RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-17-507 Määruse kuupäev Tartu,
- aprill 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu Kohtuasi V. K avaldus lapse S. G suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
- septembri
- a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. G määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Avaldaja V. K Puudutatud isik S. G, esindaja vandeadvokaat Eva Tibar Puudutatud isik A. G, esindaja advokaat Valeriy Gimaev Asja läbivaatamise kuupäev
- veebruar 2018, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
- Tühistada Harju Maakohtu
- juuni
- a ning Tallinna Ringkonnakohtu
- septembri
- a määrused tsiviilasjas nr 2-17-
- Saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
- Määruskaebus rahuldada.
- Tagastada A. G määruskaebuselt tasutud kautsjon.
- Määrata Advokaadibüroo Tibar & Partnerid vandeadvokaadi Eva Tibari tasu ja kulude suuruseks Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 72 eurot (sh käibemaks). Saata määrus selles osas täitmiseks Eesti Advokatuurile. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- V. K (avaldaja, ema) esitas
- jaanuaril 2017 avalduse tema ja A. G (isa) ühise hooldusõiguse lõpetamiseks alaealise lapse S. G (laps) suhtes ning lapse ainuhooldusõiguse saamiseks. 2-17-507 Avalduse kohaselt sündis avaldaja ja isa kooselust
- septembril 2009 laps, kelle hooldusõigusega seotud vaidlused tekkisid
- aastal, mil vanemate kooselu lõppes. Avaldaja pooldab lapse ja isa suhtlemist, kuid isa ei ole olnud nõus kokku leppima lapsega suhtlemise korda ning on avaldajat ähvardanud ja kasutanud tema vastu mitmeid kordi vägivalda, millega kahjustab lapse huve. Isa on kohtuotsusega mõistetud süüdi vägivallategude eest avaldaja vastu ja teda karistati kuu pikkuse vangistusega.
- Harju Maakohus andis
- veebruari
- a esialgse õiguskaitse määrusega avaldaja taotlusel talle lapse viibimiskoha määramise ainuhooldusõiguse ja määras kindlaks isa ja lapse suhtluskorra asjas lõpplahendi jõustumiseni ning kohustas vanemaid läbima perelepitust. Isa kuulati ära
- veebruaril 2017 maakohtus toimunud esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel. Isa avaldas mõistmist, et kokku tuleb leppida lapsega suhtlemise kord ja lähtuda lapse huvidest. Isa ei eitanud, et ta on kasutanud avaldaja vastu füüsilist vägivalda, kuid lubas osaleda perelepituses ja kinnitas, et ta suudab probleeme sõnadega lahendada.
- Tallinna linn (Lasnamäe linnaosa valitsuse kaudu) leidis, et avaldus tuleb rahuldada osaliselt ja anda avaldajale ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha, hariduse ja tervisega seotud küsimustes. Kohalik omavalitsus tõi välja, et mõlemad vanemad soovivad osaleda lapse elu korraldamisel ja laps on mõlemaga hingeliselt seotud, kuid vanematel on probleeme ühise hooldusõiguse korraldamisel. Isa on keeldunud koostööst lastekaitsega ning püüdnud jõuda avaldajaga kokkuleppele jõudu kasutades. Kohtuistungil toetas omavalitsus avaldajale ainuhooldusõiguse andmist.
- Lapsele määratud esindaja oli seisukohal, et laps soovib isaga suhelda, kuid kui isaga suhtlemine kahjustab jätkuvalt lapse seisukorda, ei ole see lapse huvides. Isaga suhtlemise üle tuleks otsustada pärast seda, kui isa vanglast vabaneb.
- Harju Maakohus rahuldas
- juuni
- a määrusega avalduse, lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes ja andis avaldajale lapse ainuhooldusõiguse. Maakohus andis avaldajale ka lapse viibimiskoha määramise ainuotsustusõiguse kuni maakohtu määruse jõustumiseni. Riigi õigusabi tasu ja kulud jättis maakohus riigi kanda ning menetlusosaliste ülejäänud menetluskulud nende endi kanda. Maakohus leidis, et ühise hooldusõiguse teostamine ei ole võimalik ning avaldajale tuleb perekonnaseaduse (PKS) § 137 järgi anda lapse ainuhooldusõigus, sest isa ei ole emotsionaalselt stabiilne, ei täida võetud kohustusi, ei too last õigel ajal avaldaja juurde tagasi, ei anna lapse viibimiskoha kohta teavet, ähvardab last ja avaldajat ning eirab kohtu ettekirjutusi. Selline olukord ei vasta lapse huvidele ning võib eeldada, et selline olukord on jätkuv. Lapse emotsionaalse seisundi hindamisel leidis psühholoog, et lapses tekitab frustratsiooni ja ärevust see, et ta on ühel päeval emaga ja teisel isaga, ning see mõjutab lapse enesetunnet ja käitumist. Uuringust ilmnes, et laps kardab kaotada kodu ja vanemaid, oli pinges ning tal oli raskusi enesekontrolliga. Avaldaja teatas, et isa on korduvalt kohtumenetluse ajaks määratud suhtluskorda rikkunud, näiteks võttis isa lapse koolist enne tundide lõppu ja lendas temaga Veneetsiasse avaldajale teada andmata, ei tagastanud last ja oli telefoni välja lülitanud. Isa eiras kohtu ettekirjutust ega soovi enda käitumist muuta, sest kuigi ta oli esialgu perelepitusega nõus, ei alustatud perelepitusteenust, sest isa keeldus teenusest. Lisaks oli isa valik kanda talle kriminaalasjas määratud karistust vanglas, mitte nõustuda tingimisi vangistusega. 2
(6)2-17-507 Määruse jõustumisel kaotab kehtivuse esialgse õiguskaitse korras määratud isa ja lapse suhtlemiskord. Euroopa Liidus on lastekaitse üks printsiipe, et keelata tuleb vägivaldsete vanemate lapsega suhtlemine. Vanema vägivaldsus, muu hulgas teise vanema vastu, põhjustab lapsele korvamatuid psüühilisi kannatusi. Isa ja tütre edasine suhe oleneb isa emotsionaalsest seisundist ja käitumisest. Vanglast vabanemise järel on isal võimalik avaldajaga lapsega suhtlemise korras kokku leppida ning kokkuleppe mittesaavutamisel saab isa pöörduda kohtusse. Avaldajale tuleb anda lapse viibimiskoha määramise ainuotsustusõigus kuni maakohtu määruse jõustumiseni, sest isa on vanglas ja temalt ei ole võimalik nõusolekut saada.
- Isa palus määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ning palus jätta see menetlusse võtmata või rahuldamata. Tallinna linn palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Lapsele määratud esindaja leidis, et ühine hooldusõigus tuleks lõpetada üksnes lapse viibimiskoha osas, ning palus isa määruskaebuse osaliselt rahuldada. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja saatis Ringkonnakohtule. selle edasi lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
- Tallinna Ringkonnakohus jättis
- septembri
- a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus jättis määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapse menetluskulud, mille jättis riigi kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruse põhjendustega ega korranud neid. Määruskaebuse väited ei võimalda järeldada, et maakohus ületas kaalutlusotsuse tegemise diskretsioonipiire. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et otstarbekas on üksikküsimuste asemel vaadata lapse ühine hooldusõigus tervikuna üle, ning leidis, et maakohus lõpetas põhjendatult ühise hooldusõiguse ja andis avaldajale lapse ainuhooldusõiguse (PKS § 137 lg 1), leides, et isa on vägivaldne ning ühise hooldusõiguse teostamine ei ole võimalik ega lapse huvides. Ringkonnakohus ei nõustunud isaga, et ainuüksi vägivaldne käitumine võiks olla ühise hooldusõiguse lõpetamise alus, sest lapse heaolu ohustamine PKS § 134 lg 1 ja § 135 lg 2 mõttes on ka vaimse heaolu ohustamine. Asjaolu, et isa ei olnud lapse ega avaldaja vastu vanemate kooselu kestel vägivaldne, ei tähenda, et isa vägivaldsust avaldaja vastu pärast kooselu lõppemist, sh lapse juuresolekul, ei saaks hooldusõiguse vaidluse lahendamisel arvesse võtta. Perelepitusteenusest on isa keeldunud. Määruskaebuses ei tehtud usutavaks, et ühise hooldusõiguse lõpetamine oleks olnud põhjendamatu. Isa rikkus maakohtus esialgse õiguskaitse korras kindlaks määratud suhtluskorda, määruskaebuse järgi on vanemate suhted endiselt pingelised, isa suhtumine perelepituse vajalikkusesse ei ole muutunud. Isa on kriminaalkorras karistatud korduva vägivalla kasutamise eest. Ringkonnakohus rahuldas isa taotluse võtta asja juurde määruskaebusele lisatud tõendid, kuid leidis tõendeid hinnates, et need ei anna alust esitatud määruskaebuse rahuldamiseks. Pooled ei vaidle, et isa on üles näidanud huvi nii lapse hariduse kui ka huvitegevuse vastu, kuid see ei muuda olematuks isa senist vägivaldset ja suhtluskorda rikkuvat käitumist. 3
(6)2-17-507 Isegi kui maakohus rikkus menetlusnorme isa kohtuistungile kutsumata jätmisega, ei toonud see kaasa ebaõiget kohtulahendit. Mõlemad vanemad kuulati ära
- veebruaril 2017 toimunud istungil, isa esindaja teatas kohtule esindusõiguse lõppemisest
- veebruaril 2017 ning avaldaja teatas
- mail 2017, et isa viibib vanglas. Eeldatavasti jättis maakohus isa istungile kutsumata seetõttu, et isa viibis vanglas, kuid see ei saanud olla alus jätta isa istungist teavitamata. Isa aga ei toonud välja, millised asjaolud jäid tal kohtuistungil osalemata jätmise tõttu välja toomata, mis oleks mõjutanud asja lõpplahendust. Isal oli võimalik esitada oma seisukohad kirjalikult, kuid seda võimalust ta ei kasutanud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
- Isa palub määruskaebuses Riigikohtule tühistada maakohtu määruse ja ringkonnakohtu määruse osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata ja selle peale esitatud määruskaebuse rahuldamata, ning saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Isa arvates rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõigust, mis tõi kaasa ebaõige lahendi. Maakohus korraldas
- juunil 2017 istungi, kus arutati ema avaldust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse saamiseks, kuid isale kohtukutset ei saatnud, vaatamata sellele, et kohtule oli
- veebruaril 2017 teada antud, et isal puudub esindaja ning ta viibib vanglas. Maakohus rikkus isa õigust esitada selgitusi ja põhjendusi, osaleda tõendite uurimisel kohtuistungil ning esitada vastuväiteid. Isa kuulati ära üksnes esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel. Asjaolu, et ringkonnakohus võttis isa tõendid vastu, näitab, et tõendid, mida sooviti esitada, ei olnud asjakohatud. Isale ei antud võimalust esitada vastuväiteid avaldaja, kohaliku omavalitsuse ja lapsele määratud esindaja seisukohtadele, sest ta sai nendega tutvuda alles
- septembril 2017, s.o pärast ringkonnakohtu lahendi tegemist. Rikkumised viisid ebaõige tulemuseni. Isa esitas ringkonnakohtule tõendid selle kohta, millest tulenevalt ta hoolitseb lapse eest, laps armastab teda jne. Ühise hooldusõiguse lõpetamine on laiaulatuslik otsustus, mil mõlema vanema ärakuulamine oleks olnud vajalik. Menetlusnormide rikkumata jätmise korral ei oleks avaldajale täies ulatuses ainuhooldusõigust antud.
- Avaldaja määruskaebusele ei vastanud.
- Tallinna linn palub jätta määruskaebuse rahuldamata.
- Lapsele määratud esindaja leiab, et määruskaebus on osaliselt põhjendatud. Lisaks palus esindaja määrata tasuks osutatud riigi õigusabi eest 72 eurot (sh käibemaks). KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
- Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu määrused tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 3 esimese ja kolmanda lause alusel tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust TsMS § 656 lg 1 p-de 1 ja 2 mõttes (see kohaldub TsMS § 659 järgi ka määrusele), kui jättis isa isiklikult ära kuulamata ega kutsunud teda istungile, ning ringkonnakohus seda rikkumist ei kõrvaldanud. Seetõttu tuleb kohtute määrused tühistada. 4
(6)2-17-507
- TsMS § 558 lg 1 esimesest lausest tulenevalt peab kohus vanemad vaidlustes, mis puudutavad vanema õigusi lapse suhtes, ära kuulama. Sama lõike teine lause täpsustab, et kohus peab vanemate isiklike õiguste osas vanemad ära kuulama isiklikult. Vanema isiklik ärakuulamine asjas, mis puudutab tema isiklikku suhet lapsega, on äärmiselt oluline, tagamaks asja õige lahendamine ja kõigi õigustega piisav arvestamine, eriti kuna tegu on suuresti kohtu diskretsiooniotsusega. Alused, mil kohtul on õigus jätta vanemad ära kuulamata, on toodud TsMS § 558 lg-tes 2 ja 3 (vt ka Riigikohtu
- novembri
- a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-16, p 21). Kuna ühise hooldusõiguse lõpetamine puudutab vanema isiklikke õigusi, peab kohus seega vanemad üldjuhul isiklikult ära kuulama. Erinevalt viidatud kohtuasjast on ära kuulamata jäetud lapsevanem ringkonnakohtu määrust vaidlustanud. Praeguses asjas võinuks ainsa ära kuulamata jätmise alusena kõne alla tulla TsMS § 558 lg-s 3 nimetatud viivitusega kaasneda võiv oht lapse huvidele. Sellega ei ole kohtud aga isa ära kuulamata jätmist põhjendanud.
- Isa ära kuulamata jätmiseks ei andnud kolleegiumi arvates põhjust see, et isa viibis istungi ajal vanglas, kui sellest tingitud võimaliku viivitusega ei ohustatud lapse huve. Arvestades asjaolusid, mille tõttu isa vanglakaristust kandis, ja eriti seda, et vangistus oli lühiajaline, võinuks maakohus lükata istungi isa vabanemiseni edasi või kuulata ta ära vanglas või lasta ta konvoeerida istungile. Isa kõrvalejätmine menetlusest oli oluline isa õiguste rikkumine. Iseenesest on kohtul hagita menetluses laiemad võimalused otsustada, millisel viisil isik ära kuulata. Sealjuures annab TsMS § 477 lg 4 võimaluse kuulata isik ära ka kohtuistungit korraldamata. Ometigi istung korraldati ja isa sinna ei kutsutud. Isa ärakuulamine üksnes esialgse õiguskaitse avalduse lahendamisel ei ole piisav õigusliku ärakuulamise tagamiseks ühise hooldusõiguse lõpetamise avalduse lahendamisel. Seda muuhulgas põhjusel, et maakohus võttis asja lahendamisel isa kahjuks arvesse asjaolusid, mis olid tekkinud pärast isa ärakuulamist nagu avaldaja väidetud suhtlemiskorra rikkumised, isa keeldumine perelepitusest ja karistamine vangistusega, mille kohta isa ära ei kuulatud.
- Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et isa istungile kutsumata jätmine ei võinud kaasa tuua ebaõiget kohtulahendit, kuna isa ei ole esile toonud, mis asjaoludele tal jäi tuginemata või mis tõendid esitamata, kui ringkonnakohus võttis isa esitatud täiendavad tõendid vastu ja isal oli võimalik esitada seisukoht kirjalikult. Sellise arusaama järgi ei oleks vaja kohtul õiguslikku ärakuulamist üldse tagada, kuna rikkumise saaks alati tagantjärele kõrvaldada kaebeõigust realiseerides. Eriti diskretsiooniõiguse alusel lahendatavates asjades on hiljem aga peaaegu võimatu öelda, kuidas võinuks isiklik ärakuulamine asja lahendust mõjutada. Lisaks tähendas isa ära kuulamata jätmine ka vanemate lepitamise proovimisest loobumist ja seega TsMS §-s 561 sätestatu rikkumist.
- Kolleegium märgib lisaks, et hooldusõiguse asi tuleb lahendada esmajoones lapse huvidest lähtudes. Hooldusõigus ja lapsega suhtlemine peab olema seatud selliselt, et lapse elukorraldus oleks mõistlik. Kui see ei ole lapse parimate huvidega vastuolus ja lapse turvalisus on tagatud, võiksid mõlemad vanemad osaleda lapse elu korraldamises. 5
(6)2-17-507 Kolleegium märgib ka seda, et hooldusõigust ei pea tingimata lahendama tervikuna ühtmoodi, vaid hooldusõiguse küsimusi saab ja tuleb hinnata igas valdkonnas eraldi (vt ka Riigikohtu
- novembri
- a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794, p 21.2).
- Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada.
- Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause kohaselt tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti.
- Kolleegium leiab, et lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja avaldus määrata riigi õigusabi tasu suuruseks Riigikohtus osutatud õigusabi eest 72 eurot (sh käibemaks) on põhjendatud ja tuleb rahuldada, lähtudes riigi õigusabi seaduse §-dest 22 ja 23 ning justiitsministri
- juuli
- a määrusest nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu 6
(6)