Obsah (6)

§ 37§ 38§ 19§ 34§ 18§ 29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 1. märts 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-15-11683

§ 37lg 1 kohaselt jagavad abikaasad varaühisuse lõppedes ühisvara omavahel.

Sama paragrahvi lg 3 alusel jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

§ 37

lg 11 kohaselt määratakse ühisvara koosseis kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. Vastavalt

§ 38

täidetakse ühisvaral lasuvad kohustused vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohustuste jagamisele kohaldatakse võlaõigusseaduses kohustuste ülemineku kohta sätestatut. Maakohus märkis, et pooled ei vaidle korteriomandi ja laenulepingust (06-006236-EV) tulenevate kohustuste jagamise osas. Seetõttu tuleb jätta korter hageja ainuomandisse ja laenulepingust tulenevad kohustused hageja kanda. Kuna korter jäetakse hagejale, tuleb selle eest mõista kostjale hüvitis 5625 eurot. Korteri osas tuleb poolte ühisvara osade suuruse määramisel kohaldada enne 2010. aasta 1. juulit kehtinud seadust. Enne 2010. aasta 1. juulit kehtinud

§ 19

lg 2 p 3 kohaselt võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Maakohus nõustus hageja väidetega, et korteriomand soetati 80 000 krooni ehk 5112,93 euro eest. Hageja väide on tõendatud korteri ostu-müügi lepinguga (tl 34-37, I kd), mille p 3.1. järgi on lepingu objekti müügihinnaks 80 000 krooni. Kostja vastuväide, et korter omandati 90 000 krooni eest, ei ole tõendatud. Korteri ostuhinnast tasuti 55 000 krooni ehk 3515,14 eurot hageja lahusvara arvelt, mille hageja sai kinkelepingu alusel oma emalt. Hageja väidet tõendab notariaalne kinkeleping (tl, I kd). Kinkelepingu esemeks olnud raha 55 000 krooni kingiti XXX, Narva asuva korteri soetamiseks. Ülejäänud rahalised vahendid 25 000 krooni ehk 1597,79 eurot maksti poolte ühisvara arvelt. Seega on õige hageja väide, et vaidlusalune korteriomand oli 68,75% (55 000 krooni ehk 3 515,14 eurot) ulatuses soetatud hageja lahusvara arvelt, ülejäänud osa 31,25% ulatuses (25 000 krooni ehk 1597,79 eurot) oli soetatud poolte ühisvara arvelt. Arvestades, et abikaasade osad on võrdsed, moodustab hageja osa ühisvarast, mis olid kulutatud korteriomandi soetamisele, 15,625% korteri maksumusest. Kostja osa ühisvarast moodustab samuti 15,625% korteri maksumusest. Järelikult oli hageja lahusvara ja ühisvara osa arvelt kulutatud korteri ostmiseks 84,375% (68,75% + 15,625%) korteri ostuhinnast 80 000 kroonist ehk 5112,93 eurost, kostja poolt 15,625%. 4 Vaidlust ei ole, et korteriomandi väärtuseks vara jagamise seisuga on 36 000 eurot. Hageja lahusvara osa korteriomandi väärtusest on 68,75% ehk 24 750 eurot. Ühisvara osa korteriomandi väärtuses on 31,25% ehk 11 250 eurot. Kostja poolt kaotatud omandi väärtus on seega pool ühisvara osast ehk 5625 eurot, mille hageja on kohustatud kostjale hüvitama. Kostja vastuväide, et korteriomand tuleb jagada võrdsetes osades, ei ole õige. Kostja vastuväide, et kostja isa andis korteri ostmiseks laenu 35 000 krooni, mida kinnitab võlatunnistus (tl 45, III kd), ei oma asjas tähendust, kuna laen oli võetud abielu ajal ja seega on see ühiskohustus. AS-ga Swedbank sõlmitud laenulepingust nr 06-006236-EV tulenevad kohustused tuleb jätta hageja kanda.

§ 38kohaselt tuleb seega pool kohustuste väärtusest kostjal hagejale hüvitada.

Vastavalt

§ 37

lg 11 tuleb jagatava kohustuse väärtus määrata kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. Vaidlust ei ole, et abielu lahutamise aja seisuga oli laenujääk 19 131,32 eurot. Kostja esitas vastuväite, et AS-ga Swedbank sõlmitud laenulepingu nr 06-006236-EV alusel võetud laen ei olnud võetud perekonna huvides. Maakohus leidis, et kostja ei ole veenvalt tõendanud, et laen ei olnud võetud perekonna huvides. Kostja viitas küll hageja pangakonto väljavõttele, kuid sealjuures ei osanud kostja selgitada, kuidas viidatud tõendid kostja vastuväidet kinnitavad. Kostja väitel oli kontolt võetud suuremaid summasid sularaha ja sellest tulenevalt järeldas kostja, et laenu ei kasutatud perekonna huvides. Kooskõlas

§ 38

ja

§ 37lg 3 tuleb abikaasade ühiskohustus jagada poolte vahel võrdsetes osades.

Seega jääb hageja kanda kohustusest 9565,66 eurot ja kostja kanda kohustusest 9565,66 eurot. Maakohus jättis AS-ga Swedbank sõlmitud laenulepingust nr 06-006236-EV tuleneva kohustuse ainuisikuliselt hageja kanda ja seega on kostja kohustatud hüvitama hagejale poole kohustuse väärtusest ehk 9565,66 eurot. Hageja esitas nõude, milles palub välja mõista kostjalt pool hageja poolt tasutud summadest laenulepingust nr 06-006236-EV tuleneva kohustuse täitmiseks perioodil

1. september 2014 kuni
2. märts 2017 summast 4757,91 ehk 23278,96 eurot. Maakohus leidis, et hageja nõue tuleb jätta rahuldamata, kuna kohus määras laenukohustuse jäägi abielu lahutamise aja seisuga ning hageja poolt tasutud summad sisalduvad hüvitises, mille on kostja kohustatud hagejale tasuma. Hageja on maksnud korteriühistule esitatud arvete alusel majandamiskulude ja soojuse eest perioodil
3. aasta oktoober kuni
4. aasta veebruar kokku 2524,58 eurot. Kuna kostja osa korteriomandist moodustab 15,625%, siis kostja osa majandamiskulude ja soojuse eest on 394,47 eurot.

§ 37

lg 2 sätestab, et kuni ühisvara jagamiseni kohaldatakse ühisvara valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele perekonnaseaduses ühisvara valitsemise kohta sätestatut.

§ 34

lg 2 kohaselt, kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Maakohus jõudis seisukohale, et hageja nõue on tõendatud korteriühistu arvetega. Kostja arvestuse osas vastuväiteid ei esitanud. Kostja peab hüvitama hagejale korteriomandi majandamis- ja soojusenergia kulud kokku 394,47 eurot. Maakohus tasaarvestas VÕS § 197 lg 1 ja TsMS § 445 lg 1 teise lause kohaselt poolte rahalised kohustused: hageja kohustus tasuda kostjale omandi kaotuse eest 5625 eurot kostja kohustusega tasuda hagejale pool AS-ga Swedbank sõlmitud laenulepingust nr 06-006236-EV tuleneva 5 kohustusest summas 9565,66 eurot ning kostja kohustusega hüvitada hagejale korteriomandi majandamis- ja soojusenergia kulud kokku 394,47 eurot. Tasaarvestuse tulemusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 4335,13 eurot. Maakohus luges tõendatuks poolte ühisvarana vallasasjad koguväärtusega 3981,47 eurot vastavalt hageja nimekirjale (tl 72 pöördel, kd III). Kostja ei ole tõendanud, et korteri remondi tõttu oleks ühisvara väärtus vähenenud 17 000 euro võrra. Samuti ei ole kostja tõendanud, et hageja oleks kasutanud sõiduki BMW müügist saadud 2237 eurot enda, aga mitte ühisvara huvides. Kostja ei ole tõendanud, et sõiduki Renault Megane kasutusrendi leping ei olnud sõlmitud perekonna huvides ning selle tagajärjel oleks poolte ühisvara vähenenud. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) leidis maakohus ebaõigesti, et korteri maksumusest 36 000 eurost tuleb 68,75 % (24 750 eurot) lugeda lahusvaraks ja ülejäänud osa 31,25 % (11 250 eurot) ühisvaraks. Ebaõige on hageja väide, et 25 000 krooni (1597,79 eurot) kandis ta isiklikult üle müüjale. Selle summa andsid kostja vanemad talle korteri ostmiseks ja nad ei nõua seda tagasi. 31,25 % (11 250 eurot) korteriomandi maksumusest on lahusvara; 2) leidis maakohus ebaõigesti, et korteri remondikulud ei olnud tõendatud. Toimikus (kd I, tl 97, 104) asuvad tõendid, mis näitavad, et toimus kapitaalremont. Remondi mõistlik väärtus oli 17 001 eurot ja see tuleb jagada kaheks, mis on 8500,50 eurot; 3) jättis maakohus ebaõigesti rahuldamata kostja nõude, mis puudutas sõidukit BMW. Kostja ostis selle aasta enne abiellumist ja müüs abielu ajal perekonna huvides; 4) rikkus maakohus menetlusõigust, kui ei rahuldanud kostja taotlust tunnistaja V. R väljakutsumiseks. Tunnistaja ütlustega soovis kostja tõendada, et sõiduk BMW omandati enne abiellumist ja müüdi perekonna huvides; 5) jagas maakohus ebaõigesti laenulepingust 06-006236-EV tulenevad kohustused. Asjaolu, et laen võeti abielu ajal, ei tähenda seda, et see võeti perekonna huvides. Hageja pidi tõendama, et laen võeti pere huvides; 6) jättis maakohus vääralt rahuldamata kostja nõude Nordeaga sõlmitud liisingulepingust tulenevate maksete väljamõistmiseks. Liisingumaksete tõttu vähenes ühisvara perioodil 28.10.2013 kuni 29.09.2014 6610,85 euro võrra; 7) jagas maakohus ebaõigesti kodu- ja majapidamissisustuse. Hageja ei võimaldanud kostjal ära viia tema asju, mistõttu pidi kostja ostma uued asjad (nt külmiku, tolmuimeja, mikrolaineahju jms). Tunnistaja V. R oleks saanud anda ütlusi selle kohta, millised asjad müüs hageja ära ja millise hinnaga.
2. Hageja vaidles apellatsioonile vastu. Vastuse kohaselt: 6 1) on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud; 2) väitis kostja 10.05.2017 kohtuistungil, et raha 25 000 krooni laenati. See oli poolte ühine kohustus; 3) tehti remont hageja palga arvel ja tehtud remondi väärtust ei ole võimalik tuvastada; 4) ei ole kostja esitanud tõendeid sõiduki BMW ostmise või müümise kohta; 5) jättis maakohus õigesti tunnistaja V. R kutsumata, kuna tema ütlused ei ole usaldusväärsed; 6) pidi kostja tõendama, et laenuna saadut raha ei kasutatud perekonna huvides, kuna kostja esitas selle väite; 7) ei ole tõendatud, et liisingulepingut ei sõlmitud perekonna huvides. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata.
4. Ringkonnakohus märgib, et vastuhagi esitaja muutis korduvalt nii hagile esitatud vastuväiteid kui vastuhagi ning esitas nii tõendite kogumise taotlusi kui ka uusi tõendeid pärast eelmenetluse lõppemist. Maakohus ei juhtinud menetlust kooskõlas menetlusnormidega ning võimaldas põhjendamatult ebamõistlikult pika perioodi jooksul pooltel oma nõudeid muuta ja täiendada ning uute asjaolude tõendamiseks tõendeid esitada. Menetlus muutus korduvate täienduste tõttu raskesti jälgitavaks ning üha uute nõuete ja taotluste esitamise lubamine ei toonud kaasa menetluslikku selgust.
5. Apellant ei ole ka apellatsioonkaebuses esitanud selget nõuet, millist osa maakohtu otsusest ta vaidlustab ja millise otsuse tegemist ringkonnakohtult soovib, Apellant on piirdunud taotlusega saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Tegemist on taotlusega, mis ei piira ringkonnakohtu õigust ise asja lahendada. Apellanti esindab õigusteadmistega esindaja, mistõttu ei pidanud ringkonnakohus põhjendatuks apellandile täiendavalt menetlusõigusi selgitada.
6. Ringkonnakohus võtab järgnevalt seisukoha apellandi väidete osas. 11.
7. Apellandi (kostja) väide selle kohta, et korter XXX kuulub võrdsetes osades poolte ühisvarasse, ei ole kooskõlas asjas kogutud tõenditega. Varaühisuse puhul panustavad mõlemad abikaasad ühisvara omandamisse vastavalt oma võimetele ja oskustele ning kuna varaühisuses ei ole varaosad kindlaks määratud, puudub ka varasuhtes omandatu osas selge piiritletus, milline ese konkreetselt ühele või teisele abikaasadest kuulub.

§ 34

lg 2 alusel tuleb hüvitada ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtus, mitte aga lihtsalt lahusvarast tehtud kulutused.

§ 34

lg-t 2 tuleb tõlgendada selliselt, et lahusvara arvel konkreetsesse eristatavasse ühisvara eseme soetamisse panustades kuulub ühisvara huvides panustatud lahusvara väärtus hüvitamisele selles suhtes, milles ühisvara ese vastavalt lahus- ja ühisvara arvel soetati. Kuivõrd

§ 34

lg 2 alusel esitatava nõude sisu on lahusvara arvel ühisvara huvides tehtud kulutuste väärtuse hüvitamine, peab õigustatud isik tõendama lahusvara arvel tehtud kulutuste väärtuse. 7 Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, milles maakohus tuvastas poolte ühis- ja lahusvara osade suuruse korteriomandis. Kostja vastas hagile 10.09.

1. Hagi vastuses märkis kostja, et korteri puhul ei ole arvestatud renoveerimiseks tehtud kuludega, kostja poolt müüdud BMW kui lahusvara panustamise ega ka kooselu jooksul korterisse ostetud esemete väärtusega (I kd lk 59). Kostja esitas 16.12.2015 vastuhagi, milles märkis, et korter omandati hageja ema poolt kingitud vahendite 55 000 krooni ning pangalaenu 35 000 krooni eest (I kd lk 116). Kostja esitas 07.
2. 2017 menetlusdokumendis väite, et korteri ostmiseks tasutud 35 000 krooni laenas kostja oma vanematelt ja see summa tuleb pooltel võrdsetes osades kostja vanematele tagastada. Kostja esitas V.J. antud võlakirja, mille kohaselt kostja kohustub oma isale V.J. pangalaenu summas 35 000 krooni tagastama esimesel nõudmisel seitsme kuu jooksul. Võlakiri on koostatud 16.11.2000 (III kd lk 69). Maakohus tuvastas, et tegemist on poolte ühiskohustusega, mille jagamise nõuet ei ole esitatud. Ringkonnakohus, arvestades apellatsioonkaebuse piire, jätab maakohtu otsuse selles osas muutmata. Ringkonnakohus jätab rahuldamata apellandi nõude võtta ringkonnakohtus uue tõendina asja juurde praktiliselt loetamatu maksekorraldus (III kd lk 132). Vastustaja palus jätta nimetatud dokumendi tähelepanuta. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kuna maakohtu poolt tuvastatud asjaolu ei ole vaidlustatud, siis ei oma nimetatud tõend asjas tähtsust. Tegemist on asjakohatu tõendiga TsMS § 238 lg 1 mõttes, mis esitatud olulise hilinemisega. 11.
3. Apellandi väited 17 000 euro jagamise nõude osas ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Maakohus on lugenud võetud laenud ühisvara hulka ning korteri renoveerimisele kulunud raha tõstis korteri väärtust, mille kaotuse eest makstakse kohtuotsuse alusel kostjale hüvitist arvestades ühisvara proportsioone.
5. Ringkonnakohus leiab, et kostja poolt enne abielu soetatud ja abielu ajal müüdud BMW eest saadud vahendid kulutati eelduslikult abieluajal ära poolte ja perekonna huvides ning maakohus jättis kostja vastuhagi nõude põhjendatult rahuldamata. 11.
6. Ringkonnakohus märgib, et kostja esitas 27.09.2016 maakohtule taotluse tunnistaja V. R ülekuulamiseks, tunnistaja ütlustega soovis kostja tõendada BMW müügitehingu toimumist ja hinda ning hageja poolt korterist ära viidud vallasasjade müümist (II kd lk 68). Hageja vaidles kostja taotlusele vastu. Maakohus arutas asja kohtuistungil 18.01.2017 ning jättis tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamata. Kostja ei esitanud TsMS § 333 alusel vastuväidet maakohtu tegevusele (II kd lk 107). TsMS § 333 lg 2 kohaselt, kui menetlusosaline ei esita vastuväidet hiljemalt kohtuistungi lõpus, kus rikkumine toimus, või rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis, olgugi et menetlusosaline teadis või pidi viga teadma, ei saa ta vastuväidet hiljem esitada. Sama sätte
7. lõike kohaselt sellisel juhul ei või menetlusosaline tugineda veale kohtu tegevuses ka kohtulahendi peale edasi kaevates. 11.
8. Apellandi seisukoht, et sõiduauto liisingumaksed vähendasid ühisvara, et ta ei saanud anda auto liisimiseks nõusolekut, kuna suhted abikaasade vahel olid aasta enne lahutust pingelised, ei ole tõendatud. Liisingulepingu puhul saab

§ 37

lg 3 ja § 38 järgi põhimõtteliselt jagada nii lepingust tulenevaid varalisi õigusi kui ka lepingulisi kohustusi, kui mõlemad abikaasad on nende kandjad, mh kui liisinguleping on hinnatav perekonna vajaduste katmiseks tehtud tehinguna

§ 18

lg 1 (ja

§ 29lg 1 kolmanda lause) mõttes.

Käesoleval juhul on liisingulepingust tulenevate kohustuste kandja hageja üksi. Maakohus tuvastas, et auto 8 liisiti perekonna huvides ning liisingumaksete võrra ei vähenenud ühisvara. Ringkonnakohus juhib apellandi tähelepanu ka sellele, et maakohus jättis rahuldamata hageja hagi täienduses esitatud nõude mõista kostjalt välja hageja lahusvara arvel tasutud liisingumaksed summas 1 997,79 eurot. 11.

1. Apellandi väide, et hageja takistas tal asjade ära viimist ning ta oli sunnitud endale ostma külmiku, tolmuimeja, mikrolaineahju „ja muud majapidamistarbed“, on tõendamata. Kostja esitas selle väite ka maakohtus, kuid ei esitanud selle kinnitamiseks tõendeid. Ringkonnakohtu arvates oleks kostja saanud TsMS § 376 lg 4 p 3 alusel esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teist eset või muud hüve nõuda. Kostja ei ole sellist nõuet esitanud.
2. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Maakohus määrab poolte vajalikud ja põhjendatud menetluskulud kindlaks määrusega koheselt pärast otsuse jõustumist TsMS § 174 lg 4 alusel. /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja /digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp 9 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi