Obsah (7)

§ 25§ 27§ 15§ 16§ 17§ 34§ 33

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 20. veebruar 2018. a Tsiviilasja num

) § 24 lg 2 järgi kohaldatakse juhul, kui abiellujad ei vali varasuhet abiellumisavaldusega või ei sõlmi abieluvaralepingut, nende varalistele suhetele abielu sõlmimisest alates varaühisuse kohta sätestatut. Maakohus on iseenesest õigesti järeldanud, et

§ 25

järgi kuulub põhimõtteliselt kogu abielu kestel omandatud vara (sh töötasu, pension, kontol olev raha) eelduslikult abikaasade ühisomandisse. Seega kuulusid hageja ja kostja ühisomandisse abielu kestel saadud hageja töötasu, hageja poolt kostjale tehtud maksed, kostja saadud toetused ja töötasu. Kostja lahusvarasse kuulus

§ 27

lg 2 p 2 alusel kinnistu XXX alevik Ülenurme vald Tartumaa.

§ 15

lg 1 järgi on abikaasad kohustatud vastastikuseks toetuseks ja ühise majapidamise korraldamiseks. Abielu kestel jagavad abikaasad eelduslikult kodu, ressursse ja vastutust üksteise suhtes. Perekonna ülalpidamine hõlmab

§ 16

lg 2 järgi tegevust ja varalisi panuseid, mis on perekonna elutingimuste kohaselt vajalikud ühise majapidamise kulude katteks ning kummagi abikaasa ja nende ülalpeetavate laste tavapäraste ning erivajaduste rahuldamiseks (perekonna huvides tehtud kulutused). Hageja väitel töötas ta ametlikult Norras ja Soomes suurema osa ajast, mil pooled olid abielus ning hageja igakuised sissetulekud olid märksa suuremad kui kostja Eestis kuus teenis. Kostja oli lapsehoolduspuhkusel pärast lapse sündi

1. a lõpust kuni
2. a lõpuni (I kd, tl 53). Kostja väitel oli tal ka ajal, kui ta viibis lapsega kodus sissetulek, kuna ta sai eelmisest kooselust põlvnevate laste tõttu elatist ning emapalka. Hageja ei ole esitanud vastuväiteid kostja selgitustele hageja poolt ülekantud raha kasutamise kohta: „Hageja eesmärk oli koheselt raha laekumisel oma pangakontolt raha ära kanda ja seda eeldatavasti seetõttu, et kohtutäiturite eest laekumisi varajata…..kostja võttis Eestis raha välja, andis selle hagejale, kes andis raha edasi varuosade müüjale või kolmandatele isikutele.“ (II kd, tl 155). Majandustegevuseks hageja poolt ülekantud raha kasutamisele viitab ka hageja väide, mille kohaselt tegeles ta autode edasimüügiga (I kd, tl 94). Praegusel juhul ei vaidle hageja ja kostja selle üle, et neil oli kooselu kestel ühine majapidamine. Kostjale kuuluv kinnistu oli abielu kestel poolte ühiseks elukohaks (II kd, tl 147; II kd, tl 82). Hageja on kandnud abielu kestel kostja arveldusarvele üle raha ebareeglipäraselt ning erinevates summades (I kd, tl 101 jj). Kulutused kooselu kestel kanti erinevalt. Hageja ei ole viidanud ühelegi ülekandele, mis oleks konkreetselt tehtud kostja laenukohustuse tätimiseks või eraldi kokkuleppele ühise majapidamisega seotud kulude kandmise korraldamise suhtes. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Maakohus on ekslikult 6 leidnud, et ühisvara perekonna ühistes huvides kasutamise kohustuse tõendamiskoormis lasub kostjal.

§ 17

reguleerib kulutusi perekonnale: juhul, kui üks perekonnaliige teeb perekonnale igapäevaelus suuremaid rahalisi kulutusi, kui teine pereliige, ei ole tal eelduslikult õigust nõuda teiselt rohkem panustatud vahendite hüvitamist. Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt tehtud ülekandeid saab asjas esitatud tõendite pidada tehtuks perekonna tavapärase elukorralduse huvides. 10.

§ 34

lg 1 järgi peab juhul, kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa kasutab ühisvara oma lahusvara huvides, ta kasutatud vara väärtuse hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Praeguses asjas puudub vaidlus selle üle, et kostja omandisse kuuluva kinnisasjaga seotud laenumakseid tegi kostja, mitte hageja. Hageja ja kostja abielu kestel saadud sissetulek oli ühisvara, seega on maakohus õigesti tuvastanud, et kostja tegi laenumakseid ühisvara arvel. Kostja poolt tehtud laenumaksed on ringkonnakohtu hinnangul tehtud perekonna tavapäraste vajaduste rahuldamiseks ning on igapäevaelu korraldamiseks mõeldud jooksvad kulutused

§ 16lg 2 järgi (vt otsuse p 9).

Kostjale kuuluv kinnisasi oli perekonna ühine eluase, hageja ei ole tõendanud, et kostja tehtud laenumaksed ületaksid abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra: neid kulutusi, mida tulnuks perekonnal eluasemele teha ka juhul, kui tegemist oleks olnud nt üürisuhte alusel kasutava elukohaga. Ühise perekonnaelu põhimõttega ei ole kooskõlas see, kui pool nõuab kooselu lõppedes perekonna eluasemele tehtud tavapäraste kulutuste hüvitamist. Seega on hageja poolt kostjale ülekantud raha perekonna vajaduste katteks jooksvalt ära tarbitud. Kostja laenukohustus on küll abielu lõppedes vähenenud, kuid hageja ei ole tõendanud, et vähenemine oleks toimunud ulatuses, mis ületab tavapäraseid kulutusi eluasemele. 11. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei pea hüvitist ühisvarasse maksma ka

§ 33lg 4 järgi.

Hageja ei ole menetluses esile toonud asjaolusid, mis viitaksid kostja süülisele käitumisele ühisvara vähenemisel. Hagejal ei ole kostja vastu nõudeid ka perekonnaseadusevälisel alusel, mh lepingulisel alusel või lepinguvälisest võlasuhtest (käsundita asjaajamine, alusetu rikastumine) tulenevalt. Hageja ei ole tuginenud sellele, et ta oleks oma lahusvara arvel teinud kulutusi kostja abikaasa lahusvarale.

1. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on õigesti leidnud, et sõiduauto VOLVO v70 registreerimisnumbriga XXX kuulus poolte ühisvara hulka. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg 6 järgi. Vastuseks apellatsioonkaebusele leiab ringkonnakohus, et kostja ei ole tõendanud, et sõiduki ostmiseks oleks ta kasutanud oma lahusvara. Kostja ei ole viidanud ühelegi tõendile sõiduki teistsuguse väärtuse kohta varasuhte lõpetamise ajal. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks kasutanud oma lahusvara sõiduki omandamiseks.
2. oktoobril 2012 sõlmitud müügileping ( II kd, tl 136) ei tõenda, et sellest saadud tulu kasutati ligikaudu kaks aastat hiljem uue sõiduki ostmiseks. Hageja väitel oli poolte nimel abielu kestel palju autosid, hageja tegeles autode edasimüügiga. Hageja on oma väidete tõendamiseks esitanud maanteeameti vastuse (I kd, tl 94), mille kohaselt oli kostja nimele registreeritud ajavahemikul
3. august 2008 kuni
4. detsember 2016 14 sõidukit. Maakohus on põhjendatult kohustanud kostjat hüvitama hagejale 3500 eurot (7000÷2).
5. Kostja väitel apellatsioonkaebuses esitatu kohaselt tuleb hagejale makstavast hüvitisest arvata maha kahju, mida hageja on tekitanud kostja varale. Kostja mainis muude väidete hulgas hageja poolt tekitatud kahju kostja lahusvarale
6. mai 2017 menetlusdokumendis (II kd, tl 154), kahju suurust kostja ei nimetanud. Kostja on palunud 7 kohtul alles
7. juuni 2017 menetlusdokumendis koos menetluskulude nimekirjaga hagejalt kostja kasuks välja mõista sauna taastamiseks kuuluv summa 5919 eurot 96 senti. Kostja ei ole menetluses selgitanud, kas tegemist on eraldi nõudega VÕS § 1043; 1045 lg 1 p 5 järgi, kuna väidetavalt on hageja kostja vara õigusvastaselt kahjustanud. Apellatsioonkaebuse kohaselt tuleks kostja nõue arvestada maha hagejale tasumisele kuuluvast summast. Kostja ei ole aga tasaarvestuse vastuväidet maakohtu menetluses esitanud, selge hüvitise saamise nõue hageja vastu on esitatud vahetult enne kohtuotsuse tegemist. Kostjal on TsMS § 373 lg 3 järgi õigus esitada hageja vastu oma protsessuaalne nõue ühiseks läbivaatamiseks põhihagiga (vastuhagi) kuni eelmenetluse lõppemiseni või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni. Seega on kostja nõue esitatud hilinenult.
8. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuses esitatud alternatiivsetele võimalustele (laenulepingu üleandmine hagejale) märgib ringkonnakohus, et kostja ei ole maakohtus sellist nõuet esitanud. Pooled ei ole menetluses väitnud, et hageja laenukohustus oleks ühine kohustus. Kui nõue peaks siiski kuuluma ühisvarasse, saab selle nõude poolte vahel ka jagada nagu muu ühisvara, kuid selleks peab üks pooltest seda taotlema (vt Riigikohtu
9. septembri
10. otsus tsiviilasjas nr 2-15-9288, p 22).
11. Maakohus on õigesti jätnud TsMS § 164 lg 1 alusel poolte menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus leiab, et menetluskulud ringkonnakohtus on samuti põhjendatud jätta poolte endi kanda. Praegusel juhul ei ole pooled menetluses tuginenud asjaoludele, mis annaks alust asuda seisukohale, et menetluskulude poolte enda kanda jätmine kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa vajadusi (TsMS § 164 lg 2). /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke