← Eesti

1-17-1327/17

Obsah (8)§ 306§ 180§ 310§ 189§ 175§ 178§ 179§ 126

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtunik (eesistuja) Rahvakohtunikud Kohtuistungi sekretär Tõlk Prokurör Asja läbivaatamise kuupäev Kriminaalasi

§ 306; § 309 lg 1,3; § 311; § 313; § 315; § 318 lg 1; § 319 lg 1,2 kohus OTSUSTAS: 1.

Süüdi tunnistada Juri Hohlov kuriteo toimepanemises KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ning mõista talle karistuseks 3 (kolm) aastat vangistust.

  1. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada antud kohtuotsuse jõustumisel.
  2. VÕS § 1043 alusel rahuldada kannatanu A Ni tsiviilhagi ning mõista Juri Hohlov´ilt välja 72 (seitsekümmend kaks) eurot kannatanu A Ni kasuks, milline summa tuleb kanda T N kontole Swedbank’as a/a xxx.
  3. Rahuldada kaitsja vandeadvokaat Tatjana Massalina taotlus riigi õigusabi osutamise eest tasu määramiseks summas 58,56 eurot, sh tasu 20 eurot, sõidukulud 28,80 eurot ja käibemaks 9,76 eurot.
  4. Vastavalt

§ 180

lg 1 ja 3 jätta menetluskulud osaliselt, sundraha 1175 eurot osas riigi kanda ning ülejäänud osas mõista menetluskulud Juri Hohlov’ilt välja, s.o kaitsjatasu 72 eurot + 964,80 eurot + 58,56 eurot, tunnistaja kulud 5 eurot. Kokku 1100,36 eurot (tuhat ükssada eurot ja 36 senti). 1

(13)
  1. Juri Hohlov’il tasuda menetluskulud kokku 1100,36 eurot 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumise tähtajast Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele SEB pangas nr EE351010052031000004 SWEDBANK EE502200221014193355 NORDEA PANK EE401700017002872300 DANSKE BANK EE873300333499990003, märkides viitenumbri 99917700022864 ning selgitus „Juri Hohlov 1-17-1327 menetluskulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
  2. Asitõendid: Ida prefektuuris hoiul olevad kaks pakendit, milles on sündmuskohalt kaasa võetud DNAproovid ning spordipüksid „Umbro“ – hävitada antud kohtuotsuse jõustumisel. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul. Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest ehk hiljemalt 18.04.
  3. Kohtuotsus jõustub 15-päevase tähtaja jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest ehk 27.04.2017 juhul kui ükski menetluspool ei esitanud apellatsiooni kohtuotsuse peale. SÜÜDISTUS Juri Hohlovi süüdistatakse selles, et tema, olles 03.03.2016 kella 18.30 paiku Jõhvi linnas, Tartu mnt 15a asuva kaupluse xx E juures parkimisplatsil taksosõiduki tagaistmel, püüdis tekitada A Nile raskeid tervisekahjustusi. Hohlov lõi korduvalt tema rünnakut tõrjuvale kannatanule noaga keha vasaku ülemosa piirkonda ja seejärel vasaku õlavarre piirkonda, põhjustades A. Nile õlavarre keskmises osas torke lõikehaava pikkusega 2 cm ja sügavusega 7 cm ning vasaku reie piirkonda ülemises osas torke lõikehaava pikkusega 3 cm ja sügavusega 7 cm. Oma tegevusega põhjustas J. Hohlov A. Nile tervisekahjustuse, mis ei kesta üle 4 kuu ja ei ole eluohtlik. J. Hohlovi poolt valitud kuriteo toimepanemise vahend ning teo toimepanemise tehiolud, eriti löök noaga kannatanu keha vasaku ülemosa piirkonda viitab sellele, et J. Hohlovi tegevus oli suunatud A. Nile eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisele. Seega Juri Hohlov vastavalt oma ettekujutusele teost, alustades vahetult süüteo toimepanemist, teisele isikule eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist, pani toime KarS § 118 lg 1 p 1- § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava teo. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Prokurör jäi esitatud süüdistuse juurde, leides, et J. Hohlov pani temale süüks arvatava kuriteo toime ja tema tegu on kvalifitseeritud raske tervisekahjustuse tekitamise katsena õigesti. Seda kinnitavad eelkõige kuriteo subjektiivsed tunnused, nimelt tahtlus, mis aga avaldub objektiivsetes tunnustes, nimelt, et kannatanu ütluste järgi olevat süüdistatav sihtinud lüüa teda noaga südamesse. Süüdistatav ei tegutsenud hädakaitses. Karistuseks tuleb talle mõista 6-aastane vangistus. Tsiviilhagi rahuldada. Menetluskulud jätta J. Hohlov’i kanda. Asitõendid hävitada. Kaitsja leidis, et esitatud süüdistuses tuleb J. Hohlov õigeks mõista. Tuvastatud faktilistest asjaoludest ei saa tuletada raske tervisekahjustuse tekitamist katse objektiivseid tunnuseid. Kuriteo toimepanemise riist – nuga, jäi avastamata ja tõendina esitamata. Seetõttu ei saa hinnata võimalikku tervisekahjustuse raskust, mida J. Hohlov olevat tahtnud tekitada. Haavade 2
(13)paiknemine kannatanul (reie ja õla piirkonnas) ei viita sellele, et löögid oleksid suunatud elutähtsatesse organitesse. J. Hohlovi tahtlus raske tervisekahjustuse tekitamiseks jäi tuvastamata. Ei ole vaidlust selles, millal, kus kohas ja milliseid kehavigastusi on J. Hohlov kannatanule tekitanud. Samas ümber lükkamata on süüdistatava väited kannatanupoolsest rünnakust ja tema (J. Hohlov’
  1. i)hädakaitsest. Kuna süüdistatav tõrjus rünnakut, mis pandi tema suhtes toime noa kasutades, siis sellise rünnaku samuti (sama) noaga tõrjumist tuleb tunnistada proportsionaalseks. Süüdistatav J. Hohlov eitas oma süüd täielikult ega tunnistanud tsiviilhagi. Süüdistatava versiooni kohaselt tekkinud tüli käigus võttis kannatanu nuga välja ja ründas teda (J. Hohlov’it), lüües ühel korral noaga vastu jalga reie piirkonda. Rüseluse käigus õnnestus tal (J. Hohlov’
  2. il)haarata nuga enda kätesse ja enesekaitseks lõi ta A. N’it kahel korral – õla ja reie piirkonda. Süüdistatava arvates tegutses ta hädakaitses ja ei ole kuriteos süüdi. Kohus on kohtuliku arutamise käigus pööranud poolte tähelepanu ja palunud anda oma arvamus süüdistatava tegude kvalifitseerimisest KarS § 121 järgi. Prokurör jäi oma arvamuse juurde ning kaitsja ei avaldanud oma arvamust J. Hohlov’i tegude ümberkvalifitseerimise suhtes. KOHTU SEISUKOHT 1. Pooled ei vaielnud selle üle, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas, s.o 3.03.2016 õhtusel ajal kella 18.30 paiku, süüdistatav, olles Jõhvis, Tartu mnt 15a asuva kaupluse x E parklas pargitud takso tagaistmel, lõi kannatanut A N’it noaga vasaku õlavarre piirkonda, põhjustades kannatanule 2cm pikkusega ja 7cm sügavusega torke-lõikehaava õlavarre keskmises osas ning vasaku reie piirkonda, põhjustades torke-lõikehaava 3cm pikkusega ja 7cm sügavusega. 2. Seda kinnitab ka sündmuskoha vaatluse 3.03.2016 protokoll, mille kohaselt 3.03.2016 sündmuskoha vaatlusel avastati Jõhvis, Tartu mnt 15a xx kaupluse parkla sissepääsuukse juures väljaspool kaupluse pinda vasakul poolel vereloik ja selle kõrval verepritsmed. Kaupluse hoone esikülje juures, peaukse juures kuni kõnniteeni on rohkelt verejälgi, samuti jätkuvad verejäljed ka kõnniteel (tl 1-4). 3. Kannatanu A. N’i 3.03.2016 patsiendikaardilt on näha, et sama päeva kell 19.13 on kannatanu saabunud raviasutusse lõikehaavaga vasaku reie ja vasaku õlavarre piirkonnas. Patsiendi sõnul 3.03.2016 kella 18.30 paiku Jõhvi xx kaupluse juures sai ta lööki noaga tundmatu inimese poolt. Hingamine on normis. Patsient on orienteeritud. Südametegevus on regulaarne. Patsiendikaardist ei nähtu, et A. N oleks raviasutusse saabumisel raskes või eluohtlikus seisundis. Kaebused on valule vasaku õlavarre ja reie piirkondades. Vasaku õlavarre keskmises osas on haav pikkusega 2cm, kanaliga umbes 7 cm. Vasaku reie ülemises osas on haav pikkusega 3cm, kanaliga umbes 7cm. Diagnoos on õlavarre ja reie lahtine haav, rünne terava esemega. Antud ravi – pindmiste haavade ekstsessioon, kirurgiline korrastus. Edasine raviplaan – perearsti jälgimine, sidumine, kirurgi vastuvõtule. Suunatud koju. Patsient lahkus raviasutusest 3.03.2016 kell 22.35 (tl 5-10). 4. Saadud noahaava vasaku reie piirkonnas kinnitab ka 19.12.2016 asitõendi vaatlusprotokoll, mille kohaselt kannatanu A. N’i väljastatud „Umbro“ spordipükstel 40cm ülevalt säärest ning 6cm küljeõmblusest on 15mm läbilõigatud koht (tl 11-13). 5. Nimetatud tõendid haakuvad ka tunnistaja I P’i ütlustega, mille järgi 3.03.2016 oli ta abipolitseinikuna politseipatrulli koosseisus, kui kella 18.50 ajal saabus juhtimiskeskuselt väljakutse, et Jõhvis, Tartu mnt 15a Xx poe juures sai meesterahvas noahaava. Kohale jõudes avastasid, et kiirabibrigaad on saabunud. Kannatanu oli kiirabiautos ja talle anti abi. Meedikud 3
(13)ütlesid, et kannatanul on noahaav käes ja jalas. Poe ühest nurgast oli näha vere rada, mis läks poe uste ette, kus poe ees jalgratta parkla juures oli suur vereloik. Nuga kohapealt ei leitud. Kohapeal andis kannatanu seletusi, et oli takso, kus oli süüdistatav ja neil tekkis konflikt süüdistatavaga, mistõttu tuli kannatanu autost välja ja takso läks süüdistatavaga koos minema. Süüdistatavaga koos oli taksojuht ja kaks naisterahvast.
  1. Samuti tunnistaja O M kinnitas oma ütlustes, et 3.03.2016 õhtusel ajal oli ta oma autoga parklas Jõhvi Xx poe juures, kui nägi, et parklasse sõitis sisse taksoauto. Noored inimesed – kaks naist ja kolm noormeest tulid taksoautost välja, hakkasid vestlema, kaks noort naisterahvast olid takso juures. Siis kuulis naisterahva häält, karjet „Jura, pole vaja“ („Юра, не надо“ venek), seejärel sõitis takso eemale ja peaaegu kohe sõitis ära. Kaupluse juurde, kus on konditsioneer, jäi kukil istuma noormees. Ta toetus kaupluse seinale, püüdis püsti tõusta, kuid tal oli see raske. Noormees läks poe sissekäigu poole, püüdis helistada oma telefoniga (kuhugi), aga hakkas juba kukkuma kui kauplusest tuli välja keegi noormees, kes jõudis ta (noormeest) kinni püüda, võttis noormehe käest telefoni enda kätte ja kutsus välja kiirabi ja politsei. Noormehel olid püksid verised, verega läbi imbunud (istungiprotokolli lk 17-18).
  2. Kuigi kuriteo toimepanemise riista – nuga ei olnud avastatud ega tõendina esitatud ei vaielnud pooled selle üle, et kehavigastused tekitati kannatanule just metallist teraga noaga. Selle täpsed mõõtmed ja omadused aga jäid tuvastamata.
  3. Eeltoodud objektiivsed tunnused viitavad kehalise väärkohtlemise toimepanemisele kannatanu suhtes. Samas süüdistus J. Hohlov’ile on esitatud enamohtliku koosseisu järgi ning süüdistaja versiooni järgi püüdis J. Hohlov tekitada kannatanule just raskeid eluohtlikke tervisekahjustusi, üritades lüüa kannatanut noaga keha vasaku ülemosa piirkonda. Alljärgnevalt põhjendab kohus, miks kohtu arvates puuduvad süüdistatava tegudes raske tervisekahjustuse tekitamise katse koosseisutunnused. Süüteokoosseis (KarS § 118 lg 1 p 2 - § 25 lg 2 vs § 121 lg 2 p 3)
  4. Raske tervisekahjustuse tekitamine on alternatiiv-aktiline tagajärjedelikt, mis seisneb vähemalt ühe lg 1 p-des nimetatud tagajärje põhjustamises. Objektiivne koosseis seisneb raske tervisekahjustuse tekitamises. Tegu, millega raske tervisekahjustus tekitatakse, ei ole tähtis. On oluline, et tegu oleks tagajärjega põhjuslikult seotud. Oht elule on põhjustatud sellise tervisekahjustusega, millesse inimene tavaliselt ilma meditsiinilise abita sureks. On oluline, et oht kannatanu elule tuleneks otseseks tekitatud tervisekahjustuse iseloomust (KarS-i
  5. kommenteeritud väljaanne, lk 373, 374).
  6. Süüteokatse on omaette süütegu ning erinevalt lõpuleviidud tahtlikust süüteost alustatakse süüteokatse koosseisu tuvastamist subjektiivsetest tunnustest. Katse üle ei saa otsustada enne, on teada, millist tegu toimepanija plaanis ehk tema tahtlus. Alles seejärel saab tuvastada süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Tahtlus süüteokatses ja lõpuleviidud süüteo puhul on identsed. Süüteokatse subjektiivses koosseisus peavad olema kõik süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused. Intellektuaalse elemendi seisukohalt peab toimepanija ette kujutama situatsiooni, mis selle tegeliku olemasolu korral täidaks eriosa süüteokoosseisu. Katse subjektiivne koosseis eeldab toimepanijalt tahtlust koosseisu kõigi objektiivsete tunnuste suhtes. Voluntatiivse elemendi seisukohalt peab toimepanija sellise situatsiooni saabumist soovima. On oluline, et isik oleks langetanud tingimusteta otsuse konkreetse süüteo toimepanemise suhtes (KarS-i
  7. kommenteeritud väljaanne, lk 95, p 6.1, 6.2.1). Vastutus (raske tervisekahjustuse tekitamise) katse eest eeldab toimepanija tahtlust nii teo kui vähemalt ühe lg 1 p-des 1-6 sätestatud tagajärje suhtes (ibd, lk 278, p 15). Seega praeguse kriminaalasja keskne küsimus seisneb selles, kas J. 4
(13)Hohlov tegutses eluohtliku raske tervisekahjustuse kui tagajärje suhtes vähemalt kaudse tahtlusega (KarS § 16 lg 4 mõttes) või mitte.
  1. Kohus vastab sellele küsimusele eitavalt, leides, et uuritud tõendite pinnalt ei saa tõsikindlalt tuvastada, et J. Hohlov oleks langetanud sellise tingimusteta otsuse, st et tal oleks tahtlust tekitada kannatanule eluohtlik raske tervisekahjustus.
  2. Kannatanule tekitatud kehavigastuste raskus ja iseloom seda ei kinnita. Vastavalt eelpool uuritud patsiendikaardile tekitati kannatanule torke-lõikehaava õlavarre keskmises osas 2cm pikkusega ja 7cm sügavusega ning vasaku reie ülemises osas 3cm pikkusega ja 7cm sügavusega. Tegemist ei ole eluohtlike vigastustega ning ka süüdistaja ei ole sellele tuginenud.
  3. Süüdistuse kohaselt üritas J. Hohlov lüüa kannatanut noaga keha vasaku ülemosa piirkonda, mis süüdistaja versiooni järgi näitab, et tegu oli suunatud eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisele. Kohus süüdistaja sellise käsitlusega ei nõustu. Kohtu arvates üldiselt teadaolevaks asjaoluks on, et inimkeha (nii parema kui vasaku) ülemosa piirkonnas ei paikne elutähtsaid organeid. Avalikult kättesaadavatest allikatest võib leida nt selliseid definitsioone, et inimkeha koosneb peast, kaelast, kerest, kätest ja jalgadest. Kere on keha keskne osa, kuhu kinnituvad jäsemed ja pea (vt Vikipeedia, inimkeha määratlus). Üldiselt teadaolevaks tuleb pidada ka seda, et inimese süda paikneb rindkeres selle keskjoonest vasakul pool kopsude vahel. S.t süda ei paikne rindkere (või inimkeha) ülemises osas, vaid rindkere keskmises osas. Kere ülemises osas aga paiknevad õlavööd. Õlad, õlavööd aga ei ole elutähtsad organid. Seega noalöök keha ülemise osa piirkonda ei ole apriori eluohtlik ning isegi kui selline löök oleks kannatanut tabanud, jääksid elutähtsad organid sellest puutumatuna.
  4. Kohtuliku arutamise käigus üritas süüdistaja sisuliselt väljuda süüdistuse piiridest, viidates sellele, et süüdistatav olevat tahtnud lüüa kannatanut noaga mitte pelgalt keha ülemise osa piirkonda, vaid südamesse. Kohtu arvates ei ole sellise süüdistuse raamide laiendamiseks alust ning selline käsitlus tugineb ainult kannatanu oletustele. Kohus aga ei saa teha otsust oletuste alusel.
  5. Nii süüdistatava ütluste kohaselt tuli ta Jõhvisse Sillamäelt taksoga koos kahe tuttava naisterahvaga ja ühe vähetuttava meesterahvaga. Xx kaupluse juures said nad kokku kannatanuga, kellega koos sõitis süüdistatav sama taksoautoga Purusse ja tagasi sama Jõhvi Xx kaupluse parklasse.
  6. Selles osas ühtivad süüdistatava ütlused nii kannatanu kui tunnistaja (taksojuht) A J’i ütlustega. Siinkohal ei hakka kohus eraldi tuvastama, mis eesmärgil käisid süüdistatav kannatanuga koos Purus, kuna see ei oma tõenduseseme asjaolude seisukohalt mingit tähtsust.
  7. Edasi tunnistavad nii süüdistatav kui kannatanu oma ütlustes (ja tunnistaja A. J’i ütlused kinnitavad seda), et nende (süüdistatava ja kannatanu) vahel tekkis tüli taksosõidu eest tasumise pinnalt. Nimelt nõudis süüdistatav kannatanult, et too maksaks sõidu eest, kannatanul aga ei olnud selleks raha. Nad mõlemad istusid taksoauto tagumisel istmel. Kannatanu istus vasakul pool, juhi taga ja süüdistatav paremal pool. Edasiste sündmuste osas aga annavad süüdistatav ja kannatanu üksteisele vasturääkivaid ütlusi.
  8. Nii kannatanu ütluste kohaselt võttis süüdistatav ühel hetkel kuskilt paremalt poolt oma riideesemetest noa, ei näinud, milline nuga see oli, käe iseloomuliku liigutuse tõttu (süüdistatav olevat selle käega vehkinud) tundus kannatanule, et see oli nn „libliknuga“. Kui süüdistatav võttis noa välja, mõistis kannatanu, et süüdistatav hakkab teda noaga ründama ja kui J. Hohlov võttis hoogu noaga löömiseks, siis sai kannatanu aru, et süüdistatav tahtis lüüa teda südame 5
(13)piirkonda. (Kannatanu ei täpsusta ega selgita, mis tunnuste järgi sai ta sellest aru.) Vasaku käega varjas, kattis rindkere, südame piirkonda, kaitses ennast. Kui kannatanu pani enda kaitsmiseks vasakut kätt rindkere ette lõi süüdistatav teda noaga vastu vasakut kätt õla piirkonda. Peale seda lõi süüdistatav teda noaga jalga reie piirkonda. Siis haaras kannatanu süüdistatavat käest kinni ja hoidis J. Hohlov’i kätt niimoodi umbes 10 minutit kuni too maha rahunes. Ja maha rahunes süüdistatav seetõttu, et kannatanul oli suur verejooks. Rünnak kestis umbes 15 minutit. Mis noast sai – ei näinud. Kui lasi ta (süüdistatava) käest lahti, väljusid nad autost. Kannatanul endal nuga kaasas ei olnud ning ta pole süüdistatavat noaga löönud. Üks tütarlaps tuli autole ligi ja aitas teda välja saada. Et J. Hohlov teda (kannatanut) enam ei ründaks, ütles tütarlaps J. Hohlov’ile, et on niigi palju verd, võib surmaga lõppeda ja peale seda rahunes J. Hohlov maha (istungiprotokolli lk 4-7).
  1. Kohtueelsel uurimisel andis kannatanu mõnevõrra teistsuguseid ütlusi, mida ta tunnistaski vastates prokuröri vastavale küsimusele, põhjendades seda, et ta kartis süüdistatavat, nii tema enda kui pereliikmete elu pärast kuni ta (süüdistatav) oli vabaduses ja saanud teada, et nüüd on J. Hohlov vahistatud andis kohtus tõepäraseid ütlusi (istungiprotokolli lk 8).
  2. Kohtu arvates on kannatanu ütlused usaldusväärsed ja eluliselt usutavad. Kannatanu on selgitanud, miks andis eeluurimisel teistsuguseid ütlusi ja see ka eluliselt usutav. Kannatanu ütluste kohaselt ründas süüdistatav teda noaga, tekitanud kehavigastusi, mistõttu oli kannatanul alust karta oma (ja perekonnaliikmete) elu ja tervise pärast. Samuti riimuvad kannatanu ütlused teiste tõenditega, sh tunnistajate P’i, M’i ja J’i ütlustega.
  3. Süüdistatava ütluste kohaselt aga hoopis kannatanu oli antud olukorras ründajaks. Nimelt, vastuseks J. Hohlov’i nõudmiseele maksta taksosõidu eest solvas kannatanu teda, haaras J. Hohlov’it rinnust ühe käega kinni ja teises käes nägi süüdistatav A. N’il nuga, millega A. N olevat üritanud teda (J. Hohlov’it) lüüa. Selle peale asus süüdistatav ennast kaitsma. Kannatanut noaga löömise osas andis süüdistatav ebaselgeid ja vastuolulisi ütlusi. Esialgu, vastates kaitsja küsimusele „Kas võisite tekitada Nile noahava“ ütles, et võis tahtmatult, kui kaitses ennast (istungiprotokolli lk 22, rida 18). Edasi prokuröri küsimusele, kas ta lõi N’it noaga on vastanud, et „toimiku järgi lõi“, „rüseluse käigus lõi“. Kohtu küsimusele vastates ütles juba, et ei mäleta täpselt. Ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks lubas kohus avaldada süüdistatava eeluurimisel antud ütlusi, milles süüdistatav räägib, et „lõi noormeest kaks korda õlga ja puusa“, kuid süüdistatav ei osanud seda vastuolu selgitada ning ka edaspidistele küsimustele vastates andis erinevaid ütlusi, sh, et ei tea kuhu tema löögid on sattunud ja ei sihtinud konkreetset kohta, ja edasi, et tema arvates ei Oi ta kannatanut löönud, ja siis jälle, et „tuleb välja, et on 2 korda“ löönud (istungiprotokoll lk 23, rida 44; lk 24, rida 16, 27).
  4. Eelpool kirjeldatud vastuolude tõttu nõustub kohus osaliselt prokuröriga ning leiab, et väidetava kannatanupoolse noaründe ja enesekaitseks kannatanut noaga löömise osas on süüdistatava ütlused rohkete ja kõrvaldamata vastuolude tõttu ebausaldusväärsed ja eluliselt mitteusutavad ning selles osas jätab kohus süüdistatava ütlused tõendikogumist välja.
  5. Samas ei nõustu kohus prokuröriga selles, et eelpool viidatud kannatanu ütlustest (et kannatanu arusaama järgi enne esimese löögi tegemist on süüdistatav sihtinud teda noaga südamesse) saab tuletada süüdistatava tahtlust raske tervisekahjustuse tekitamiseks. Nagu kohus on varem maininud selles osas on kannatanu ütlused oletuslikku laadi. Kannatanu ei selgita oma ütlustes, miks ta tegi sellise järelduse (et J. Hohlov tahtis lüüa teda südamesse või südame piirkonda). Ainuüksi sellest, et süüdistatava käes olnud noa tera oli suunatud tema keha (kere) poole ei saa seda järeldada, sest sellisest käe hoogu võtvast ja löögi tegemiseks ettevalmistuvast noa ja käe aluspositsioonist ei saa tuletada ründaja tahtlust. Sellisest positsioonist võis teha lööki nii südamesse kui ka kõhtu, aga ka nt pea, kaela, õlavarre jne piirkonda ehk ükskõik millisesse 6
(13)kehaossa, mis oli selle noalöögi ulatuses. Kannatanu ütlustest (või teistest tõenditest) ei tulene, et süüdistatav oleks ründe ajal midagi sõnaliselt (või teistmoodi) väljendanud, mis annaks alust tuvastada, kuhu tema noalöök oli suunatud ja et ta oleks sihtinud just südame piirkonda.
  1. Selles mõttes ebakindel on ka süüdistaja positsioon, sest kui prokuröri arvates sihtis J. Hohlov kannatanut noaga südamesse ja kannatanut päästis vaid see, et ta kattis käega oma südame piirkonda, süüdistaja oleks pidanud kvalifitseerima süüdistatava teod tapmise katsena, sest südamesse suunatud sihipärase noalöögi korral pidi ründaja vähemalt möönma kannatanu surma saabumist. Sellist süüdistust aga J. Hohlovile esitatud ei olnud.
  2. Samuti teised tuvastatud faktilised asjaolud ei kinnita, et süüdistatav oleks tahtnud lüüa kannatanut südamesse või südame piirkonda. Kannatanu ütlustest nähtuvalt noalöök õlavarre toimus juba siis, kui kannatanu pani oma vasakut kätt rindkere ette. Seega, esimese löögi tegemisel pidi süüdistatavale olema nähtav, et kannatanu vasak käsi on tõstetud rindkere ette ning (kui lähtuda süüdistaja versioonist) pidi süüdistatav korrigeerima oma liigutust, et löök tuleks kannatanu vasakust käest kas ülevalt või alt (et siiski tabada kannatanut noaga südamesse. Seda ta pole teinud. Kohus järeldab sellest, et süüdistatava esimene löök oligi suunatud kannatanu vasaku õlavarre (mitte südame) piirkonda, kuhu ta on kannatanut tabanudki. Seda kinnitab ka süüdistatava järgnev tegevus, et peale esimest lööki õlavarre piirkonda ei järgnenud teisi lööke rindkere, pea või kaela, vaid hoopis jalga, vasaku reie piirkonda, mis näitab, et kõik noalöögid olid suunatud mitteelutähtsatesse organitesse.
  3. Veelkord, kui süüdistatav tegutseks tahtlusega lüüa kannatanut südamesse või südame piirkonda oleks mõistlik eeldada, et peale esimest (süüdistaja käsitluse järgi ebaõnnestunud) katset miski ei takistanud süüdistataval jätkata kannatanu noaga löömist rindkere (või nt kõhuõõnde, kaela jne) piirkondadesse, mis olid löögiks avatud ja milles paiknevad elutähtsad organid, et viia lõpuni oma tahtlus eluohtliku tervisekahjustuse tekitamiseks (olgugi, et teises vormis). Selle asemel aga lõi süüdistatav kannatanut noaga vastu reit, milles elutähtsaid organeid ei ole. Kannatanu ütluste järgi esimese ja teise noalöögi vahel oli umbes 10 sekundit (istungiprotokolli lk 6, rida 1). See aeg oli kahtlemata piisav, et jätkata kannatanu ründamist ja viia oma kavatsus lõpule, mida süüdistatav aga poole teinud. Selline süüdistatava tegevus ei ühti süüdistaja versiooniga eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisele suunatud tahtlusest ning loogiliselt ja objektiivse vaatleja seisukohalt vaadatuna räägib pigem selle kasuks, et J. Hohlov’i tahe oli küll suunatud kannatanule tervisekahjustuste ja noahaavade tekitamisele, kuid ei ulatunud eluohtlike vigastuste tekitamiseni.
  4. Järelduse, et süüdistatava tahe oli algusest peale suunatud mitteeluohtlikke tervisekahjustuste tekitamisele, kummutamiseks ei ole kohtu arvates küllaldased ka tunnistaja O M’i ütlused, kes kuulis noore naise häält, karjet et „Jura, pole vaja“ (istungiprotokolli lk 17-18). Need ütlused haakuvad kannatanu ütlustega selles, et ta sai autost välja süüdistatavaga koos tulnud naisterahva abil, kes ütles J. Hohlov’ile, et ta kannatanut enam ei lööks (istungiprotokolli lk 6, rida 47, 48, 50). Selleks ajaks aga olid mõlemad löögid juba tehtud. Seetõttu ei saa siin rääkida süüdistatava tahtest olenemata põhjusel raske tervisekahjustuse tekitamise katsest loobumisest.
  5. Samuti ei saa tuletada süüdistatava tahtlust eluohtlikke tervisekahjustuste tekitamiseks süüdistatava käitumisest peale kuriteo toimepanemisest. Ainuüksi see, et praktiliselt kohe peale süüdistatava ja kannatanu autost väljumist (peale löökide tegemist) istus süüdistatav koos oma reisikaaslastega tagasi taksoautosse ja sõitis sündmuskohalt minema ei anna selleks alust.
  6. Süüdistatava sellist käitumist kinnitavad nii tema enda ütlused kui ka nt tunnistaja A J’i ütlused (istungiprotokolli lk 15). Sama tunnistaja ütlustest nähtuvalt nägi tunnistaja verd vaid 7
(13)taksoauto ukse lävel. Noormees (kannatanu) istus kükil ja temal tunnistaja verd ei näinud. Samuti tunnistaja O M ütluste järgi nägi ta noormeest (kannatanut), kes oli kaupluse hoone nurgas, kus on konditsioneer, istus kükil, istus niimoodi umbes viis minutit, hakkas kõndima kaupluse sissekäigu poole, tal oli raske, kõndis kõikudes, kaupluse ukse juures hakkas kukkuma. Kauplusest tulnud valguse käes nägi, et püksid noormehel on verised, verega läbi imbunud (istungiprotokolli lk 17, 18).
  1. Sellest järeldab kohus, et süüdistatava sündmuskohalt lahkumise hetkel ei olnud kannatanul veel nii nähtavaid kehavigastusi ja tema riietel ei olnud näha nii palju verd, nagu seda nägi tunnistaja O. M mõne aja, umbes viie minuti möödudes kui kannatanu hakkas liikuma kaupluse vasakpoolse nurga juurest sissepääsu poole, kus tal jõud hakkasid otsa saama ja ta peaaegu kukkus maasse. Samuti nägi süüdistatav sündmuskohalt lahkudes, et tegemist on õhtuse ajaga ja avalikus kohas kaupluse parklas pidevalt liigub rahvast ning kannatanul ei või jääda abi saamata.
  2. Arusaamatuks jääb kohtuvaidlustes avaldatud prokuröri viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-146-15 (kohtutoimiku lk 36), et „tuleb küll nõustuda, et mõnel juhul saab subjektiivse koosseisu tuvastada vaid välise teopildi alusel. Seda aga üksnes juhul, kui tegu on sedavõrd intensiivne, et nn juurdemõeldavale objektiivsele kõrvaltvaatajale on üheselt arusaadav, et teoga võib kaasneda kannatanu surm või muu raske tagajärg. Nii on see nt juhul, kui ohvri peksmine on valimatu ja korduv (ja päädib surmaga), kui tegu on suunatud elutähtsasse piirkonda (pea, kõri vms) või kui ründevahend on eriti ohtlik (löök pikateralise noaga rindkerre).“ Esiteks tsiteeritud ei ole Riigikohtu kolleegiumi arvamust, vaid tol ajal Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi koosseisu kuulunud ringkonnakohtunik Paavo Randma eriarvamust, mis paikneb menetluse senist käiku kirjeldavas osas. Teiseks selle kriminaalasja tehiolud olid oluliselt erinevad ning selles asjas tekitati kannatanule kehavigastusi kannatanut valimatult läbi pekstes. Samuti ei tuvastanud kohus varem, et antud asjas oleks süüdistatava tahtlus suunatud kannatanu noaga rindkerre löömisele, seda enam, et tegemist oleks pikateralise noaga, sest kuriteo toimepanemise riist jäi avastamata ja selle täpsed omadused kindlaks tegemata. Nii et kohtu arvates ei saa sellele Riigikohtu lahendile antud asjas tugineda.
  3. Eeltoodu alusel kinnitavad saabunud tagajärjed ja tekitatud kehavigastuste iseloom, et süüdistatava tahtlus oligi suunatud kannatanu jaoks tundlikke (millised noahaavad kahtlemata on), kuid elule mitteohtlikke vigastuste tekitamisele, mistõttu puudub J. Hohlov’i tegudes KarS § 118 lg 1 p 1 - § 25 lg 2 kuriteokoosseisu subjektiivsed tunnused ja tema teod tuleb kvalifitseerida vähemohtliku koosseisu järgi korduva kehalise väärkohtlemisena. Seda, et J. Hohlov on varem kehalise väärkohtlemise toime pannud ja selle eest süüdi mõistetud tunnistab nii süüdistatav ise, kui seda kinnitab ka tema karistusregistri väljavõte.
  4. Kannatanule põhjustatud tervisehäire kestus jäi kohtuliku uurimise käigus täpselt kindlaks määramata. Kannatanu ütluste kohaselt ei ole tal ravikindlustust ning ta ravis ennast kodus ise abikaasa abil umbes nelja kuu kestel (istungiprotokolli lk 8). Tervisehäire kestuse kindlaksmääramisel saab aga kohus lähtuda vaid meditsiiniliste eriteadmiste pinnalt antud kohtuarstliku ekspertiisi arvamusest (RKKKo 3-1-1-27-08, p 12-13). Antud asjas kohtuarstliku ekspertiisi tehtud ei ole ja keegi pooltest ei taotlenud selle määramist. Ainuüksi kannatanu ütlustele (et ravis ennast kodus ligi nelja kuu kestel) tuginedes ei saa kohus tervisehäire kestust kindlaks määrata. Seetõttu ei saa antud juhul rääkida J. Hohlov’i tegude kvalifitseerimisest lisaks KarS § 121 lg 2 p-le 3 ka sama paragrahvi ja lõike p 1 järgi ning süüdistatava tegude lõplikuks kvalifikatsiooniks tuleb määrata KarS § 121 lg 2 p
  5. Tahtlus 8
(13)
  1. Tahtluse osas ei olnud süüdistaja positsioon järjepidev. Nii leidis prokurör kohtuvaidlustes esialgu, et J. Hohlov on tegutsenud kavatsetult (kohtutoimiku lk 35-36, kõneteeside lk 6-7), edasi aga, et otsese tahtlusega (kohtutoimiku lk 38).
  2. KarS § 16 lg 3 kohaselt isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda.
  3. Kohtu seisukohalt tegutses J. Hohlov kannatanut noaga õlavarre ja reie piirkonda lüües otsese tahtlusega. Ta teadis, et kannatanut noaga õlavarre ja reie piirkonda lüües tekitab ta talle elule mitteohtlikke tervisekahjustusi ja tahtis seda. Hädakaitseseisundi puudumine
  4. Nii süüdistatav kui tema kaitsja tuginesid sellele, et J. Hohlov’i tegu ei ole õigusvastane, kuna ta kaitses ennast ja tegutses hädakaitse seisundis.
  5. Selleks, et oleks võimalik rääkida hädakaitsest, tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisundi olemasolu. Alles pärast hädakaitseseisundi tuvastamist on võimalik hinnata, kas kaitsetegevus jäi hädakaitse piiridesse või ületas neid. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. märtsi 2004.a otsuses nr 3-1-1-17-04 on märgitud, et hädakaitseseisundi olemasoluks peab esinema õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele. Seejuures peab rünne olema vahetu või seisma vahetult ees (peab olema vahetu oht ründeks).
  7. Käesolevas asjas ei tuvasta kohus vahetut ega vahetult eesseisvat kannatanust lähtuvat ohtu J. Hohlov’ile. Süüdistatava versiooni järgi peale takso eest tasumast keeldumist haaras kannatanu teda (süüdistatavat) rinnust ja teises käes nägi süüdistatav tal nuga, millega A. N püüdis teda lüüa. Süüdistatav hakkas ennast kaitsma, väänas A. N’i kätt, milles ta (A. N) olevat nuga hoidnud, haaras temalt noa ära ja alles hiljem sai teada, et A. N on teda noaga vastu jalga löönud. Kuna kõik toimus kiiresti ei saanud aru, kuidas kõik toimus ja avastas haava parema jala reiel juba tagasiteel Sillamäele taksoautos. Sillamäele jõudes tuli vaevaga taksost välja. Jalg oli verine. Temaga koos olnud naisterahvas aitas tal minna. Ise ei saanud minna. Püksid olid verest läbi imbunud, pidi sellepärast nad ära viskama, olid ka noaga läbi lõigatud. Siis ravis ennast kodus. Ei pöördunud arstiabi saamiseks ega politseisse, sest see on tema põhimõtete vastu (istungiprotokolli lk 22, 26).
  8. Nagu kohus on juba varem leidnud ei ole usaldusväärsed süüdistatava ütlused osas, milles ta viitab, et kannatanu on löönud teda noaga vastu jalga. Kaitse esitatud fototabelid (tl 27-29) ei ole küllaldaseks tõendiks süüdistatava ütluste kinnitamiseks. Fototabelite kirjelduse järgi on fotod tehtud 16.06.2016) J. Hohlov’i kahtlustatavana ülekuulamise ajal ehk üle 3 kuu möödudes pärast kuriteosündmust. Fotodel süüdistatava parema jala reie piirkonnas on näha deformatsiooni (naha punetust), mis ei veritse, selle juures ei ole sidemeid. Kohtu arvates ei saa pelgalt nende fotode pinnalt tuvastada, et tegemist oleks 3.03.2016 kannatanult saadud noahaavaga. Seda võis tekitada süüdistatav ise endale, et leida kinnitust oma kaitsepositsioonile, või võis see olla saadud hoopis teistel tuvastamata asjaoludel. J. Hohlov ise pole sellega seoses A. N’i suhtes kuriteoteate esitanud või politseisse ega meditsiiniasutusse pöördunud, kuigi takistusi tal selleks ei olnud. Süüdistatava enda tõekspidamised (et ta ei tee koostööd politseiga jne – istungiprotokolli lk 30, rida 1, 3) ei ole selliseks mõjuvaks põhjuseks, mida kohus saaks arvesse võtta.
  9. Seda, et kannatanu ei tekitanud süüdistatavale mingeid kehavigastusi kinnitab kaudselt ka tunnistaja A J. Tema ütluse järgi Jõhvist Sillamäele tagasi jõudes väljus J. Hohlov taksost bussijaamas ning riided tal olid puhtad, mingeid määrdumisi ei olnud ja tema kõnnak oli normaalne (istungiprotokolli lk 15). 9
(13)
  1. Eeltoodu alusel ei tuvasta kohus hädakaitseseisundi tunnuseid, mistõttu jääb J. Hohlov’i tegu õigusvastaseks.
  2. Puuduvad ka muud õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid. Seega realiseeris süüdistatav oma tegudega KarS § 121 lg 2 p 3 koosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused ning tema tegu on õigusvastane ja süüline. Kokkuvõte
  3. Eeltoodu alusel tuvastab kohus, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas, s.o 3.03.2016 kella 18.30 paiku Jõhvi linnas, Tartu mnt 15a asuva kaupluse xx E juures parkimisplatsil taksosõiduki tagaistmel, tekkinud tüli käigus, tegutsedes otsese tahtlusega, lõi varem kehalise väärkohtlemise toimepannud ja selle eest kohtulikult karistatud süüdistatav Juri Hohlov temaga kaasas olnud noaga kannatanut A Nit vasaku õlavarre piirkonda, põhjustades A. Nile õlavarre keskmises osas torke-lõikehaava pikkusega 2 cm ja sügavusega 7 cm ning seejärel vasaku reie piirkonda, millega tekitas kannatanule reie ülemises osas torke-lõikehaava pikkusega 3 cm ja sügavusega 7 cm. Oma tegevusega põhjustas J. Hohlov A. Nile tervisekahjustuse, mis ei ole eluohtlik ning tema teod vastavad KarS § 121 lg 2 p 3 kuriteokoosseisu tunnustele. KARISTUS
  4. KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
  5. KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritav kuritegu on KarS § 4 lg 3 kohaselt teise astme kuritegu, mille eest nähakse karistusena ette rahaline karistus või kuni viieaastane vangistus.
  6. Kohus osaliselt nõustub prokuröri karistusettepanekuga karistuse liigi osas ning leiab, et Juri Hohlov’it tuleb karistada reaalse vangistusega. Rahaline karistus kui kergem karistuse liik ei vasta antud juhul ei toimepandud kuriteo ja J. Hohlov’i süü raskusele ega sobi eri- ja üldpreventiivsete eesmärkide saavutamiseks.
  7. Karistuse määra osas märgib kohus, et kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (RKKKo 3-1-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19) (RKKKo nr 3-1-1-58-13, p 7-8).
  8. J. Hohlov’i süü raskuse hindamisel ja karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi, teo toimepanemise asjaolud (kannatanu kahel korral noaga löömine). Kohus ei tuvasta karistust raskendavaid või kergendavaid asjaolusid. Kohtu arvates vastab J. Hohlov’i süü keskmisele määrale.
  9. Süüdistatav on varem korduvalt karistatud. Tal on kolm kehtivat kriminaalkaristust ja kaks kehtivat väärteokaristust (tl 17-22). 10
(13)51. Kohus on seisukohal, et süü suurust, karistust raskendavate ja kergendavate asjaolude puudumist, aga samas ka J. Hohlov’i varasemat käitumist ja kehtivaid kriminaalkaristusi ning eripreventiivset prognoosi arvestades tuleb süüdistatavat Juri Hohlovit karistada vangistusega üle KarS § 121 lg 2 p 3 ettenähtud sanktsiooni keskmist määra (aga keskmisele määrale lähedalt) ning mõista talle karistuseks kolm aastat vangistust. Keegi pooltest ei taotlenud karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist ning kohus ei tuvasta selleks ka alust. Tsiviilhagi 52.

§ 310

lg 1 kohaselt kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata.

  1. Kannatanu A N on esitanud tsiviilhagi summas 72 eurot (kohtutoimiku lk 6), millest nähtuvalt moodustub kahjusumma toimepandud kuriteoga rikutud riideesemete (jope maksumusega 20 eurot, saapad maksumusega 25 eurot, püksid maksumusega 27 eurot) maksumusest. Kohtuistungil jäi kannatanu tsiviilhagi juurde. Kannatanu A. N kinnitas oma ütlustes, et süüdistatavalt noalöökide saamise ajal olid tal (kannatanul) seljas must jope, spordipüksid ja saapad, mis olid vigastatud seoses noahaavade tekitamisega ja muutusid kasutuskõlbmatuks. Riiete ja saabaste kogumaksumus on 72 eurot (istungiprotokolli lk 8, 10).
  2. Kohtu arvates tsiviilhagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Tsiviilhagi põhjendatust kinnitavad nii kannatanu ütlused, kui teised uuritud tõendid, sh asitõendite vaatlusprotokoll ja fototabelid, millest on näha, et riideesemed on noalöökidest rikutud ja kasutuskõlbmatud (tl 913).
  3. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 ja 5 sätestab, et kahju tekitamine on õigusvastane muuhulgas ka juhul, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega, samuti kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega.
  4. VÕS § 127 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 1 kohaselt hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline.
  5. VÕS § 132 lg 1 ja 3 kohaselt kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Kui asja parandamine on asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb maksta hüvitist vastavalt VÕS § 132 lg-le 1, mis sätestab, et asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada.
  6. Kohus leiab, et tsiviilhagi on põhjendatud, kannatanu küsitud hüvitis rikutud riiete ja saabaste eest on mõistliku suurusega ja tsiviilhagi tuleb rahuldada täies ulatuses VÕS § 127 lg 1, § 128 lg 1, 3, § 132 lg 1, 3, § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2, 5 alusel summas 72 eurot. Vastavalt hagiavaldusele tuleb J. Hohlov’il kanda see summa T N kontole Swedbank’as nr xxx. Menetluskulud 11

(13)59.

§ 306

lg 1 p 14 sätestab, et kohtuotsuse tegemisel lahendab kohus millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. Vastavalt

§ 189

lg 2 kohtumenetluses otsustatakse kriminaalmenetluse kulude hüvitamine kohtumääruse või kohtuotsusega. 60.

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Toimiku materjalidest nähtub, et J. Hohlov’ile riigi õigusabi osutamise eest on määratud kaitsjatele makstud järgmised summad: kohtueelses menetluses 72 eurot (tl 25-26) ning kohtulikus menetluses 964,80 eurot ja 58,56 eurot. Kokku riigi õigusabi osutamisega seotud kulud moodustavad 1095,36 eurot. 61.

§ 175

lg 1 p 2 kohaselt on menetluskuluks tunnistajale

§ 178

kohaselt makstavad summad, v.a § 176 lg 1 p 1 nimetatud kulud.

§ 178

lg 1 p 3 kohaselt tunnistajale hüvitatakse kriminaalmenetlusega seoses tekkinud kulud, sh sõidukulud. Tunnistaja A J elab Sillamäel ning esitas kohtule avaluse, paludes, hüvitada tema sõidukulud seoses 22.03.2017 istungile tulekuga summas 5 eurot. Kohtu 27.03.2017 määrusega hüvitati tunnistajale nimetatud sõidukulu. Nimetatud kulu kulub ka väljamõistmisele süüdimõistetu käest. 62.

§ 175lg 1 p 9 kohaselt on menetluskuluks süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.

Vastavalt

§ 179

lg 1 p 1 süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus on esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 kuupalga alammäära. 63.

§ 180

lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

§ 180

lg 3 kohaselt menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. 64. Kohus tuvastab, et menetluskulude täies ulatuses kandmine jääb J. Hohlov’ile üle jõu (ametlikult ei tööta, xxx, praegu vahi all), mistõttu osaliselt, sundraha osas, tuleb jätta menetluskulud riigi kanda. Ülejäänud osas, s.o kaitsjatasud ja tunnistaja kulud, mõista menetluskulud J. Hohlov’ilt välja. 65.

§ 180

lg 3 lg 3 kohaselt kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Kohus leiab, et antud juhul võib määrata menetluskulude hüvitamine ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Asitõendid 66.

§ 126

lg 1 p 3 ja 4 kohaselt menetleja määruses või kohtuotsuses nähakse asitõendi suhtes ette järgmised meetmed: kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis võidakse jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisiasutuses; väärtusetu asi, piraatkaup ja võltsitud kaup hävitatakse või seaduses sätestatud juhul töötatakse ümber.

  1. Kohtuistungil ülekuulamisel avaldas kannatanu, et ei soovi tagasi temalt ära võetud pükse.
  2. Kohus leiab, et antud asjas kogutud asitõenditega tuleb toimida järgmiselt. Ida prefektuuris hoiul olevad musta värvi spordipüksid „Umbro“ (tl 14) ja DNA-proovid – hävitada antud kohtuotsuse jõustumisel. 12

(13)Tõkend 69. J. Hohlov viibib praegu vahi all teises kriminaalasjas. Antud asjas on tema suhtes kohaldatud tõkendina elukohast lahkumise keeld alates 16.06.2016 (tl 15). Kohus leiab, et tõkend elukohast lahkumise keeld tuleb tühistada antud kohtuotsuse jõustumisel. (allkirjastatud digitaalselt) Deniss Minzatov Kohtunik (eesistuja) (allkirjastatud digitaalselt) Viivi Kool Rahvakohtunik (allkirjastatud digitaalselt) Kaarin Kask Rahvakohtunik Osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 07.03.2018 kohtuotsusega. 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.