KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 29. märts 2018.a Tallinn Kriminaalasja number 1-17-8420 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Koik, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla Ko

§ 175

lg 11 järgi seoses prokuröri poolt süüdistusest loobumisega.

§ 178

lg 11 järgi 2016.a novembris 13-aastasele LL-le foto saatmises, millel kujutatud alaealist tüdrukut erootilises või pornograafilises situatsioonis süü tõendamatuse tõttu.

§ 178

lg 11 järgi 2016.a teisel poolaastal internetilehel www.facebook.com registreeritud isikute grupile „Surnud peaga lipp“ foto saatmises, millel kujutatud13-aastast YY pornograafilises situatsioonis süü tõendamatuse tõttu.

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava CC kaitsja Andres Veski. Apellatsioonimenetluse ettevalmistamisel tekkisid kohtunikul kahtlused, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7, 8 tähenduses. Nimetatud küsimused peab ringkonnakohus KrMS § 340 lg-st 1 lahendama sõltumata esitatud apellatsioonist. Sellest tulenevalt korraldas ringkonnakohus eelistungi.
2. Apellatsioonimenetluse eelistungil nõustusid kohtumenetluse pooled, et tõepoolest on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7, 8 tähenduses. Prokurör asus seisukohale, et juhul kui apellatsioonimenetluses ei ole võimalik nimetatud rikkumisi kõrvaldada, siis saab saata kriminaalasja maakohtule samale kohtukoosseisule uue kohtuotsuse tegemiseks. 3.1 Kaitsja asus seisukohale, et tegemist on rikkumistega, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada ning seega tuleb saata kriminaalasi maakohtule samas kohtukoosseisus uue kohtuotsuse tegemiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Kolleegium võtab seisukoha kas antud asjas on tuvastatav maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7, 8 tähenduses. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. 4.1 Kolleegium kordab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendid nr 3-1-1-13-07; 3-1-1-15-13), et kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab see olema vastuoludeta ja üheselt mõistetav. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 p 8 järgi on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks see, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tuvastatud asjaoludele. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel sisulises vastuolus (vt kriminaalkolleegiumi
4. juuni
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-150-09 p 5.3). Olukorraga, kus kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme 2 tuvastatud asjaoludele, on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus ning kohtuotsuse resolutiivosa ei ole loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-09 p 6). 4.2 Resolutiivosas on kohus märkinud, et CC tuleb õigeks mõista KarS § 175 lg 11 järgi seoses prokuröri poolt süüdistusest loobumisega ning ka põhiosas on maakohus asunud seisukohale, et prokuröri süüdistusest loobumine KarS § 175 lg 11 järgi, toob kaasa KarS § 301 alusel õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise. Edasi käsitles maakohus kohtuotsuse põhiosas tõendeid, mis seotud KarS § 175 lg 11 järgi esitatud süüdistusega ning arutles tegude tõendatuse ja kvalifikatsiooni üle. Olukorras kus prokurör loobus süüdistuses KarS § 175 lg 11 järgi kogu mahus, puudus kohtul igasugune õigus analüüsida, kas süüdistuses kirjeldatud tegudes esinevad mõne teise kuriteo tunnused ja seda ka olukorras, kus prokurör on peale süüdistusest loobumist täiesti asjakohatult palunud kontrollida, kas KarS § 175 lg 11 järgi kvalifitseeritud teod vastavad mõnele muule karistusseadustiku koosseisule. Kohtul on küll KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel, kuid seda juhul, kui prokuratuur ei ole süüdistusest loobunud. Seejuures on täiesti arusaamatu maakohtu seisukoht, et KarS § 175 lg 11 järgi inkrimineeritud kuriteod, mis puudutavad XX ja YY on kohtu hinnangul CC käitumine hõlmatud KarS § 178 lg 11 koosseisuga, sest saavutamaks oma eesmärkiomandada ja koguda lapspornot- on ta mõjutanud süüvõimetuid kannatanuid tegema endast pornograafilise ja erootilise sisuga pilte ja seda talle edastama. Kokkuvõtvalt (kd 1 lk 170) on maakohus selles ka CC süüdimõistnud. Kolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et prokuröri loobumine süüdistusest tingib KrMS § 301 tulenevalt vältimatult isiku õigeksmõistmise ning süüdistusest loobumise korral ei saa kohus enam käsitleda teo tõendatust ega anda teole karistusõiguslikku hinnangut, kuna süüdistust, mille järgi kriminaalasja arutada, enam ei ole. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlast Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses 3-1-1-49-07 tooduga. 4.3 Lisaks leidis maakohus, et KarS § 175 lg 11 järgi kuritegudes, mis puudutab NN ja KK tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks, siis ei ole tõendatud, et süüdistatav võiks olla toime pannud mõne muu kuriteo, näiteks KarS § 178 või 1781 järgi. Sellisest maakohtu seisukohast võib teha järelduse, et süüdistatav tuleb temale inkrimineeritud kuriteos õigeks mõista tulenevalt KrMS § 7 lg- st 3, mitte seoses süüdistusest loobumisega. Kolleegiumi hinnangul rikkus maakohus sel moel oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8, lg 2 tähenduses, sest kohtuotsuse põhjenduskäik ei ole jälgitav ja järeldused ei ole vastuoludeta ja üheselt mõistetavad, mistõttu on resolutiivosas sisalduvad järeldused vastuolus kohtuotsuse põhiosas märgituga.
6. KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Kohtu otsustus asitõendina ära võetud eseme või muu kriminaalmenetluses ära võetud objekti edasise saatuse kohta peab põhinema konkreetsel seaduslikul alusel ja olema õiguslikult ning faktiliselt põhistatud. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis nr 3-1-1-51-
7. Maakohtu otsuse põhiosas puuduvad igasugused põhjendused, mille alusel kohus otsustas resolutiivosas asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud asjade suhtes rakendatavate meetmete üle, mis moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, sest maakohtu selline otsustus on täielikult põhistamata. 3
8. Kaitsja taotles maakohtus KarS § 87 sätte kohaldamist, kuid maakohus ei ole sisuliselt üldse põhjendatud, miks ei ole võimalik kohaldada KarS § 87 sätteid, jättes seega olulise tähtsusega kaitsja taotluse sisuliselt analüüsimata. Maakohus ei ole sisuliselt kaitsja taotlusele vastanud, on vaid üldsõnaliselt märkinud, et kuigi seadus näeb ette karistusest vabastamise institutsiooni, tuleb süüdistatavale mõista karistus, kuna puudub kahetsus ja ta ei ole saanud aru oma teo raskusest. Hindamaks, kas maakohus on arvestanud kõiki KarS § 87 lg 1 toodud asjaolusid, saab toimuda vaid olukorras, kus maakohus seda vastavalt ka motiveerib. Kolleegiumil on võimatu hinnata, millele tuginevalt on maakohus leidnud, et süüdistatava suhtes ei saa mittekaristuslike mõjutusvahendeid kohaldada, mistõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik antud rikkumist apellatsioonimenetluses kõrvaldada ja omapoolseid põhjendusi lisada. Tegemist on otsustustega, mida on võimalik vaidlustada ning käesoleval juhul on apellatsioon muuhulgas esitatud ka KarS § 87 kohaldamata jätmise osas, kuid ringkonnakohtul ei ole võimalik võtta selles küsimuses seisukohta, kuna maakohtu otsuses puudub sellekohane põhistus täielikult. 6.1 Maakohus on viidanud asjakohastele Riigikohtu lahenditele, kuid jätnud nimetatud lahendites toodu sisuliselt arvestamata ning ei ole aru saada, milline tähendus lahendites toodul kohtu jaoks on. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud (vt 3-1-1-43-06), et Eesti õigussüsteem ei tunne iseseisvat alaealiste karistusõigust ja alaealiste (vanuses 14-17 eluaastat) poolt toime pandud kuritegusid menetletakse samadel alustel nagu täiskasvanute poolt toimepanduid, ei tähenda see, et menetlemine toimuks igasuguste erisusteta. Nii Karistusseadustik kui ka Kriminaalmenetluse seadustik teevad alaealiste kriminaalasjade menetlemisel erandeid nn põhimenetlusest. Klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale - karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü. Alaealiste poolt toimepandud kuritegude korral on rõhuasetus aga teistsugune - karistusõiguse jaoks on sellisel juhul enam tähtis just täideviija isik(sus), mitte aga tema poolt toimepandud tegu ja selle raskus. Samuti on alaealiste poolt toimepandud kuritegude korral esmatähtsad just eripreventiivsed (kasvatuslikud) eesmärgid. Seejuures tuleb lähtuda eeldusest, et alaealise poolt toimepandud kuritegu on episoodilist, juhuslikku laadi. Karistusõiguse ülesandeks on alaealise puhul just uue kuriteo toimepanemise ärahoidmine, tema sotsiaalne järeleaitamine ning integratsioon; karistusõiguse vahendusel toimub nn pedagoogilise defitsiidi tasakaalustamine. Alaealise mõjutamise eesmärgiks on esmajoones seega kasvatamine, aga mitte karistamine. Karistusseadustik eeldab, et alaealine on küll süüvõimeline (KarS § 33), kuid tema süüvõime on piiratud. Tegemist ei ole piiratud süüdivusega KarS § 35 mõttes, vaid just ebapiisava sotsialiseeritusega. Isegi kui alaealine saab aru enda teo keelatusest, et tähenda see, et ta suudaks täiel määral enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Alaealine ei pruugi täiel määral eristada lubatut ja keelatut ning täielikult aduda oma tegude tagajärgi. Iseäranis aktuaalne on see küsimus juhul, kus alaealine paneb süüteo toime vahetult peale karistatavasse ikka jõudmist. Seetõttu tuleb igakordselt tuvastada, kas alaealine oli enda vaimse ja kõlbelise arengu tasemelt võimeline aru saama oma teo keelatusest ja vastavalt sellele arusaamisele käituma. 6.2 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-14-06 on sõnaselgelt märgitud, et eriti tähelepanelikult tuleb arvestada isikut alaealisele karistuse kohaldamisel ja et alaealisele karistuseks vangistuse kohaldamine peab olema pigem erandlik. Alaealise karistamist vangistusega tuleb kohtuotsuses eriti kaalutletult ning veenvalt põhjendada. Tulenevalt KrMS § 306 lg 1 p-st 8 tuleb alaealise süüdistatava puhul alati kohustuslikus korras kaaluda ka KarS 4 §-s 87 sätestatud mõjutusvahendite kohaldamise võimalust. Maakohus ei ole tulenevalt KrMS § 306 lg 1 p- st 8 kaalunud mõjutusvahendite kohaldamise võimalust. Maakohus peab analüüsima otsuses alaealise kõlbelise ja vaimse arengu taset, kuna KarS § 87 lg 1 kohaselt sõltub mittekaristuslike mõjutusvahendite kohaldamine isiku kõlbelise ja vaimse arengu tasemest ja isiku võimest oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamale juhtida. Kohus peab põhjendama ja analüüsima, kas ja millisel määral on alaealine süüteo toimepanija ühiskondlike normidega adapteerunud. Juhul kui maakohus leiab, et alaealiste võime enda teo keelatusest aru saada või enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida oli selles tähenduses piiratud, võib ta vastavalt KarS §-le 87 isiku karistusest vabastada ning kohaldada tema suhtes samas sättes loetletud mõjutusvahendeid.
9. Lisaks eeltoodule tuleb märkida, et KrMS §-s 188 sätestatb, et kui kriminaalmenetluse kulud on kohustatud hüvitama alaealine, võib menetleja panna kulude hüvitamise tema vanemale, eestkostjale või kasvatusasutusele. Maakohtu otsuse resolutsioon ei ole täidetav osas, millega tuleb alaealiselt süüdistatavalt või tema seaduslikult esindajalt sisse nõuda sundraha. Taolise resolutsiooni puhul puudub selge alus hinnata, millisel hetkel saaks täitemenetluses pöörata sissenõude seadusliku esindaja vastu. Tulenevalt KrMS § 306 lg 1 p-st 14 tuleb kohtuotsuse tegemisel muu hulgas otsustada, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. Kohtu sellekohane lahend ei või olla tingimuslik. Maakohus, otsustades, et alaealisel süüdistataval vajalike vahendite puudumisel tuleb temalt välja mõistetud sundraha sisse nõuda tema seaduslikult esindajalt, rikkus oluliselt ka kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna menetluskulude tingimuslikult alaealise süüdistatava vanemalt sissenõudmine ei ole täidetav.
10. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud oma lahendites, et kohtuotsuse motiveerimise nõue tähendab muuhulgas seda, et kohtu seisukoha kujunemine peab olema lugejale jälgitav. Kolleegiumil asub seisukohale, et maakohus rikkus kohtuotsuse põhistamise kohustust ning maakohtu vead on otsuse argumenteerimisel sellised, mis annavad alust rääkida kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest. Ühtlasi on vead maakohtu otsuse põhistuses kogumis sedavõrd arvukad ja ulatuslikud, et neid ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kokkuvõtvalt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7, 8, lg 2 järgi ning tulenevalt KrMS § 341 lg-st 2 pole KrMS § 339 lg 1 p 7, 8 rikkumist võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Viidatud sättest tulenevalt on ringkonnakohus sellise vea tuvastamisel kohustatud saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks või – sama paragrahvi lõikest 4 tulenevalt – uue kohtuotsuse tegemiseks. Kuna etteheited puudutavad ainult kohtuotsuse koostamist, siis saadab ringkonnakohus kriminaalasja maakohtule samas koosseisus uue otsuse tegemiseks. Kuivõrd ringkonnakohus saadab kriminaalasja maakohtule samas koosseisus uue otsuse tegemiseks, märgib ringkonnakohus sedagi, et uue otsuse tegemisel tuleb järgida KrMS § 341 lg 5 sätestatut põhimõtet.
11. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 jäävad apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda, kui ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 2 p-le 2 vastava otsustuse. Apellatsioonimenetluse kulu on CC-le apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. CC kaitsja Andres Veski esitas taotluse kohtuotsusega tutvumise ja apellatsiooni koostamise eest 6 tundi, s.o 300 eurot, millele lisandub käibemaks 60 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks üksnes määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtukolleegium on seisukohal, et arvestades 5 esitatud apellatsiooni mahtu ja koostamise keerukust ja aeganõudvust ei ole ilmselgelt põhjendatud taotluses märgitud ajakulu koos kohtuotsusega tutvumisega, kokku 6 tundi. Kohtukolleegium peab põhjendatuks hüvitada kaitsjale kulud kokku 4 tunni eest ehk 200 eurot, millele lisandub käibemaks 40 eurot, seega kokku 240 eurot ning see tuleb Advokaadibüroo Sirje Must vandeadvokaadi vanemabi Andres Veski kasuks välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt. Ringkonnakohus tühistab Harju Maakohtu
12. märtsi 2018.a kohtuotsuse täielikult, mistõttu käesoleval juhul kannab apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riik. 9.1 Ringkonnakohus määras korraldada eelistung
13. märtsil 2018 kell 13.
14. Kaitsja tasutaotlus on esitatud eelistungi eest
15. märtsil 2018 kell 16:21 ehk ajal, mil kohus oli juba nõupidamistoas. Riigikohus on oma lahendites (vt RKKKo 3-1-1-35-13, p 20) korduvalt märkinud, et vastavalt KrMS § 189 lg-le 2 ja § 306 lg 1 p-le 14 tuleb õigusabiga seotud kulutuste hüvitamise taotlus esitada kaitsja poolt kohtule enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Pärast seda tähtaega esitatud taotlus tuleb jätta läbi vaatamata. Antud juhul on tegemist olukorraga, kus kaitsja ei ole tasutaotlust esitanud istungil, vaid kaitsja on ringkonnakohtule nimetatud taotluse esitanud ja ka koostanud alles ajal, mil kohus oli juba nõupidamistoas. Seega on kaitsja taotlus esitatud väljaspool ettenähtud tähtaega, mistõttu jätab kolleegium kaitsja taotluse läbi vaatamata. Ennistamise taotlust ega ka põhjendust hilinemisele pole kaitsja esitanud.
16. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 2 p 2; § 339 lg 1 p 7, 8, lg 2; § 341 lg 4 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu
17. märtsi 2018 otsuse ja saadab kriminaalasja Harju Maakohtule samas kohtukoosseisus uue kohtuotsuse tegemiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ 6