Obsah (7)

§ 121§ 274§ 64§ 65§ 28§ 56§ 73

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. detsember 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-6195 (16922500047) Kohtukoosseis Urmas Reinola, Meelika

§ 121lg 1 ja § 274 lg 2 p 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 16.

oktoobri 2017 otsus üldmenetluses Kriminaalasja lahendamise viis Apellatsiooni esitaja Kirjalik menetlus Süüdistatav Peeter Jeret, isikukood 35912250253, emakeel eesti keel, Eesti Vabariigi kodanik, XXX, elukoht XXX, viibib Viru Vanglas, ei tööta, varem kriminaalkorras karistatud. Teised apellatsioonimenetluse pooled Ringkonnaprokurör Toomas Tomberg, kannatanu XX RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu
2. oktoobri 2017 otsus Peeter Jereti suhtes jätta muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.
3. Määrata Advokaadibüroole Valdma & Partnerid Peeter Jeretile apellatsioonimenetluses vandeadvokaat Indrek Västriku poolt riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 358 (kolmsada viiskümmend kaheksa) eurot ja 80 senti (sh käibemaks 59,80 eurot).
4. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Peeter Jeretilt välja 358,80 eurot Eesti Vabariigi kasuks.
5. Õigusabi tasu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arveldusarvele. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Süüdistatav Peeter Jeret, kaitsja vandeadvokaat Indrek Västrik Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Kannatanul on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Asjaolud ja menetluse käik
6. Harju Maakohus tunnistas
7. oktoobri 2017 otsusega Peeter Jereti süüdi

§ 121

lg 1 järgi ja karistas vangistusega 4 kuud ning

§ 274

lg 2 p 3 järgi ja karistas vangistusega 1 aasta 4 kuud.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel vangistus 1 aasta 8 kuud.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 09.04.2016 otsusega mõistetud karistuse seisuga 16.10.2017 ära kandmata osa, 16 päeva vangistuse võrra ning lõplikuks karistuseks mõisteti 1 aasta 8 kuud 16 päeva vangistust. Karistusaja alguseks loeti 16.10.2017 ja sellest alates kuulub ärakandmisele vangistus 1 aasta 8 kuud 16 päeva. Tõkendiks valiti alates 16.10.2017 vahistamine. Menetluskuludena mõisteti P. Jeretilt välja riigituludesse sundraha 705 eurot, kaitsjatasu osutatud õigusabi eest 1245,60 eurot ja kannatanu sõidukulude ja saamata jäänud töötasu eest 137 eurot, mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele igakuiselt vähemalt 173,97 eurot. Kannatanu XX kasuks mõisteti P. Jeretilt välja 110 eurot. 2. P. Jeretile oli esitatud süüdistus

§ 121

lg 1 järgi selles, et tema 11.02.2016 kella 06:47 paiku Tallinnas, Magasini 35 asuvas Tallinna Vanglas lõi esimese üksuse ja kartserihoone vahelisel alal ühe korra parema jalaga vastu kinnipeetav PP vasaku käe randme sisemist külge, põhjustades oma teoga kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse - vasaku käe randme sisemisel küljel verevalumi.

§ 274lg 2 p 3 järgi süüdistati P.

Jeretit selles, et tema, olles kinnipeetav Tallinnas, Magasini 35 asuvas Tallinna Vanglas, 21.03.2016 kella 06:50 paiku kartserihoone teise korruse kambris nr 84 viskas läbi avatud toiduluugi tööülesandeid täitnud vanemvalvur XX tualeti puhastusvedelikuga „Clean and Clever“ näkku ja ülakeha piirkonda, põhjustades oma teoga XX-le füüsilist valu ja tervisekahjustuse - silma ning silmamanustega piirdunud põletuse ja söövituse, sarvkesta ja sidekestakoti söövituse; samuti selles, et tema, olles kinnipeetav Tallinnas, Magasini 35 asuvas Tallinna Vanglas, 14.05.2016 kella 06:30 paiku kartserihoone teisel korrusel kambris nr 84 viskas läbi avatud toiduluugi teenistusülesandeid täitnud valvur IM kuuma teega ülakeha piirkonda, põhjustades oma teoga IM-le füüsilist valu ja tervisekahjustuse - ulatusliku punetava ala keha esiküljel, paremal õlal ja rindkerel ning selles, et tema, olles kinnipeetav Tallinnas, Magasini 35 asuvas Tallinna Vanglas, 22.09.2016 kella 07:10 paiku, viibides väljaviimisel Tallinnas Ravi 18 asuvas Ida-Tallinna Keskhaigla radioloogiaosakonna palatis nr 5 lõi vähemalt 5 korda rusikatega ametiülesandeid täitnud Tallinna Vangla järelevalveosakonna inspektor-korrapidaja AT näo ja rinna piirkonda ja ühe korra põlvega vastu otsaesist, põhjustades oma teoga AT-le füüsilist valu ja tervisekahjustused - otsmikul paremal pool, paremal põsesarnal ja ninal turse ja punetuse ning vasaku kulmu kohal kriimustuse. 3. Kohtuistungil maakohtus P. Jeret ennast talle esitatud süüdistustes süüdi ei tunnistanud. Maakohus leidis, et PP episoodis on P. Jereti süü kohtuistungil hinnatud tõenditega tõendamist leidnud. Süüdistatava enda ütluste kohaselt tegi ta kannatanu suunas ühe jalalöögi. Kohtu hinnangul ei esinenud süüdistatava käitumises õigusvastasust välistava asjaoluna hädakaitseseisundit

§ 28

mõistes, sest süüdistatava enda ütlused kinnitavad, et PP ei teinud tema suhtes ühtegi ähvardavat liigutust, mistõttu puuduvad igasugused tõendid, et kannatanu oleks ise P. Jeretit rünnanud. Kannatanute XX ja IM episoodides on P. Jereti süü leidnud tõendamist kannatanute ja tunnistajate ütlustega ja kirjalike tõenditega. Puuduvad tõendid, et kannatanud oleksid teenistusülesannete täitmise käigus rikkunud õigusaktides ettenähtud korda või ületanud oma pädevuse piire. Kannatanu AT episoodis puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et käeraudade pealepanek P. Jeretile olnuks meditsiiniliselt vastunäidustatud või ebasoovitav. Arvestades süüdistatava varasemat ja tema käitumist haiglas, oli tema käitumine ettearvamatu, mistõttu saateplaanis ettenähtud korra kohaselt käeraudade pealepanek oli vanglaametnike poolt igati põhjendatud. Puuduvad tõendid, et kannatanu oleks ise P. Jeretit rünnanud või et kannatanu poolt süüdistatava suhtes käeraudade peale panemisel kasutatud jõud oleks olnud liigne olukorras, kus P. Jeret hakkas kätega lööma ja vehkis ka jalaga. Asjaolu, et P. Jeret ei olnud nõus käeraudadega ja võitles sellele vastu, ei ole käsitletav hädakaitse või hädaseisundina, sest kinnipeetav on kohustatud alluma vangla julgeolekuabinõudele ka väljaspool vanglat. Arvestades süüdistatava vanust ja varasemat elukogemust, sai P. Jeret aru, et põhjustab oma tegevusega kannatanule valu ja tervisekahjustusi ning arvestades vigastuste iseloomu ja vähemalt 4 lööki rusikaga, ei saanud olla tegemist mittetahtliku ründega, nö kogemata. Karistuse mõistmisel leidis kohus, et varasem pikaajaline vangistuses viibimine ei ole avaldanud P. Jeretile piisavat mõju ega mõjutanud teda õiguskuulekalt käituma. Süüdistatav on 7 kuu jooksul pannud toime 4 tervisekahjustuste tekitamisega seotud episoodi, väljendades sellega oma negatiivset suhtumist kehtivate õigusnormide täitmisse ja teda ümbritsevatesse inimestesse. Arvestades karistuse eripreventiivseid eesmärke, P. Jereti süü (episoodide arvu ja tekitatud kahju) suurust, pidas kohus võimalikuks karistada P. Jeretit reaalse vangistusega alla sanktsiooni kesksmist määra. Et menetluse esemeks olevad teod on toime pandud peale Harju Maakohtu 09.04.2014 otsust, kuid enne nimetatud otsusega mõistetud karistuse ära kandmist, tuleb mõista liitkaristus

§ 65lg 2 alusel.

1. Maakohtu otsuse vaidlustasid ringkonnakohtus süüdistatav ja tema kaitsja I. Västrik. Apelatsioonkaebused on identsed ja nendes taotletakse vaidlustatud otsuse tühistamist ja P. Jereti õigeksmõistmist kõigis episoodides. Apellandid leiavad, et kui P. Jereti õigeksmõistmine apellatsioonimenetluses ei ole osaliselt või täielikult põhjendatud, tuleks mõistetud karistust kergendada ning kaaluda võimalust karistuse tingimisi kohaldamata jätmiseks. Kannatanu XX kasuks väljamõistetud summat tuleks vähendada suuruseni kohtu äranägemisel. Apellandid jäävad suures osas maakohtu istungil esitatud põhjenduste juurde ja märgivad täiendavalt järgnevat. 4.
2. Kohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks tuleb lugeda kõrvaldatuks kahtlus selles, et P. Jeretil esines otsene või kaudne tahtlus kannatanu löömiseks ning et PP sai jalalöögiga pihta. Videosalvestis PP löömist ei tõenda. Tunnistajate DP, AP ja AK ütlused ei tõenda P. Jereti lööki kannatanu vasaku käe pihta. Tunnistaja AT ütlused ei kinnita tõsikindlalt, et PP-l oli sündmusest šokk, mistõttu ta võis valu mitte tunda. PP läbivaatuse protokoll näitab punetust, mistõttu ei saa tõsikindlalt väita, et fikseeritu tekkis just süüdistuses toodud tegevuse tõttu. 4.
3. Kõrvaldamata on kahtlused selles, et P. Jeretil esines tahtlus, sh kaudne tahtlus XX-le tervisekahjustuse tekitamisest (või et ta möönis selle võimalikust). P. Jereti kinnitusel oli vedelik väga lahja segu puhastusvahendist (peaaegu olematu kontsentratsioon) ning kui ta oleks teadnud, et viskamine võib põhjustada valu või tervisekahjustust, ei oleks ta seda teinud. P. Jeretil oli sisuline põhjus taotleda padja endalejätmist seoses tema tervisliku seisundiga. XX naases sama päeva õhtul tööle, seega ei saanud tervisekahjustus olla väga tõsine. Moraalse kahju väljamõistmine ei ole põhjendatud. 4.
4. Kohus jättis põhjendamatult tuvastamata, et P. Jeretil ei esinenud kannatanu IM suhtes tahtlust (otsene või kaudne) ametiülesannete teostamise takistamisega seoses kehavigastuse tekitamiseks või valu põhjustamiseks. Süüdistatava arusaama kohaselt oli tee viskamise ajaks jahtunud. Tunnistaja PK ütlustest nähtub, et tee valmis umbes kell 4 hommikul ja ta ei mäleta, kuidas toimus tee temperatuuri mõõtmine. Kannatanu hinnangul võis tee temperatuur olla 70 kraadi. Süüdistatava ütluste kohaselt põhjustas tee viskamine kannatanu provotseeriv käitumine, mis teda solvas. Süüdistatav mõistab enda tegevuse ebakohasust ja kahetseb vedeliku viskamist, samas leiab, et viskas jahtunud teed, mis ei põhjusta isikule tervisekahjustusi. Kui P. Jeret oleks teadnud, et viskamine võib põhjustada valu või tervisekahjustust, ei oleks ta seda teinud. 4.
5. Vastuhaku AT-le ja rüseluse põhjustas süüdistatava keeldumine käeraudade peale panemisest. AT ja KM endast eemale saamiseks lõi voodis selili olev süüdistatav neid rusikaga, mitte jalaga ega põlvega. Vastuhakk oli alalhoiuinstinkt, kui tahetakse haiget teha. Kohus jättis põhjendamatult tuvastamata, et P. Jeret tegutses hädaseisundis. Kuivõrd P. Jeret tõrjus õigusvastast rünnet enda õigushüvedele ületamata seejuures hädakaitse piire, P. Jereti poolt kasutatud vahendid vastasid ründe ohtlikkusele ja kannatanule ei tekitatud liigset kahju, ei olnud P. Jereti tegevus õigusvastane. Õigusvastane oli käeraudade kasutamine, sest puudus tõsiseltvõetav oht süüdistatava põgenemiseks. Käeraudade kasutamist ilma vajaduseta võib käsitleda õigusvastase ründena süüdistatava õigustele, mida P. Jeret asus tõrjuma. 4.
6. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad, kergendavaks asjaoluks võib lugeda osalist tegude tunnistamist ja kahetsust. Kui tinglikult möönda, et süüdistatav pani toime talle süüksarvatud teod, siis on mõistetud karistus, arvestades isiku süü suurust liiga karm. Arvestades kannatanutele tekitatud minimaalseid tervisekahjustusi, tuleb mõistetud karistust vähendada ja võimalusel kaaluda selle täielikult või osaliselt tingimisi kohaldamata jätmist.
7. Tallinna Ringkonnakohus määras
8. novembri 2017 määrusega kriminaalasja apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti kirjalike seisukohtade ja taotluste esitamiseks aega
9. novembrini
10. Määratud tähtajaks esitasid ringkonnakohtule enda seisukohad prokuratuur ja kaitsja. Prokurör leiab, et kohus on selgitanud välja kõik asja õigeks lahendamiseks olulised asjaolud ning tõenditele tuginedes veenvalt tõstatatud kaitseversioonid kummutanud. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Palub jätta apellatsioonid rahuldamata. P. Jereti kaitsja palub apellatsioonid rahuldada ja hüvitada kaitsjatasu. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
11. Kohtukolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses kriminaaltoimiku materjalidega, apellatsioonide väidetega ja neile vastuseks esitatud kirjalike seisukohtadega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonides esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse muutmise ega tühistamise aluseks.
12. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust P. Jereti õigeksmõistmiseks temale esitatud süüdistuses ega kannatanu XX tsiviilhagi rahuldamata jätmiseks. Asjaolu, et maakohus jõudis tõendeid kogumis hinnates P. Jereti süüküsimuses erinevalt apellantidest teistsugusele järeldusele, ei anna alust väita, et käesolevas asjas esinevad KrMS §-s 338 nimetatud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alused. Maakohus on kooskõlas Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-94-04 väljendatud seisukohaga, kohtukolleegiumi hinnangul kõiki kaitseargumentidest tulenevaid järeldusi otsuses analüüsinud ning need kohtuistungil uuritud tõenditega veenvalt kummutanud. Vaidlustatud otsuses sisalduva tõendite analüüsi ega apellatsioonides korratud väidete pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Maakohus on hinnanud tõendeid kooskõlas KrMS § 61 lg-s 2 sätestatuga nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Otsuses nr 3-1-1-85-00 on Riigikohus selgitanud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et kohus on otsuses põhjendanud, miks ta P. Jereti temale esitatud süüdistuse järgi süüdi tunnistab ja selliselt karistab. Kohtul lasuv põhjendamiskohustus ei nõua kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-92-11, p 15.1). Nõustudes täielikult maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ja tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigusest, ei pea ringkonnakohus nende asjaolude kordamist vajalikuks. Apellatsioonidega seonduvalt märgib ringkonnakohus järgmist.
13. Kohtukolleegium ei nõustu apellantide seisukohaga selles, et vaidlustatud kohtuotsus on kõigi P. Jeretile etteheidetavate kuriteoepisoodide osas piisavalt põhjendamata ning kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus ei ole tõlgendatud süüdistatava kasuks. Erinevalt apellantidest on maakohus kohtukolleegiumi hinnangul kõiki P. Jeretile süüks arvatud kuriteoepisoode süüdimõistvas otsuses põhjalikult kirjeldanud, selgitanud välja kõik asja õigeks lahendamiseks olulised asjaolud ning hinnatud tõenditele tuginedes veenvalt ka kõik apellantide poolt tõstatatud kaitseversioonid kummutanud. Asjaolu, et apellandid ei nõustu maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ja tõendite analüüsist tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks hinnanud tõendeid ebapiisavalt ja ühekülgselt. Maakohtu otsuses toodud põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav otsuses põhistuste puudumisega. Maakohus on enda seisukohti süüdistatava süü osas põhjendanud ning süüküsimus ei ole otsustatud mitte ainult kannatanute ütluste põhjal, vaid hinnatud kogumis kõigi teiste kriminaalasjas kogutud ja kohtulikul uurimisel vahetult uuritud tõenditega. Apellantide poolt apellatsioonides esitatud versioonid toimunust ei lükka ümber maakohtu otsuses toodud veenvaid põhjendusi.
14. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus uuritud tõenditest tulenevalt otsuse lugejale arusaadavalt selgitanud, miks on tõendamist leidnud, et P. Jeret lõi kinnipeetavat PP ühe korra jalaga vastu vasaku käe randme sisekülge, mille tagajärjel tekkis kannatanu randme siseküljele verevalum, tekitades sellega kannatanule valu ja tervisekahjustused (verevalum käe siseküljel). Maakohus on hinnanud tunnistajate AK, DP, AP ja AT ütlusi P. Jereti löögi piirkonna kohta, mis ei välista, et kannatanu sai P. Jereti jalalöögiga pihta vastu kätt, kuivõrd inimese käed ulatuvadki puusadest allapoole. Kannatanule löögi tagajärjel tekkinud vasaku käe randme sisekülge verevalum on tõendatud isiku läbivaatuse protokolliga (kd I, lk 81-83). Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-50-13 märkinud, et kuigi

§ 121

teksti ülesehitus ei nõua seda otsesõnu, on koosseisu täitmiseks vajalik löögi teatud intensiivsus. Valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Valulävi e vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev (vt RKKKo 3-1-1-60-10, p 16). Siiski ei või

§ 121

koosseisu kontekstis piirsituatsioonides eelviidatud tõdemusega piirduda, vaid tuleb täiendavalt küsida ka selle järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Rääkides konkreetselt

§-s 121 sätestatud löömise koosseisualternatiivist, on süüdlase karistamine löömise eest võimalik vaid olukorras, kus kannatanu löögi tõttu valu tunneb. Samas tuleb see, et kannatanu löögi tõttu tõepoolest valu tundis, eraldi tuvastada. Valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral ja löök ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. (Vt ka RKKKo 3-1-1-59-11, p-d 9.1-9.2). Kohtukolleegium leiab, et lisaks kannatanu ütlustele on kohtuistungil uuritud tõenditega leidnud tõendamist, et süüdistatava jalalöögi tagajärjel tundis PP füüsilist valu, mistõttu on P. Jeret täitnud

§ 121objektiivse teokoosseisu.

Süüdlane täidab

§ 121

objektiivse koosseisu teisele isikule valu tekitamisega ka juhul, kui sellega ei kaasne tervisekahjustust - piisab vaid tõendamisest, et isik kehalise väärkohtlemise tulemusena tundis valu. Käesolevas asjas on leidnud seega tuvastamist, et keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale oli äratuntav, et kannatanu tundis P. Jereti jalalöögi tagajärjel valu. Siinkohal peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et apellandid, viidates asjas kogutud tõenditele, ei ole esitatud kaitseversioonile tuginevalt selgitanud kannatanul valu ja tervisekahjustuse tekkimist väidetavalt olukorras, kus kannatanu ei saanud P. Jereti jalalöögist pihta. Kohus on põhjendanud ka hädakaitseseisundi puudumist antud kuriteoepisoodis, millega kohtukolleegium nõustub. 10. Samuti on maakohus kannatanu XX-ga seotud episoodis selgitanud, et süüdistatav viskas läbi toiduluugi kannatanule näkku tualeti puhastamise harja topsis olnud vedeliku, milles tema enda ütlustest nähtuvalt võisid olla ka aroomid ning millest on võimalik järeldada, et P. Jeret väljendas oma teoga negatiivset suhtumist vanglaametniku suhtes ja soovis sellega tekitada ametnikule ebameeldivusi või kahjulikke tagajärgi. Kohtukolleegium nõustub siinjuures maakohtu põhjendusega, et tegu on toime pandud kaudse tahtlusega ja seega pidas P. Jeret võimalikuks, et puhastusainet sisaldava vedelikuga viskamisega vanglaametniku suunas, tekitab ta viimasele tervisekahjustusi ja möönis, et tema tegu võib kaasa tuua võimuesindaja suhtes vägivalla kasutamise seoses tema ametikohustuse täitmisega. Kõrvaldamata kahtluseks, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks, ei saa lugeda apellantide seisukohta, mille kohaselt kui P. Jeret oleks teadnud, et lahja puhastusvahendi segu kannatanule näkku viskamine võib põhjustada valu või tervisekahjustuse, ei oleks ta seda teinud. XX tsiviilhagi osalise rahuldamise osas on kohus selgitanud, et kannatanule tekitatud tervisekahjustused olid nii tõsised, et kannatanu normaalne elukorraldus oli silmade kipituse tõttu mõnevõrra häiritud nädala. Kannatanu ütlustega on tõendatud nii puhastusvahendit sisaldava vedelikuga viskamise tagajärjel tervisekahjustuse tekkimine (kd I, lk 84-88, lk 89-93) kui ka tervisekahjustuste negatiivne mõju senisele elukorraldusele ja tervisekahjust tulenevalt vähesel määral mõningane ajutine elukvaliteedi langus. Kannatanu kasuks mittevaralise kahju hüvitisena 100 euro väljamõistmisel on maakohus põhjendatult arvestanud tekitatud tervisekahjustuse iseloomu ja kestust, tekitatud eeldatavat valu suurust, süüteo toimepanemise asjaolusid, süüdistatava poolt teadlikku puhastusainet sisaldava vedelikuga viskamist, süüteo raskust, samuti süüdistatava majanduslikku seisundit, sh vanglas viibimist. Et P. Jereti käitumises on tõendamist leidnud

§ 274

lg 1 objektiivsed tunnused, on süüdistatav XX-le tervisekahjustuse tekitamises süüdistuses märgitud asjaoludel süüdi ja seega puudub seadusest tulenev alus jätta kannatanu tsiviilhagi rahuldamata.

1. Apellandid ei ole viidanud ühelegi tõendile, mis selgitaks kaitseversiooni kohaselt kannatanu IM-le teega viskamise tagajärjel tekkinud valu ja tervisekahjustuse tekkimist olukorras, kus tee oli P. Jereti ütluste kohaselt sedavõrd jahtunud, et ei oleks saanud põhjustada kannatanule valu või tervisekahjustust. Maakohus on antud episoodis selgitanud, et kuigi vihiku kannete kohaselt (kd I, lk 22) oli 14.05.2016 hommikul mõõdetud tee temperatuuriks 94 kraadi, ei ole tee temperatuuri selle viskamise hetkel võimalik täpselt tuvastada. Samas nähtub videoasalvestusest, et tee ei olnud eelnevalt tassidesse valatud vaid oli suures pealt lahtises termoses kandiku peal. Maakohus, tuginedes eelkõige kannatanu IM ütlustele (tee temperatuur oli umbes 70 kraadi) ja tunnistajate AL ja KD ütlustele, tuvastas kohtukolleegiumi hinnangul seega õigesti, et tee temperatuur oli nii kõrge, et see tekitas kannatanu nahale põletikust tingitud punetuse (kd I, lk 106). Nahale põletikust tingitud punetuse tekkimise mehhanismi on maakohus selgitanud viidetega erialakirjandusele, millest nähtuvalt tekib põletus, kui kudede temperatuur tõuseb üle 45°C ja kahjustuse raskus oleneb põletuse sügavusest ja põletatud kehapinna suurusest. Seega piisab põletuse tekkimiseks ka kuuma vedelikuga kokkupuutest, mille temperatuur ületab 45°C. Ka antud episoodis ei tulene hinnatud tõenditest ühtegi kõrvaldamata kahtlust, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Apellantide seisukoht, mille kohaselt kui P. Jeret oleks teadnud, et teega viskamine võib põhjustada valu või tervisekahjustuse, siis ei oleks ta seda teinud, seda kahtlemata ei ole.
2. Kannatanu AT ütlusi ei ole kohtuistungil ega apellatsioonidest tulenevalt kahtluse alla seatud. Kannatanu ja tunnistaja KM kokkulangevatest ütlustest kohtuistungil nähtub, et kui vanglaametnikud soovisid peale WC-s käimist P. Jeretile uuesti käeraudu peale panna, ei lasknud viimane seda teha. Vaatamata hoiatusele, et tema suhtes võidakse jõudu kasutada, ei allunud P. Jeret korraldusele ja hakkas vastu, lüües AT vähemalt 4 korda rusikaga näo ja rinna piirkonda ja vehkis põlvega. Kuigi süüdistatav ise kannatanu löömist ei eita, asus maakohus tõendite hindamise järel õigele seisukohale, et süüdistatava käitumises ei esinenud õigusvastasust välistava asjaoluna hädakaitseseisundit

§ 28

mõistes, sest tuvastatud ei ole hädakaitseseisund, s.o vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu. Kohtukolleegiumi hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et käesolevas kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et süüdistatava ja kannatanu vahel oleks olnud konflikti, mida pidanuks lahendama löömisega. Asjaolu, et süüdistatav ei olnud nõus käeraudadega ja võitles sellele vastu, ei ole hädakaitse või hädaseisundina käsitletav. Tunnistajate AK ja MM ütlused koos saateplaaniga kinnitavad üheselt, et haiglas viibides pididki P. Jeretil käerauad peal olema. Süüdistatav on ka ise kinnitanud, et tema vanglast välja viimise üheks tingimuseks on see, et tal on pidevalt käerauad peal ja seega pidi ta ka isegi haiglas viibides alluma vanglas kehtestatud reeglitele ja korrale. Samas puuduvad tõendid et kannatanu poolt P. Jereti suhtes käeraudade peale panemisel kasutatud jõud oleks olnud liigne olukorras, kus süüdistatav hakkas kätega lööma ja vehkis ka jalaga, sest kinnipeetav on kohustatud alluma vangla julgeolekuabinõudele ka väljaspool vanglat. Arvestades P. Jereti vanust ja varasemat elukogemust, ei saa tekkida kahtlust, et süüdistatav ei saanud aru, et rusikaga ja põlvega näo-ja rinna piirkonda löömisega põhjustab ta AT-le valu ja tervisekahjustusi ning arvestades vigastuste iseloomu ja et lööke oli rusikaga vähemalt 4, ei saanud olla tegemist mittetahtliku ründega, nö kogemata. Kohtukolleegium ei nõustu apellantide seisukohaga, et antud juhul puudus vajadus P. Jereti suhtes käeraudade kasutamiseks. P. Jeretile oli tutvustatud allkirja vastu lühiajalise väljaviimise tingimusi, sh ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist (kd I, lk 135). Seega käeraudade kasutamine P. Jereti suhtes ei olnud õigusvastane ja puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et käeraudade pealepanek P. Jeretile oleks olnud meditsiiniliselt vastunäidustatud või ebasoovitav. Kannatanu AT täitis IdaTallinna haiglas 22.09.2016 oma teenistusülesandeid ning ei ole tuvastatud, et ta oleks rikkunud õigusaktides ettenähtud korda või ületanud oma pädevuse piire. P. Jereti tegevus kolmes vanglaametniku vastu suunatud kuriteos on kvalifitseeritud õigesti

§ 274

lg 2 p 3 järgi kui korduva vägivalla kasutamine võimuesindaja vastu seoses tema ametikohustuste täitmisega. 13. Puutuvalt P. Jeretile karistuse mõistmist märgib kohtukolleegium järgmist. Riigikohtu seisukohtade kohaselt saab kellegi tegelik karistuslik mõjutamine toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (Riigikohtu otsused nr 31-1-99-06 p 15.1 ja nr 3-1-1-113-12 p 9.1). Kohtukolleegiumi hinnangul vastab maakohtu põhistus karistuse mõistmise osas

§ 56

sätetele ega hälbi Riigikohtu otsuste nr 3-1-1-77-11 p-s 11 ja nr 3-1-1-52-13 p-s 19 märgitud põhimõtetest süüdlase süü suurusele vastava karistusmäära arvestamisel. Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr.

§ 121

lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse (sanktsiooni keskmine määr 6 kuud vangistust),

§ 274

lg 2 ühe- kuni viieaastase vangistuse (sanktsiooni keskmine määr 3 aastat vangistust). Maakohus mõistis P. Jeretile karistuseks

§ 121

lg 1 järgi vangistuse 4 kuud ja

§ 274lg 2 p 3 järgi vangistuse 1 aasta 4 kuud.

Liitkaristuseks mõisteti

§ 64

lg 1 alusel vangistus 1 aasta 8 kuud, mida

§ 65lg 2 alusel suurendati Harju Maakohtu 09.

aprilli 2016 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, 16 päeva vangistuse võrra ning mõisteti lõplikuks karistuseks 1 aasta 8 kuud 16 päeva vangistust. Maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest nähtub, et süüdistatav on kinnipidamisasutuses korduvalt käitunud viisil, mis on toonud talle kaasa nii kriminaalsüüdistuse kui kartserisse paigutamise ning P. Jereti selline käitumine iseloomustab ilmekalt tema negatiivset suhtumist ühiskonnas kehtivatesse käitumisnormidesse ning isegi ühiskonnast isoleerimine ei ole toonud P.Jereti käitumisse selliseid muutusi, mis ei tooks endaga kaasa uute süüdistuste esitamist juba teist korda vanglas karistuse kandmise ajal. Varasem pikaajaline vangistuses viibimine ei ole avaldanud süüdistatavale piisavat mõju ega mõjutanud teda õiguskuulekalt käituma. P. Jeretile esitatud süüdistuse kohaselt on ta jätkanud kuritegude (eelkõige tervisekahjustuste tekitamist) toimepanemist ning pannud 7 kuu jooksul toime 4 tervisekahjustuste tekitamisega seotud episoodi. Kohtukolleegiumi hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et selline käitumine väljendab P. Jereti negatiivset suhtumist kehtivate õigusnormide täitmisse ja teda ümbritsevatesse inimestesse. Arvestades P. Jereti poolt toimepandud süütegude asjaolusid, tema teopanust (episoodide arvu ja tekitatud kahju) suurust ja karistuse eripreventiivseid eesmärke, vastab süüdistatavale mõistetud karistus tema süü suurusele ja on kooskõlas ka õiguskorra kaitsmise huvidega. Arvestades karistust raskendavate asjaolude puudumist ja kergendava asjaoluna osalist tegude tunnistamist ja kahetsust, saab järeldada, et P. Jereti süü on küll oluline, kuid tema karistamine maakohtu poolt sanktsiooni keskmisest määrast allapoole jääva karistusega põhjendatud. Mõistetud karistusmäär aitab ühtlasi ohjeldada süüdistatava agressiivsust teiste kinnipeetavate ja vanglaametnike suhtes. Kohtukolleegium ei saa nõustuda apellantidega P. Jeretile mõistetud vangistuse

§ 73alusel tingimisi kohaldamata jätmise küsimuses.

Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-116-12 leidnud, et kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis

§-de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. (Vt RKKKo 3-1-1-99-06, p 16 jj, samuti 3-1-1-40-04, p 8 ja 3-1-1-1110, p 6.1 ning 3-1-1-18-11, p-d 8.1-8.2). Maakohus on otsuses P. Jeretile mõistetud karistusliigi ja määra valiku aluseks olevaid asjaolusid jälgitavalt põhjendanud ja kohtukolleegium sellega nõustub. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole P. Jeretile mõistetud karistuse kergendamine apellatsioonides esitatud viisil kohaldatav, kuivõrd ka varasem pikaajaline vangistuses viibimine ei ole avaldanud süüdistatavale piisavat mõju ega ole mõjutanud teda õiguskuulekalt käituma, so arvestades süüdlase isikut, puuduvad käesolevas kriminaalasjas

§ 73lg 1 toodud karistusest tingimisi vabastamise eeldused.

Seetõttu tuleb P. Jeretile mõistetud liitkaristus jätta muutmata.

1. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. Süüdistatava kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstava tasu kindlaksmääramiseks apellatsioonimenetluses koos käibemaksuga, summas 358,80 eurot. Taotluse kohaselt moodustub kaitsja tasu kohtuotsusega tutvumisele ja apellatsioonkaebuse koostamisele kulunud aja eest, kokku 4,5 tunni ja P. Jeretiga kokkusaamisele kulunud aja, so 0,5 tunni ulatuses ning sõidukuludest suunal Tallinn-Jõhvi-Tallinn (330 km). KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. KrMS § 180 lg 11 sätestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsja taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 vastu võetud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra, tasumäärade, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra ning taotluse esitamise tingimuste“ § 6 lg-st 3, määrab kohtukolleegium P. Jereti määratud kaitsjale makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 358,80 eurot, s.h käibemaks 59,80 eurot. Et kohtukolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 185 lg 2 kohaselt välja mõista P. Jeretilt riigi kasuks.
2. Ülaltoodust tulenevalt ei tuvastanud ringkonnakohus ühtegi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
3. oktoobri 2017 otsuse Peeter Jereti suhtes muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 9