← Eesti

2-16-18267/52

Obsah (8)§ 691§ 190§ 436§ 442§ 654§ 293§ 173§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-16-18267 Otsuse kuupäev Tartu, 16. aprill 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb

§ 691p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse. 5

(10)2-16-18267
  1. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas võlgniku õiguseellase SH ning kostja I ja kostja II vahel
  2. aprillil 2009 sõlmitud kinnistute mitterahalise sissemaksena üleandmise lepinguid on alust tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada põhjusel, et need kahjustasid võlausaldajate huve.
  3. Pooled ei vaidle selle üle, et
  4. novembril 2010 esitati SH pankrotiavaldus, et
  5. jaanuaril 2011 nimetas kohus ajutise halduri ja et
  6. märtsil 2011 kustutati SH äriregistrist, kuna ta ühines võlgnikuga. Võlgniku pankrot kuulutati välja
  7. detsembril
  9. Lepingute sõlmimise ajal ehk
  10. aprillil 2009 kehtinud PankrS § 109 lg 1 nägi ette, et tagasivõitmisel tunnistab kohus PankrS §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Samal ajal kehtinud PankrS § 110 lg 1 p 3 nägi ette, et kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mis oli tehtud kolme aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, eeldusel et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ning tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve. VÕS § 110 lg 3 kohaselt eeldati võlgniku lähikondse puhul, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Juriidilisest isikust võlgniku lähikondseks oli PankrS § 117 lg 2 p 4 kohaselt mh äriühingu tütarühing. Äriühingute ühinemise õiguslik toime on sätestatud ÄS § 403 lg-s 1 ja selle kohaselt läheb ühendatava ühingu vara ühinemisel üle ühendavale ühingule.
  11. Kolleegium märgib esmalt, et ekslik on kostjate väide, et mitterahalise sissemakse üleandmise lepinguid ei ole võimalik kehtetuks tunnistada, tunnistamata samal ajal kehtetuks SH tütarühingute asutamisotsuseid. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lg 4 sätestab, et käsutustehingu kehtivus ei sõltu õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest. Abstraktsioonipõhimõttest tulenevalt on võimalik, et tühiseks osutub üksnes kohustus- või käsutustehing. Samamoodi on tulenevalt abstraktsioonipõhimõttest võimalik tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada üksnes üks eelnimetatud tehingutest.
  12. Äriühingu asutamisel on kohustustehinguks ühingu asutamisotsus või -leping. Kokkulepe, millega äriühingu asutaja annab asutamisel äriühingule üle sissemakse, on seevastu käsitatav käsutustehingu ehk asjaõiguslepinguna. Äriühingu asutamisotsus või -leping kui kohustustehing on spetsiifiline vahetustehing, sest see on suunatud iseseisva õigussubjekti (tütarühingu) loomisele. Iseseisva õigussubjekti tekkimise tõttu on TsÜS § 27 lg-s 2 sätestatud ka piirang, mille kohaselt loetakse eraõigusliku juriidilise isiku asutamisleping või asutamisotsus pärast juriidilise isiku registrisse kandmist kehtivaks ka juhul, kui lepingu sõlmimisel või otsuse tegemisel esinesid lepingu või otsuse tühisust kaasatoovad asjaolud. Eraõigusliku juriidilise isiku asutamislepingut või asutamisotsust ei saa pärast juriidilise isiku registrisse kandmist tühistada. Eeltoodu tähendab, et asutamisotsust ega asutamislepingut ei ole võimalik ka pankrotimenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Küll aga on võimalik tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada asutatavale ühingule mitterahalise sissemakse üleandmise asjaõiguslepingut. Kui eelnimetatud leping tagasi võidetakse, tekib sissemakse saajal kohustus anda sissemakse ese üle pankrotivarasse ja võlgnikul tekib PankrS § 119 lg 4 järgi kohustus hüvitada üleantu väärtus PankrS § 146 lg 1 kohaselt.
  13. Kolleegium on varasemas praktikas mh leidnud, et

§ 190alusel on võimalik hageda ühisvara jagamise kui õigusmuudatusele suunatud käsutustehingu tagasivõitmist (Riigikohtu 6

(10)2-16-18267
  1. detsembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 18). Kolleegiumi arvates saab ka äriühingu asutamisel sõlmitud mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu tagasivõitmise hagi olla suunatud just asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamisele.
  3. Kolleegium nõustub hageja väitega, et iseenesest on võimalik, et kui äriühing asutab uue äriühingu ja annab asutatavale ühingule mitterahalise sissemaksena üle osa oma varast või kogu vara, siis võib see olla tehing, mis kahjustab pankrotiseaduse mõttes võlausaldajaid. Kolleegium märgib aga, et selline olukord ei ole vähemalt üldjuhul võimalik, kui asutatakse 100%-line tütarühing.
  4. Maakohus märkis oma otsuses, et pärast kinnistute mitterahaliste sissemaksetena üleandmist muutus võlgnik sisuliselt varatuks. Maakohus põhjendas seda asjaoluga, et
  5. a majandusaasta aruande järgi oli SH majandusseis märkimisväärselt parem kui
  6. a majandusaasta aruande järgi. Kolleegium märgib, et äriregistri andmetel oli SH majandusaasta kalendriaasta ja aastaaruanne koostatakse iga majandusaasta lõppedes (ÄS § 179 lg 1). Maakohus ei ole aga oma otsuses põhjendanud, millest ta järeldas, et SH majandustulemuste halvenemise põhjustasid mitterahalise sissemakse üleandmise lepingud, millega kinnistud anti üle tütarühingutest kostjatele. Majandusaasta kestis pärast eelnimetatud tehingute tegemist veel üheksa kuud ja maakohtu lahendist ei nähtu põhjendusi, kuidas muutis 100%-lise tütarühingu asutamine emaühingu majandusseisu. Seega rikkus maakohus otsuse põhjendamise kohustust. Seda rikkumist ei kõrvaldanud ka ringkonnakohus. Ringkonnakohus märkis oma otsuses lisaks, et pärast kinnistute üleandmist jäid SH kanda kõik kohustused võlausaldajate vastu ja kuna vara oli ära antud, olid võimalused võlausaldajate nõudeid rahuldada palju väiksemad. Ringkonnakohus ei ole aga põhjendanud, kuidas kujutasid vaidlusalused tehingud endast „vara äraandmist“ ja miks olid pärast nende tehingute tegemist võimalused võlausaldajate nõudeid rahuldada väiksemad kui enne. Kokkuvõttes ei ole kohtute otsustest võimalik aru saada, kuidas nad jõudsid järeldusele, et vaidlusalused tehingud kahjustasid võlausaldajate huve.
  7. Kolleegium selgitab, et olukorras, kus emaühing asutab 100%-lise osalusega tütarühingu ja annab sellele sissemaksena ja ainsa varana üle kinnistu, ei ole võlausaldajate huvide kahjustamine üksnes selle tehinguga võimalik. Tähendust ei ole sellel, kui kostjate osade või aktsiate nimiväärtus, mille SH tütarühingute asutamisel kinnistute eest vastu sai, oli väiksem kui kinnistute turuväärtus. Osade ja aktsiate nimiväärtus ei kajasta selle vastusoorituse turuväärtust, mille emaühing kinnistute eest vastu sai. Seda kajastab osade ja aktsiate bilansiline väärtus, mis vastab kinnistute turuväärtusele sissemakse tütarühingule üleandmise ajal. Seega said tütarühingud endale kinnistud ja emaühing sai omakorda kinnistute väärtusele vastava osaluse tütarühingutes, mis kajastub emaühingu bilansis finantsinvesteeringuna. Kui kostjate ainsaks varaks asutamisel olid neile mitterahaliste sissemaksetena üleantud kinnistud, siis võrdus tütarühingute osaluste väärtus kinnistute väärtusega.
  8. Eelnevat kinnitab ka raamatupidamise seaduse § 34 alusel ja rahandusministri määrusega „Raamatupidamise toimkonna juhendite kehtestamine“ kinnitatud RTJ 11 ÄRIÜHENDUSED NING TÜTAR- JA SIDUSETTEVÕTETE KAJASTAMINE. RTJ 11 p 26 sätestab, et omandatud osaluse soetusmaksumuseks loetakse omandamisel makstava tasu (s.o omandamise eesmärgil üleantava vara, võetud kohustise ja omandaja emiteeritud omakapitaliinstrumentide) õiglast väärtust ning omandamisega otseselt seotud väljaminekuid (SME IFRS 19.11). See tähendab, et tütarühingutes omandatud osaluse väärtus on sama suur kui selle vara väärtus, mis tütarühingule üle 7
(10)2-16-18267 antakse. Ka tütarühingud kajastavad saadud kinnistud oma raamatupidamises vastavalt nende tegelikule väärtusele. RTJ 11 p 38 d järgi lähtutakse omandatud ettevõtte varade õiglase väärtuse hindamisel turuväärtusest.
  1. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt võib võlausaldajate huve kahjustada ka selline tehing, millele järgnevad muud tehingud toovad tulevikus kaasa võlausaldajate huvide kahjustamise. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Võlausaldajate huve peab kahjustama see tehing, mille tagasivõitmist nõutakse. Vastasel korral oleks võimalik kõik hilisemad kahjulikud sündmused ja tehingud omistada suvalisele, võlausaldajate huve mittekahjustavale, kuid ajaliselt varasemale võlgniku tehingule.
  2. Kolleegium nõustub samas ringkonnakohtu seisukohaga, et iseenesest on võimalik kahjustada võlausaldajate huve ka rahalises mõttes ekvivalentse tehinguga. Näiteks võib see nii olla siis, kui tehinguga annab tulevane võlgnik kolmandale isikule üle vara, mille müük on lihtne, saades vastu samas väärtuses vara, mille müük on keeruline. Ringkonnakohus leidiski, et praegu oli see nii, samas ei ole ringkonnakohus seda seisukohta millegagi põhjendanud. Kolleegium ei nõustu sellega, et 100%-list osalust äriühingus, mille varaks on üksnes mitterahalise sissemaksena saadud kinnistu, on raskem võõrandada kui kinnistut. Kui asutatakse tütarühing, mille osalus kuulub 100% võlgnikule ja mille ainus vara asutamisel ongi seesama kinnistu, mis mitterahalise sissemaksena üle antakse, siis ei saa vähemalt üldjuhul väita, et osaluse võõrandamine oleks sel ajal keerulisem kui kinnistu võõrandamine. Teistsugune võiks olukord olla siis, kui võlgnik omandaks vaid mingi protsendi asutatava ühingu osalusest. Sel juhul võiks näiline ekvivalentsus olla ümber lükatud näiteks sellega, et võlgnikul ei ole vaatamata osalusele asutatud ühingus kontrolliõigust, või asjaoluga, et osalust on hiljem keeruline võõrandada teiste osanike või aktsionäride võimaliku ostueesõiguse tõttu.
  3. Ringkonnakohus on kolleegiumi arvates rikkunud ka menetlusõiguse norme, kui rajas oma otsuse hageja esitatud asjaoludele, mis ei ole hageja nõudega seostatavad. Ringkonnakohus märkis oma otsuses, et tehingutele eelnenud ja järgnenud toimingutest nähtuvalt oli võlausaldajate kahjustamine SH eesmärk ja et juba vähem kui kolm kuud pärast tütarühingute asutamist sõlmis SH oma osanikega kostja I osade müügilepingud, võõrandades neile SH-le kuulunud 100%-lise osaluse sisuliselt rahatult, sest ostjad tasaarvestasid SH tasunõude oma dividendinõuetega SH vastu. Kokkuvõttes märkis ringkonnakohus, et eelviidatud tehingute tulemusel jäi SH ilma väärtuslikest kinnisasjadest.
  4. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus rajanud otsuse oletustele ja asjaoludele, mis ei ole seotud hagi esemega. Kuigi hageja on viidanud, et kostjate osade ja aktsiate hilisemad müügilepingud olid kahjulikud ja rahatud, ei ole hageja nende tehingute tagasivõitmist taotlenud ja seega ei ole need hageja esitatud asjaolud seostatavad nõudega ega saa olla praeguse hagi aluseks. Samuti ei ole hageja väiteid, et müügilepingud olid rahatud, menetluses üldse kontrollitud. Tuletades hilisemate müügilepingute oletuslikust kahjulikkusest kinnistute mitterahaliste sissemaksetena üleandmise lepingute võlausaldajaid kahjustava toime, rikkus ringkonnakohus otsuse põhjendamise kohustust. Ringkonnakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, kuidas kohus jõudis järelduseni, et võlausaldajate huve kahjustasid just need tehingud, mille tagasivõitmist hageja nõuab, ehk kinnistute mitterahalise sissemaksena üleandmise lepingud. Seda, et vaidlusalused lepingud kahjustasid võlausaldajate huve, ei saa põhjendada asjaoluga, et hiljem võõrandati tütarühingute osalused väidetavalt rahatult kolmandatele isikutele. 8
(10)2-16-18267 Kokkuvõttes on seega õige kostjate kassatsioonkaebuse väide, et kohus ei saa omal algatusel lugeda võlausaldajaid kahjustavaks selliseid tehinguid, mille tagasivõitmist hageja ei ole hagis taotlenud (tütarühingute osaluste müük), ja järeldada sellest, et ka neile eelnenud tehingud pidid seega olema kahjustavad. 24. Jättes otsuse nõuetekohaselt põhjendamata ja arvestades nõude rahuldamisel asjaoludega, mis ei olnud seotud hagi esemega ja mille tõelevastavust menetluses ei kontrollitud, rikkus ringkonnakohus otsuse seaduslikkuse nõuet ja otsuse põhjendamise kohustust (

§ 436lg 1).

Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad

§ 436

lg 1, § 442 lg 8, samuti § 653 ning § 654 lg-d 4 ja 5.

§ 436lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu menetlusosalise seisukohaga, tuleb seda põhjendada (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-15, p 20).

§ 442

lg 8 kohaselt tuleb otsuse põhjendavas osas märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Samasuguse põhjendamiskohustuse näeb ringkonnakohtu otsuse jaoks ette

§ 654lg 4. 25. Kuna ringkonnakohus kohaldas vääralt Pankr

S § 110 ja rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul asi Riigikohtu lahendis materiaalõiguse kohaldamise kohta antud juhiste järgi ja otsust nõuetekohaselt põhjendades uuesti lahendada.

  1. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et isegi kui mitterahalise sissemakse üleandmise lepinguid oleks olnud alust tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada, kohaldunuks selles olukorras PankrS § 119 lg 4, mis näeb ette, et kui teine pool on tagasivõidetud tehingu alusel võlgnikule midagi üle andnud, tuleb üleantu talle tagastada, tagastamise võimatuse korral tuleb aga hüvitada üleantu (praegusel juhul emaühingu saadud vastusoorituse) väärtus PankrS § 146 lg 1 kohaselt (vt käesoleva otsuse p 18).
  2. Kostjad on kassatsioonkaebuses mh väitnud, et kohtud kohaldasid valesti VÕS § 183 lg-t
  3. Viidatud norm sätestab, et enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks või mis muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut, vastutab üleandja võlausaldajate ees solidaarselt omandajaga. Kostjad on menetluses tuginenud sellele, et kinnistute mitterahaliste sissemaksetena üleandmise tehingud ei kahjustanud võlausaldajate huve, sest ettevõtte ülemineku tõttu vastutasid kostjad VÕS § 183 lg 1 järgi emaühingu võlausaldajate ees solidaarselt enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest ja seepärast oleksid emaühingu võlausaldajad võinud oma nõuded esitada ka tütarühingute vastu.
  4. Kolleegium selgitab, et tütarühingu asutamine selliselt, et emaühing annab asutatavale tütarühingule üle kinnistu, ei kujuta endast automaatselt ettevõtte üleminekut võlaõigusseaduse mõttes. Ettevõte on TsÜS § 661 järgi majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb. Seega ei ole ettevõttena käsitatav üksik ese (praegusel juhul kinnisasi), vaid ettevõtteks saab olla vaid terviklik majandusüksus. Kui kostjad soovisid väita, et kinnistute üleandmine oli käsitatav ettevõtte üleminekuna, oleksid nad pidanud tõendama, et nimetatud kinnistud olid majandusüksused. Riigikohus on Euroopa Kohtu lahenditele (vt nt Euroopa Kohtu
  5. jaanuari
  6. a otsus kohtuasjas nr C-51/00: Temco Service Industries SA vs Samir Imzilyen jt) viidates leidnud, et ettevõtte ülemineku hindamisel tuleb analüüsida selle kõiki aspekte, mh vara, kliendisuhete ja tegevuse üleminekut (Riigikohtu
  7. oktoobri
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10, p 16). Seega 9

(10)2-16-18267 selleks, et kinnisasi saaks olla ettevõte, peaks sellega seostuma iseseisev majandustegevus. Seda, et tegu oleks olnud eraldiseisvate majandusüksustega, ei ole kostjad aga menetluses esile toonud. 29. Kostjad on heitnud kohtutele ette ka seda, et kohtud ei määranud vaatamata nende taotlusele asjas ekspertiisi, et teha kindlaks, kas kinnistute tütarühingutele mitterahalise sissemaksena üleandmise lepingud kahjustasid võlausaldajate huve.

§ 293

lg 1 esimese lause kohaselt on kohtul menetlusosalise taotlusel õigus küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks. Ekspertiisi määramine on kohtu õigus, mitte kohustus. Kohus määrab ekspertiisi, kui ta leiab, et tal endal ei ole eriteadmisi mingi asjas tähtsa asjaolu selgitamiseks (vt ka Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 16). Ekspertiisi määramine on kohtu diskretsiooniotsus ja praegusel juhul ei ole kohtud diskretsiooni piire rikkunud. 30. Menetluskulude jaotus jääb

§ 173

lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. 31. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kostjate kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada. Malle Seppik Peeter Jerofejev Tambet Tampuu 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.