lg 1 p 1, 3, 6; § 121 (alates 01.01.2015.a
lg 2 p 3);
lg 2 p 9 järgi ja Toomas Sultsi süüdistuses
lg 1 p 1, 3, 6;
lg 2 p 4, 5 järgi, üldmenetlus Harju Maakohtu 26.juuli 2016 otsus Apellatsiooni esitajad Ringkonnaprokurör Anneli Lumiste Kriminaalasi Süüdistatava Jana Oja kaitsja Sven Sillar Süüdistatav Toomas Sults ja tema kaitsja Aivar Ennok Süüdistatavad Jana Oja ja Toomas maakohtu otsuses) Sults Kaitsjad Prokurör Toomas Alp ja sdv. Aivar Ennok Anneli Lumiste (ankeetandmed 1 RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu otsus 26.juulist 2016 osaliselt ja nimelt: 1. Jana Oja süüdimõistmises ja karistamises
2. Jana Oja süüdimõistmises ja karistamises
3. Jana Oja õigeksmõistmises
4. Jana Ojale
5. Toomas Sultsi süüdimõistmises ja karistamises
6. Toomas Sultsi süüdimõistmises ja karistamises
7. Toomas Sutsi õigeksmõistmises
8. Toomas Sultsile
Teha tühistatud osas uus o t s u s, millega : 1. Tunnistada Jana Oja süüdi
lg 2 - § 114 lg 1 p-de 3 ja 6 järgi ja karistada teda 15 (viisteist) aastase vangistusega. 2.
lg 2, § 64 lg 1 alusel lugeda
lg 2 p 9 järgi mõistetud kergem karistus, s.o 5 (viis) kuud vangistust kaetuks raskeimaga ning liitkaristuseks mõista 15 (viisteist) aastat vangistust. 3. Tunnistada Toomas Sults süüdi
lg 2 - § 114 lg 1 p-de 3 ja 6 järgi ja karistada teda 15 (viisteist) aastase vangistusega. 4.
lg 2, § 64 lg 1 alusel lugeda
lg 2 p 4, 5 järgi mõistetud kergem karistus, s.o 9 (üheksa) kuud vangistust kaetuks raskeimaga ning liitkaristuseks mõista 15 (viisteist) aastat vangistust.
Jana Oja tunnistati süüdi
lg 3- 25 lg 2 – 114 lg 1 p 3, 6 järgi ja mõisteti karistuseks 14 aastat vangistust. Samuti tunnistati Jana Oja süüdi
lg 2 p 9 järgi ja mõisteti karistuseks 5 kuud vangistust.
lg 2 alusel suurendati raskeimat üksikkaristust ning liitkaristuseks kuritegude kogumi eest mõisteti 15 aastat vangistust. Jana Oja mõisteti
lg 1 p 1, 22 lg 2 – 25 lg 2 – 114 lg 1 p 3, 6, § 121 järgi õigeks.
lg 2, § 73 alusel pöörati täitmisele Harju Maakohtu 16.04.2013.a.otsusega mõistetud rahalise karistuse ärakandmata osa – 34 päevamäära, so 108,80 eurot, mis viiakse täide iseseisvalt. Tõkend - vahistamine – jäeti Jana Oja suhtes muutmata ning karistuse algust arvati alates kinnipidamisest 26.06.2015.a. Toomas Sults tunnistati süüdi
Toomas Sults tunnistati süüdi
Samuti tunnistati Toomas Sults süüdi
lg 2 p 4, 5 järgi ja mõisteti karistuseks 9 kuud vangistust.
lg 2 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeimaga ning liitkaristuseks mõisteti 15 aastat vangistust.
kuni 06.01.2016.a., so 6 kuud 9 päeva, ärakandmisele kuulub 14 aastat 5 kuud 21 päeva vangistust. Toomas Sults mõisteti
Tõkend- vahistamine – jäeti Toomas Sultsi suhtes muutmata ning karistuse algust arvati alates tema kinnipidamisest 17.02.2016.a. Sama otsusega lahendati asitõenditega seonduv ja mõisteti välja menetluskulud ning määrati, et kriminaalmenetluse kulud tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest arvates 12 kuu jooksul. Välja mõisteti Toomas Sultsilt ja Jana Ojalt solidaarselt 23 057, 68 eurot XX kasuks. Samuti mõisteti välja Jana Ojalt 360, 29 eurot YY kasuks. Käesolevaks ajaks on Harju Maakohtu otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu otsus 29.11.2016 jõustunud osaliselt (Riigikohtu otsusega 9.11.2017) ja nimelt Jana Oja süüdimõistmises
lg 2 p 9 järgi ja õigeksmõistmises
järgi, Toomas Sultsi süüdimõistmises
Menetluskulude osas on maakohtu otsus jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 29.11.2016 otsusega tehtud muudatuste ja täpsustustega kuna selles osas Riigikohus ringkonnakohtu otsust ei tühistanud. Jana Ojale oli esitatud süüdistus selles, et tema koos Toomas Sultsiga ajavahemikus 24.06.2015.a kell 21.00-24.00 ajal, Tallinnas XXX pani toime CC tahtliku tapmise järgnevalt: Jana Oja, seoses armukadedusega, s o muul madalal motiivil, lõi CC-le rusikaga näkku, surus ta diivanile, istudes talle peale ja seejärel pigistas kätega CC 3 kaelaelundeid. Samal ajal, et tagada tapmise lõpuleviimine ja see, et korteris viibinud kannatanu poeg ei sekkuks või ei kutsuks abi, seisis Toomas Sults vahetult kannatanut kägistava Jana Oja kõrval, ulatas talle kägistamiseks ja lämmatamiseks esemeid ja nõudis korteris viibinud kannatanu pojalt mobiiltelefoni äraandmist või selle lahtivõtmist, et seda ei saaks kasutada abi kutsumiseks. Jana Oja jätkas CC kägistamist ja lämmatamist, pigistades CC kaelaelundeid kätega, samuti kannatanul kaelas olnud ketti linguna kasutades ja riideesemega, mille ulatas talle Toomas Sults ning samuti surus kannatanule lämmatamiseks näkku patja, mille ulatas talle Toomas Sults. CC suri sündmuskohal ja tema surma põhjuseks oli mehaaniline lämbus kägistamisest lingu- ja kätega. Jana Oja pidi sellisel viisil CC-l kestvalt hingamisteid kinni surudes ja CC lämmatamise käigus seadma eesmärgiks tema tapmise ja teadma, et ta surm saabub, või vähemalt pidama seda võimalikuks, pannes seega teo toime kavatsetult. Peale CC surnukslämmatamist, süütas Toomas Sults surnukeha põlema, süüdates surnukeha all oleva riide põlema, nii et selle põlemise käigus tekkisid surnukehale surmajärgsed naha põletus-leekkahjustused. Jana Oja, keeras korteris olnud suitsuanduri lahti, et põleng saaks ilma tähelepanu äratamata jätkuda. Sellise ebainimliku toiminguga surnukeha põlema süüdates, väljendasid Jana Oja ja Toomas Sults põhimõttelist ja erilist hoolimatust inimelu ja inimkeha kui väärtuse suhtes, pannes seega toime tapmise julmal viisil. Samuti, tema, samas, 24.06.2015.a ajavahemikus 21.00-24.00 Tallinnas XXX, vahetult peale CC tapmist, eesmärgiga varjata eelnevalt toimepandud CC tapmist, et sündmusel puuduks kõrvalisest isikust tunnistaja, tahtlikult, sõnadega õhutades, kihutas Toomas Sultsi XX tapma, rääkides mitmel korral Toomas Sultsile, et tema peaks XX’i tapma. Oma sõnadega kallutas Jana Oja tahtlikult Toomas Sultsi XX tapmisele, mille tulemusel lõi Toomas Sults XX põlvega näkku ja jalaga peapiirkonda. Seejärel aitas Jana Oja Toomas Sults´ile tapmise lõpule viimise eesmärgil vajaliku vahendi – so noa ulatamisega kaasa ja Toomas Sults hakkas Jana Ojalt saadud noaga XX lööma, tabades aga XX näo piirkonda, kuna XX-l õnnestus löökide eest kõrvale põigelda ja ennast kaitsta. Kuna XX-l õnnestus haarata nuga ning sellega Toomas Sultsi lüües ennast kaitsta, jäi Toomas Sultsi poolt tapmise toimepanemine tema tahtest olenemata lõpule viimata. Oma tahtliku tegevusega Jana Oja kihutas ja aitas kaasa Toomas Sultsile mõrva toimepanemisele ning osutas teole ainelist ja vaimset kaasabi. Seega, Jana Oja, pannes toime teise inimese tapmise julmal viisil, kahe või enama isiku suhtes ja teise süüteo varjamise eesmärgil, pani toime mõrva, s o
Toomas Sultsile oli esitatud süüdistus selles, et tema, koos Jana Ojaga, ajavahemikus 24.06.2015.a kell 21.00-24.00 ajal, Tallinnas, XXX, pani toime koos CC tahtliku tapmise järgnevalt: Jana Oja lõi CC-le rusikaga näkku, surus ta diivanile, istudes talle peale ja seejärel pigistas kätega CC kaelaelundeid. Samal ajal, et tagada tapmise lõpuleviimine ja see, et korteris viibinud kannatanu poeg ei sekkuks või ei kutsuks abi, seisis Toomas Sults vahetult kannatanut kägistava Jana Oja kõrval, ulatas talle kägistamiseks ja lämmatamiseks esemeid ja nõudis korteris viibinud kannatanu pojalt mobiiltelefoni äraandmist või selle lahtivõtmist, et seda ei saaks kasutada abi kutsumiseks. Jana Oja jätkas CC kägistamist ja lämmatamist, pigistades CC kaelaelundeid kätega, samuti kannatanul kaelas olnud ketti linguna kasutades ja riideesemega, mille ulatas talle Toomas Sults ning samuti surus kannatanule lämmatamiseks näkku patja, mille ulatas talle Toomas Sults. CC suri sündmuskohal ja tema surma põhjuseks oli mehaaniline 4 lämbus kägistamisest lingu- ja kätega. Sellisel viisil CC lämmatamise käigus pidid Jana Oja ja Toomas Sults seadma eesmärgiks tema tapmise ja teadma, et ta surm saabub, või vähemalt pidama seda võimalikuks, pannes seega teo toime kavatsetult. Peale CC surnukslämmatamist, süütas Toomas Sults surnukeha põlema, süüdates surnukeha all oleva riide põlema, nii et selle põlemise käigus tekkisid surnukehale surmajärgsed naha põletus-leekkahjustused. Jana Oja, keeras korteris olnud suitsuanduri lahti, et põleng saaks ilma tähelepanu äratamata jätkuda. Sellise ebainimliku toiminguga surnukeha põlema süüdates, väljendasid Toomas Sults ja Jana Oja põhimõttelist ja erilist hoolimatust inimelu ja inimkeha kui väärtuse suhtes, pannes seega toime tapmise julmal viisil. Samuti, tema, samas, 24.06.2015.a ajavahemikus 21.00-24.00 Tallinnas XXX, vahetult peale CC tapmist, eesmärgiga varjata eelnevalt toimepandud CC tapmist, et sündmusel puuduks kõrvalisest isikust tunnistaja, lõi Toomas Sults eelnevat CC tapmist pealtnäinud XX põlvega näkku ja jalaga peapiirkonda. Seejärel hakkas Toomas Sults teda XX tapmisele kihutanud Jana Ojalt saadud noaga XX lööma, tabades aga XX näo piirkonda, kuna XX-l õnnestus löökide eest kõrvale põigelda ja ennast kaitsta. Kuna XX-l õnnestus haarata nuga ning sellega Toomas Sults’i lüües ennast kaitsta, jäi Toomas Sults’i poolt tapmise toimepanemine tema tahtest olenemata lõpule viimata. Seega, Toomas Sults, pannes toime teise inimese tapmise julmal viisil, kahe või enama isiku suhtes ja teise süüteo varjamise eesmärgil, pani toime mõrva, s o
Maakohus kvalifitseeris süüdistuse ümber leides, et CC tapmine tuleb kvalifitseerida tapmise lihtkoosseisuna. Maakohus leidis, et surnukeha põlema süütamine ei ole kvalifitseeritav julmal viisil tapmisena. XX tapmise kvalifitseeris maakohus mõrva katsena kahe või enama isiku suhtes ja teise süüteo varjamise eesmärgil. Jana Oja tegevus XX suhtes on seejuures kvalifitseeritav kaasaaitamistegevusena. Maakohus leidis, et nimetatud tegude eest tuleb mõista ka eraldi üksikkaristused. Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2016. a otsusega tühistati maakohtu otsus J. Ojale
lg 1 ja
lg 3 - § 25 lg 2 - § 114 lg 1 p-de 3 ja 6 järgi mõistetud karistuste ning
Sultsile
lg 1 ja
§-de 25 lg 2 - § 114 lg 1 p-de 3 ja 6 järgi mõistetud karistuste ning
lg 2 alusel moodustatud liitkaristuse ja temalt õigusabikulu summas 1 464 euro ja menetluskulude kogusummas 3 073,38 euro väljamõistmise osas. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega mõistis J. Ojale
lg 1 alusel
lg 1 ja
lg 3 - § 25 lg 2 - § 114 lg 1 p-de 3 ja 6 järgi karistuseks 14 aastat vangistust.
T. Sultsile mõisteti
lg 1 ja
lg 2 - § 114 lg 1 p-de 3 ja 6 järgi karistuseks 15 aastat vangistust.
lg 2 ja § 64 lg 1 alusel loeti
lg 2 p-de 4 ja 5 järgi mõistetud kergem karistus 9 kuud vangistust kaetuks raskemaga ning liitkaristuseks moodustati 15 aastat vangistust. Toomas Sultsilt mõistis ringkonnakohus välja menetluskuluna õigusabi tasu määratud kaitsjale 1 104 eurot riigituludesse, seega menetluskulud kokku kogusummas 2 713 (kaks tuhat seitsesada kolmteist) eurot 38 senti. Samuti täpsustati maakohtu otsuse põhiosa sundaraha nominaalväärtuse osas, märkides sundraha suuruseks 1 075 eurot. Prokuröri, T. Sultsi ja tema kaitsja apellatsioonid jäeti rahuldamata. Süüdistatav T. Sults ja tema kaitsja adv. A. Ennok vaidlustasid maakohtu otsuse ka T.Si´ultsi süü osas. Ringkonnakohus leidis, et süüdistatavad tegutsesid 5 kannatanu CC tapmisel ühiselt ja kooskõlastatult ehk panid teo toime grupis. Kannatanu XX suhtes toimepandu osas leidis ringkonnakohus, et täideviijaks oli T.Sults ja Jana Oja aitas kaasa tapmisele, mis jäi lõpule viimata. J. Oja kaitsja apellatsioon rahuldati osaliselt ja nimelt leidis ringkonnakohus erinevalt maakohtust, et J. Oja ei pannud kuritegu toime madalal motiivil. Armukadedus ei ole alati üldinimlikult hukkamõistetav ja seda ei saa käsitada madala motiivina
Tallinna Ringkonnakohtu 29.11.2016 otsuse kasseerisid süüdistatavate kaitsjad, kuid nende kassatsioonid jäeti Riigikohtu loakogu 13.märtsi 2017 määrustega menetlusse võtmata. Kohtukolleegium rõhutab, et kaitsjad vaidlustasid ringkonnakohtu otsuse ainult mõistetud karistuse osas. Süüküsimust vaidlustatud ei ole. Seega puudub alus kaitsjate ja süüdistatava T.Sultsi apellatsioonide teistkordseks läbivaatamiseks ringkonnakohtus v.a. süüdistatava J.Oja kaitsja adv. S.Sillari apellatsiooniväide, mis puudutab armukadedust, kui karistust raskendavat asjaolu põhjendusega, et tegemist on madala motiiviga. Süüdistatavate süüküsimus ei ole enam uue apellatsioonimenetluse esemeks. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kasseeris ka prokurör, kes taotles kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassaatori seisukohad on järgmised. Maa- ja ringkonnakohus on J. Oja ja T. Sultsi tegude kvalifitseerimisel kohaldanud valesti materiaalõigust. A. tapmises ja B tapmise katses puudub kogum karistusõiguslikus mõttes. Süüdistatavad tapsid A. kaastäideviijatena ja tegid sealsamas kõik endast oleneva, et tappa ka pealtnägija B.
§-st 63 tulenevalt loetakse sama süüteokoosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks (Riigikohtu erikogu
Kassaator ei nõustunud kohtutega selleski, et A. surnukeha süütamine oli toime pandud üksnes kuriteo varjamise eesmärgil ja hõlmatud tapmisteoga. Tapmisele järgnevat surnukeha süütamist tuleb käsitada julmal viisil tapmisena. Samuti avaldus A. tapmise julm viis selles, et tapmine ja seejärel surnukeha süütamine pandi toime tema poja juuresolekul. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et seda asjaolu ei ole süüdistuses kajastatud, mistõttu ei saa sellele tugineda. Kassaatori hinnangul on süüdistuses ära näidatud, et tapmine toimus B juuresolekul. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult arvestamata karistust raskendava asjaoluna
p 1 alusel armukadeduse motiivi ja leidis ekslikult, et see ei ole üldinimlikult hukkamõistetav. Kassaatori hinnangul ei ole ka
p-s 1 nimetatud omakasu motiiv iseenesest madal motiiv, kuid kõnealusel motiivil kuriteo toimepanemine on seda kahtlemata. Lisaks on kassaator seisukohal, et ringkonnakohus ei mõistnud J. Ojale ja T. Sultsile nende süüle vastavat karistust. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaatas prokuröri kassatsiooni kolmeliikmelises kohtukoosseisus läbi
lg 1 ja
lg 3 - § 25 lg 2 - § 114 lg 1 p-de 3 ja 6 järgi ning moodustati
lg 2 ja § 64 lg 1 alusel liitkaristus; Toomas Sults mõisteti süüdi ja teda karistati
lg 1 ja
lg 2 § 114 lg 1 p-de 3 ja 6 järgi ning moodustati
Tühistatud osas saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioon rahuldada osaliselt. Riigikohtu seisukohad ja juhised apellatsioonikohtule olid järgmised: Kolleegiumi hinnangul on maa- ja ringkonnakohus veatult tuvastanud J. Oja ja T. Sultsi süüdistuse aluseks olevad faktilised asjaolud, mis puudutavad A. tapmist ja sellele vahetult järgnenud B tapmise katset. Muu hulgas näitasid kohtud ära, et pärast A. tapmist otsustasid J. Oja ja T. Sults tapmise varjamiseks panna tema surnukeha põlema, mida T. Sults ka tegi. Kõnealust süütamist on prokurör lugenud süüdistusaktis ja ka kohtumenetluses julmaks viisiks mõrvakoosseisu tunnusena
Kuna A. surnukeha süüdati seepärast, et varjata tema eelnevat tapmist, ei saanud maakohtu hinnangul J. Ojale ja T. Sultsile omistada A. tapmist julmal viisil. Ringkonnakohus jagas neid maakohtu seisukohti, aga leidis muu hulgas, et A. surnukeha süütamises ei väljendunud J. Oja ja T. Sultsi eriline viha või põlgus tema vastu, mis samuti välistab A. tapmisteo lugemise julmal viisil toimepanduks. Kolleegium prokuröri ja kohtute sellise käsitlusega ei nõustunud, märkides järgmist. - - Kriminaalkolleegium on seisukohal, et julm viis tapmise kvalifitseeriva koosseisutunnusena peab väljenduma tapmisteos ja avalduma järelikult enne surma kaasa toonud teo lõpuleviimist. Seepärast ei saa julma teoviisi sisustada tegudega, mis järgnevad juba lõpuleviidud tapmisteole ega iseloomusta seda.
kaitseb õigushüvena inimese elu, mis tähendab, et kõnealuses sättes nimetatud tunnustel toime pandud tapmisteod peavad olema suunatud just selle õigushüve ründamisele. Mistahes hilisemad käitumisaktid laibaga pärast inimese tapmist ei saa kaitstavat õigushüve enam rünnata. Neil põhjustel on prokurör ja kohtud leidnud ekslikult, et julm teoviis võib muu hulgas väljenduda ka toimepanija käitumises tapmise järel. Süüdistatavate käitumist ei saaks kvalifitseerida
lg 1 p 1 alt 2 järgi ka siis, kui tõdeda, et surnukeha ei süüdatud mitte tapmisteo varjamiseks, vaid näiteks erilise viha või põlguse motiivil, millele on otsuses viidanud ringkonnakohus. Kui julmus ei iseloomusta surma põhjustanud tapmistegu, on isiku käitumise kvalifitseerimine
Maakohtu otsust julma teoviisi puudutavate motiivide osas vaidlustades on prokurör võtnud apellatsioonkaebuses ka seisukoha, et A. tapmise julm teoviis väljendus selle toimepanemises tema poja B juuresolekul, sidudes sel viisil 7 - julmuse tapmisteoga. Ringkonnakohus nõustus prokuröriga küll selles, et kannatanu lähedase juuresolekul toime pandud tapmist võib käsitada julmana, kuid leidis samas, et praegusel juhul ei ole seda asjaolu süüdistuses ära toodud. Kassatsioonis oli prokurör jätkuvalt seisukohal, et süüdistusest tuleneb A. tapmine B juuresolekul ja ringkonnakohus on jätnud selle asjaolu põhjendamatult hindamata. Riigikohtu hinnangul ei ole välistatud, et piinaval ja/või julmal viisil toime pandud tapmisena võivad olla muu hulgas käsitatavad ka juhtumid, kus vanem näeb vahetult pealt enda lapse tapmist või vastupidi ja ka teo toimepanijal on tahtlus panna tapmine toime lähedase juuresolekul. Kolleegium märgib aga, et see sõltub igal üksikjuhul kuriteo toimepanemise asjaoludest ja tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal kindlaks teha. Et tapmist lähedase juuresolekul käsitada piinaval viisil toimepanduna, peab kohus muu hulgas tuvastama, kas lähedase juuresolek põhjustas tapetule märkimisväärseid surmaeelseid üleelamisi ja kannatusi. Samuti ei piisa tapmisteo käsitamiseks julmal viisil toime pandud tapmisena pelgalt sellest, et tapmine pandi toime lähedase juuresolekul. Nii ei ole põhjust rääkida julmast tapmisteost näiteks juhul, kui selle tunnistajaks olev lähedane on ohvriga vaenulikes suhetes või suhtub mõnel muul põhjusel tapmisteo toimepanekusse ükskõikselt. Seega taandub küsimus paljuski sellele, kas tapetu ja tapmisteo tunnistajaks oleva isiku vahel eksisteerib emotsionaalne lähedussuhe, mis teo toimepanemise välist jõhkrust arusaadavalt võimendab ja mida teo toimepanija seejuures teadlikult ära kasutab. Eelnevast tulenevalt võib arutatavas kriminaalasjas olla alust rääkida julmal viisil toimepandud tapmisest. Vastates küsimusele, kas ringkonnakohus oleks väljunud süüdistuse piiridest, kui ta oleks omistanud J. Ojale ja T. Sultsile A. tapmise julmal viisil seepärast, et tapmine pandi toime A. poja B juuresolekul, märkis Riigikohus järgmist. Ringkonnakohus leidis, et süüdistusest ei nähtu asjaolusid, mille alusel hinnata, kas A. tapmist B juuresolekul võib lugeda tapmiseks julmal viisil. Kolleegium seda seisukohta ei jaga. KrMS § 268 lg 1 sätestab, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Seega saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole aga prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Prokuratuur ei ole J. Ojale ja T. Sultsile selgesõnaliselt esitanud süüdistust selles, et A. tapmises tema poja B juuresolekul väljendus tapmisteo piinav või julm viis. Samuti ei ole süüdistust selles osas täiendatud. Kolleegiumi hinnangul tuleneb süüdistusest aga üheselt, et sündmuskohal viibinud B nägi oma ema tapmist pealt. Nimelt on süüdistusaktis kirjas, et „[s]amal ajal, et tagada tapmise lõpuleviimine ja see, et korteris viibinud kannatanu poeg B ei sekkuks või ei kutsuks abi, seisis T. Sults vahetult kannatanut kägistava J. Oja kõrval, ulatas talle kägistamiseks ja lämmatamiseks esemeid ja nõudis korteris viibinud kannatanu pojalt mobiiltelefoni äraandmist või selle lahtivõtmist, et seda 8 - ei saaks kasutada abi kutsumiseks [---]“ (kd 3, tl 8 jj). Eelnevast nähtuvalt kajastub süüdistuse tekstis faktiline asjaolu, et B viibis A. tapmise juures, ühtlasi on kohtud selle asjaolu kohtulikul uurimisel ka tuvastanud. Seepärast saab kõnealusele asjaolule KrMS § 268 lg 6 alusel anda õigusliku hinnangu, ilma et kohus väljuks kohtuliku arutamise piiridest. Olgugi et süüdistuses ei ole A. tapmist B juuresolekul loetud piinaval või julmal viisil toime pandud tapmiseks, on prokurör siiski apellatsioonis käsitanud A. tapmist julmana muu hulgas ka selle asjaolu tõttu. Kolleegium märgib, et süüdistuses sisalduva teokirjelduse põhjal kuriteo kvalifikatsiooni muutmine on võimalik ka apellatsioonimenetluses, kui seda on taotletud. Kuna kuriteo kvalifikatsiooni muutmist taotles prokurör apellatsioonis, oli süüdistatavatel ja kaitsjatel võimalus kooskõlas KrMS § 268 lõikega 6 esitada apellatsioonile vastuväiteid seal väljapakutud õiguskäsitluse ning sellest johtuva kuriteo kvalifikatsiooni kohta. Sellises situatsioonis ei ole tegemist nn üllatusliku olukorraga, mille keelatusele on senises kohtupraktikas korduvalt viidatud. Järelikult võis ringkonnakohus arutataval juhul prokuröri apellatsiooni alusel muuta (sh täiendada) kuriteo kvalifikatsiooni ja seeläbi ka raskendada süüdistatavate olukorda. Eeltoodud põhjustel on ringkonnakohus leidnud ekslikult, et süüdistuses pole ära toodud asjaolu, mille alusel hinnata, kas A. tapmist B juuresolekul saab lugeda tapmise toimepanemiseks julmal viisil. Jättes kõnealusele asjaolule materiaalõigusliku hinnangu andmata, rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob KrMS § 362 p 2 alusel kaasa kasseeritud kohtuotsuse tühistamise. Kassatsioonimenetluses ei ole seda viga KrMS § 341 lg 3 mõttes võimalik kõrvaldada, kuna otsustamaks, kas A. tapmist tema poja B juuresolekul saab lugeda julmal viisil toime pandud tapmiseks, on vaja hinnata faktilisi asjaolusid, mida Riigikohus KrMS § 363 lg 5 kohaselt teha ei või. Seepärast saadab kolleegium kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Tapmissüüdistuse kvalifikatsiooni osas selgitas Riigikohus järgmist. Juhtudel, mil vastupidiselt teo toimepanija(te) soovile saabub kahe või enama inimese surma asemel üksnes ühe kannatanu surm, tuleb selline tegu kvalifitseerida kahe või enama inimese tapmise, s.o mõrva katsena
Teisisõnu saab
lg 1 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse külje lõpuleviimisest rääkida alles siis, kui ka tegelikkuses on saabunud kahe inimese surm, ning sellise tagajärje puudumise korral saab rääkida vaid mõrvakatsest kõnealuse punkti tähenduses. Seega hõlmab kahe või enama inimese tapmise katse
lg 2 - § 114 lg 1 p 3 järgi enda alla ebaõigussisult mitte üksnes kahe või enama inimese tapmisele suunatud tegu, mis ei vii kummagi kannatanu surmani, vaid ka sellist käitumist, millega kaasneb ühe kannatanu surm. Eelnev puudutab kuriteo õiguslikku kvalifikatsiooni juhul, kui tegemist on mõrvaga seetõttu, et tapmistegu on suunatud vähemalt kahe inimese vastu ning puuduvad muud mõrvale viitavad tunnused. Erinev on olukord aga siis, kui kahe inimese tapmisele suunatud teo puhul saabub üksnes ühe kannatanu surm, kuid lõpule viidud tapmine vastab eraldivõetuna lisaks ka mõnele
Sellisel juhul tuleb kõnealune tegu kvalifitseerida lõpule viidud mõrvana
Kolleegium jääb siinkohal varasemas kohtupraktikas väljendatud seisukoha juurde, et sellises olukorras ei moodusta mõrvakatse lõpule viidud mõrvaga kogumit, vaid see neeldub lõpule viidud mõrvas, ja puudub vajadus viidata täiendavalt
Süüdistatavate käitumise lõppkvalifikatsioon sõltub sellest, kas A. tapmist saab käsitada julmal viisil toime pandud tapmisena
Juhul, kui ringkonnakohus tuvastab kriminaalasja uuel arutamisel, et J. Oja ja T. Sults panid A. tapmise toime julmal viisil, tuleb süüdistatavate käitumine A. tapmisel ja B tapmise katsel kvalifitseerida
Juhul, kui A. tapmises ei sedastata kõnealust mõrvatunnust, on süüdistatavate tegu kvalifitseeritav
Ühtlasi märkis Riigikohus, et süüdistuse kohaselt ei olnud J. Oja B tapmisele suunatud teo toimepanemisel täideviija, vaid T. Sultsi kihutaja. Maakohus leidis aga, et J. Oja pani toime kaasaaitamisteo
Seepärast kvalifitseeris kohus J. Oja kõnealuse teo
Niisuguse kvalifikatsiooniga nõustus ka ringkonnakohus. Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt neeldub aga osavõtutegu karistusõiguslikust subsidiaarsuse põhimõttest lähtudes täideviimisteos (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
Maakohus arvestas karistuse mõistmisel armukadeduse motiivi karistust raskendava asjaoluna. Seevastu ringkonnakohus märkis, et J. Oja karistust ei raskenda A. tapmine armukadeduse motiivil, kuna see motiiv ei ole alati üldinimlikult hukkamõistetav.
punkti 1 kohaselt on karistust raskendavad asjaolud omakasu või muu madal motiiv. Säte sisaldab seega avatud loetelu, mis tuleb kohtupraktikas sisustada. Kolleegium leiab, et karistust raskendava asjaoluna peab kuriteo toimepanemise motiivi käsitamine madalana kätkema endas igal üksikjuhul selle motiivi erilist hukkamõistetavust. Teomotiivi lugemine madalaks ei saa oleneda üksnes sellest, kas see on niiöelda üldinimlikult hukkamõistetav. Kohtu antav hinnang, kas kuritegu on toime pandud madalal motiivil või mitte, sõltub konkreetse teo toimepanemise asjaoludest, arvestades kuriteo eripära. Lisaks tuleb tähele panna, et kuriteo toimepanemine madalal motiivil eeldab
lg 2 kohaselt tahtluse vormina kavatsetust, mis tähendab süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise eesmärgiks seadmist, s.t mingi taotletav eesmärk ongi isiku liikumapanevaks jõuks. Kuigi võib nõustuda ringkonnakohtu tõdemusega, et armukadedus ei ole alati üldinimlikult hukkamõistetav, tuleb samas märkida, et kohus on seejuures jätnud selgitamata, miks praegusel juhul ei saa J. Oja armukadeduse motiivi käsitada teo toimepanemise asjaolusid arvestades madalana
Tõdedes üldsõnaliselt, et armukadedus ei ole alati üldinimlikult hukkamõistetav, ei ole ringkonnakohus sisuliselt lahendanud küsimust J. Oja tegu toime panema ajendanud armukadeduse motiivi hukkamõistetavuse kohta. Sellisel viisil toimides rikkus kohus KrMS § 305-1 lg-s 1 sätestatud põhjendamiskohustust, mida tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes ja mis toob samuti kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise. 10 APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Arvestades eelnevat menetluskäiku on käesoleva apellatsioonimenetluse esemeks süüdistatavate käitumisele antav juriidiline kvalifikatsioon, mille aluseks saab Riigikohtu seisukohti arvestades olla vaid prokuröri apellatsioon. Seejuures ei ole vaidlust selles, et prokuröri apellatsioonis esitatud seisukoht, mis puudutab surnu keha hilisemat süütamist kui julmal viisil tapmist
prg 114 p 1 mõttes, ei ole enam apellatsioonimenetluse esemeks. Apellatsioonimenetluse esemeks on jätkuvalt süüdistatava Jana Oja kaitsja adv. Sven Sillari apellatsiooniväide, et armukadedus ei ole madal motiiv. Kaitsja arvates sellist maakohtu järeldust ei kinnita kehtiv riigikohtupraktika ning ka mitte erialakirjandus, kus leitakse, et madalaks motiiviks on üldinimlikult hukkamõistetav motiiv, nt kadedus, ihnus, hoolimatu karjerism jms. Armukadedus on armastusega kaasnev tunne, mida ühiskonnas ei saa aprioorselt pidada taunitavaks ning miinusmärgiga emotsiooniks. Prokurör taotleb tühistada osaliselt Harju Maakohtu 26.07.2016.a. kohtuotsus kriminaalasjas nr. 1-15-10119
lg 1 p 1, 3, 6 järgi Jana Oja süüdi
lg 1 järgi ja karistas teda 12 aastase vangistusega ja
lg 3 – § 25 lg 2 - § 114 lg 1 p 3, 6 järgi ja karistas teda 14 aastase vangistusega ning
Tühistada osaliselt Harju Maakohtu 26.07.2016.a. kohtuotsus kriminaalasjas nr. 1-1510119
lg 1 p 1, 3, 6 järgi Toomas Sults süüdi
lg 1 järgi ja karistati teda 10 aastase 6 kuulise vangistusega ja
lg 2 - § 114 lg 1 p 3, 6 järgi ja karistati teda 15 aastase vangistusega.
Mõista Jana Ojale liitkaristuseks
lg 2 ja
alusel 18 aastat 5 kuud vangistust.
lg 2 ja 73 jätta Harju Maakohtu 16.04.2013.a.otsusega mõistetud rahalise karistuse ärakandmata osa – 34 päevamäära, so 108,80 eurot täide viimisele iseseisvalt. Mõista Toomas Sults süüdi
Mõista Toomas Sultsile liitkaristuseks
lg 2 ja
Prokuröri apellatsioon sisaldab ka põhjalikke põhjendusi kvalifikatsiooni osas esitatud taotluse kohta, kuid kuna nende osas on Riigikohus oma seisukoha avaldanud 9.11.2017 otsuses ning ringkonnakohus peab ka nendest juhinduma, siis ei pea kohtukolleegium neid apellatsiooni põhjendusi enam vajalikuks esitada käesolevas otsuses. Apellant leiab, et julm viis väljendus selles, et tapmine toimus kannatanu väga lähedase isiku – poja juuresolekul ning seejärel kandus tapmisele suunatud tegevus üle temale endale. 11 Prokurör vaidlustab ka mõistetud karistust ja leiab, et süüdistatavatele mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetute isikule. Kohtupraktikas on omaks võetud arusaam, et karistuse mõistmisel võetakse esmaseks aluseks konkreetse sanktsiooni keskmine määr (antud juhul raskema kuriteo puhul 14 aastat vangistust), seejärel seatakse seaduses toodud järjekorras süü suurusest lähtuvalt paika karistuse ülemmäär (kas allapoole või ülespoole sanktsiooni keskmisest) ning seejärel võetakse alles arvesse karistust kergendavad ja raskendavad ajaolud ning preventsioonid. Jana Oja: karistust raskendavaks asjaoluks on
p 1, 10 alusel muu madal motiiv, süüteo toimepanemine grupi poolt (
), Kohtu hinnangul esines kergendava asjaoluna kohtuistungil väljendatud puhtsüdamlik kahetsus; Toomas Sults: karistust kergendavad asjaolud puuduvad; karistust raskendavaks asjaoluks on
p 10 alusel süüteo toimepanemine grupi poolt (
); Apellant leiab, et mõlema süüdistatava karistust individualiseerides on karistuse ülemmääraks sanktsiooni keskmist ületav sanktsioonivahemik kuna õigushüve riivamine oli intensiivne, kavatsetult toime pandud tapmine, mis pandi toime ühiskonnas taunitaval motiivil Jana Oja poolt, julmal viisil kannatanu poja juuresolekul ja surnukeha rüvetades teda surmajärgselt põlema süüdates ning tapmine oli suunatud kahe inimese vastu sama kuriteosündmuse käigus, kellest ühel õnnestus ellu jääda üksnes väga intensiivse vasturünnaku tõttu, kusjuures mõlemad kuriteoohvrid olid täiesti kaitsetud enda ründe vastu, nende jaoks oli tapmisele viiv tegevus ootamatu, arusaamatu ja ebaloomulik, mistõttu vähemalt CC ei suutnud sellise ootamatu ja põhjendamatu ründe tõttu end mitte mingil viisil kaitstagi. Kusjuures rünnaku ohver oli selgelt enda joobest tulenevat kaitsetu rünnaku vastu. Raskeima süüteo puhul tuleb arvestada, et kandev roll kuriteo toimepanemises oli Jana Ojal, kes kogu toimunut initsieeris ning kelle tegevus haaras kaasa ka Toomas Sultsi, kes sündmuste arenedes ka omalt poolt asus Jana Ojat raskematele tegudele õhutama. Jana Oja eluhoiakus peegeldub üldine lugupidamatus õiguskorra vastu ja tema poolt kahe inimese tapmisele suunatud tegu, kus tappis ühe inimese väljendas sügavat hoolimatust teiste inimeste elude suhtes. Ta ei pea paljuks oma puhtalt isiklike probleemide lahendamist teisi isikuid rünnates. Nii oli CC tapmine tingitud selgelt üksnes madalast kiivustundest seoses sellega, et kartis talle kaotada oma elukaaslast. Karistamisel tuleks ka arvestada võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoidumast uute kuritegude toimepanemisest. See on põhimõtteliselt saavutatav süüdlast hirmutades, parandades ja kindlustades. Neist kahe esimese meetmega on võimalik süüdlast positiivselt mõjutada, suunates teda õiguskorda austavamale käitumisele, lootes seega, et süüdlane on õppimisvõimeline ja et tema sisemised väärtushinnangud on veel õiged ja ta on sisemiselt valmis, tuginedes nendele väärtushinnangutele, hoiduma kuritegude toimepanemisest. Süüdistatavate puhul ei saa ja on väga raske sellist hinnangut anda, kuna nad oma tegudega sh ka varasematest karistustest järeldada, et puudub lootus, et hoiduvad oma ka väikseimaid probleeme lahendamast vägivalla ja seejuures raskeima vägivalla abil. Seega ei saa öelda, et tegemist on juhusliku sündmusega nende seni laitmatus elus, vastupidi, varem vägivallatsemisega silma paistnud ka antud teo puhul, tapnud ühe inimese, asusid ühiselt oma teoplaani jätkama, selgelt väljendatud sooviga tappa ka teine. Seega võib mõlema puhul näha, et tegemist on juba väljakujunenud käitumismustriga ja nende puhul tuleb kõne alla üksnes ühiskonda nende eest kindlustav preventsioon, et näidata, et sellisele käitumisele järgneb hukkamõist, mis väljendub nende pikas isoleerimises vanglakaristuse näol. Süü suurust mõjutab samuti see, et tegu oli toime pandud kõrgeimas tahtluse vormis kavatsetult. 12
näeb keskmise karistusena ette 14 aastat kuid antud juhul tuleb arvestada, et samad karistusraamid 8-20 aastat on ette nähtud juba ka ühe samas paragrahvis ettenähtud kvalifitseeriva tunnuse esinemisel. Antud juhul realiseerisid mõlemad süüdlased kolm kvalifitseerivat tunnust. Jana Oja puhul tuleb arvestada tema kandvamat rolli ja seda, et CC surmani viis just tema vahetu tegevus kuigi Toomas Sults oma olulise teopanusega osales selle täideviimisel. XX tapmiskatsel seevastu oli Jana Oja üksnes kaasaaitaja. Seega on arvestades seda, et realiseeriti kolm ka eraldivõetuna olulist ja rasket kvalifitseerivat tunnust, nende süü oluliselt suurem, kui seda näeb ette sanktsiooni keskmine. Kuigi tapmistegu oli kiire ja ehk ka suhteliselt valutu ja ka teise kannatanu tapmisele suunatud teod ei olnud niivõrd rängad tervisele kuid tuleb arvestada, et mõlemat kannatanut hoiti niivõrd pika aja vältel seisundis, kus pidid tundma oma pääsemisvõimaluse lootusetust olukorra väljapääsmatuse tõttu. Seega eeltoodust nähtuvalt, kuna Harju Maakohtu otsuses on Jana Oja ja Toomas Sults puhul arvesse võetud oluliselt kergema koosseisu (
) karistusraamid, tuleb arvestades süü suurust ja kolme kvalifitseeriva tunnuse esinemise tõttu mõista
Seejuures tuleb arvestada karistuse individualiseerimisel Jana Oja olulisemat teopanust CC lõpuleviidud tapmisel. Liitkaristuse mõistmisel tuleks lähtuda Riigikohtu lahendis nr 31-1-20-16 väljendatud põhimõttest, et karistuste liitmisel tuleks absorptsiooni pigem vältida, et mõne kuriteo ebaõigus ei jääks arvestamata. Toomas Sultsi puhul võib karistused liites hõlmata kuna esemete hõivamine surnult oli tapmisega nii vahetult seotud. Ringkonnakohtu istungil toetas prokurör jätkuvalt seisukohta, et CC mõrvati süüdistatavate poolt julmal viisil kuna tapmise juures viibis tema poeg. Samuti nõustus prokurör maakohtuga selles, et J.Oja puhul esineb karistust raskendav asjaolu e madal motiiv, milleks on armukadeduse motiiv. Karistuste osas toetas prokurör esitatud apellatsiooni. Süüdistatava J.Oja kaitsja T.Alp leidis, et Riigikohtu poolt ringkonnakohtule antud juhised emotsionaalse lähedussuhte tuvastamiseks tapetu ja tema poja vahel ning armukadeduse, kui madala motiivi tuvastamiseks on vajalik küsitleda kannatanu XX ja see tähendab, et kriminaalasi tuleb saata maakohtusse uueks arutamiseks. Süüdistatava T.Sultsi kaitsja leidis, et kindlasti peaks olema T.Sultsi karistus vähemalt 2 aastat lühem, kui J.Oja karistus, arvestades, et J.Oja oli kuriteo initsiaator ja tema tegevus ka intensiivsem. Ringkonnakohtu 29.11.2016 otsusega mõistetud karistused olid selles osas vastuolulised. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud käesolevas kriminaalasjas tehtud Riigikohtu 9.11.2017 otsusega, selles esitatud seisukohtade ja juhistega ning tuvastanud eelneva menetluskäigu alusel käesoleva apellatsioonimenetluse eseme, tutvunud selles osas esitatud apellatsioonide väidetega ja kuulanud ära menetlusosalised ka apellatsioonikohtu istungil, tuli alljärgnevatele järeldustele. Esmalt kordab kohtukolleegium juba eelnevalt esitatud seisukohta selles, et käesoleva apellatsioonimenetluses ei vaielda enam selle üle, et süüdistatavad on süüdi selles, et nad ühiselt ja kooskõlastatult tegutsedes grupis tapsid
15 Kuna CC tapmises ei sedastanud kohtukolleegium käesoleva otsusega mõrvatunnusena julma viisi, on süüdistatavate tegu kõiki Riigikohtu otsuses esitatud seisukohti arvestades kvalifitseeritav
2. Karistus. Esmalt tuleb ringkonnakohtul Riigikohtu otsusest lähtudes vastata küsimusele, kas armukadedus, mis Riigikohtu otsuse kohaselt on vaieldamatult tuvastatud J.Oja poolt toime pandud CC tapmise motiivina, on hinnatav karistust raskendava asjaoluna
prg 58 p 1 mõttes e muu madala motiivina. Riigikohus põhimõtteliselt nõustus sellega, et mitte alati ei ole armukadedus üldinimlikult hukkamõistetav, kuid sellisel juhul tuleb põhjendada, miks ta seda konkreetsel juhul ei ole. Kohtukolleegium nõustub käesoleval juhul maakohtu seisukohaga, et J. Ojale on karistust raskendava asjaoluna etteheidetav tapmise toimepanemine muul madalal e armukadeduse motiivil. Armukadeduse, kui probleemiga tegelevad samuti pigem psühholoogid ja vahel ka psühhiaatrid, sest tegemist on äärmiselt mitmetahulise emotsiooniga, mida mitte alati e peaaegu mitte kunagi, ei klassifitseerita positiivse märgiga emotsioonina nagu seda väidab süüdistatava J.Oja kaitsja adv. S.Sillari oma apellatsioonis. Shakespeare’ilt pärineb armukadeduse nimetamine rohelisesilmseks koletiseks. Tegemist on kompleksse emotsionaalse seisundiga, kus inimene tajub, et tema jaoks väärtuslikku suhet on oht kaotada kas reaalsele või kujuteldavale rivaalile. Seisund hõlmab nii afektiivseid, kognitiivseid kui ka käitumuslikke aspekte. Armukadedus ei ole romantiline ja see pole armastuse märk. Uuringud on seostanud armukadedusega rea tundeid ja iseloomujooni. Kõik need armukadedusega seotud faktorid tulenevad inimese enda ebakindlusest, mitte armastusest. Armukadedus on segu erinevatest emotsioonidest – ärevus, mure, kurbus, viha, sallimatus, kahetsus, süüdistus, kibestumine, kadedus jms., millega tihti kaasneb ka agressiivsus ja vägivald. Kohtukolleegiumi hinnangul näitab süüdistatava J.Oja objektiivne käitumine, et tema armukadedust iseloomustavad eelkõige viha, sallimatus, kadedus e äärmiselt negatiivsed emotsioonid, mis on eelkõige seotud omanditunde ning „peab“mõtlemisega. Ta pidas T.Sultsi enda omandiks ning sellest tulenevalt oli tal kindel nägemus sellest, mida T.Sults peab või ei pea tegema. Fakt, et J.Oja võttis kaasa T.Sultsi oma suhete klaarimisele CC-ga kinnitab, et tema eesmärgiks oli T.Sultsile tõestada, et viimasel puuduvad valikud nii konkreetses suhtekolmnurgas, kui ka tulevikus. Kõik need asjaolud muudavad konkreetsel juhul armukadeduse kui motiivi ka madalaks ning on etteheidetav J.Ojale karistust raskendava asjaoluna. Seega nõustub kohtukolleegium maakohtuga selles, et J. Oja karistust raskendavaks asjaoluks on kuriteo toimepanemine grupis ja muul madalal motiivil, kergendavaks asjaoluks puhtsüdamlik kahetsus. T. Sultsi karistust raskendavaks asjaoluks on kuriteo toimepanemine grupis. Otsustamaks, kas maakohtu poolt süüdistatavatele mõistetud karistus vastab kuriteo raskusele ja süüdimõistetute isikule, peab kohtukolleegium esmalt vajalikuks märkida, et erinevalt maakohtu otsusest ja Tallinna Ringkonnakohtu 29.11.2016 otsusest, ei peegelda käesoleva otsusega kuriteole antud karistusõiguslik hinnang e kvalifikatsioon kuriteo tegelikke tehiolusid ja tagajärgi. Nii ei nähtu kvalifikatsioonist, et tegelikult on üks ohver ka tapetud ega ka see, et teise kannatanu suhtes toimepandud mõrvakatses oli J.Ojal kaasaaitaja roll. Samasugune karistusõiguslik hinnang oleks järgnenud ka 16 siis, kui mõlemad ohvrid oleks jäänud ellu ja ka siis, kui J.Oja oleks tegutsenud ka XX suhtes täideviijana. Need on asjaolud, mida kohus peab arvestama karistuse mõistmisel. Arvestades seda, et mõrva eest on võimalik mõista 8 kuni 20 aastat vangistust aga ka eluaegse vangistuse, omavad konkreetse vangistusmäära mõistmisel erilist rolli mõrva tehiolud, millised määravad ka süü suuruse. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks osutada, et maakohus on karistusmäära üle otsustades ka arvestanud neid asjaolusid, sest tuvastatud kuriteo tehiolude ja tagajärgede poolest ei erine käesoleva otsus maakohtu otsusest. Veel on kohtukolleegiumi hinnangul oluline ka see, et mõistetav karistus ei häbiks oluliselt kohtupraktikast. Tallinna Ringkonnakohtu 29.11.2016 otsusega mõisteti Jana Ojale seoses ühe karistust raskendava asjaolu äralangemisega ka aasta võrra kergem karistus mõrva eest, kuid kuna prokurör kasseeris ringkonnakohtu otsuse ja seda ka karistuse osas, siis tulenevalt KrMS prg 361 lg 2 ei ole käesoleva otsuse tegemisel ringkonnakohus seotud eelmise ringkonnakohtu otsusega mõistetud karistusega. Prokurör asub seisukohale, et J. Ojale tuleb mõista karistuseks 18 aastat vangistust ning liitkaristuseks
T. Sultsile taotleb prokurör mõista karistuseks 16 aastat vangistust ning liitkaristuseks
Esiteks märgib kohtukolleegium, et prokuröri taotlus on esitatud eeldusel, et esineb kolm kvalifitseerivat asjaolu e et mõrvatunnusena esineb ta tapmine julmal viisil. Kohtukolleegium käesoleva otsusega seda tunnust ei tuvastanud. Kohtupraktika pinnalt võib väita, et just vaidlusalune mõrvatunnus e julm viis aga ka piinav viis, on need mõrvatunnused, mis üldjuhul tõstavad mõrvade eest mõistetavad vangistusmäärad sanktsiooni keskmäära ja ülemmäära arvestades just ülemmäärale lähemale e sellise määrani, mida taotleb prokurör. Kohtukolleegium ei nõustu prokuröriga selles, et süüdistatavatele mõistetud karistused peavad olema erineva raskusega/pikkusega ja seda J.Oja kahjuks kuna temal oli kandev roll CC tapmisel ja tal on ka üks karistust raskendav asjaolu rohkem. Eitamata seda, et CC tappis vahetult tõesti Jana Oja ei saa kuidagi alahinnata T.Sultsi määravat rolli ja väga olulist teopanust kuriteo täideviimisel. T.Sults ei püüdnud takistada J.Oja minemast CC juurde, kuigi teadis viimase viha CC vastu. Veel enam, tema võimaldas maja välisuksest sissepääsu, tänu temale avas CC oma korteriukse, teades, et T.Sults on üksi ukse taga. T.Sultsil olid kõik võimalused ära hoida füüsilist konflikti CC korteris, kuid tema andis olulise teopanuse CC tapmisele ja pani koos J.Ojaga toime CC tapmise lahendades selliselt enda poolt tekitatud nö „armukolmnurga“ , et pole inimest, pole ka probleemi. Kohtukolleegiumi hinnangul ei olnud ka T.Sultsi tegutsemismotiivid vähem madalad, kui seda J.Oja armukadedus. Arvestades seda, et T.Sults oli pikemat aega olnud CC-ga lähedastes suhetes, oli CC-l ellujäämise eest võideldes ehk suuremgi lootus T.Sultsi abile kui oma poja abile. Ka kõrvalt vaadates ja teades, et T.Sults oli CC-ga lähedane, tundub T.Sultsi käitumine äärmiselt alatuna. T.Sults tegutses ka XX tapmiskatses täideviijana, kus J.Oja osales kaasaaitajana. Sarnaselt on ka mõlemad süüdistatavad varem ühel korral mõistetud süüdi kehalises väärkohtlemises, kusjuures T.Sults kolmes kuriteoepisoodis, J.Oja aga ühes. J.Ojal esineb ka üks karistust kergendav asjaolu e puhtsüdamlik kahetsus. Kohtukolleegiumi arvates võib isikule, kes ise oma teo hukka mõistab, seda puhtsüdamlikult kahetseb, olla riigipoolne hukkamõist väiksem. 17 On õige, et Riigikohus on oma otsuses nr. 3-1-1-77-11 väljendanud nõustumist kohtupraktikaga, kus karistuse mõistmisel võetakse lähtepunktiks sanktsioonivahemiku keskmine määr. Kohtukolleegium leiab, et see Riigikohtu seisukoht ei ole siiski automaatselt kohaldatav igal konkreetsel juhul karistuse mõistmisel. Riigikohtu seisukoht on välja öeldud lahendis, kus isikut süüdistati
prg. 113 ettenähtud kuriteos e. kuriteos, mis seaduses väljendub ühes süüteokoosseisus, milline ei näe ette ka kvalifitseerivaid asjaolusid. Kui rääkida
prg.-st 114 lg 1, siis selle sanktsioonis ettenähtud karistusraamistik on ettenähtud kaheksa erineva kvalifitseeriva asjaolu esinemisel, alam – ja ülemmäära vahe on suurem ja näeb ette ka erakorralise karistuse. Selleks, et otsustada prokuröri apellatsioonis taotletud vangistusmäära põhjendatuse üle tuleb eelkõige vastata küsimusele, kas maakohtu poolt mõistetud 15 aastane vangistus on adekvaatne süü suurusele. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatavatele mõistetav karistus peab olema üle sanktsiooni keskmäära ja käesoleval juhul just seetõttu, et esineb kaks kvalifitseerivat mõrvatunnust ja eriti grupp on see, mis kohtukolleegiumi hinnangul tõstab oluliselt süü suurust, sest see on faktor, mis üldjuhul muudab kannatanu elujäämisevõimalused minimaalseks ning vastupanu väheefektiivseks. Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud kõikide asjaoludega, mida on käesolevas otsuses rõhutanud apellatsioonikohus ja kohtukolleegiumi hinnangul on 15 aastat vangistust piisavalt pikk vangistusmäär ja vastab ka süü suurusele. Karistuse mõistmisel on arvestatud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, võimalusega mõjutada süüdlasi edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süüdistatavatele tuleb mõista ka liitkaristus
Prokuröri taotluse kohaselt peaks J.Ojale mõistma liitkaristuse üksikkaristuste täieliku liitmise teel, T.Sultsile aga karistuste katmise teel. Prokurör põhjendab T.Sultsile liitkaristuse mõistmisel absorbtsioonipõhimõtte järgi sellega, et kuriteod on omavahel seotud. J. Ojale liitkaristuse mõistmisel tuleb aga arvestada seda, et ei jääks arvestamata tema poolt toimepandud varguse ebaõigus. Seejuures viitab prokurör Riigikohtu otsuses 31-1-20-16 esitatud sellesisulisele seisukohale. Maakohtu otsusega on nimelt mõlemad süüdistatavad mõistetud süüdi ka varguse episoodis, kuid erinevates vargustes. J. Oja võttis teise isiku nimele väljastatud pangakaardiga sularahaautomaadist kahel korral välja raha ja kahel korral kasutas seda maksevahendina. T.Sults aga on mõistetud süüdi selles, et pärast CC tapmist võttis ta surnukehalt ära kuldesemed – sõrmuse, keti, ripatsi, kolm sõrmust. T.Suts pani varguse toime avalikult. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatavatele ühe kohtuotsusega tuvastatud kuritegude kogumi eest liitkaristuste mõistmine sedavõrd erinevate e vastavalt J.Ojale üksikkaristuste täieliku liitmise teel ja T.Sultsile karistuste katmise teel, ei ole põhjendatud. Prokuröri sellekohased argumendid ei ole kohtukolleegiumi hinnangul arvestatavad. Prokuröri hinnangul on J.Oja poolt toimepandud varguse ebaõigus suurem ja seda seetõttu, et see ei ole kuidagi seotud mõrvaga. Kui üldse võrrelda süüdistatavatele etteheidetavaid vargusi, eelkõige nende tehiolusid e olemust, siis ilmselgelt, kui üldse varguse kohta saab kasutada väljendit küüniline, siis T.Sultsi tegu seda on. Esiteks ta tapab oma elukaaslasega oma armukese ja seejärel tapetu pärija (3-1-1-28-09) nähes otsustab omastada ka tapetu ehted. Seejuures, kui sõrmuseid sõrmest ära ei tule, kasutab õli, et neid kätte saada. Ka maakohtu poolt süüdistatavatele varguste eest mõistetud karistusmäärad väljendavad tegelikult nende ebaõiguse erinevat astet ja seda ilmselgelt T.Sultsi kahjuks. T.Sultsile on varguse eest mõistetud pea poole pikem karistusmäär võrreldes J. Ojale mõistetuga. Prokurör on viidanud muuhulgas ka 18 Riigikohtu otsusele 3-1-1-20-16 väljendatud seisukohale, et liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale. Põhimõtteliselt ei saa vastu vaielda sellele seisukohale, kuid esiteks see seisukoht on välja öeldud lahendis, kus üksikkaristused on nö konkureerivad e enam vähem ühepikkused. Käesoleval juhul käib aga jutt J.Ojale 15-aastasele mõrva eest mõistetud karistusele 45 korda lühemast vangistusmäärast. Teiseks, kohtukolleegiumi seisukohast, kui juba J.Ojale tuleb täielikult liita varguse eest mõistetud lühiajaline vangistusmäär, siis T.Sultsile seda enam ja asjaolu, et tema tahtlus tekkis alles pärast tapmist, seda olukorda ei leevenda. Seega peab kohtukolleegium õiglaseks kohaldada mõlema süüdistatava suhtes ühe kohtuotsusega tuvastatud kuritegude eest liitkaristuste mõistmisel kergeimat põhimõtet e absorbtsioonipõhimõtte järgi liitkaristuse mõistmist. Maakohtu otsustus, millega J.Oja suhtes
lg 2, § 73 alusel pöörati täitmisele Harju Maakohtu 16.04.2013.a.otsusega mõistetud rahalise karistuse ärakandmata osa – 34 päevamäära, so 108,80 eurot, mis viiakse täide iseseisvalt, jääb käesoleva otsusega muutmata. Apellatsioonikohtu istungil ei esitanud kaitsjad taotlusi kaitsjatasude hüvitamiseks ja seega apellatsioonimenetluses ei ole menetluskulusid tekkinud. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4; 338 p-st 2 tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu 26.juuli 2016. a otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue kohtuotsuse. /allkirjastatud digitaalselt/ 19
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.