot 1m
6. Kuigi vastavat arvestust toimikus ei ole, saab kaebuse viitest hoonete ruutmeetritele järeldada, et hagejad võtsid arvestuses hoone suuruseks 100,5m2 ning jagasid saadud hüpoteetilise keskmise üüri 402 eurot 6 elaniku peale. Kolleegium on seisukohal, et piirkonna keskmise üüri alusel kasutuseelise arvestamine on kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-69-13, punkt 21). Samas selgitas Riigikohus, et arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et eluruumid on ühiskasutuses. Käesolevas asjas puudub vaidlus, et hagejate emale kuuluv kinnistu koos sel asuva elamuga on 6 isiku - 4 lapse (hagejad ja nende ema uus laps praegusest kooselust) ja 2 täiskasvanu (ema ja tema elukaaslane) - ühiskasutuses. Tsiviilasja materjalide põhjal ei saa järeldada, et mõni elamu osa oleks kellegi ainukasutuses. Seega on kogu elamu kõigi 6 isiku ühiskasutuses ja iga hageja kasutuseelis 67:6=11.30 eurot kuus ning eluasemega seotud vajadused kokku 35+11.30=46.30 eurot kuus. Kuna aga kostja maakohtu otsust ei vaidlustanud, siis viidatud arvestus maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna.
7. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust seonduvalt hagejate transpordivajadusega. Maakohus tuvastas iga hageja vajaduseks kuus kulu auto kütusele 25 eurot. Selles osas maakohtu otsust ei vaidlustata. Arusaamatuks jääb kaebuse esitajate väide, nagu oleks maakohus seadnud kahtluse alla auto olemasolu laste ema peres. Maakohtu otsusest sellist järeldust teha ei saa. Vaidlustatud otsuse punktis 11 möönis maakohus, et hagejate peres on sõiduauto, kuid leidis, et kuna see ei ole hagejate omandis ega hagejad ei ole liisingulepingu pooleks, siis puudub alus lugeda nende transpordivajaduste hulka liisingumakseid ja kohustusliku liikluskindlustuse ning kaskokindlustuse makseid. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, kuid peab vajalikuks otsust selles osas täiendada. Eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt mh laste transpordivajaduse rahuldamisel sarnaselt eluasemevajaduse rahuldamisega läbi transpordivahendi kasutuseelise laste vajaduste 15 hulka arvestamise, kuid kohustatud vanem ei pea kinni maksma vanema, kelle juures lapsed elavad, transpordivahendi soetamiseks ja selle kui omandi ülalpidamiseks tehtavaid kulutusi. Käesoleval juhul ei ole hagejad esitanud tõendeid, mille alusel saaks kindlaks teha tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 mõttes sõiduauto kasutamise kohaliku keskmise turuhinna sõiduauto rentimisel saadava tasu alusel, arvestades seejuures proportsiooni laste huvides ja muude pereliikmete huvides sõiduauto kasutamisel. Registreerimistunnistuselt (t II kd lk 129) nähtub, et sõiduautol on lisaks hagejate emale veel 3 kasutajat, kellest üks tasub kaskokindlustuse makseid (arve t II kd lk 130). Seega ei ole ka eluliselt usutav hagejate ema väide maakohtu istungil (t II kd lk 86), et sõiduautot on vaja vaid laste sõidutamiseks kooli, lasteaeda, poodi, trenni, linna. Ka ei ole maakohus väitnud, et lapsed peaksid ainult bussiga sõitma. Maakohus on otsuse punktis 11 vaid nentinud, et lastel on võimalik liikuda ka bussiga. Sellise väite õigsust kinnitab apellantide esitatud graafik, kust nähtub minimaalses mahus bussiühenduse olemasolu Haapsalu linnaga.
8. Vastuseks apellantide väidetele, et maakohus ei võtnud asja lahendamisel arvesse laste kasvades kulutuste suurenemist, selgitab kolleegium, et laste tegelike vajaduste suurenemisel, aga ka muude elatise suurust ja määramist mõjutavate asjaolude olulisel muutumisel on pooltel

§ 459kohaselt õigus nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist uues hagimenetluses.

63. Maakohus leidis õigesti, et elatist maksma kohustatud isiku taotlusel saab peretoetusi võtta arvesse elatise väljamõistmisel hagejate vajaduste kindlakstegemisel, kuna osaliselt on hagejate vajadused rahuldatud perehüvitiste seaduse (PHS) alusel hagejate ema poolt saadavate riiklike peretoetustega (kuni 01.01.2017 sisaldus regulatsioon riiklike peretoetuste seaduses (RPTS)). Sarnaselt RPTS § 1 lõikega 1 on PHS § 15 kohaselt peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine (erinevalt nt sama seadusega reguleeritud vanemahüvitisest, mille eesmärgiks on säilitada varasem sissetulek isikule, kelle tulu väheneb seoses laste kasvatamisega (§ 32 lõige 1)). Vastavalt PHS § 16 lõike 1 punktidele 1 ja 5 on igakuiselt makstavaks peretoetuseks mh lapsetoetus ja lasterikka pere toetus kolme või enamat last kasvatavale perele. Riigikohus on kohaldanud PKS-i selliselt, et peretoetusi tuleb laste vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste ulatuse tuvastamisel arvesse võtta, kui kohustatud isik on kohtule vastava taotluse kooskõlas

§-dega 329-331 esitanud (vt nt lahend nr 3-2-1-174-16, punkt 11).

1. Seaduse ega kehtiva kohtupraktikaga ei ole kooskõlas apellantide arusaam, nagu ei saaks riiklikke toetusi arvestada juhul, kui hagejad on esitanud nõude seaduses sätestatud miinimummääras. Apellantide poolt viidatud lahendi nr 3-2-1-174-16 punktis 14, aga ka nt lahendi nr 2-15-15909/124 punktis 14, selgitas Riigikohus, et üksnes riiklike toetuste alusel ei ole põhjendatud elatise vähendamine alla seaduses ettenähtud alammäära, kuid koosmõjus muude asjaoludega, nt kohustatud vanema halb varaline seisund või kui kohustatud pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad, võib ka riiklike toetuste maksmine olla PKS § 102 lõike 2 mõttes mõjuvaks asjaoluks. Asjakohane ei ole kaebuses esiletoodud väide, et peretoetus on kulunud lastehoiuteenuse kasutamisele selleks, et ema saaks tööl käia. Ringkonnakohus märgib, et sellisel juhul oleksid hagejad pidanud kajastama selle kulu hagejate (eelduslikult hagejate 2 ja 3) vajaduste all kui ülalpidamisega seotud kulu. Kui kõnealust lastehoiuteenust on ema kasutanud seoses noorima lapse GG hoidmise 16 vajadusega, ei ole selline kulu seotud hagejate ülalpidamisega ega oma tähendust hagejate isa ülalpidamiskohustusele. Ka ei saa peretoetuste arvestamine hagejate vajaduste katteks kahjustada pere noorima lapse huve, sest tema kui neljanda lapse toetus 100 eurot (PHS § 16 punkt 1) + ¼ lasterikka pere toetusest 300 eurost (alates 01.07.2017; samas punkt 5, § 21 lõige 2) käesolevas vaidluses arvesse võtmata jätmine nähtub selgelt maakohtu põhjenduste punktist
2. Muid väiteid hagejate ema ülalpidamisel oleva neljanda alaealise lapse huvide väidetavast kahjustamisest hagejad esile toonud ei ole.
3. Kostja esitas taotluse elatise vähendamiseks alla alammäära mh põhjusel, et seoses terviseprobleemidega pidi ta vahetama töökohta ja selle tulemusena vähenes igakuine töötasu 39%. Maakohus tuvastas kostjal terviseprobleemide esinemise 2016.a suvel ja sügisel. Samuti selle, et seejärel kostja tervenes ja sai tööülesandeid täita. Samas nõustus maakohus, et kostjal oli seoses tervise probleemidega mõjuv põhjus töökoha vahetamiseks (enne xxx; alates novembrist 2016 xxx, kus töötas ka enne Rootsis töötamist) ning asus seisukohale, et hagejad ei saanud eeldada, et kostja töötab edasi olukorras, mis põhjustab talle tervisehädasid, kuni töövõimetuse tekkimiseni. Samuti asus maakohus seisukohale, et sellises olukorras ei saa kostjale ette heita sissetulekute vähenemist ka põhjusel, et ta on töökoha vahetamisega suutnud säilitada Läänemaa keskmise sissetuleku, mis moodustab Eesti keskmisest sissetulekust 91,99% (t II kd lk 32). Otsustuse tegemisel tugines maakohus nii kostja tervislikku seisundit kui tema töötasu ja Eesti keskmist töötasu kajastavatele tõenditele. Kolleegium nõustub maakohtuga. Elatise piiramise otsustus on kohtu kaalutlusotsus (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-10-13, punkt 19), millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui ületatud on diskretsioonipiire. Kolleegium käesolevas asjas maakohtu poolt kaalutluspiiride rikkumist ei tuvastanud. Maakohtu põhjendused on jälgitavad ja loogiliselt tõenditega seostatavad. Esitatud tõenditest ei saa teha järeldust, et kostja oleks pahatahtlikult vahetanud kõrgema tasuga töö välismaal madalama tasuga töö vastu Eestis. Kostja tervislikku olukorda kajastavatest tõenditest nähtub, et töötamise ajal autojuhina viibis ta korduvalt sarnaste sümptomitega (xxx, xxx, xxx, xxx) ja xxx diagnoosiga töövõimetuslehel, kuid alates novembrist 2016 sarnaseid terviseprobleeme olnud ei ole. Arvestades lisaks eelnevalt tõendamist leidnud vajalikke kulutusi kuus laste normaalse arengu tagamiseks ja laste ema varalist olukorda (mille osas maakohtu otsust ei vaidlustatud), nõustub kolleegium maakohtuga, et põhjendatud on elatise väljamõistmine alla seaduses ettenähtud alammäära. Tõendamist ei leidnud, et kostja sissetulek oleks laste huve silmas pidades liiga väike.
4. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et kostja ei oleks saanud temale kuulunud kaasomandiosa arvelt hagejatele ülalpidamist anda. Kui kostjal ei oleks piisavalt sissetulekut ülalpidamiskohustuse täitmiseks, saaks tulla kõne alla täitemenetluses vara sundvõõrandamine. Käesolevas asjas aga ei ole asjakohane väide, et kostja on muutnud ennast varatuks. Tõendatud on kostjal igakuise sissetuleku, mis võrdub Läänemaa keskmise sissetulekuga, olemasolu. Samuti leidis asjakohaselt tuvastamist, et selline sissetulek on piisav konkreetsete laste normaalse arengu tagamiseks vajaliku elatise tasumiseks. Seega on asjakohane ka maakohtu järeldus, et kinkelepinguga ei kahjustanud kostja oma võimet maksta lastele elatist. Apellantide väited kostja poolt oma vanematele kuuluva kinnistu väljaüürimisest ja seeläbi täiendava tulu saamisest on ümber lükatud vastustaja esitatud tõenditega, mille kohaselt saab tulu kinnistu üks omanikest, s.o kostja ema. Asjaolu, et ka kostja on võimalike üürisuhete puhul 17 kontaktisikuks, ei tõenda, et ta üürileandjana üüritulu saab. Apellatsioonimenetluses täiendavalt kogutud tõendid ei anna alust tuvastada olulises ulatuses kostja varalise olukorra paranemist, et see avaldaks mõju tema igakuise elatise tasumise kohustuse suurusele. Tõendatud on alates novembrist 2017 kostja omandis sõiduauto olemasolu, samas on tõendatud perioodil 15.09-17.11.2017 pikaajaline töövabastuse periood tervise tõttu ja sel ajal sissetuleku vähenemine.
5. Põhjendatud ei ole kaebajate seisukoht, nagu oleks maakohus eksinud otsuse resolutsiooni vormistamisel, kui määras elatise suuruse konkreetsete summadena. Kaebajate seisukoht oleks põhjendatud juhul, kui maakohus oleks hagi rahuldanud, kuid maakohus vähendas elatist alla seaduses ettenähtud miinimumsuuruse. Sellises olukorras ei ole põhjendatud siduda väljamõistetud elatise suurust seadusjärgse miinimummääraga, kuna miinimumi tõusuga ei saa põhjendada vähendatud elatise automaatset suurenemist (Riigikohtu lahend nr 2-15-15909/124, punkt 16).
6. Kuigi

§ 171

lõike 1 kohaselt jäävad kaebuse rahuldamata jäämisel apellatsioonimenetluse kulud üldjuhul apellantide kanda, on kolleegium käesolevas asjas seisukohal, et kohaldamisele kuulub erinormina

§ 162lõige 4.

Nimetatud sätte kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmisel ebaõiglane või ebamõistlik. Kolleegium on seisukohal, et vastustaja apellatsioonimenetluse kulude jätmine apellantide kanda oleks nende suhtes äärmiselt ebaõiglane. Apellandid on alaealised, kel tsiviilasja materjalidest ei nähtu mistahes vara, mille arvel menetluskulusid tasuda, olemasolu ning kes on mh vastustaja enda ülalpidamisel. Apellantide menetlusõigusi, sh õigust esitada maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebus, käsutavad käesolevas menetluses nende seadusjärgse esindajana ema ja lepingulise esindajana advokaat, mistõttu kaebuse esitamine ei saanud otseselt sõltuda apellantide tahtest. Samas vastaspoole menetluskulusid sarnases menetluslikus olukorras apellantide esindajate kanda jätmist

-i normid ei võimalda. 69. Eeltoodust tulenevalt puuduvad käesolevas menetluskulud, mille rahalist suurust kindlaks määrata. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/