← Eesti

1-17-11436/27

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg

  1. märts 2018 (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-17-11436 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus Kriminaalasi Mihhail Hovinen süüdistuses KarS § 121 lg 2 p-de 2,3; § 199 lg 2 p 4 ja § 213 lg 2 p 1 alusel lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)
  2. jaanuari 2018 otsus Apellatsiooni esitaja Mihhail Hovinen Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Marina Zagorets Süüdistatav Mihhail Hovinen, isikukood: 38007303716, elukoht xxx, Töökoht: X. OÜ. Varem kriminaalkorras karistatud 5 korral. Apellatsioonimenetluse pooled Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Marina Zagorets; Süüdistatav Mihhail Hovinen; Kaitsja vandeadvokaat Vladimir Rogulski; Kannatanu O.J. RESOLUTSIOON
  4. Jätta Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)
  5. jaanuari 2018 otsus muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistatavatel ja kannatanutel on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. Viru Maakohtu
  7. jaanuari
  8. a otsusega tunnistati Mihhail Hovinen süüdi KarS § 213 lg 2 p 1 järgi, mille eest teda karistati vangistusega 1 aasta. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2,3 järgi ja karistati vangistusega 1 aasta ning KarS § 199 lg 1 järgi, mille eest kohaldati karistuseks 3 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel mõisteti M. Hovinenile karistuseks 2 aastat vangistust. Lühimenetluse sätteid kohaldades vähendati karistust 1/3 võrra. M. Hovineni karistuseks mõisteti 1 aasta 4 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg (1.-
  9. juuni 2016, 18.-
  10. juuni 2017, s.o kokku 5 päeva) ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 1 aasta 3 kuud ja 25 päeva vangistust. Karistust suurendati KarS § 65 lg 2 alusel Viru Maakohtu
  11. novembri
  12. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (s.o 1 aasta 9 kuud vangistust) võrra. Liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 25 päeva vangistust. M. Hovinen võeti kohtusaalist vahi alla. Karistuse kandmise aja alguseks loetakse
  13. jaanuar
  14. Samuti lahendati tsiviilhagide, menetluskulude ja asitõenditega seotud küsimused.
  15. M. Hovinen tunnistati KarS § 213 lg 2 p 1 järgi süüdi selles, et tema varem varguse toime pannud isikuna
  16. mail 2016 ajavahemikul 16:00-16:04 kasutades O.J. i pangakaarti sisestas Narvas Kangelaste 3 a asuvasse sularahaautomaati viimase pangakaardi PIN-koodi. Sel teel sekkus ta ebaseaduslikult andmetöötlusprotsessi eesmärgiga saada ligipääs võõrale arvelduskontole. O.J. nõusolekuta teostas M. Hovinen kannatanu kontol oleva varaga toiminguid võttes välja arvelt sularaha 210 eurot ning omastas selle.
  17. M. Hovinen ei ole vaidlustanud enda süüditunnistamist KarS § 121 lg 2 p-de 2,3 ja § 199 lg 2 p 4 järgi. MAAKOHTU OTSUSE PÕHIMOTIIVID
  18. Kohus leidis, et süüdistatava süü KarS § 213 lg 2 p 1 järgi on tõendatud. Oma otsust põhistas kohus järgmiselt. Süüdistatav on süü omaks võtnud. Ta kinnitas, et O. andis talle oma pangakaardi, ütles selle PINkoodi ning palus käia kaupluses alkoholi järel. Kontojääki ta vaadata ei palunud. Selle peale läks süüdistatav pangaautomaadi juurde, sisestas PIN-koodi ja võttis sealt välja 100 eurot ning läks automaadist eemale. Veidi aja pärast sisestas ta veel kord kaardi automaati, et kontrollida sellel olevat sularahajääki. Ta otsustas võtta välja veel 110 eurot ja läks omi asju ajama. O. juurde tagasi ei kavatsenud ta minna ja kulutas kogu summa, s.o 210 eurot oma isiklikuks tarbeks. Süüteo objektiivset külge tõendavad kannatanu O.J. ütlused. Viimane kinnitab, et sai süüdistatavaga tuttavaks samal päeval õues. Hiljem saatis ta D.M. ja talle vähetuntud isiku, kes nimetas end Mihhail J. alkoholi järele andes D.M. oma pangakaardi ja PIN-koodi. Koodi kuulis ka Mihhail. See juhtus kella 16 paiku.
  19. mail 2016 oma Interneti pangakontot vaadates nägi, et kontolt on võetud raha 210 eurot. Arvab, et pangakaardi varastas Mihhail, kes võttis ka raha välja. Tunnistaja G.M. i ütlustega on tõendatud, et
  20. mail
  21. a kella 12 paiku helistas talle sõber ja kutsus välja jooma ja suitsetama. Seal nägi ta D.M. ja O.J. i ning märkas ka endale vähetuttavat Mihhaili ja veel kahte noormeest. Noormehed tulid nende juurde. Samal päeval sai teada D.M., et viimane oli koos O.J. ja vähetuttava Mihhailiga O.J. l külas. Tunnistaja G.M. teadis tuttavatelt, et Mihhail võib varastada ning ütles ka D.M., et viimane küsiks O.J. käest, kas tal on ikka kõik asjad alles.
  22. mail 2016 pöördus tema poole aga O.J. , väites, et Mihhail võttis tema arvelt välja ilma loata 210 eurot. Tunnistaja D.M. i ütlustega on tõendatud, et
  23. mail
  24. a kella 12:00 paiku sai ta õues kokku O.J. ga. Hiljem liitusid nendega G.M. ja Mihhail, keda tunnistaja nägi esimest korda. Kui Gennadi läks tööle, jäädi kolmekesi. O.J. palus D.M. il poes käia ja osta enda pangakaardiga alkoholi öeldes valjult selle PIN-koodi. Koos D.M. iga läks poodi ka Mihhail. Järgmisel päeval helistas talle O.J. ja rääkis, et tema pangakaart on kadunud ja sellelt on välja võetud 210 eurot.
  25. Eeltoodud tõenditega kogumis on tõendatud nii kuriteo objektiivne kui ka subjektiivne koosseis. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. APELLATSIOON
  26. M. Hovinen taotleb tühistada Viru Maakohtu
  27. jaanuari
  28. a otsus ning teha uus otsus, millega mõista ta KarS § 213 lg 1 järgi õigeks. O. J andis talle ise pangakaardi ja ütles ka PIN2 koodi olles tugevas alkoholjoobes. Ta palus võtta raha ja osta alkoholi ning sigarette. O.J. juures viibis M. Hovinen esmakordselt, mistõttu ta ei mäletanud, kus O. J elab, sest oli ka ise alkoholijoobes. Seetõttu ei olnud tal võimalik viia O.J. le ei alkoholi, sigarette ega tagastada pangakaarti. M. Hovinen kahetseb juhtunut ja lubab maksta ära enda poolt tekitatud kahju 210 eurot.
  29. Prokuratuuri kirjalikus vastuväites leitakse, et apellatsiooniväited on põhjendamatud. Kohtuistungil tunnistas süüdistatav end täielikult süüdi ja võttis omaks ka tsiviilhagid. Enda ülekuulamist ta kohtuistungil ei taotlenud. M. Hovineni ütlused on lisaks ümber lükatud kannatanu ja tunnistajate G.M. i ja D.M. i ütlustega. Maakohtu järeldused nii asjaolude hindamisel kui karistuse mõistmisel on asjakohased. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA JÄRELDUSED
  30. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, maakohtu otsuse ja sellele esitatud edasikaebusega, leiab, et apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.
  31. Kohtukolleegium osundab esmalt kassatsioonikohtu seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul (RKKKo 31-1-17-03). Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu praktikas valitseb seisukoht, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo 3-1-1-77-05).
  32. Praeguses asjas arutati M. Hovineni kriminaalasja lühimenetluses. KrMS § 233 lg 1 kohaselt saab kriminaalasja lahendamisel lühimenetluses tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalidele. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on M. Hovineni süüküsimuse lahendanud põhjendatult ja seaduslikult. Enda ülekuulamisest maakohtus M. Hovinen loobus (II kd, tl 98, pöördel). Kuna süüdistatavat ei ristküsitletud ning kohus lahendas M. Hovineni süüküsimuse kriminaalasja materjalide pinnalt, rajas kohus otsuse süüdistatava ütlustele, mille usaldusväärsuses ei olnud alust kahelda, kuna need riimusid kannatanu ja tunnistajate ütlustega.
  33. Ringkonnakohus ei tuvastanud esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel vigu, mis viiksid maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav, otsusest nähtub, millised asjaolud loeti tõendatuks ning missugustele tõenditele ja miks seejuures tugineti.
  34. Ringkonnakohus leiab, et maakohtus on õigesti tuvastamist leidnud, et M. Hovinen varem varguse toime pannud isikuna
  35. mail 2016 ajavahemikul 16:00-16:04 kasutas O.J. pangakaarti, sisestas selle Narvas Kangelaste 3 a asuvasse sularahaautomaati ning valis pangakaardi PIN-koodi. Sel teel sekkus ta ebaseaduslikult andmetöötlusprotsessi eesmärgiga saada ligipääs võõrale arvelduskontole. O.J. nõusolekuta teostas M. Hovinen kannatanu kontol oleva varaga toiminguid, võttes välja arvelt sularaha 210 eurot. Asjaolu, et süüdistataval puudus eelkirjeldatud toiminguteks kannatanu nõusolek, on üheselt tuvastatud kannatanu ütlustega, mida kaudselt toetavad ka tunnistajate G.M. i ja D.M. i ütlused.
  36. Apellant märgib, et, et tal puudus O.J. vara suhtes omastamistahe.
  37. Ringkonnakohus leiab, et M. Hovineni apellatsioonimenetluses esitatud väited maakohtu otsuse tühistamist kaasa ei too. 3 Millise teo toimepanemisele oli isiku teotahtlus konkreetsel juhul suunatud, saab selliste juhtumite korral hinnata eeskätt toimepandud teo välise teopildi alusel. Ka isiku teoeelne ja -järgne käitumine võivad mõningatel juhtudel anda teavet süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta, kuid need on eeskätt siiski abi pakkuvad kriteeriumid, mis aitavad tahtlust siduda isiku suhtumisega teosse ja tagajärge vahetult teo toimepanemise ajal (vt ka RKKKo 3-11-142-05, p 20).
  38. Antud juhul kinnitas süüdistatav kohtueelses menetluses antud ütlustes, et otsustas raha välja võtta ja endale jätta. Peale raha väljavõtmist läks omi asju ajama ning O.J. juurde tagasi minna ta ei kavatsenud. Kogu raha kulutas enda tarbeks, O.J. kaardi aga viskas metallist prügikasti, mis asub Tallinna mnt majade 33 ja 31 vahel. Kannatanuga ta ühendust ei võtnud. O.J. püüdis temaga ühendust võtta ja rääkida, kuid telefoni ta vastu ei võtnud (I kd, lk 94). Kannatanu ütluste kohaselt avastas ta pangakaardi kadumise õhtul kella 20:00 ajal. Ta helistas ka Mihhailile, ent viimane ei vastanud kõnedele (I kd, lk 38). Tunnistaja G.M. i ütluste kohaselt sõitsid nad O.J. ga Mihhaili maja juurde, et rääkida temaga raha tagastamisest O.J. le, ent Mihhail hoovi ei tulnud (I kd, lk 61), ka tunnistaja D.M. kinnitab, et G.M. helistas Mihhailile ja tahtis temaga rääkida, ent Mihhail ei ole rohkem toru võtnud ega tagasi helistanud (I kd, tl 68).
  39. Kannatanu ütlustest nähtub, et ta avastas pangakaardi varguse õhtul (I kd, tl 38). Kannatanu ei ole väitnud, et andis süüdistatavale korralduse võtta enda arvelt välja raha. Ka tunnistaja G.M. i ütluste kohaselt ütles O.J. talle, et kontolt on tema loata võetud 210 eurot (I. kd, tk 61). Seega oli ebaseaduslikult andmetöötlusprotsessi sekkumine eesmärgiga saada ligipääs võõrale arvelduskontole ning kannatanu nõusolekuta tema kontol oleva varaga toimingute tegemine M. Hovineni enda initsiatiiv, nagu ka kannatanule 210 euro suuruse kahju tekitamine. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, kuidas tühjaks tehtud pangakaardi tagastamise tahe kannatanule (pangakaart jäi apellatsiooni kohaselt tagastamata, kuna süüdistataval oli ununenud kannatanu aadress) kinnitab, et M. Hovinenil ei olnud arvutikelmuse toimepanemise tahtlust. Pigem viitavad tuvastatud asjaolud, et M. Hovineni apellatsioonis esitatud väited on otsitud ning kantud vastutusest vabanemise tahtest. Isegi kui uskuda süüdistatava väiteid, et kannatanu palus ka raha välja võtta, asus kannatanu elukoht (Kangelaste 7) vaid paarisaja meetri kaugusel automaadist (Kangelaste 3a), kust sularaha välja võeti. Tunnistaja D.M. i ütluste kohaselt käidi koos poes ka varem. Kui tema lahkus 15:30 ajal, jäi Mihhail O.J. juurde (I kd, lk 67). Seega oli süüdatav vähemalt korra varem poest koos D.M. i ja kannatanuga viimase elukohta läinud, mistõttu ei saanud tee olla talle võõras. Süüdistatava apellatsiooniväited kummutab seegi, et ülekuulamisel umbes pool kuud pärast tegu kirjeldas ta täpselt selle asjaolusid ja teadis kannatanu majanumbrit. Süüdistatava teojärgne käitumine (enda kättesaamatuks tegemine kannatanule ja tunnistajatele, kannatanuga ühenduse mitteotsimine) üksnes kinnitab ringkonnakohtu veendumust, et M. Hovinen pani talle KarS § 213 lg 1 järgi etteheidetava teo toime tahtlikult.
  40. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et M. Hovineni apellatsiooniväited ei lükka ümber maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid, ega tingi tema õigeksmõistmist KarS § 213 lg 1 järgi. Maakohtu otsus tuleb juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta muutmata ja M. Hovineni apellatsioon rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 4

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.