lg 1 p 1 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja)
suhtes kohaldatud tõkend otsustati kohtuotsuse jõustumise hetkest tühistada; 3) jäeti läbi vaatamata kannatanu lepingulise esindaja taotlus kohtuistungil tekkinud menetluskulu hüvitamiseks. 2. Mõista V.R.
augustil 2016 kella 21.15-21.20 vahel tungis Viljandi linnas XXX juures kallale A.V. le, kellele lõi ühe korra peaga laubapiirkonda, ühe korra rusikaga näopiirkonda ning tõukas seejärel A.V. asfaldile pikali, tekitades kannatanule eluohtlikud vigastused. A.V. l tuvastati koljuluude hulgimurrud – vasakul kiirupiirkonnas joonmurd, vasaku oimuluu joonmurrud, vasaku silmakoopa välimise seina nihketa murd, ninaluude deformatsioon ja vasaku ülalõuaurke nihkega eesmise seina murd, peaajupõrutus; samuti traumaatiline ämblikvõrkkestaalune, kõvakelmealune ja kõvakelmepealne verevalum ning põrutushaav kuklapiirkonnas. Vigastuste tagajärjel esines A.V. l kestev teadvusehäire. Nimetatud tervisekahjustuste tekitamisega põhjustas V.R. ohu kannatanu A.V. elule. Maakohtu otsus Tartu Maakohus 18. oktoobri 2017 otsusega mõistis V.R. õigeks
lg 1 p 1 järgi ning tunnistas ta süüdi
MS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus seda karistust ühe kolmandiku võrra, s.o suuruseni 100 päevamäära, s.o 1985 eurot. Eelvangistuse karistuse hulka lugemisel jäi tasumata rahaliseks karistuseks 91 päevamäära, s.o 1806 eurot 35 senti.
tingimuslikult karistusest ja määras, et rahalist karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui isik ei pane 2 aasta pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Kannatanu A.V. tsiviilhagi rahuldas maakohus osaliselt, s.o mõistis V.R. kannatanu kasuks välja varalise kahju 500 eurot ja mittevaralise kahju samuti 500 eurot. Tsiviilhagi menetlemisega tekkinud kuludest poole jättis kohus V.R. kanda ning mõistis temalt välja A.V. kasuks menetluskulud kokku 87 eurot. Taolist otsustust tehes olid maakohtu argumendid järgmised. Maakohus tuvastas, et 6. augustil 2016 toimunud sündmuse vahetuteks pealtnägijateks olid A.V. kaaslane V.T. , süüdistatava V.R. tuttav E.K. , eemal rõdul viibinud tunnistaja K.P. ning ka süüdistatav V.R. . Analüüsides V.T. ja K.P. ütlusi, luges maakohus need usaldusväärseteks ning sellest tulenevalt tuvastatuks, et V.R. lõi A.V. peaga vastu viimase otsaesist ning seejärel ühe korra rusikaga peapiirkonda. Kohus luges nimetatud tunnistajate ütlustele tuginedes tõendatuks sellegi, et pärast V.R. rusikalööki kukkus A.V. asfaldile pikali ning A.V. ei osutanud V.R. sellel hetkel vastupanu. Hinnates tunnistaja E.K. i ütlusi selle kohta, nagu püüdnuks A.V. V.R. t konflikti ajal jalgadega lüüa, leidis maakohus, et need ütlused on ebausaldusväärsed, sest üksi teine kriminaalasjas kogutud tõend tunnistaja taolist väidet ei kinnita. 2 Samas luges maakohus usaldusväärseteks E.K. i ja V.R. ütlused osas, milles mõlemad kinnitasid, et esmalt pöördus E.K. i ja V.R. poole kannatanu A.V. . Kohus luges tuvastatuks, et esmalt möödusid V.T. ja A.V. pingil istuvatest E.K. ist ja V.R. st, kuid siis pöördus A.V. ootamatult tagasi ja solvas V.R. t venekeelsete ebatsensuursete sõnadega. Seejärel haaras kannatanu V.R. seljas olnud T-särgist ja hakkas teda pingilt püsti tirima. Samuti luges kohus usaldusväärseks V.R. väite selle kohta, mida A.V. talle täpselt ütles („Suka tõ bljat ne bizdi ja tebe pomordu tam“). Kokkuvõtvalt luges maakohus tuvastatuks, et esmalt solvas A.V. vene keeles V.R. t ning võttis tal rinnaesisest kinni. Vaatamata A.V. haardele ei valmistanud V.R. e pingilt püsti tõusmine märkimisväärseid raskusi. Tõusnud pingilt püsti lõi V.R. peaga vastu A.V. laupa ja seejärel ruikaga näo piirkonda. Pärast rusikalööki kukkus A.V. asfaldile ja jäi lamama. Analüüsides V.T. , K.P. , E.K. i ja V.R. ütlusi ning kriminaalasjas kogutud dokumentaalseid tõendeid jõudis maakohus järeldusele, et V.R. käitumises puudub
Maakohus leidis, et V.R. käitumises on küll tuvastatav raske tervisekahjustuse tekitamise objektiivne koosseis, kuid täidetud ei ole teo subjektiivne koosseis. Maakohus tuvastas, et A.V. le põhjustatud tervisekahjustus oli eluohtlik, lugedes selle tuvastatuks ekspertiisiaktiga nr 16E-LÕI0106. Ka luges kohus tuvastatuks, et nimetatud vigastused tekitas A.V. le oma käitumisega V.R. . Küll aga ei nõustunud maakohus riikliku süüdistuse seisukohaga, et V.R. pani teo toime kaudse tahtlusega
Kohtu hinnangul ei pidanud V.R. purjus kannatanut ühe korra peaga ja siis rusikaga lüües ning tunnistaja V.T. sõnutsi kannatanut mitte eriti tugevalt tõugates ette nägema, et A.V. võiks tikksirgelt asfaldile kukkuda ning seeläbi raske peavigastuse saada. Maakohus leidis, et kaudse tahtluse olemasolu V.R. käitumises ei kinnita ka teo väline pilt, sh asjaolu, et süüdistatav ei ole ilmutanud sündmuse ajal ega ka pärast seda teo osas ükskõiksust ning abi jäi tema poolt pigem kutsumata tingitult asjaolust, et ta oli tagajärjest šokeeritud ning ei tulnud seetõttu toime oma telefoni avamisega. Eeltoodut arvestades leidis maakohus, et V.R. ei esinenud tahtlust, kaudse tahtluse vormis, tekitada A.V. le rasket kehavigastust, millega põhjustati oht elule ning seetõttu puudub V.R. käitumises
MS § 268 lg-te 5 ja 6 alusel V.R. käitumist jõudis maakohus järeldusele, et V.R. käitumises esineb
Kohtu hinnangul põhjustasid V.R. pealöök ja rusikalöök näkku A.V. le valu ja löögid kahjustasid tema tervist. V.R. tegevuse tulemusena kaotas kannatanu tasakaalu ning kukkus peaga vastu asfalti, mille tagajärjeks oli sügav teadvushäire, peatrauma, verejooks ninast ja vasakust kõrvast ning haav vasakul pealael, hilisema diagnoosiga koljuluude hulgimurrud ja ajukontusioon, millist kohus hindab iseenesest rohkem kui neli nädalat kestvaks tervisekahjustuseks. Samas leidis maakohus, et kuivõrd V.R. ei ole süüdistuses ette heidetud rohkem kui neli nädalat kestva terviskahjustuse tekitamist, siis tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. oktoobri 2017 otsusest asjas nr 1-16-5540, ei ole maakohtul võimalik V.R. tegevust kvalifitseerida
Maakohtu hinnangul tegutses V.R. kannatanut lüües tervisekahjustuse ja valu tekitamise osas otsese tahtlusega
Seega on tuvastatav V.R. tegevuses nii
Järgnevalt analüüsis kohus väidet, mille kohaselt tegutses V.R. käitumises esineb õigusvastasust välistav asjaolu. hädakaitseseisundis, s.t tema Maakohus jaatas V.R. viibimist hädakaitseseisundis. Oma otsustust põhistas kohus asjaoluga, et A.V. poolt V.R. öeldud vulgaarset, ründavaid sõnu sisalduvat väljendit temale võõra V.R. suhtes, tuleb vaadelda ründena süüdistatava aule kui 3 õigushüvele, mille kaitseks oli V.R. õigus kohtu hinnangul kasutada hädakaitset. Tulenevalt võlaõigusseaduse § 1046 lg-st 1 on isiku au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, eelduslikult õigusvastane. Veelgi enam, kohtu hinnangul on tõendatud, et lisaks verbaalsele sõnakasutusele haaras A.V. V.R. ka rinnust, mis objektiivselt võimendas kohtu arvates öeldud sõnade tähendust. Nimetatust tulenevalt leidis kohus, et V.R. tõrjus ettevõetud hädakaitsetegevusega A.V. vahetut rünnet enda õigushüvedele ning tegutses seega objektiivselt hädakaitseseisundis. Seejärel hindas maakohus V.R. poolt hädakaitse piiride ületamist. Kohus leidis, et vastates A.V. verbaalsele rünnakule ja sellele kaasnenud füüsilisele kinnihaaramisele haardest vabanemiseks püsti tõusmise ning pealöögiga, tegutses V.R. veel hädakaitse piirides. Samas pidi V.R. märkama, et tema vastase puhul on tegemist väga purjus koordinatsioonihäiretega isikuga ning edasise tegevusega asus V.R. mitte jätkuva enesekaitse, vaid ründavale positsioonile. Taolist otsustust põhjendas kohus tunnistajate V.T. ja K.P. ütlustega, milliste kohaselt A.V. V.R. löökidele vastupanu ei osutanud. Ka toetus kohus V.R. ütlustele, et tema poolne pealöök oli ainuke kaitse ning ainult enesekaitse, muud midagi. Edasiselt on aga V.R. väitnud, et tekkis mingisugune kähmlus. Maakohus leidis, et seda edasist kähmlust, sh rusikalööki kannatanu pähe, tulebki hinnata hädakaitsepiiride ületamiseks. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et kuna V.R. ületas hädakaitse piire, siis ei esinenud tema tegevuses õigusvastasust välistavat asjaolu ning V.R. tuleb süüdi tunnistada
APELLATSIOONID Kaitsja apellatsioon Vandeadvokaat Raul Tosmann palub tühistada kohtuotsuse V.R. süüditunnistamises
lg 1 järgi, talle karistuse mõistmises ning tsiviilhagi ja menetluskulude välja mõistmise osas. Ta palub mõista V.R.
lg 1 järgi õigeks, jätta tsiviilhagi rahuldamata ja menetluskulud välja mõistmata. Kaitsja märgib järgmist. V.R. realiseeris kaitsetahet. Ta sai aru, et tegutseb kaitseolukorras. Kohtu lõppjäreldus, et V.R. ületas hädakaitsepiire, on ekslik. Kohtotsuses ei ole ära näidatud, kas hädakaitsepiiride ületamine seisnes vahendi sobimatuses või liigse kahju tekitamises. Kohtuotsusest ei selgu, miks ja mille põhjal V.R. pidi aru saama, et peale pealööki oli konflikt ammendunud ja temavastane rünne lõppenud. Kohus on eksinud kaitsetegevuse vajalikkuse ja nõutavuse hindamisel. V.R. ei olnud võimalik A.V. ründe alla sattununa otsustada, milliseks kujuneb rünnak tegelikult, kui palju mõjutab ründaja joove tema tegevuse ohtlikkust, kas tema füüsiline kogukus on piisav agressiivse ründaja tegevuse tõrjumiseks jne. Kaitsja arvates V.R. poolt oli valitud sobiv kaitseviis, peale pealööki aset leidnud kähmlus oli tingitud A.V. agressiivsest käitumisest (püüdis jalgadega lüüa), mistõttu rünne objektiivselt ega ka V.R. arusaama kohaselt polnud veel lõppenud, pealöök polnud suutnud seda lõpetada täielikult. V.R. peale pealööki ja haardest vabanemist polnud muud valikut, kui A.V. jätkuvalt aktiivselt eemale tõrjuda. Kohus ei ole tuvastanud ei kavatsetust (
lg 2) ega otsest tahtlust (
Kuna nimetatud tahtluse liigid ei puuduta tegu kui sellist, vaid nimelt hädakaitsepiiride ületamist, siis kohus on eksinud lõppjäreldustes hädakaitsepiiride ületamisest. Kohus ei suhtunud vajaliku kriitikaga tunnistaja K.P. ütlustesse, kes sobitas kokku asjaolusid umbes 30 m kauguselt, vesteldes järgmisel päeval A.V. vanematega. Tunnistaja ütlused ei saa toodud põhjustel olla usaldusväärsed ning on vastuolus tunnistajate E.K. i ja V.T. ütlustega. Kohus on jätnud vastuolu tähelepanuta, mis tingis ebaõige järelduse hädakaitsepiiride ületamisest. 4 E.K. i ütlused tõendavad kuriteosündmusele vahetult eelnenud sündmusi, kuriteo toimepanemise aega, kohta ja toimepanemise asjaolusid, s.o seda, et A.V. tuli nende juurde, alustas tüli, öeldes V.R. e vene keeles solvavalt ja ähvardavalt ning kohe läks ka kätega V.R. e kallale, võttis tal T-särgist kinni ning hakkas V.R. t püsti tirima, kuid V.R. püüdis teda eemale tõrjuda. Apellandi arvates vastastikuse kähmluse käigus, kui V.R. kaitsetahet realiseerides tekitaski ründajale liigset kahju, siis ilmselgelt tegi ta seda kaudse tahtlusega või ettevaatamatusest. Kohus on jätnud tähelepanuta, et V.R. oli A.V. ründest vallandunud hirmu seisundis ja ta polnud võimeline aru saama, millal ründe oht lõplikult möödas on. Kannatanu esindaja apellatsioon A.V. esindaja advokaat L. Sandel taotleb kohtuotsuse tühistamist V.R. õigeksmõistmises
lg 1 p 1 järgi ja tema süüditunnistamises
le karistuse mõistmises, tsiviilhagi osaliselt rahuldamata jätmises ja tsiviilhagiga seotud menetluskulude jaotust puudutavalt. Esindaja palub tühistatud osas teha uue otsuse, millega tunnistada V.R. süüdi
tsiviilhagi varalise kahju ja mittevaralise kahju nõudes summas 5693 eurot 36 senti ning jätta tsiviilhagi esitamisega seotud menetluskulud ja kannatanu menetluskulud apellatsioonimenetluses V.R. kanda. Apellant ei nõustu kohtu põhjendustega, mis puudutavad süüdistatava tahtlust raske tervisekahjustuse tekitamisel. Arvestades kannatanu nähtavat joovet, pidi süüdistatav olema teadlik, et ka väiksem tõukamine võib põhjustada kannatanu kukkumise; seda enam olukorras, kus kannatanu ei olnud võimeline osutama eelnevalt toimunud ründele mingisugust vastupanu. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et pekstes kannatanut rusikatega ja jalgadega keha elutähtsatesse osadesse, nagu pea ja rindkere, möönab isik mis tahes tagajärge (vt RKKKo-d nr 3-1-1-107-96, nr 3-1-1-106-03). Kohus on jätnud ka analüüsimata, kas süüdistatav oli võimeline hindama, et ründe tagajärjel tugevas alkoholijoobes isik kaotab tasakaalu ja kukub asfaldile pikali (viide Pärnu Maakohtu otsusele nr 108-6897 ning samas asjas tehtud ringkonnakohtu ja Riigikohtu otsustele, viimase nr 3-1-1-4-10). Eriti veel olukorras, kus enne tõukamist oli süüdistatav kannatanut kahel korral pea piirkonda löönud. Raske tagajärg võis saabuda juba kukkumisele eelnenud löökidest. Kohtu põhjendustest jääb mulje, nagu peaks kohus vigastuste tekkepõhjuseks üksnes asfaldile kukkumist. Apellant ei nõustu kohtuga ka selles, et süüdistatav tegutses hädakaitseseisundis. Usaldusväärselt ei ole tõendatud, et kannatanu haaras V.R. rinnust. Üksnes tunnistaja E.K. ütlustest selgub, nagu oleks kannatanu üritanud V.R. pingilt püsti tirida. Kohtuistungil muutis süüdistatav kohtueelses menetluses antud ütlusi ning väitis, et kannatanu oli pärast verbaalset solvamist/ähvardamist haaranud tal rinnust. Kohus oleks pidanud süüdistatava kohtuistungil antud ütlused jätma kõrvale kui ebausaldusväärsed. Süüdistatav muutis kohtueelses menetluses antud ütlusi pärast toimiku ja E.K. ütlustega tutvumist, et vähendada enese süüd. Tunnistaja K.P. ütlustest selgub, et A.V. seisis süüdistatavast eemal ega saanud süüdistatavat rinnust haarata. Ka ei nähtu rinnust haaramine V.T. kohtueelses menetluses antud ütlustest, kuigi viimane kõndis kannatanust vaid 1-2 meetrit eespool. Isegi aga juhul, kui jaatada hädakaitseseisundi esinemist, ületas süüdistatav juba peaga löömisel hädakaitse piire. Kaitsetegevus peaks vastama ründe ohtlikkusele. Samas lahendis, kus Riigikohus nentis, et solvamine võib olla rünnak õigushüvele (vt RKKKo 3-1-1-111-04), märkis kohus lisaks, et juhul, kui isiku õigushüve rünnatakse teoga, mis ei vasta ühegi süüteokoosseisu tunnustele, tuleb eriti hoolikalt hinnata, kas tegemist ei ole väheolulise ründega, mille puhul on hädakaitseõigus piiratud. Apellandi hinnangul ei ole maakohus analüüsinud solvamise, kui isiku au teotava ründe olulisust ning on jõudnud seeläbi ebaõige järelduseni. Mittevaralise kahju hüvitise määramisel VÕS §-dele 139 ja 140 tuginedes on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi. Riigikohus on märkinud, et VÕS § 139 ja § 140 ei kohaldu mittevaralise kahju hüvitamise korral (vt RKTKo 3-2-1-142-16). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kaalumisel on alusnormiks VÕS § 134 lg 5, mille järgi hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist isikusse pärast rikkumist. Seega ei 5 võimalda VÕS § 134 lg 5 võtta arvesse kannatanu käitumist, kuid võimaldab arvestada kahju tekitaja käitumist. Kaitsja hinnangul on väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis ebamõistlikult väike. Maakohus on jätnud arvestamata põhjustatud tervisekahjustuse raskuse, tuginedes põhiliselt kannatanu tegevusele. Ekspertiisiaktiga nr 16E-LÕI0106 on tuvastatud A.V. vigastused. Vigastused olid eluohtlikud ning kannatanu taastumine on vähetõenäoline kui mitte võimatu. Ründe tagajärjel on kannatanul tekkinud püsiv tervisekahjustus ajukahjustuse näol, mis mõjutab teda igapäevastes tegevustes – tööd tehes või seistes väsivad kiiresti jalad, tekib jõuetusetunne, sagenenud on tugevad peavalud, samuti on ründe tagajärjel ning ajukahjustusest tingituna tekkinud uneprobleemid. Tervisekahjustust pole võimalik ravida. Kui varemalt oli kannatanu osalise töövõimega, siis tänaseks on hinnatud tema töövõime täielikult puuduvaks. A.V. kannatab seniajani psüühikahäirete all, tarbides igapäevaselt antidepressante. Enne rünnet antidepressantide võtmise vajadust polnud. Tulenevalt saadud vigastuste tõsidusest ei ole väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis proportsionaalne ega kooskõlas kohtupraktikaga. Riigikohtu praktika kohaselt peab väljamõistetav mittevaralise kahju hüvitis vastama ühiskonna üldisele heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldav (vt RKTKo nr 3-2-1-85-08). Asjakohasteks näideteks on apellandi hinnangul kriminaalasjad nr-d 1-14-1413, 1-11-12390, 1-15-8718, 1-15-4232, 1-15-10975 ja 1-1733. 2016. a kohtupraktika analüüsi kohaselt oli raske tervisekahju tekitamisena kvalifitseeritud kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju eest väljamõistetud hüvitise suurus lühi- ja kokkuleppemenetluse asjades keskmiselt 3200 eurot. Hüvitised jäid vahemikku 420 - 10 000 eurot. Üldmenetluses mõisteti hüvitis välja ühes kriminaalasjas ja hüvitise suuruseks oli 7000 eurot. Ka varalise kahju vähendamisel on kohus tuginenud kannatanu osale kahju tekkimisel, s.o VÕS §-le 139. Apellandi hinnangul on menetluses leidnud tõendamist vaid see, et kannatanu pöördus süüdistatava poole, öeldes talle midagi vene keeles. Öeldu sisu põhineb üksnes süüdistatava ütlustel. Tõendatud ei ole aga see, et pärast süüdistatava solvamist/ähvardamist haaras kannatanu V.R. rinnust (vt käesoleva apellatsiooni. Isiku solvamine ei õigusta apellandi hinnangul vägivalla kasutamist, seda eriti veel olukorras, kus solvaja oli ilmselgelt raskelt joobes ning võis seeläbi tajuda olukorda teistsugusena. Seepärast ei näe apellant ka alust otsese varalise kahju hüvitise vähendamiseks. Prokuratuuri vastus apellatsioonidele Prokuratuur palub jätta kaitsja R. Tosmanni ja kannatanu esindaja L. Sandeli apellatsioonid rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. Kohus on otsuses põhjalikult käsitlenud hädakaitseseisundit ja hädakaitse piiride ületamist V.R. poolt. Samuti on maakohus üksikasjalikult põhistanud seda, miks V.R. käitumine ei vasta
lg 1 p 1 tunnustele ja ta tuleb süüdi mõista
Kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning maakohus on uuritud tõendite pinnalt teinud veenvalt argumenteeritud otsuse. Vandeadvokaat L. Sandeli kirjalik seisukoht Toimiku materjalide ja süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste pinnalt ei ole võimalik järeldada, nagu kannatanu oleks süüdistatavat füüsiliselt rünnanud. Süüdistatava kaitsja on vastupidist väites tuginenud E.K. ütlustele. Esindaja toonitab, et E.K. ütlused lahknevad süüdistatava enda kohtueelses menetluses antud ütlustest ja on vastuolus teiste tunnistajate ütlustega, s.o nähtub tema soov leevendada kauaaegse sõbra süüd. Kohtuistungil kooskõlastas süüdistatav oma ütlusi E.K. i omadega. Süüdistatava kohtus antud ütlused on selges vastuolus tema kohtueelses menetluses antud ütlustega, samuti K.P. ning V.T. ütlustega. Süüdistav tuleks tunnistada ebausaldusväärseks tõendiallikaks ning tema ütlused lubatavate tõendite hulgast välja jätta. 6 Süüdistatava ja E.K. ütluste ebausaldusväärsust kinnitab asjaolu, et süüdistataval puudusid igasugused vigastused, sh sinikad, mis viitaksid kannatanu poolsele ründele. Jääb arusaamatuks, milles seisnes kannatanu väidetav agressiivne käitumine, mille tõrjumiseks pidi süüdistatav kasutama vägivalda. Tõendatud on äärmisel juhul süüdistatava solvamine kannatanu poolt. Verbaalne rünne oli ebaoluline ega toonud kaasa kaitseseisundit, millest tulenevalt ei tegutsenud süüdistatav hädakaitse olukorras ega saanud ületada hädakaitse piire. Tunnistajate K.P. ja V.T. ütlustega on tõendatud, et kannatanu ei osutanud süüdistatava ründele mingisugust vastupanu. Esindaja ei nõustu kaitsjaga, et K.P. ütlused on ebausaldusväärsed. K.P. ütlused kattuvad olulises osas V.T. ütlustega, kes oli ründe vahetus läheduses. Samuti ei ole K.P. ja kannatanu vanemad selliselt seotud, et K.P. võiks sellest tingituna anda süüdistatavat alusetult süüstavaid ütlusi. Kannatanu ega tema vanemad ei ole mingil viisil mõjutanud K.P. t ütlusi andma ega selgitanud talle juhtunut. Õige ei ole kaitsja väide, et K.P. ei saanud näha, kuidas kannatanu V.R. t ründas. K.P. tunnistas, et pingil istujaid ta ei näinud, kuna puu varjas tema vaatevälja. Samas saab K.P. ütlustest järeldada, et kannatanu oli tema vaateväljas, kui kirjeldas, et V.R. läks kannatanu ette ja lõi teda peaga. Vereloik kõnniteel oli ca 3-4 meetri kaugusel pingist, kus süüdistatav koos E.K. iga istus. Seega pidi süüdistatav kannatanule järgnema ja väidetav kähmlus ei saanud toimuda pingi juures/ees. Esindaja juhib tähelepanu sellele, et maakohus on jätnud analüüsimata süüdistatava võimaliku vastutuse
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse, esitatud apellatsioonidega, prokuröri vastuväidetega apellatsioonidele ning A.V. esindaja vastuväidetega V.R. kaitsja apellatsioonile, leiab, et Tartu Maakohtu otsus kuulub tühistamisele materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu KrMS § 338 p 2 alusel. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et
Ründena ei ole vaadeldav ühiskondlikult tolereeritud käitumine. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et A.V. poolt esitatud solvava väljendiga ründas kannatanu V.R. au ja väärikust, s.o V.R. õigusega (VÕS § 1046 ) kaitstud õigushüve. Samas esines A.V. poolt lausutud väljendis ka ähvardus kasutada V.R. suhtes vägivalda “… tebe pomordu tam“ (näkku lüüa), mille kasutamise tõenäosust suurendas veelgi kannatanu poolne V.R. T-särgist haaramine. Siinjuures ei nõustu ringkonnakohus kannatanu esindaja väitega, nagu oleks A.V. tegevus vaadeldav väheolulise ründena. 9 A.V. lausutud väljendi näol oli kahtlemata tegemist ebakohase väärtushinnanguga V.R. suhtes. Lisaks sellele kaasnes sellega ähvardus kasutada vägivalda V.R. suhtes, millele järgnes omakorda A.V. poolt konkreetne tegevus – V.R. T-särgist haaramine. Ringkonnakohus leiab, et A.V. poolt V.R. rasket solvamist ja sellele järgnenud ähvardust kasutada V.R. suhtes vägivalda, ei ole põhjust vaadelda kui väheolulist rünnet, sest kannatanu käitumisest tulenevalt ründas ta V.R. moraalset ja füüsilist heaolu. Lisaks tuleb arvestada, et A.V. oli V.R. e võõras inimene, kes ründas teda täiesti ootamatult, ilma et nende vahel oleks eelnevalt olnud mingi konflikti või isegi suhtlust. A.V. ründe üllatuslikkus ja ebaadekvaatsus koostoimes sellega kaasnenud füüsilise kontakti (haaramine V.R. T-särgist) ja selge vägivallaähvardusega, andsid V.R. e mõistliku aluse karta, et A.V. rünne jätkub ja viimane võib V.R. suhtes kohe toime panna tõsise isikuvastase ründe. Seega on A.V. tegevus vaadeldav õigusvastase ründena V.R. suhtes ning V.R. tekkis hädakaitseseisund. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selleski, et kuivõrd A.V. ründas V.R. õigusega kaitstud hüve, siis oli A. R õigus asuda rünnakut tõrjuma, s.o õigus hädakaitsetegevuseks. Ringkonnakohtu arvates on kriminaalasjas üheselt tuvastatud, et V.R. kaitsetegevuse, s.o A.V. peaga ja rusikaga löömise, ajendas nimelt A.V. ootamatu rünne. V.R. on nii kohtueelsel uurimisel kui ka maakohtus ütlusi andes kinnitanud, et ta pidas A.V. tugevust rünnakuks enda vastu ning ainsaks põhjuseks, miks ta kannatanut lõi, oli soov ennast kaitsta. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole V.R. taolisi ütlusi kummutatud ning arvestades tuvastamist leidnud kriminaalasja tehiolusid, ei ole ringkonnakohtul ka põhjust kahelda V.R. sellekohaste ütluste tõepärasuses. Siinkohal väärib ringkonnakohtu arvates tähelepanu ka V.R. teojärgne käitumine. Kohe pärast A.V. kukkumist ja vigastada saamist, püüdis V.R. kutsuda talle abi. Seega leiab ringkonnakohus, et V.R. lähtus A.V. lüües kaitsetahtest. Hädakaitsetegevuse all mõistetakse väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ründaja õigushüve kahjustamist sobiva ja kaitsja käsutuses oleva säästvaima vahendiga, mis peab vastama ründe ohtlikkusele. Hinnates V.R. kaitsetegevust selle sobivuse ja säästvuse seisukohast, leidis maakohus, et V.R. pealöök vastu A.V. laupa on veel vaadeldav V.R. tegutsemisena hädakaitse piirides. Ringkonnakohtu arvates saab maakohtu taolisest otsustusest teha ühese järelduse, et kohus pidas V.R. pealööki sobivaks ja säästvaimaks vahendiks, tõrjumaks A.V. rünnet. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohase järeldusega, sest kriminaalasja materjalidest nähtuvalt aitas pealöök ilmselgelt kaasa A.V. poolse ründe lõpetamisele ning kuna A.V. haaras V.R. T-särgist ning V.R. puudusid muud vahendid enda kaitsmiseks, siis oli kasutatud pealöök ka säästvaim. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga selles, et lüües A.V. seejärel veel rusikaga pähe, asus V.R. ründavale positsioonile ja nimetatud rusikalöögiga ületas V.R. hädakaitse piire. Maakohtu otsusest ei selgu üheselt, kas kohus ei pidanud V.R. rusikalööki sobivaimaks või säästvaimaks vahendiks, millega tõrjuda A.V. rünnet. Arvestades maakohtu otsuses esitatud põhjendust – V.R. pidi märkama, et A.V. on väga purjus ja tal on koordinatsioonihäired – võib teha järelduse, et maakohus ei pidanud V.R. rusikalööki säästvaimaks vahendiks A.V. rünnaku tõrjumiseks. Ringkonnakohus leiab, et taolist otsustust tehes ei ole maakohus V.R. tegevusele hinnangut andes järginud ex ante hindamise kriteeriume ning on jätnud välja selgitamata V.R. hädakaitsetegevuse subjektiivse külje. 10 Riigikohtu kriminaalkolleegium on
lg-st 2 tuleneb selgesõnaliselt, et hädakaitsepiiride ületamine on karistatav üksnes siis, kui see toimub otsese tahtlusega või kavatsetult. Nimetatud tahtluse liigid ei puuduta tegu kui sellist, vaid just nimelt hädakaitse piiride ületamist. Seega peab hädakaitse piiride ületamist nentivas kohtuotsuses olema näidatud, et hädakaitseseisundis tegutseja teadis kindlalt või pidas silmas eesmärki, et kaitsevahend ületab ilmselt ründe ohtlikkuse või et selline kahju, mida ta tekitab, on ilmselt liigne. (Riigikohtu
Seega kuulub maakohtu otsus V.R. süüditunnistamises ja karistamises
MS § 337 lg 1 p 4, 338 p 2 alusel tühistamisele ning V.R. tuleb õigeks mõista. Kuivõrd ringkonnakohus mõistab V.R.
lg-st 1 tulenevalt õigeks, ei pea kolleegium vajalikuks peatuda kannatanu esindaja väidetel selle kohta, miks tuleks V.R. tunnistada süüdi
kasuks väljamõistetavat kahjuhüvitist. A.V. tsiviilhagi
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.