Obsah (7)

§ 41§ 45§ 90§ 93§ 50§ 55§ 11

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine 3-16-2369 8. märts 2018 Karin Jõks R.G. kaebu

) § 31 lg 1 järgi võimaldatakse vanglas jälgida raadio- ja televisioonisaateid. Tegemist on ühe vanglavälise suhtlemise vormiga, mida vangla peab soodustama. Tallinna Vangla võimaldab kinni peetavatel isikutel jalutuskäikude ajal värskes õhus raadiot kuulata. Vangla mõõtis mürataset jalutusboksides

1. mail 2014 ja mõõtmistulemused jäid vahemikku 48-67 dB. Samal päeval mõõdeti mürataset teise üksuse kambrites 321, 329, 431 ja 429, see jäi vahemikku 43-47 dB. Jalutusboksid paiknevad hoone esiküljel, majast ca 8 m kaugusel. Kamber nr 354 paikneb hoone tagaküljel ehk teisel pool maja. Kamber 459 paikneb hoone esiküljel, kuid on valjuhääldist mõnikümmend meetrit kaugemal ja eraldatud galeriiga. 4 3-16-2369 10) Kinni peetavate isikute voodipesu vahetatakse reeglina kaks korda kuus. Igal isikul on oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22.00–06.00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et kaebaja sai korralikult välja puhata. 11) Kaebajale oli tagatud ka mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, kokkusaamised). Umbes iga kahe nädala tagant oli võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid. Samuti väljastas vangla kinni peetavatele isikutele ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldati teha reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Samuti olid kaebaja käsutuses vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Ka kaebaja toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. 12) Tallinna Vanglas viibimise ajal ei andnud kaebaja vanglale kuidagi märku sellest, et kaebuses viidatud probleemid oleksid esinenud. See kinnitab, et tegelikult neid ei esinenud ning kaebaja hilisemad väited on otsitud. KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
2. Kohtumenetluses nõuab kaebaja Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist ainult nende ajavahemiku
3. september 2013 –
4. aprill 2015 päevade eest, mil ta pidi viibima kambrites, kuhu oli paigutatud kokku kuus isikut. Kokku oli selliseid päevi 351 ning need jäid ajavahemikku
5. september 2013 -
6. oktoober
7. Seega oli kaebaja kõigil praeguses kohtuasjas käsitletavatel perioodidel vahistatu staatuses. 11.

§ 41

lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Selle määratlemisel, mida käsitleda inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustena, saab kasutada Eesti kohtupraktika kõrval EIK praktikat.

§ 45

lg 1 kohaselt peab kinnipeetava (sh

§ 90

lg 1 alusel vahistatu) kamber vastama ehitusseaduse (alates 01.07.2015 ehitusseadustiku) alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas (VSKE). VSKE kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsiooni § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda. EIK Suurkoda selgitas

1. oktoobri
2. a otsuses 7334/13 asjas Muršić vs Horvaatia järgmist. Mitmekohalistes kambrites tuleks tagada vähemalt 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta ning kui see langeb alla 3 m2, tekib tugev eeldus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumise kohta. Ajal, mil isik viibis tingimustes, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli rohkem kui 3 m2, tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK art 3 nõuetele vastavust hinnata koos teiste kinnipidamistingimustega. Kambrisisest sanitaarsõlme ei arvestata kambri üldpinna hulka. Mööblialust põrandapinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda. 5 3-16-2369 Eelkirjeldatud põhimõtetest on juhindunud ka Riigikohus (vt nt halduskolleegiumi
3. mai
4. a otsus asjas nr 3-3-1-98-16 ja
5. juuni
6. a otsus asjas nr 3-3-1-15-17).
7. Kaebaja hinnangul oli kambrites põrandapinda ühe kinni peetava isiku kohta liiga vähe. Vastustaja esitas kohtule andmed, millest nähtuvalt viibis kaebaja vaidlusalusel 351 päeval kambrites nr 354 ja 459, kus WC pindala arvesse võtmata oli ühe kinni peetava isiku kohta põrandapinda üle 3 m2 (täpsemalt 3,41−3,42 m2). Sellega olid täidetud VSKE nõuded ja see olukord oli kooskõlas ka EIK ja Riigikohtu praktikaga. Vastustaja selgitas mööbli paiknemist kambrites. Mööbliesemed on kambritesse paigutatud võimalikult kompaktselt, et need hõlmaksid enda alla vähem pinda: magamiseks on kahekorruselised narid ning kapid asetsevad võimaluse korral üksteise peal. Samuti on mööbliesemed paigutatud seinte äärde. Kaebaja ei ole neile vastustaja väidetele vastu vaielnud. Kohus andis kaebajale võimaluse esitada enda koostatud kambri plaan, mis illustreeriks kaebaja väidet liikumisruumi puudumisest kambris, kaebaja seda võimalust ei kasutanud. Võttes arvesse vastustaja selgitusi ning kambrite nr 354 ja 459 kogupindala ilma WC-ta (vastavalt 20,48 m2 ja 20,51 m2), oli kohtu hinnangul kaebajal võimalik kambris tavapäraselt liikuda. Miski ei viita sellele, et mööbliesemete maht või paigutus oleks ebamõistlikult takistanud kaebaja tavapärast liikumist kambris. Asjakohane ei ole kaebaja viide sellele, et ta ei saanud vabalt liikuda keskküttetorude ja ribiradiaatorite alusel pinnal ning mööbliesemete ja seinte vahelistel kitsastel aladel ega saanud vabalt kasutada lauda ja istekohta. Väljakujunenud kohtupraktika järgi ei hinnata põrandapinna arvestamisel seda, kas kaebaja sai iga põrandapinna osa või mööblieset vabalt kasutada, vaid seda, kas mööbli paigutus võimaldas kaebajal üldjoontes vabalt ja tavalisel viisil liikuda. Praegusel juhul on kohus tuvastanud, et kaebaja tavapärane liikumine kambris ei olnud häiritud. Seega ei ole põhjust mööblialust ega muud pinda kambripinna arvestusest välja jätta.
8. Vaidlusalusel 351 päeval oli kaebaja vahistatu staatuses.

§ 90

lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib.

§ 93

lg 5 järgi võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Kaebaja ei ole väitnud, et vangla ei võimaldanud talle igapäevast tunniajalist viibimist värskes õhus. Üheski õigusaktis ei ole sätestatud nõudeid jalutusboksi mõõtmetele. Vastustaja selgitas, et jalutusboksi suurus oli umbes 15 m

1. Kohtu hinnangul on selline jalutusboks piisavalt suur, et seal saaks korraga viibida kuus isikut.
2. Vastustaja andmetel sai kaebaja vaidlusalusel 351 päeval viibida väljaspool kambrit, kui ta osales järgmistes hõivetegevustes:
3. oktoobrist kuni
4. novembrini 2013 suitsetamisest loobumise tugirühm, kokkusaamised toimusid viis korda kestusega umbes 60 minutit;
5. veebruarist kuni
6. maini 2014 riigikeele õpe A1 tasemel, tunnid toimusid kolm korda nädalas kestusega 2 × 45 minutit päevas;
7. maist kuni
8. augustini 2014 riigikeele õpe A2 tasemel, tunnid toimusid kolm korda nädalas kestusega 3 × 45 minutit päevas;
9. septembrist kuni
10. oktoobrini 2014 viha juhtimise programm, kokkusaamised toimusid kord nädalas kestusega umbes 90−120 minutit. Eeltoodu tähendab, et kaebajal oli ligikaudu kahel kolmandikul vaidlusalusest ajast võimalus veeta märkimisväärne osa nädalast väljaspool kambrit. Samuti käis kaebaja regulaarselt lühiajalistel kokkusaamistel lähedastega ning ametiisikutega. Kaebaja ei ole vastustaja esitatud andmetele vastu vaielnud. 6 3-16-2369
11. Kaebaja kirjelduse järgi jagus kambris laua ääres istekohti ainult neljale inimesele, mistõttu ta ei mahtunud teistega koos laua taha istuma. VSKE § 1 ja § 7 lg 1 p 3 ja 4 kohaselt peab kambris olema laud ja istekoht igale vahistatule. Vastustaja selgitas, et kambrites oli laud, mille mõlemal pikemal küljel asus pink. Laua pikema külje ja pingi pikkus oli 130 cm. See tähendab, et kui ühel laua küljel istus korraga kolm isikut, siis jäi igaühele laua- ja pingiruumi 43,3 cm. Kohtu hinnangul ei saa sellist ruumi küll pidada avaraks, aga see võimaldab korraga 6 isikul lauda kasutada.
12. Kaebaja sõnul oli ventilatsioon kambris kehv ning kambris oli niiske. Kaebaja selgitas, et ventilatsioon oli ehitatud arvestusega, et kambris viibib neli isikut. Lisaks oli akna kitsa avatava osa ette paigaldatud perforeeritud metallplaat, mis takistas oluliselt õhu juurdevoolu kambrisse. Vastustaja selgitas, et kambrites oli osaliselt sundventilatsioon ja osaliselt loomulik ventilatsioon. Õhuhulka said kambris olevad kinnipeetavad ise reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. Akende ees olevad piirded ei takista õhu liikumist. Suvel kasutati kambrite õhutamiseks lisavõimalusi: eemaldati üldkasutatavates koridorides osa aknaklaase, hoiti toiduluugid kinni peetavate isikute jalutamise ajal avatuna ning lisaks õhutati veel vähemalt kord päevas kambreid toiduluugi kaudu, samuti väljastati igasse kambrisse ventilaator. Kambrites oli keskküte, mis tagas kütteperioodi ajal ühtlase temperatuuri ja kuivatas õhku. Kohtu hinnangul olid ventilatsiooni- ja niiskustingimused kambris kooskõlas eluruumidele kehtestatud nõuetega (alates 06.07.2015 majandus- ja taristuministri 02.07.2015.a määrus nr 85, enne seda Vabariigi Valitsuse 26.01.1999.a määrus nr 38). Vastustaja selgitused on konkreetsed ja usaldusväärsed ning nendest nähtub, et ventilatsioon kambris oli piisav ka kuuele isikule. Kohus toob eriti välja selle, et kaebajal oli võimalik värske õhu juurdepääsu reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. Lisaks võttis vastustaja meetmeid, et tagada kambrite intensiivsem tuulutus suvel. Piisava ventilatsiooni ja keskkütte olemasolu tõttu ei ole eluliselt usutav, et kambrites sai esineda ülemäärast niiskust. Mõningane niiskus on aga eluruumides loomulik.
13. Kaebaja väitel ei vastanud kambrite valgustus nõuetele. Kaebaja selgitas, et kunstliku valgustuse loomiseks kasutati kahte 75-vatist elektripirni. Kuna kambris oli vaja kirjutada ja lugeda, pidi valgustatus olema vähemalt 400 luksi. Mõõtmistest on selgunud, et 150-vatine elektripirn suudab selliste mõõtmetega ruumis anda umbes 100-luksise valgustatuse. Vähene valgus kurnas silmi. Vastustaja selgitas, et akna olemasolu tagas kambris loomuliku valgustuse. Kunstlik valgustus loodi lampidega, Tallinna Vangla kambrites on reeglina kaks laelampi ning seinalamp. Lisaks oli tugevama kunstliku valgustuse saamiseks võimalik vangla vahendusel soetada isikukontol oleva raha eest näpitslamp. Kohtu hinnangul on vastustaja õigesti osutanud sellele, et kehtivas õiguses ei ole sätet, mis kehtestaks, millise täpse tugevusega peab olema kunstlik valgustus kambris.

§ 45

lg 1 nõuab üksnes seda, et valgustus peab akna ja kunstliku valgustuse koosmõjus olema piisav. Kohus nõustub vastustajaga, et valgustus kambrites oli piisav. Kambri nr 354 pindala ilma WCta on 20,48 m2 ning kambri nr 459 puhul on vastav näitaja 20,51 m

1. Mõlemas kambris oli kunstlik valgustus koguvõimsusega 150 vatti. Seda ei saa pidada eeltoodud mõõtmetega ruumis igapäevatoimingute tegemiseks ebapiisavaks. Kui kaebaja siiski tundis, et tema silmade jaoks võib selline kunstlik valgustus jääda veidi nõrgaks, oli tal võimalik osta vangla poest lisalamp või sättida kirja- ja lugemistööd ajale, mil aknast tulev loomulik valgus üksi või koosmõjus kunstliku valgustusega tagas piisava valgustuse. 7 3-16-2369
2. Kaebaja heitis vanglale ette seda, et ta sai tervet keha duši all pesta ainult kord nädalas. Muul ajal sai ta kambris pesta üksnes ülakeha. Kaebaja viitas Euroopa vanglareeglistiku p-le 19.4, mille kohaselt tuleb kinni peetavatel isikutel võimaldada vanni või dušši kasutada vähemalt kaks korda nädalas. Vangistusseaduse järgi pidi vastustaja kaebajale võimaldama duši, vanni või sauna kasutamist vähemalt kord nädalas (

§ 50lg 2 ja § 90 lg 1).

Kohus selgitab Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

1. detsembri
2. a otsusele asjas nr 3-4-1-50-14 tuginedes (vt otsuse p 32) järgmist. Vangistusseadus ei anna kaebajale subjektiivset avalikku õigust kasutada dušši nädalas rohkem kui ühe korra. Vangla otsustab kaalutlusõiguse alusel, kas lubada dušši kasutada rohkem kui ühe korra nädalas. Subjektiivset avalikku õigust kasutada dušši sagedamini kui kord nädalas ei tulene ka Euroopa vanglareeglistiku p-st 19.
3. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt on Euroopa vanglareeglistik soovitusliku iseloomuga, ei ole õiguslikult siduv ning seda tuleb käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (nt Riigikohtu halduskolleegiumi
4. aprilli
5. a otsus asjas nr 3-3-1-5-10, p 19). Euroopa vanglareeglistiku p 19.4 üheks esmaseks eesmärgiks on aidata kinnipidamisasutuses tagada kinni peetavate isikute inimväärne kohtlemine. Kui vangla otsustab

§ 50

lg 2 alusel, kas kinni peetavale isikule lubada dušši kasutada sagedamini kui ühe korra nädalas, peab ta kaalutlusõigust teostades arvestama, et tagatud oleks muu hulgas inimväärikus. Vastustaja selgitas, et kaebajal oli tegelikult võimalik ka kambris tervet keha pesta. Kambris oli kraanikauss voolava veega, mille kohal sai kaebaja ülakeha pesta. Kambris oli eraldi ruumina WC. Kaebaja sai vett anumaga WC-sse kaasa võtta ning WC-augu kohal alakeha pesta. Kaebajale oli kambris lubatud seep ning tal oli veekeetja, millega sai vett pesemiseks soojendada. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajal oli soovi korral võimalik piisaval määral tervet keha pesta ka kambris. Kohus möönab, et see võis kaebaja jaoks olla mõneti ebamugav, ent siiski olid võimalused talle loodud. Võttes arvesse kambris pesemise võimalusi, on vastustaja kaalutlusõigust teostades jõudnud põhjendatud järeldusele, et kaebaja inimväärikuse tagamiseks oli küllaldane võimaldada tal end duši all pesta kord nädalas. 19. Kaebaja väitel ei võimaldatud tal kehakultuuriga tegeleda.

§ 55

lg 1 ja § 90 lg 1 koosmõjust tuleneb, et vahistatule tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et seda, millises mahus ning milliste vahenditega kehakultuuriga tegelemise võimalus tuleks tagada, vangistusseadus ega teised õigusaktid ei täpsusta.

§ 55

lg-st 1 tuleneb üksnes üldine õigus sellele, et kinni peetavatel isikutel võimaldatakse tegeleda kehakultuuriga, kuid vanglal puudub kohustus tagada igale kinni peetavale isikule talle meeldiva spordiala harrastamise võimalus. Seega puudub kinni peetavatel isikutel subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetes ruumides ja konkreetsete vahenditega. Kohus soostub vastustajaga, et kaebajal oli jalutusboksis ja kambris piisavalt ruumi, et teha erinevaid füüsilisi harjutusi. Järelikult oli kaebajale tagatud võimalus tegeleda kehakultuuriga.

1. Kaebaja sõnul ei saanud ta üksi olla. Kohus leiab, et õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust võimaldada kinni peetavale isikule privaatsuse tagamiseks kamber, milles ta saaks üksi viibida. 8 3-16-2369
2. Kaebaja väitel oli müratase kambris lubamatult kõrge ja selle põhjuseks oli õues ehk jalutusboksides mängiv raadio. Sotsiaalminister on 04.03.2002.a määrusega nr 42 kehtestanud müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid. Määruse § 5 lg 6 p 3 kohaselt on kaubandus- ja teenindusettevõtete, spordiväljakute ja meelelahutuspaikade tegevusest põhjustatud müra piirtase olemasolevatel aladel samane tööstusmüra taotlustaseme arvsuurusega olemasolevatel aladel. Määruse § 5 lg 5 p 2 kohaselt on tööstusettevõtete müra taotlustase olemasolevatel aladel elamuala (II kategooria) puhul päeval 55 dB ja öösel 40 dB ning segaala (III kategooria) puhul päeval 60 dB ja öösel 45 dB. Vangla teostatud mõõtmiste (vt otsuse punkti 9 alapunkti 9) põhjal ei saanud müratase kaebaja kambrites eeltoodud norme ületada. Vastustaja mõõtis mürataset jalutusboksides ja mõnedes kambrites. Kambrites mõõdetud müratase kehtestatud norme ei ületanud. Mõõtmiste teostamise aeg jäi praeguses asjas vaadeldava ajaperioodi sisse. Eeltoodu alusel ei ole usutav, et müratase kaebaja kambrites ületas kehtestatud norme.
3. Kaebaja viitas ka sellele, et nõusid tuli pesta külma veega ja selleks ei antud nõudepesuvahendit. Seda etteheidet ei ole kaebaja vanglale esitatud kahjunõudes teinud.

§ 11

lg 8 kohaselt on kinnipeetaval või vahistatul õigus vangla tekitatud kahju hüvitamiseks halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kuna kaebajal on eelmainitud väite osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata, tuleb tema kaebus vastavas osas läbi vaatamata jätta (HKMS § 121 lg 1 p 4 ja § 151 lg 1 p 1).

1. Eespool käsitletud väidetega seoses ei ole kaebaja Tallinna Vanglas viibimise aja jooksul kordagi vastustaja poole pöördunud. Kohus nõustub vastustajaga, et see annab alust järelduseks, et tegelikult kaebaja poolt osutatu talle probleeme ei põhjustanud ning tema väited on tagantjärele otsitud. Mitmed kaebaja etteheited oleksid kohese vangla poole pöördumise korral olnud lahendatavad - kaebaja oleks saanud taotleda lisavalgustust, raadio helitugevuse vähendamist, suurema laua paigutamist kambrisse või täiendavat võimalust duši kasutamiseks.
2. Vastustaja kirjeldas lühidalt ka muid kaebaja kinnipidamistingimusi. Kinni peetavate isikute voodipesu vahetatakse reeglina kaks korda kuus. Igal isikul on oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22.00–06.00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et kaebaja sai korralikult välja puhata. Kaebajale oli tagatud ka mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, kokkusaamised). Umbes iga kahe nädala tagant oli võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid. Samuti väljastas vangla kinni peetavatele isikutele ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldati teha reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Samuti olid kaebaja käsutuses vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Ka kaebaja toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla.
3. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada riigivastutuse seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 9 3-16-2369 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise korral. Kohus tegi eespool kindlaks, et vaidlusalusel 351 päeval olid kaebaja kinnipidamistingimused õiguspärased. See välistab kahju hüvitamise nõude rahuldamise. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
4. HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jätab kohus HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata. See tähendab, et poolte menetluskulud jäävad nende enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Karin Jõks kohtunik 10