RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Asja läbivaatamise viis 5181 12. aprill 2018

) § 182 lg 2 p 1 osas, milles see ei võimalda kohtul isiku sissetulekust maha arvata sättes nimetamata vältimatuid kulutusi.

1. Menetluste aluseks olid tsiviilasja kahe kostja menetlusabi taotlused, milles nad palusid end vabastada riigilõivu tasumisest vastuhagi esitamisel. Taotlustes olid kostjad märkinud sisuliselt seda, et lisaks seaduses nimetatud eluaseme- ja transpordikuludele tuleb nende riigilõivu tasumise võime hindamisel arvestada ka vältimatuid kulutusi toidule ja ravimitele.
2. Harju Maakohus jättis kostjad riigilõivu tasumisest vabastamata, kuna esines

§ 182

lg 2 ps 1 kehtestatud piirang ehk kostjate sissetulek pärast mahaarvamiste tegemist oli suurem kui tasuda tulnud riigilõiv. Seejuures ei arvanud kohus osutatud sättele tuginedes sissetulekust maha kostjate kulutusi toidule ja ravimitele. Samas andis kohus

§ 181

lg 31 alusel kostjatele võimaluse tasuda riigilõiv osamaksetena kohtu määratud tähtaegadeks. 4. Tallinna Ringkonnakohus leidis kostjate määruskaebusi lahendades, et mahaarvamisi piirav

§ 182lg 2 p 1 rikub põhiseaduse (PS) § 15 lgs 1 tagatud õigust pöörduda kohtusse.

Kohus tugines seejuures oma argumentides Riigikohtu üldkogu

1. aprilli
2. a otsusele asjas nr
3. Selle otsusega tunnistas Riigikohus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 112 lg 1 p 1, mis sõnastuselt oli samane

§ 182

lg 2 pga 1, kohtusse pöördumise õiguse (PS § 15 lg 1) ja edasikaebeõiguse (PS § 24 lg 5) rikkumise tõttu kehtetuks osas, milles see ei võimaldanud kohtul isiku sissetulekust maha arvata sättes nimetamata vältimatuid kulutusi. Ringkonnakohus märkis, et ei ole põhjust hinnata ühesugust menetlusabi andmise piirangut eri kohtumenetluse liikides erinevalt ja kohelda kohtusse pöördujaid tsiviilkohtumenetluses erinevalt halduskohtumenetlusest. 5-18-1 5.

§ 182

lg 2 p 1 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamine võimaldas kohtul jätta sätte osaliselt kohaldamata ja selle tulemusena arvata kostjate sissetulekutest maha ka muud vältimatud kulutused lisaks seaduses nimetatutele ning kokkuvõttes kostjate menetlusabi taotlused rahuldada ja vabastada nad riigilõivu tasumisest. Tallinna Ringkonnakohtu määrused saabusid Riigikohtusse 5. veebruaril 2018. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED 6. Riigikogu põhiseaduskomisjon leidis, et arvestades kõnealuse kohtuasja menetluskulude suurust kaebaja jaoks ja menetlusabi saamise võimatust, ei ole

§ 182

lg 1 p 2 kooskõlas PS § 15 lgga 1, sest takistab ebaproportsionaalselt kaebaja õigust pöörduda kohtusse. Põhiseaduskomisjonile esitas oma arvamuse Riigikogu õiguskomisjon, kelle arvates saab vaidlusalust normi kohaldada põhiseaduspäraselt. Menetlusabi andmisel tuleb hinnata kõiki menetluskulusid kogumis, mitte piirduda kitsalt riigilõivuga, mis on vaid üks paljudest menetluskuludest. Selle tulemusena muutuks ka proportsioon eeldatavate menetluskulude ja menetlusosalise sissetuleku seaduses määratletud osa vahel, mis omakorda avardaks menetlusabi andmise võimalusi. 7. Tsiviilasja kostjad oma arvamust ei esitanud. 8. Tsiviilasja hageja ehk Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu leidis, et võttes arvesse Riigikohtu argumentatsiooni eespool viidatud otsuses asjas nr 3313515, võib vaidlusalune säte olla põhiseadusega vastuolus. 9. Õiguskantsler arvas esiteks, et kui

§ 182

lg 2 p 1 kohaldada koos

§ga 186 nii, et menetlusabi andmise otsustamisel on kohe võimalik arvesse võtta kõiki menetlusabi taotleja majandusliku seisundi hindamiseks vajalikke asjaolusid, siis on see norm põhiseadusega kooskõlas. Samas ei vasta selline tõlgendus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi varasemale praktikale, mille kohaselt tuleb menetlusabi andmist hinnata kahes etapis: esmalt

§ 182

alusel otsustades, kas menetlusabi andmine pole välistatud, ja seejärel

§ 186alusel menetlusabi suurust otsustades (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29.

märtsi

1. a määrus asjas nr 321517, p 8). Teiseks leidis õiguskantsler, et kui varasemat tõlgendust pole võimalik muuta, siis on vaidlusaluses sättes sisalduv piirang vastuolus PS §dega 11, 14 ja 15 nende koostoimes. Põhjendus on üldjoontes sama, mis eespool viidatud Riigikohtu üldkogu otsuses asjas nr
3. Justiitsminister leidis, et vaidlusalune piirang ei riku PS § 15 lgs 1 sätestatud õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Kohtu lai diskretsioon

§ 181

lg 31 kohaldamisel ehk menetluskulu osamaksetena tasumise võimaldamisel vähendab

§ 182lg 2 pst 1 tulenevat riivet ja muudab selle proportsionaalseks.

PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTE 11. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 182 „Füüsilisele isikule menetlusabi andmise piirangud“ lõike 2 punkt 1 sätestab: „

§ 182

lg 2 pst 1 tuleneb piirang, mis välistab sättes nimetamata vältimatute kulutuste arvesse võtmise menetlusabi andmise üle otsustamisel. Selle piirangu rakendamise tõttu ei saanud konkreetse asja kostjatele menetlusabi anda ehk neid ei saanud vabastada riigilõivu tasumisest vastuhagi esitamisel. Kõnealuse sätte põhiseadusvastaseks tunnistamine võimaldas kohtul anda menetlusabi. Tegemist on seega asjassepuutuva sättega, mille põhiseadusele vastavust on Riigikohus õigustatud kontrollima (vt asjassepuutuvuse kriteeriumi kohta Riigikohtu üldkogu

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3411000, p 10;
3. oktoobri
4. a otsus asjas nr 341502, p 15).
5. Samasuguses sõnastuses piirangu HKMS § 112 lg 1 ps 1 on Riigikohtu üldkogu juba tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks (vt eespool viidatud otsus asjas nr 3313515). Riigikohtu üldkogu leidis, et HKMS § 112 lg 1 p 1 riivas PS § 15 lgs 1 sätestatud õigust tõhusale kohtulikule kaitsele ja PS § 24 lgs 5 sätestatud edasikaebeõigust. Riigilõivu tasumiseks menetlusabi andmise piirangu eesmärkidena nägi üldkogu menetlusökonoomiat ja eesmärki jätta õigusemõistmise kulud osaliselt menetlusosalise kanda. Nende eesmärkide saavutamiseks ei olnud HKMS § 112 lg 1 pst 1 tulenenud piirang aga üldkogu hinnangul mõõdukas. Kaalukate põhiõiguste riive oli intensiivne ja ulatuslik. Menetlusökonoomia kui riive eesmärgi kaalumisel arvestas üldkogu, et vaidlusalune piirang ei ole ainus abinõu perspektiivitute ja pahatahtlike kaebuste tõrjumiseks. Viimaseks tuli arvestada, et kulutuste kandmisest osavõtu eesmärk on halduskohtumenetluses sekundaarne ning seega väikese kaaluga.
6. Praegune kohtuasi puudutab menetlusabi andmise piirangut, mis tuleneb tsiviilkohtumenetluse seadustikust. Kolleegium on üldkoguga ühte meelt selles, et sarnaselt halduskohtumenetluses kehtinud piiranguga riivab ka tsiviilkohtumenetluse kõnealune piirang PS § 15 lgst 1 tulenevat õigust pöörduda kohtusse. Samas on tsiviilkohtumenetluse ja halduskohtumenetluse vahel kolleegiumi hinnangul allpool kirjeldatud olulised erinevused, mille tõttu ei saa kohtusse pöördumise põhiõiguse kõnealust riivet pidada tsiviilkohtumenetluses ebamõõdukaks.
7. Esiteks tuleb praegusel juhul lisaks menetlusökonoomiale vaadelda riive teise eesmärgina menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu tagamist (vt Riigikohtu üldkogu
8. aprilli
9. a otsus asjas nr 3216210, p 45), samas kui halduskohtumenetluse puhul oli selleks eesmärgiks jätta menetluskulud vaid osaliselt menetlusosaliste kanda (eespool viidatud otsus asjas nr 3313515, pd 32, 35 ja 45). Teiseks tuleb riive mõõdukuse hindamisel pidada menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtet halduskohtumenetlusega võrreldes kaalukamaks. Kui halduskohtumenetluses on tegemist sekundaarse ja väikese kaaluga eesmärgiga (eespool viidatud otsus asjas nr 3313515, pd 35 ja 45), siis hagimenetluses kantakse vähemalt rahaliste vaidluste puhul riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele eelkõige menetlusosaliste endi makstavate lõivude arvel, st teised maksumaksjad ei pea seda menetlust vähemalt üldjuhul finantseerima (eespool viidatud otsus asjas nr 3216210, p 45). Kolmandaks puudus halduskohtumenetluses võimalus määrata riigilõivu tasumine osamaksetena ka juhul, kui 3

§ 181

lgs 31 on aga kohtule antud võimalus nõuda riigilõivu tasumist osamaksetena kohtu äranägemisel määratud tähtaja jooksul. Riigilõivu osamaksetena tasumise korral peab kohus avalduse menetlusse võtma pärast esimese osamakse tasumist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. novembri
2. a määrus asjas nr 3216716, pd 14 ja 15). Kohtul on seetõttu võimalik määrata esimene osamakse konkreetse isiku olukorda arvestavas suuruses, lähtudes seejuures eesmärgist tagada talle võimalus PS § 15 lgs 1 antud põhiõiguse kasutamiseks. Kui isik on esimese osamakse tasunud ja kohus on tema avalduse menetlusse võtnud, siis on ta saanud ka kasutada PS § 15 lgs 1 antud õigust pöörduda kohtusse. Kui aga isik ei nõustu osamaksete suuruse või tasumise graafikuga, siis on tal võimalik

§ 191

lg 1 alusel esitada

§ 181

lg 31 kohaldamise määruse peale määruskaebus.

§ 181

lgs 31 kohtutele antud avar otsustusvabadus osamaksete suuruse ja tasumise tähtaegade määramisel koos selle üle toimuva kohtuliku kontrolliga vähendab kolleegiumi hinnangul arvestatavalt kohtusse pöördumise õiguse riive intensiivsust. Selles regulatsioonis seisneb ka olulisim erinevus Riigikohtu üldkogu otsuse ajal kehtinud halduskohtumenetluse sätetest. 17. Eeltoodud põhjustel on

§ 182

lg 2 ps 1 sisalduvast piirangust tingitud kohtusse pöördumise põhiõiguse riive tsiviilkohtumenetluse kontekstis mõõdukas ja seega põhiseaduspärane. Kõnesolev piirang, mis välistab selles sättes nimetamata vältimatute kulutuste arvesse võtmise menetlusabi andmise üle otsustamisel, ei riku PS § 15 lgs 1 sätestatud õigust pöörduda kohtusse, mistõttu ei ole vaidlusalune säte ka põhiseadusega vastuolus. Taotlus tunnistada

§ 182lg 2 p 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks jääb seetõttu rahuldamata. Priit Pikamäe, Jüri Põld, Paavo Randma, Malle Seppik, Tambet Tampuu 4