1 Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. SÜÜDISTUS:
lg 3 kohaselt tulevad kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tõlgendada tema kasuks, s.t süüdimõistvat kohtuotsust ei või rajada oletustele. Kaevatavas kohtuotsuses on kohus rajanud süüdimõistva otsuse apellandi arvates vaid siseveendumusele baseerudes. Apellant leiab, et maakohus on eksinud süüdimõistva otsuse langetamisel ka
1 vastu, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Samuti on maakohus ülaltoodud asjaoludel kohaldanud ebaõigelt ka materiaalõigust – langetanud süüdimõistva kohtuotsuse. PROKURÖRI SEISUKOHT:
Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-15-12, p 14). Tuginedes kaitseväidete elulisele ebausutavusele või ütluste paljasõnalisusele olukorras, kus süüdistaja poolt kogutud tõendid ei kinnita KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivset koosseisutunnust – alkoholijoove LS § 69 lg 2 p 1 sätestatud määras süüdistuses märgitud ajal ja kohas, pööras maakohus tõendamiskoormise kolleegiumi arvates alusetult ümber ja luges kuriteokoosseisu tõendatuks sisuliselt seetõttu, et süüdistatav ei suutnud veenvalt tõendada, et ta tarvitas kodus kanget alkoholi peale mootorsõidukiga sõitmist ning süüdistuses märgitud joobe suurus tekkis alles kodus olles. 6.4 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast ja tulenevalt kohtupraktikast, ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Kuid esiteks on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-85-00, p 5.2; nr 3-1-1-21-09, p 11 ja nr 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustele. Riigikohtu praktikas ei ole siiski välistatud isiku süüditunnistamist ka kaudsetele tõenditele tuginevalt. Nii on näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 3-1-1-8-10 p-des 9-10 tõdetud, et 6 otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid üksnes selles osas, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. 7. Maakohus on arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisiakti nr 17E-LÕX0048 alusel, millest nähtub, et XX oli 16.06.2016 ajavahemikus kell 21.15 kuni 21.24 alkoholi tarvitamisest joobeseisundis ning arvutuslikult oli XX vere alkoholi kontsentratsioon 16.06.2016 ajavahemikus kell 21.15 kuni 21.24 vähemalt 2,30 mg/g, süüdi tunnistanud. Samas ei nähtu maakohtu otsustest, kuidas on kohus nimetatud tõendiga lugenud tuvastatuks kõik süüdistuses kajastatud tõendamiseseme asjaolud ning lükanud ümber esitatud kaitseversiooni. Tuleb nõustuda kaitsjaga, et maakohtu ostus tugineb üksnes oletustele kaitseversiooni kummutamisel. Seejuures luges maakohus süüdistuse versiooni XX kaitseversioonist eluliselt usutavamaks. Ehkki eluline usutavus on üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see arvestatav iseseisva tõendina
lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-72-13, p 14). Kohtuotsus saab
lg 1 kohaselt tugineda siiski asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Tulenevalt
§-dest 7 ja 14 ei või kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-10-11, p 26). Seega on maakohtu otsus vajalikul määral jäänud põhistamata ja kahtlused süüdistatava süüdiolekus kõrvaldamata. 7.1 Maakohus on süüdistatava kaitseversiooni kummutamiseks viidanud ekspertiisiaktis sisalduvatele tunnistaja LL kohtueelsel uurimisel antud ütlustele selle kohta, et politsei magava XX läheduses alkoholipudeleid ei leidnud. Lisaks on viidanud maakohus ekspertiisiaktis sisalduvatele tunnistaja AA ütlustele ja tunnistaja YY väärteoasjas antud ütlustele. Kohtumenetluses ei ole prokurör esmasküsitlusel tunnistaja LL-le esitanud mitte ühtegi küsimust seoses alkoholipudelitega XX korteris, seega ei ole tunnistaja LL ristküsitlusel taolisi ütlusi andnud. Ka ei ole tunnistajad AA ja YY andnud maakohtus ristküsitluse käigus süüdistatava joobetunnuste kohta sellised ütlusi, millele maakohus viitab tulenevalt ekspertiisiakti lähteandmetest. Seoses maakohtu viitega ekspertiisiaktis sisalduvatele ütlustele tuleb kolleegiumil märkida järgmist. Maakohus on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha, mille kohaselt võistlevas kohtumenetluses on tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõttel (
Tunnistaja ütluste vahendlikule uurimisele seavad
lg 1 ja § 289 lg 1 olulisi piiranguid.
lg 1 lubab kohtueelses menetluses antud ütlusi kasutada vaid tunnistaja usaldusväärsuse kontrolliks. Tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõtet on selgitatud mitmes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas otsuses (vt. nt otsused asjades nr 3-1-1-89-06, nr 3-1-1-113-06 ja nr 3-1-1-3-07). Järelikult tuleb tunnistaja ütlused, mis on talletatud tunnistaja ülekuulamise protokollis või ka dokumendis, üldjuhul jätta tõendina kõrvale, kui tunnistajat ennast on võimalik tõendamiseseme asjaolude kohta ristküsitleda kohtuistungil (vt 3-1-1-67-10). 7.2 Kolleegium asub seisukohale, et maakohus ei saa kohtumenetluse võistlevuse põhimõttest lähtuvalt lihtsalt märkida, et tunnistajad ei ole küll kohtuistungil selliseid ütlusi andnud või taolistele joobetunnustele viidanud, kuid selles osas tuleb kohtuotsuse tegemisel tugineda ekspertiisi lähteandmetes tunnistajate esmastele ütlustele kohtueelses menetluses ja väärteoasja menetluses. Seejuures ei ole ka õige teha järeldusi ega lugeda tõsikindlalt 7 tõendatuks, et süüdistatav oli nn raskes joobes olukorras, kus tunnistajad ei ole ristküsitlusel selliseid ütlusi andnud ning tugineda hoopis kohtuotsuse tegemisel asitõendi vaatlusprotokollile, milles häirekeskusele tehtud kõne tunnistaja AA poolt. 7.3 Maakohus on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi märgitud seisukohad, mis on kinnistunud ka kohtupraktikas (vt nt 3-1-1-62-07), et ristküsitlusel tuleb lähtuda
§-st 289 mitte üksnes siis, kui need ütlused olid talletatud ülekuulamisprotokollis, vaid ka siis, kui need olid kirja pandud mõnes muus menetlustoimingu protokollis, nt vastastamise, äratundmiseks esitamise- või ütluste olustikuga seostamise protokollis. Sellest omakorda tuleneb, et kohus võib vastava taotluse alusel avaldada ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ka näiteks protokollis sisalduvad ütlused, kui need on vastuolus kohtus räägituga. Kuid ka nende ütluste ristküsitlusel avaldamine saab teenida vaid kohtus räägitu usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki ning avaldamise järgselt ei saa ristküsitluse tulemit automaatselt kõrvale jätta ja kohtuotsuse tegemisel tugineda hoopis kohtueelse menetluse ajal antud ütlustele. 7.4 Maakohus asus seisukohale, et "tunnistajad ei andnud küll ristküsitluses süüdistatava joobeseisundi kohta hinnangut, kuid kohus leiab, et tunnistajad kogesid tegelikult, et süüdistatav oli roolis raskes joobes, millele viitab kõne häirekeskusesse ja ekspertiisiakti lähteandmetes esmased tunnistajate ütlused". Kohtuistungi protokollist nähtub, et maakohus avaldas prokuröri taotlusel ekspertiisiakti ja vastavate menetlustoimingute protokollid peale tunnistajate ristküsitlemist, mitte aga tunnistajate ristküsitluste raames (lk 39-40). Sellisel viisil toimiti vaatamata tunnistaja YY väidetele, et süüdistatav tundus autoroolis väsinud ning mingeid raske joobe tunnuseid tunnistaja süüdistataval ei täheldanud. Võis olla alkoholi lõhn suust, kuid praegu ei mäleta. Tunnistaja AA ei osanud üldse süüdistatava olekut autoroolis kirjeldada ning tunnistaja ei mäletanud mida rääkis, kui helistas kiirabisse. Sellises olukorras on Riigikohtu kriminaalkolleegium (vt 3-1-1-52-09) märkinud, et kooskõlas otsuse punktis 9 toodud põhjenduste ja
lg 1 ning § 289 nõuetega tulnuks tunnistajate mälu värskendamiseks avaldada ristküsitlusel lõike nende varasematest ütlustest, kontrollimaks, kas nad andsid kohtueelsel uurimisel ja väärteomenetluses õigeid ütlusi ja kas nad jäävad nende ütluste juurde. Kolleegium osutab seejuures varasemas praktikas omaksvõetud põhimõttele, mille kohaselt tuleb meenutamisel lähtuda eesmärgist üksnes värskendada tunnistaja mälu, võimaldamaks tema edasist ristküsitlemist. Ristküsitlust jätkates tuleb välja selgitada, millised asjaolud isikule meenuvad ning hinnata ristküsitlusel antud ütlusi kogumis teiste kohtus kontrollitud tõenditega (vt otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-98-07). Kuivõrd taotluse ekspertiisiakti ja muude menetlustoimingute esitamise protokollide avaldamiseks esitas prokurör alles peale tunnistajate ristküsitluse lõppu, puudus sisuline võimalus ütlustes ilmnenud lahknevusi kõrvaldada ja vahetult tunnistajate varasemate väidete tõelevastavust kontrollida. Maakohus tuginedes süüdistatava süüditunnistamisel pelgalt tunnistajate LL kohtueelsel uurimisel ja tunnistajate AA ja YY kohtueelsel uurimisel ja väärteomenetluses antud ja ekspertiisiaktis sisalduvatele ütlustele, millega rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust
Seejuures on maakohus kaitseversiooni kummutamisel tuginenud olulises osas tunnistajate eelpool viidatud ütlustele, mitte kohtuistungil ristküsitlusel antud ütlustele, kuid maakohus on jätnud täielikult tähelepanuta, et kohtuotsus ei või isiku süüdimõistmisel tugineda üksnes või olulisel määral sellisele tõendile. 7.5 Kolleegiumil tuleb lisaks märkida, et häirekeskusesse tehtud kõne käigus antud selgitused sündmuse kohta ei ole kasutatavad iseseisva tõendina, s.o tunnistajate ütlusena sündmuste kohta. Häirekeskuses kõne vastu võttev isik ei kuula isikut üle. Kõne teinud isiku selgitused häirekeskuse numbril on aluseks kujundama dispetšeri arvamust, millist abi isik vajab või 8 kellel tuleb sündmusele reageerida, s.o kas politseil, päästemetil või kiirabil. Küll ei ole välistatud antud selgitusi andnud isiku ütluste avaldamine usaldusväärsuse kontrollimisel. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-11-73-15 tooduga. 7.6 Kolleegiumil tuleb seejuures märkida, et ristküsitlusel saab kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist igal üksikjuhul tingida vaid vastuolu ilmnemine mingi konkreetse asjaolu suhtes. See tähendab, et keeld eelistada mingi konkreetse asjaolu suhtes kohtueelses menetluses öeldut ei välista veel iseenesest kogu uurimistoimingu protokolli kasutatavust tõendina. Uurimistoimingu protokollides kajastatud nendele asjaoludele, mille puhul ei ole alust rääkida vastuoludest ühelt poolt kohtueelses menetluses ja teiselt poolt ristküsitlusel antud ütluste vahelise vastuoluna, võib kohus kohtuotsuse tegemisel tugineda, kui on täidetud
lg-tes 2 ja 3 sätestatud uurimistoimiku protokollide ja kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamise üldised tingimused (vt 3-1-1-62-07). Seega on Riigikohtu kriminaalkolleegium pidanud silmas olukorda, kus isikud on ristküsitlusel andnud ütlusi, mis kattuvad protokollides, sh ekspertiisiaktis või asitõendi vaatlusprotokollis kajastatud asjaoludel, mille puhul ei ole omavahel vastuolu ning mille pinnalt on võimalik nentida, et ristküsitlusel ütlusi andnud isikud on andnud ka väljaspool ütlusi või ütluste käigus sündmuse kohta järjepidevalt samasisulisi ütlusi, võib kohus kohtuotsuse tegemisel tugineda sellistele ütlustele ja selline tuginemine ei ole seadusega vastuolus. Antud juhul ei saa sellist olukorda jaatada, kuna kohtuistungil ei ole tunnistajad selliseid ütlusi andnud, millele tugineb maakohus otsuses.
lg 1 p 1 järgi ning § 35 lg 2 järgi on kahtlustataval/ süüdistataval õigus keelduda temale pandud kahtlustuse kohta ütluste andmisest. Seejuures ei saa prokuratuur ja maakohus isiku poolt tema põhiseaduse § 22 lg-s 3 ettenähtud õiguse kasutamist kasutada isiku vastu ja teha kahtlustatava vaikimisest kohtueelsel uurimisel järeldusi, et isiku kohtuistungil antud ütlused ega versioon ei ole usaldusväärsed. Vastupidisel juhul muutuks isiku poolt ühe põhiõiguse PS § 22 lg 3 kasutamine aluseks, millega riik õigustab isiku teise põhiõiguse PS § 20 p 3 riivet. Vastavalt süüteomenetlusõiguse üldpõhimõtetele on süüteoetteheite puhul tõendamiskoormus riigil ning süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama. 8.3 Maakohus on iseenesest õigesti märkinud ja mis on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga (vt nr 3-1-1-85-07), et juhul kui süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ka ise esitama tõendeid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust enda väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida kahtlusest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Samas tuleb arvestada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohta (vt 3-1-1-82-06), et nimetatud seisukohast ei saa teha järeldust, et süüdistataval lasub kriminaalmenetluses üldine kohustus kõrvaldada tema käitumise osas kerkinud kahtlusi. Süüdistusfunktsiooni kannab prokuratuuri kaudu riik ja prokuröri ülesanne on seega ümberlükkamatult tuua esile need asjaolud, mille alusel saab isiku süüdi tunnistada. Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 31-1-24-06, 3-1-1-78-05). Kolleegium asub seisukohale, et süüdistatav XX ei ole välistanud süüdistaja ja kohtu võimalust kontrollida tema poolt esitatud kaitseversiooni ning seega saab antud juhul rääkida kõrvaldamata kahtlusest, mis tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Süüdistatav on selgitanud kui palju ja millist ning kus kohas ja millal ta tarvitas alkoholi peale mootorsõidukiga juhtimist. Süüdistatav on loonud menetlejale reaalse võimaluse, mis võimaldaks kontrollida toodud väidete õigsust ning tegi kohtule kättesaadavaks andmed, mis võimaldasid sellist kaitsepositsiooni hinnata. 8.4
lg 1 näeb ette, et pärast kohtumenetluse poolte esitatud tõendite uurimise lõpetamist võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel või omal algatusel määrata täiendavate tõendite kogumise. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-119-09 üheselt märkinud, et kriminaalmenetluse seadustik ei sisalda piirangut, mis keelaks esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjalide juurde võtmiseks. Prokuratuuri õigust esitada kohtulikul arutamisel tõendeid ja taotlusi menetlusseaduse regulatsioon küll otsesõnu ei sisalda, kuid tulenevalt
lg-test 1 ja 2 on prokuröril kohtumenetluse poolena kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud menetlusosalise õigused. Kohtumenetluse poole ja riikliku süüdistusfunktsiooni esindajana on tal kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet silmas pidades mõistetavalt õigus esitada ka tõendeid ning taotlusi. Prokuröril oli seega õigus taotleda, kas tunnistaja LL uuesti ristküsitlemist uute asjaolude suhtes, mis ei olnud teada enne kaitseversiooni esitamist, või taotleda täiendavate tunnistajate (politseipatrulli) ristküsitlemist, kes võiksid anda ütlusi selle kohta mida nähti XX korteris, et kinnitada süüdistuse esitatud versiooni või lükata ümber esitatud kaitseversioon. Ka oli võimalus taotleda täiendava arstliku kohtutoksikoloogia 10 ekspertiisi määramist või eksperdi ülekuulamist. Kolleegium asub seisukohale, et antud juhul ei olnud võimatu, kas tunnistajate ütluste, eksperdi ülekuulamise või korduva ekspertiisi määramise põhjal välja selgitada süüdistusversiooni paikapidavust ning hinnata esitatud kaitseversiooni. 8.5 Järgnevalt kontrollib kolleegium kas esitatud kaitseversioon on eluliselt usutav, kuivõrd süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-8-10, p 8). Süüdistatav on andnud ütlusi, et alkoholi tarbis koheselt peale koju jõudmist ning läks magama, kuni tuli politsei ja ta üles ajas. Platsilt, kus kohtus tunnistaja A-ga, on koju umbes 1 kilomeeter, elavad samas külas. Tunnistaja YY on andnud ütlusi, et tema kodu ja süüdistatava kodu vahemaa on umbes 1 kilomeeter. Arvestades, et süüdistatava koduni on vahemaa ainult 1 kilomeeter, siis jõudus süüdistatav koju mõne minuti pärast peale tunnistajate XXX-ga rääkimist. Politsei saabus süüdistatava koju vahetult enne kui paluti puhuda indikaatorvahendisse. Protokolli kohaselt on indikaatorvahendit kasutatud kell 23.09, seega oli süüdistataval aega tarbida kodus alkoholi üle tunni aja, mis ei ole nii lühike aeg, et asuda seisukohale, et sellise ajavahemiku jooksul ei saanud süüdistatav alkoholi tarbida ning ei ole eluliselt usutav, et selline joove saavutati sellise ajavahemiku jooksul. Puuduvad igasugused tõendid, mille pinnalt saaks välistada süüdistatava kaitseversiooni kodus alkoholi tarbimise kohta. On ilmselge, et ei oleks eluliselt usutav kodus alkoholi tarbimine juhul, kui süüdistatava elukoht oleks asunud kümneid kilomeetreid eemal ning sinna jõudmine oleks võtnud tunde või kui politsei oleks jõudnud süüdistatava koju mõnekümne minuti jooksul. 8.6 Esitatud kaitseversiooni võimalust ei välista ka maakohtu poolt viidatud sündmuskoha vaatlusprotokolli juures asuvatelt fototabelitelt nähtuv ja tunnistaja LL ütlused, et mootorsõiduki juhiuks oli irvakil. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu seisukohad veenvad, et vastavad tõendid ilmestavad süüdistatava joobeseisundit süüdistuses märgitud ajal ning esitatud kaitseversioon ei ole seetõttu võimalik. Maakohtu selline seisukoht on oletuslik. Asjaolu, et mootorsõiduki juhiuks oli irvakil ning korteri uks ei olnud lukustatud, ei tähenda seda, et süüdistataval esines alkoholijoove LS § 69 lg 2 p 1 sätestatud määras süüdistuses märgitud ajal ja kohas. Ka ei saa sellist asjaolu tuletada fototabelist nr 4, mille kohaselt sõiduki armatuurlaual põlevad mootori märgutuled ning mis kohtu arvates tähendab seda, et parkides auto jättis süüdistatav autole süüte sisse, kuivõrd pelgalt ukse avamisest või avatud olekust vastavad tuled armatuurlaual ei jää põlema. Kohtu selline arvamus peaks olema tõendatud ja põhinema mingitel tõenditel, kuna tegemist ei ole üldteada asjaoluga. Seejuures ei nähtu fotol nr 4, et süütelukus oleks võti, mistõttu ei ole välistatud ka muud põhjused, miks armatuurlaual põlevad tuled. Asjakohane pole viide ka juhiuksele, sest selle irvakil olek ei tõenda isiku olekut raskes joobes. Samuti ei välista alkoholi tarvitamist kodus lukustamata korteri uks ning tegemist ei ole sellise asjaoluga, mille pinnalt võiks teha järeldust, et süüdistatav oli raskes joobeseisudis. Tegemist on puhtteoreetiliste väidetega, mille vastu saab püstitada vastupidise sisuga teoreetilisi väiteid. Näiteks võib omakorda väita, et kuna sõiduk oli pargitud korrektselt, siis ei ole alust arvata, et süüdistatava esines alkoholijoove süüdistuses märgitud määras. Arvestades asjaolu, et korteri uks ei olnud lukustatud, on võimalik väita, et süüdistataval ei olnud midagi varjata või ukse mittelukustamine ongi tavapärane käitumine kodus olles. Veenev pole ka maakohtu edasine arutluskäik, et kohus 11 usub, et kuna süüdistatavat nähti joobes sõidukit juhtimas, siis võib saabuda politsei, ja kohus usub, et süüdistatav soovis võimaliku kontrolli puhuks viia joove miinimumi ja läks koheselt magama. Maakohtu sellised põhjendused ja tehtud järeldused ei toetu tõenditel, vaid kohtu enda versioonil (arvamusel), mistõttu ei välista sellised seisukohad süüdistatava kaitseversiooni. 8.7 Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda kõrvaldamata kahtlus
lg 3 tähenduses seda, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. In dubio pro reo-põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest
Kolleegium analüüsib järgnevalt, kas on esitatud tõendeid, mis riimuvad kaitseversiooniga. Maakohtus on süüdistatav andnud ütlusi, et oli tarvitanud alkoholi enne platsi peale minekut, see oli kella 21.00 ajal, kuid kriminaalses joobes ei olnud, oli väsinud ning kanget alkoholi tarvitas kodus olles. Asjaolu, et süüdistatav on koheselt alkoholi tarvitamise (longero joomist) kohta andnud ütlusi ka väärteomenetluses, keegi kahtluse alla ei seadnud. Tunnistaja YY on andnud süüdistatava oleku osas ütlusi, et süüdistatav oli väsinud, väga väsinud. Võis olla alkoholi lõhn, kuid praegu ei mäleta. Mäletab, et istme juures oli tühi plekkpurk. Võtmed tahtis ära võtta, kuna süüdistatav ei olnud adekvaatne, oli väga väsinud. Seega kinnitab sisuliselt tunnistaja YY süüdistatava ütlusi, et oli väsinud, mitte raskes alkoholijoobes, nagu seda oletab maakohus. Ka ei tulene tunnistaja ütlusest asjaolu, millele viitab maakohus, et tunnistaja YY pidas süüdistatavat ebaadekvaatseks tulenevalt süüdistatava raskest joobest ning tunnistaja tajus, et süüdistatav on ohuks ümbruskonnas elavatele isikutele. Tunnistaja AA on andnud ristküsitlusel ütlusi, et süüdistatava olekut autoroolis ei oska kirjeldada ning ta ei tundnud mingit lõhna. Tunnistajad, kes vahetult nägid süüdistatavat süüdistuses märgitud ajal ja kohas autoroolis, ei kinnita, et süüdistatav oleks olnud sellises seisundis, millest võib ilmselgelt teha järelduse, et süüdistatav oli raskes joobes juba autoroolis olles, nagu märgib maakohus. Tunnistajate ütlustega ei ole üheselt tuvastatav, et süüdistataval oleks esinenud süüdistuses märgitud määras joobele viitavaid tunnuseid, vaid need kinnitavad pigem süüdistatava ütlusi, et oli tarvitanud alkoholi, kuid sellises joobes ei olnud, mis märgitud süüdistuses. 8.8 Joobeseisundi kontrollimise protokollist nähtub, et kell 23:09 esinesid süüdistataval joobele viitavad järgmised tunnused: reaktsioonikiirus väga aeglane, kõne aeglane ning ei taju aega, isikut ega kohta (lk 11 pöördel). Seega kaks tundi varem ehk süüdistuses märgitud ajal pidanuksid süüdistataval esinema veel raskemad joobele viitavad tunnused, kui kella üheteistkümne ajal, mis viidatud protokollis kirjas. Tunnistajad on andnud ütlusi, et süüdistatav käis platsil rallitamas. On ilmselge, et rallitamiseks on vajalik hea reaktsioonikiirus ning kolleegium ei näe, mil viisil oleks sellisele joobele viitavad tunnused jäänud tunnistajatele märkamata ja seda olukorras kus tunnistajad suhtlesid vahetult süüdistatavaga. Pigem kinnitavad tunnistajad süüdistatava ütlusi, et oli küll tarbinud alkoholi, kuid joove ei olnud selline, mis märgitud süüdistuses. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et ülaltoodud tõenditega ei ole kummutatud kaitseversioon ning puuduvad tõsikindlad tõendid, mille alusel saaks alkoholi sisalduse määra süüdistatava organismis kindlaks teha, süüdistuses märgitud ajal ja kohas. Seetõttu ei ole tõendatud KarS § 424 üks objektiivne koosseisutunnus - alkoholijoove LS § 69 lg 2 p 1 12 sätestatud määras süüdistuses märgitud ajal ja kohas, mistõttu tuleb XX talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. 9.
lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seonduvad erandid). Kuna kolleegium mõistis XX õigeks temale inkrimineeritud kuriteos, siis hüvitab menetluskulud riik. 9.1 Kaitsja Mart Sikut esitas taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 825 eurot Pärnu Maakohtus valitud kaitsjale maksud tasu. Õigusabikulud moodustavad seonduvalt kaitsja poolt XX-le osutatud kaitsega kriminaalasja kohtueelsel uurimisel ja kohtulikul menetlemisel.
lg 1 p 1 kohaselt on valitud kaitsjale makstud tasu ja muud vajalikud kulud käsitatavad menetluskuluna üksnes osas, milles need on mõistliku suurusega. Riigikohus on varem selgitanud, et valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist (RKKKo nr 3-1-1-108-12, p 29). Seejuures on kohtul kaalutlusruum, hindamaks tehtud kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende koostamisele kulunud aega. Isikule tuleb hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis on seotud põhjendatud kaitsetoimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata (RKKKo nr 3-1-1-9911, p-d 9-12). Otsustades valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses kuriteoasjas ning arvestades selle asja keerukuse astet. Samuti tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaitsja argumendid põhjendatud ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik. Riigikohtu kriminaalkolleegium on viidanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohale, mille kohaselt on kohtul võimalus hinnata esindaja töö mahtu muu hulgas selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
lõike 1 punktis 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riik. Kuna kohtukolleegium teeb
jaanuari 2018. a kohtuotsuse ja teeb uue otsuse, siis jäävad apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riigi kanda. Nagu eelnevalt märgitud, on
lg 1 p 1 kohaselt valitud kaitsjale makstud tasu ja muud vajalikud kulud käsitatavad menetluskuluna üksnes osas, milles need on mõistliku suurusega. Süüdistatava XX kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut esitas taotluse hüvitada temale apellatsioonimenetluses osutatud kaitsetoimingute eest kokku 324 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus leiab, et ka apellatsioonimenetluses on kaitsja poolt osutatud õigusteenus olnud tervikuna vajalik ning märgitud aeg mõistlik, seega on kaitsja taotlus põhjendatud ning kuulub rahuldamisele koos käibemaksuga, kokku summas 324 eurot. Arvestades kõike eelmärgitut, tuleb Eesti Vabariigilt XX kasuks välja mõista kokku 906,12 eurot. 11. Eeltoodu alusel ja juhindudes
jaanuari 2018.a kohtuotsuse täielikult ja teeb uue otsuse. Kaitsja apellatsioon tuleb rahuldada. /allkirjastatud digitaalselt/ 14
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.