Obsah (10)

§ 638§ 646§ 656§ 392§ 403§ 442§ 436§ 230§ 4§ 173

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Reet Allikvere, Imbi Sidok-Toomsalu, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 12. märts 2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-17

) § 442 lg-t 8. Kohus rikkus selgitamiskohustust ning jättis kostja õigused ja huvid kaitseta. Maakohus ei viinud läbi eelmenetlust

§-s 392 sätestatud nõuete kohaselt, kuna jättis asjas olulised asjaolud välja selgitamata ja tähelepanuta.

1. Kostja osaleb lapse ülalpidamiskulude kandmises. Laps viibib kostja juures iga nädal reede õhtust pühapäeva õhtuni. Lapse ülalpidamiseks kulub alates aastast 2018 ühel vanemal 250 eurot, st 8,33 eurot päevas. Kuna laps viibib kostjaga 8 päeva kuus, siis on kostjal tekkivad kulud 66,64 eurot. See summa tuleb elatise summast maha arvata. Lisaks kannab kostja kulusid lapse riietele, mähkmetele ja ravimitele, kuna lapse ema neid asju lapsele kaasa ei pane. 3
2. Tagasiulatuv elatis on välja mõistetud ebaõigesti, sest pärast kodust lahkumist elas laps koos emaga XXX riigi ülalpidamisel ja kostja kandis lapsega seotud kulutusi nii palju, kui lapse ema seda teha lasi. Sotsiaalkindlustusamet maksis kostja eest lapsele elatist, mis tuleb kostjal riigile tagasi maksta. Kohus ei võtnud elatisabi arvesse ning kohtulahend on selliselt ebaselge ja raskesti täidetav. Tagasiulatuva elatise nõue paneb kostja raskesse majanduslikku olukorda. Varjupaigas ei pidanud tasuma üüri ega kommunaalmakseid, mis on märkimisväärne osa igapäevakuludest. Lapse viimine varjupaika oli põhjendamatu.
3. Hageja esindaja ei teinud enne kohtusse pöördumist kostjale ettepanekut asja kohtuväliseks lahendamiseks ja ei jaganud infot vahepeal lisandunud kulude kohta.
4. Kostja põhipalk on 809,60 eurot kuus. Kostjal kulub 400 eurot kuus tööl käimisele. Kokku on kostja igakuised kulud 858,87 eurot. Ringkonnakohtu seisukoht
5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb

§ 638

lg 1 alusel menetlusse võtta ja maakohtu otsus

§ 646

ning § 656 lg 1 p 1 alusel tühistada kaebuste põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ning saata asi uueks arutamiseks samale esimese astme kohtule.

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis selgelt toob kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohtul ei ole võimalik maakohtu menetluse puudusi ise kõrvaldada. Maakohtu otsuse tühistamine toob kaasa apellatsioonkaebuse rahuldamise. Kuivõrd vaidlustatud maakohtu otsus tühistatakse kaebuse põhjendustest olenemata, ei tule küsida ka vastustaja seisukohta.
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohus rikkus oluliselt

§ 656lg 1 p-s 1 sätestatud õigusliku ärakuulamise põhimõtet.

Selle põhimõtte järgimiseks on vaja läbi viia nõuetekohane eelmenetlus, järgides

§ 392lg 1 p-des 1-4 sätestatud eelmenetluse ülesandeid.

Maakohus seda ei teinud ja rikkus selgitamiskohustust. 22. Samuti ei järginud maakohus

§ 403

lg 1 teises lauses sätestatut, mille kohaselt määrab kohus kirjaliku menetluse korral võimalikult kiiresti tähtaja, mille jooksul on võimalik esitada avaldusi ja dokumente, samuti otsuse avalikult teatavakstegemise aja ja teatab neist menetlusosalistele. Asja materjalist nähtub, et maakohtu menetlus piirdus sellega, et kohus küsis kostjalt vastust hagiavaldusele ja seejärel hagejalt vastust kostja vastusele ning tegi asjas kohtuotsuse. Kohus ei selgitanud välja asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid ja tõendeid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks, samuti seda, kas asja lahendamine on võimalik kompromissi sõlmimisega. Samuti ei selgitanud kohus pooltele tõendamiskoormist.

1. Hageja palus kostjalt välja elatise miinimumsummas ja tagasiulatuvalt elatise alates 10.07.2017 põhjendusega, et kostja ei ole sellest kuupäevast alates hageja ülalpidamisest osa võtnud. Kostja vaidles vastu hageja tagasiulatuva elatise nõudele põhjendusega, et hageja esindaja elas koos hagejaga riigi ülalpidamisel naiste varjupaigas. Kostja väitis ka seda, et ta on võtnud osa lapse ülalpidamisest, sest alates 01.12.2017 veedab hageja nädalavahetused kostjaga, mistõttu kannab kostja nendel päevadel lapse ülalpidamiskulusid ja ta on ostnud hagejale kõik vajalikud tarbeesemed ja riided. Kostja esitas tõendina R OÜ lapsehoiuteenuse arved ja tõendi arvete tasumise kohta.
2. Poolte vahel on vaidlus selle üle, millisest ajast ja millises suuruses peab kostja hagejale elatist maksma. 4
3. PKS § 96 esimese lause ja § 97 p 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (vt ka Riigikohtu otsuseid tsiviilasjades nr-d 3-2-1-165-13 p 12, 3-2-1-35-17 p 18). Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal (vt ka Riigikohtu otsuseid tsiviilasjades nr-d 3-2-1-118-12 p 13, 3-2-1-35-17 p 18).
4. Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused eeldatavasti vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes (vt ka Riigikohtu otsuseid tsiviilasjades nr-d 3-2-1-165-13 p 12, 3-2-1-35-17 p 19). Kohus võib elatise PKS § 101 lg 2 järgi välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatise suuruse arvutamise alused.
5. Vanem rikub ülalpidamiskohustust, kui ta ei maksa elatist või teeb seda ebaregulaarselt või ebapiisavas suuruses (vt ka Riigikohtu otsuseid tsiviilasjades nr-d 3-2-1-160-12 p 16, 3-2-1-35-17 p 19). Ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 lg 1 järgi kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse PKS § 99 lg 2 järgi lapse kõiki eluvajadusi.
6. Lapse vajaduste kaetuse hindamisel saab kogumis muude asjaoludega arvestada ka selleks mõeldud riiklike vm lapsetoetustega (vt ka Riigikohtu otsuseid nr-d 3-2-1-124-15 p-d 14-16, 3-2-1-174-16 p-d 11 ja 13, 3-2-1-35-17 p 20.3). Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb ja seda on pooltega arutatud (vt Riigikohtu otsuseid nr 3-2-1-174-16 p-d 11 ja 13, 3-2-1-35-17 p 28.2). Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et lapse vajadused on miinimummäärast väiksemad või kui vanem on mingis ulatuses täitnud ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, nt riiete või muude asjade ostmisega, lastehoiu eest maksmisega jne.
7. Kostja tõi vastuses hagiavaldusele välja asjaolu, et laps viibib nädalavahetustel tema juures ja ta kannab sel ajal lapse ülalpidamiskulud. Maakohus leidis, et seaduses ettenähtud miinimumelatise vähendamine põhjusel, et laps viibib nädalavahetustel isa juures, ei ole põhjendatud. Selline seisukoht ei ole kooskõlas seaduse mõtte ega kohtupraktikaga.
8. Riigikohus on leidnud, et mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära võib olla muu hulgas see, et laps elab mingi osa ajast lahuselava vanema juures (vt Riigikohtu otsust nr 3-2-1-35-17 p 28.3). Kohtul tuleb elatist välja mõistes arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab eelduslikult vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib (vt Riigikohtu otsust nr 3-2-1-35-17 p 23). Asjaolu, et lahuselav vanem kannab ajal, mil laps on tema juures, lapse kulud vahetult, tuleb arvestada aga ka juhul, kui lapsel ei ole vahelduvat elukohta või kui laps ei viibi olulist osa ajast lahuselava vanema juures (vt Riigikohtu otsust nr 3-2-1-165-13 p 12, määrust nr 3-2-1-177-16 p 11, otsust nr 3-2-1-35-17 p 23.1).
9. Elatise suurust ei saa aga määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist (vt Riigikohtu otsuseid nr 3-2-1-165-13 p 13, 3-2-1-56-15 p 11, 3-2-1-35-17 p 23.2). Maakohus tuvastas, et laps viibib nädalavahetustel kostja juures, kuid ei selgitanud välja, 5 kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks, millest sõltub omakorda väljamõistetava elatise suurus.
10. Kuna saab eeldada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, kannab lahuselav vanem lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib, on teisel vanemal (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema tegema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi. Hageja ei nõustunud kostja väitega, et kostja kannab ajal, mil laps on tema juures, lapse ülalpidamiskulusid. Maakohus ei selgitanud hagejale, et hagejal tuleb eeltoodud väiteid tõendada. Kuna sellekohased tõendid puudusid, ei saanud maakohus teha järeldust, et lapse viibimine nädalavahetustel isa juures ei anna alust miinimumelatise vähendamiseks.
11. Vanemate eraldi elamise korral kannavad mõlemad vanemad eelduslikult nende juures oleva lapse esmased kulud, nt söögikulud. Mõlemad vanemad kannavad eelduslikult ka eluasemekulusid, mida saab jagada lapse vanemate juures oleku aja järgi. Kuna kulusid lapse majutamiseks teevad tavaolukorras mõlemad vanemad, ei ole põhjendatud nõuda lahuselavalt vanemalt lapsega püsivalt koos elava vanema eluasemekulude katmist sama aja eest, kui tema peab kandma eluasemekulusid lapse huvides. Vastasel juhul koormataks teda topelt, kuna ta peaks osalema teise vanema kulude katmises, kuid tema enda kulud jääksid arvestamata. Samas ei sõltu lapsega seotud püsikulude, nagu sidekulud või kulud riietele, hügieenitarvetele, koolile või lasteaiale, laagritele, treeningutele, huvialaringidele, reisidele jms kandmine eeldatavasti sellest, kumma vanema juures laps on (vt Riigikohtu otsuseid nr-d 3-2-1-165-13 p 13, 3-2-1-56-15 p 11, 3-2-1-35-17 p-d 23.3 ja 23.4). Ka selle eelduse võib kumbki vanem ümber lükata, seda tõendades.
12. Riigikohus on leidnud ka seda, et mõjuvad põhjused, mille esinemisel võib kohus elatist PKS 102 lg 2 alusel vähendada alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäära, on PKS § 102 lg 2 neljandas lauses sätestatud näidisloeteluna, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks (vt Riigikohtu otsust nr 3-2-1-174-16 p 13). Riigikohtu arvates tuleb mõjuva põhjuse hindamisel arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel peavad saama lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud (vt Riigikohtu otsust nr 3-2-1-35-17 p 28.1).
13. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab Riigikohtu arvates olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund (vt Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-35-17 p-d 20-23 ja 28.2). Seda juhul, kui selline asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve.
14. Kostja esitas maakohtus väite, et tagasiulatuva elatise nõue ei ole põhjendatud, kuna naiste varjupaigas viibis hageja riigi ülalpidamisel. Maakohus ei hinnanud sisuliselt, kas eeltoodud põhjusel võisid lapse vajadused olla miinimumist väiksemad, vaid nentis üldsõnaliselt üksnes seda, et lapse ema selgituste kohaselt on kostja väide ebaõige ja kohtu hinnangul asjakohatu.
15. Kostja esitas menetluses tõendina tema nimele koostatud lapsehoiuteenuste arved, millest nähtub, et perioodil 13.08.2017 kuni 27.11.2017 on kostjale esitatud lapsehoiuteenuse eest arved kokku 210 euro tasumiseks ja ta on need tasunud. Maakohus neid tõendeid otsuse 6 tegemisel ei hinnanud. Sellega rikkus maakohus

§ 442

lg-t 8, mille kohaselt peab kohus otsuses kõiki tõendeid analüüsima ja tõendi arvestamata jätmist otsuses põhjendama.

1. Kui elatise nõue esitatakse küll miinimumsuuruses, kuid laps elab osa aega kohustatud vanema juures, ei ole tegemist tavapärase miinimumelatise nõudega ning sellise nõude puhul tuleb kohtul juhtida menetlusosaliste tähelepanu vajadusele tõendada lapse ülalpidamiskulude suurus (vt Riigikohtu otsuseid nr-d 3-2-1-165-13 p 15, 3-2-1-56-15 p 12, 3-2-1-35-17 p 28.3). Maakohus seda ei teinud.
2. Olukorras, kus vaidlust ei ole selle üle, et hageja veedab nädalavahetused kostjaga, saab eeldada, et kostja kannab sel perioodil hageja igapäevaste vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult. Nagu juba eelpool märgitud, on lapse emal last esindades võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib isa juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema. Maakohus oleks pidanud eelmärgitud tõendamiskoormist pooltele selgitama.
3. Maakohtul tuleb teha asja uuel läbivaatamisel kindlaks, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist. Kuna kostja tugines asjaolule, et lapse vajadused olid naiste varjupaigas elades elatise miinimummäärast väiksemad, siis tuleb kohtul ka kindlaks teha lapse vajadused sellel perioodil.
4. Kui kostja tugineb asja uuel läbivaatamisel enda halvale varanduslikule seisule ja asjaolule, et lapse ema saab peretoetust ja elatisabi, siis tuleb maakohtul hinnata, kas eeltoodud asjaoludest tulenevalt esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära ja tagasiulatuva elatise väljamõistmata jätmiseks või selle suuruse vähendamiseks.
5. Maakohtu poolt eelmenetluse läbiviimine ebapiisavas mahus ja viisil, kus kohtu selgitused olid olematud, on tinginud otsuse tegemise, mis on olulises ulatuses põhjendamata (

§ 656lg 1 p 5).

43. Maakohtu otsus on ka vastuoluline.

§ 436lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

Seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudest tuleneb ka kohtuotsuse vastuolulisuse keeld (vt Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-93-16, p 18, 3-2-1-144-14, p 18). Maakohus mõistis kostjalt välja igakuise elatise seaduses sätestatud miinimummääras alates kohtusse pöördumise päevast 07.09.2017 ja tagasiulatuvalt elatise alates 10.07.2017 kuni 06.09.

1. Samas leidis maakohus, et kostja ei pea lapse ema poolt saadud elatisabi (novembrist 2017 kuni jaanuarini 2018 sai lapse ema elatisabi kokku 463,33 eurot) ulatuses hagejale kohtuotsuse alusel väljamõistetud elatist tasuma. Seega on maakohtu otsus vastuoluline, kuna maakohus kohustab kostjat alates 07.09.2017 tasuma hagejale igakuiselt elatist seaduses sätestatud miinimummääras, kuid samas otsustas, et perioodil novembrist 2017 kuni jaanuarini 2018 on kostja elatise tasumisest osaliselt vabastatud. Ringkonnakohus nõustub kostja väitega, et selline otsus on ebaselge.
2. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel lapse vajaduste ja vanemate varalise seisundi kohta ei ole kohus perekonnaasjas

§ 436

lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib

§ 230

lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist

§ 230

lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda

§ 230

lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt (vt Riigikohtu otsuseid nr 3-2-1-56-15 p 12, 3-2-1-35-17 p 24).

1. Maakohtu minetused ei ole antud juhul ringkonnakohtu poolt kõrvaldatavad ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kuna välja on selgitamata asja 7 lahendamiseks olulised asjaolud ja neid kinnitavad tõendid, st puudub materjal, mille põhjal saaks ringkonnakohus asja ise lahendada.
2. Ringkonnakohus juhib maakohtu tähelepanu ka

§ 4

lg-s 4 sätestatule, mille kohaselt peab kohus menetluse ajal tegema kõik endast sõltuva, et asi lahendatakse kompromissiga. Kohus võib selleks muu hulgas esitada pooltele kompromissilepingu projekti või kutsuda pooled isiklikult kohtusse. Kostja soovis asja lahendamist kompromissiga ja maakohus peab asja uuel läbivaatamisel tegema selle sõlmimiseks omapoolseid pingutusi. 47.

§ 173

lg 3 teise lause kohaselt jääb menetluskulude jaotus esimese astme kohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere Imbi Sidok-Toomsalu Ande Tänav 8