2-16-14156/22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september
2. a Tartu Tsiviilasja number 2-16-14156 Tsiviilasi T.T. hagi M.T. vastu elatise suurendamiseks Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 750 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
3. veebruari 2017 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik T.T. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (hageja): T.T. (isikukood: XXX), seaduslik esindaja E.S. , lepinguline esindaja advokaat Anne Vissak Vastustaja (kostja): M.T. (isikukood: XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein RESOLUTSIOON
4. Jätta Tartu Maakohtu
5. veebruari
6. a otsus muutmata ja T.T. apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus
7. Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. kantud Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
8. T.T. (hageja) esitas 20.09.2016 hagi M.T. (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista elatusraha kehtivas miinimumsummas, s.o mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud miinimumpalka. Hagiavalduse kohaselt tuvastati Tartu Maakohtu 03.12.2015 otsusega hageja põlvnemine kostjast. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise 145 eurot kuus. Vastavalt kohtuotsusele ei või elatis olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumpalka, millest on maha arvestatud pool riikliku lapsetoetuse suurust. Kohtuotsuse alusel saadav elatis 165 eurot kuus ei kata poolt lapse kulutustest. Hageja kasvab kiiresti, tal on keskmisest suuremad kulud riietele. Hageja esindaja nimetas lapse kuludena kokku 549,93 eurot kuus. Hageja ema igakuine sissetulek on kahe vanema lapse isalt saadav elatis kokku 430 eurot, töövõimetuspension 167 eurot, peretoetus 200 eurot, vanemahüvitis (kuni veebruarini 2017) 719 eurot ja kostja poolt saadav elatis 165 eurot, kokku 1681,40 eurot. Hageja palus määrata elatise tasumiseks kuu
9. kuupäev, kuna kostja maksab väljamõistetud elatist kuu viimastel päevadel. Hageja selgitas kohtuistungil, et laps läheb lastehoidu, talle on vaja uut käru, lastevoodit ja kulutused tõusevad.
10. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole kõik hagiavalduses näidatud kulud tehtud hageja huvides. Kostja leidis, et elatise määramisel tuleb arvesse võtta alates 01.07.2017 makstavat lasterikka peretoetust 200 eurot. Täiendava tulumaksusoodustusega säästab E.S. 360 eurot aastas. Kostja oli nõus maksma elatist 165 eurot kuus iga kuu
11. kuupäevaks. MAAKOHTU LAHEND
12. Tartu Maakohus jättis
13. veebruar 2017 otsusega hagi rahuldamata. Tartu Maakohtu 03.12.2015 otsusega tsiviilasjas nr 2-15-12661 on tuvastatud, et hageja põlvneb kostjast. Kohus mõistis sama otsusega kostjalt hageja kasuks välja elatise 145 eurot kuus. Vastavalt kohtuotsusele ei või elatis olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, millest on maha arvestatud pool riikliku lapsetoetuse suurust. Riigikohus on asunud korduvalt seisukohale, et miinimummäära ulatuses ei tule lapse vajaduste suurust tõendada. Kuna antud juhul soovib hageja miinimumist suurema elatise välja mõistmist (st lastetoetuse arvestamata jätmist), peaks ta tõendama, et lapse tegelikud kulud on tavapärasest suuremad, s.t kuupalga alammäär + lastetoetus 100 eurot, kohtuotsuse tegemis ajal kokku 570 eurot. Kohus leidis, et hageja ei ole seda tõendanud. Hageja ise on lapse kuludeks nimetanud 549,93 eurot kuus. Ükski hageja väide ei näita, et lapse vajadused oleksid ebatavaliselt suured. Väide, et tegemist on kiiresti kasvava lapsega, ei ole asjakohane ega tõendatud. Kulud riietele, jalatsitele, toidule, 2 mähkmetele jms on kõigil lastel. Samuti on tavapärane, et esimesel paaril eluaastal kasvavad lapsed suhteliselt kiiresti ning igal aastal on vaja uusi õueriideid erinevateks aastaaegadeks. Seega ei ole tõendatud, et lapse kulud ületaksid seaduses ette nähtud miinimumi 470 eurot kuus. Kuna riik tasub lastetoetust kolmandale lapsele 100 eurot kuus, tuleb kostjal jõustunud kohtuotsuse alusel tasuda 185 eurot kuus. Kohus jättis analüüsimata poolte väited ja tõendid hageja ema majandusliku olukorra ja tervise kohta, kuna lapse ema ei ole väitnud, et ei suuda võimaldada lapsele enda poolset elatist miinimummääras. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
14. Hageja T.T. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti väljamõistetav elatis suurendamata elatise miinimummäärani. Hageja palub teha uue otsuse, milles palub suurendada elatist kehtiva seaduses sätestatud miinimummäärani. Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud miinimumpalga muutumisel palub hageja muuta elatise suurust selliselt, et elatis ei oleks väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud miinimumpalka. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus oma 17.02.2017 kohtuotsuses kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi, hinnanud ebaõigesti tõendeid ning rikkunud oluliselt menetlusõigust, mis on toonud kaasa ebaõige kohtuotsuse. Asjaolu, et riik maksab lapsetoetust, ei ole käsitletav miinimumelatise vähendamist võimaldava mõjuva põhjusena. Arusaamatu on maakohtu otsuse p-s 7 toodud seisukoht, et kuna hageja soovib miinimumist suurema elatise väljamõistmist, peab ta tõendama, et lapse tegelikud kulud on tavapärasest suuremad. Hagiavalduses on välja toodud ja tõenditega põhistatud lapse kulutused summas 549,93 eurot. Maakohus on elatise suurendamise hagi vääralt jätnud rahuldamata täies mahus. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei kuulu elatis mitte mingil määral suurendamisele. Liiatigi on maakohus kohtuotsuse p-s 5 nentinud, et lapse vajadused on muutunud. Maakohtu otsuse erinevad osad on omavahel vastuolus. Maakohus on lugenud miinimumelatise sisse ka pool lapsetoetusest (PKS 101 lg 1 sätestatud miinimumelatisest maha arvatud pool lastetoetuse määrast) ja samal ajal kohustanud hagejat tõendama miinimumist suuremaid kulutusi, arvestusega kuupalga alammäär + 100 eurot lapsetoetust. Maakohus on viidanud riiklike peretoetuste seadusele, kuid jätnud täpsustamata, et alates 01.01.2017 jõustus perehüvitiste seadus, mille § 2 järgi on seaduse eesmärk toetada lastega peresid ja laste kasvatamist. Alates kolmandast lapsest on lapsetoetus suurem eesmärgiga tagada rohkem rahalist tuge paljulapselistele peredele. M.T. l on üks laps. Riigikohtu 28.10.2015 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15 p-st 16 ei tulene, et PKS § 101 lg 1 sätestatud miinimumelatise väljamõistmise nõudest võib mööda minna ning liiatigi ei saa miinimumelatisena käsitleda miinimumpalga alammäära jagatist kahega, millest on maha arvatud pool lapsetoetust.
15. Kostja M.T. (vastustaja) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ning menetluskulud apellandi kanda. Vastuse kohaselt on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Kostja ülalpidamiskohustus on reguleeritud Tartu Maakohtu 03.12.2015 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-15-
16. Nimetatud kohtuotsusega on kostjalt mõistetud hageja kasuks välja elatis 145 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, millest on maha arvestatud pool riiklikust lapsetoetusest. 3 Arvestades seda, et kostjalt on hageja kasuks 03.12.2015 kohtuotsusega elatis välja mõistetud, on hagejal õigus selle suuruse muutmist nõuda üksnes siis, kui üheaegselt esinevad TsMS § 459 lg 1 p 1 ja 2 sätestatud eeldused. Hageja pöördus elatise suurendamiseks kohtusse üksnes 7 kuud pärast 03.12.2015 kohtuotsuse jõustumist. Kostja leiab, et hageja ülalpidamist mõjutavad asjaolud ei olnud hagi esitamise ajal ega ole praegu võrreldes 03.12.2015 kohtuotsuse tegemise ajaga oluliselt muutunud. Hageja ei ole tõendanud, et lapse vajadused oleksid võrreldes 03.12.2015 kohtuotsuse tegemise ajaga oluliselt muutunud või oleksid muud hageja ülalpidamiseks makstava elatise suurust mõjutavad asjaolud oluliselt muutunud. Apellatsioonkaebuse väide, et riigi poolt makstavaid lapsetoetusi ei saa elatise suuruse kindlaksmääramisel arvestada, ei ole õige. Maakohus on viidanud asjakohastele Riigikohtu lahenditele, milles Riigikohus on pidanud võimalikuks võtta lapse ülalpidamiskohustuse reguleerimisel arvesse riiklikke toetusi, mida vanemale seoses lapsega makstakse. Perekonnaseadus ei näe erinevas vanuses lastele ette erinevat miinimumelatist. Asjaolust, et vastsündinust on saanud väikelaps, ei tulene kohtule kohustust väljamõistetud elatist suurendada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
17. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Alust ei ole heita maakohtule ette õigusnormide väära kohaldamist ega menetlusõiguse normide rikkumist tõendite hindamisel või kohtulahendi põhjendamisel. Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega ei korda ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel neid kõiki oma otsuses.
18. Hageja tugineb praeguses menetluses eelkõige sellele, et varasema kohtulahendiga on kostjalt tema kasuks välja mõistetud elatis PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määras, millest kohtuotsuse resolutsiooni kohaselt kuulub maha arvestamisele pool riikliku lastetoetuse summat. Hageja soovib elatise suurust muuta selliselt, et lastetoetust ei tuleks elatisest maha arvata. Elatise vähendamist alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määra ning ka lastetoetuste elatise summast mahaarvamise eeldusi on Riigikohus käsitlenud oma
19. märtsi 2017 otsuses nr 3-2-1-174-
20. Riigikohus on mh märkinud, et perekonnaseaduse sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lgs 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel oli õigus saada riiklikku lapsetoetust. Seejuures ei ole iseenesest välistatud arvesse võtta ka seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike toetustega. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad.
21. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul tuleb siiski juhinduda esmajoones asjaolust, et varasema kohtulahendiga, s.o Tartu Maakohtu
22. detsembri
23. a otsusega tsiviilasjas nr 2-15-12661 on mõistetud kostjalt hageja kasuks välja elatis selliselt, et elatise suurus on seotud PKS § 101 lõikes 1 sätestatud miinimummääraga (s.o pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud alammäärast), millest on maha arvestatud pool riikliku lapsetoetuse suurust. 4 Praeguses asjas (tsiviilasi nr 2-16-14156) ei kontrolli ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-15-12661 tehtud jõustunud kohtuotsuse seaduslikkust ega põhjendatust. Kohtuotsuse jõustumine viitab kaudselt sellele, et hageja (oma seadusliku esindaja kaudu) nõustus sisuliselt sellega, et lapsetoetusega on lapse vajadused osaliselt kaetud. Ringkonnakohus on seisukohal, et eeltoodust lähtudes ei anna tsiviilasjas nr 2-15-12661 hageja kasuks väljamõistetud elatise suurendamiseks alust ainuüksi asjaolu, et nimetatud tsiviilasjas tehtud otsuse kohaselt loeti lapse vajadused osaliselt kaetuks riikliku lastetoetusega ning vähendati kostjalt väljamõistetava elatise summat poole lastetoetuse määra võrra.
24. Praegusel juhul tuleb kohtul seega kontrollida, kas täidetud on varasema kohtulahendiga väljamõistetud elatise suurendamise eeldused. Riigikohus selgitas tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09 tehtud otsuses (p 10), et elatise suuruse muutmiseks on alust juhul, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. Kohus peab elatise suuruse muutmise üle otsustades võtma aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ning tuvastama, kas asjaolud on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta. Seega tuli hagejal ka praegusel juhul esile tuua ja tõendada asjaolusid, mille kohaselt on tsiviilasjas nr 2-15-12661 otsuse tegemise aluseks olnud asjaolud oluliselt muutunud – sh et lapse vajadused on sellisel määral kasvanud, et riiklik lapsetoetus ei kata enam lapse vajadusi nende suurenenud ulatuses.
25. Varasem kohtulahend (03.12.2015) pärineb ajast, mil laps oli vaid neli kuud vana. Käesolevaks ajaks on laps saanud 2-aastaseks. Lapse kasvamine ning vanuse suurenemine ei anna iseenesest alust asuda seisukohale, et ühtlasi on kasvanud ka tema ülalpidamiseks tehtavad vajalikud kulud. Nagu nähtub Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE
26. a novembris koostatud uurimusest „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs" (http://skytte.ut.ee/sites/default/files/ec/lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_2014.pdf), on kuni ühe aasta vanusele lapsele tehtavad igakuised ülalpidamiskulud (keskmiselt 412 eurot kuus) märgatavalt suuremad kui 2 aasta vanuse lapse ülalpidamiskulud (keskmiselt 345 eurot kuus), edaspidi vähenevad keskmised kulud eelduslikult veelgi.
27. Hageja on hagiavalduses esitanud väited, mille kohaselt lapsele kulub igas kuus 549,93 eurot. Ringkonnakohus leiab, et õige ei ole apellatsioonkaebuses väljendatu, nagu oleks maakohus lugenud niisuguses suuruses kulutused põhistatuks. Maakohus on otsuses märkinud, et hageja poolt nõutav elatisesumma ületab seadusega kehtestatud miinimummäära. PKS § 101 lg 1 kohaselt eeldatakse, et ühele lapsele kulub igas kuus ühe Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumpalga ulatuses rahalisi vahendeid, sh eelduslikult panustavad mõlemad vanemad poole miinimumpalga ulatuses.
28. aastal oli miinimumpalga suuruseks 430 eurot ja
29. aastal 470 eurot. Eelviidatud Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE
30. a novembris koostatud uurimusest nähtub aga, et tegelikud kulud lapse ülalpidamiseks jäävad üldjuhul oluliselt madalamaks kui võiks eeldada PKS § 101 lõike 1 järgi. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et hageja ei ole tõendanud tavapärasest suuremate kulutuste vajadust ega seda, et lapse vajadused ületaksid seaduses ettenähtud miinimumi 470 eurot kuus. Muuhulgas on kohus leidnud, et kulutused riietele, jalatsitele, toidule ja mähkmetele jms on kõigil lastel. Samuti on üldteada, et esimesel paaril eluaastal kasvavad lapsed kiiresti ja seetõttu on sagedamini vaja uusi riideid. Hagiavalduses esile toodud kulutused ja ka lisatud tõendid viitavad tavapärastele vajadustele ning hageja ei ole selgitanud, miks kulub tema ülalpidamiseks enam vahendeid kui tavapärase sama vana lapse puhul, kelle ülalpidamiseks eelduslikult piisab kahekordsest miinimumpalga määrast. 5
31. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi etteheitega, nagu oleks maakohtu otsus vastuoluline. Kohus on oma põhjendustest lähtunud sellest, et lapse vajadusi ei tule hagejal tõendada kahekordse miinimummäära (s.o käesoleval aastal 470 euro) ulatuses kuus, kuid ülejäänud osas tuleb hagejal lisanduvate vajaduste suurust tõendada. Maakohus lähtus kooskõlas Riigikohtu lahendiga nr 3-2-1127-09 (p 10) eeldusest, et lapse vajadused on osaliselt kaetud riikliku lapsetoetusega (hageja puhul 100 eurot kuus), kuivõrd jõustunud kohtulahendiga tsiviilasjas nr 2-15-12661 oli riiklik lapsetoetus arvestatud lapse ülalpidamiseks kuluvate vahendite hulka. Tõendada tulnuks hagejal aga siiski üksnes neid kulutusi, mis ületavad 470 eurot kuus. Ringkonnakohtu hinnangul on niisugune käsitlus loogiline ja vastab seaduse mõttele. Põhjendatud ei ole apellandi seisukoht, justkui oleks Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16 iseenesest aluseks, mis võimaldaks taotleda jõustunud kohtulahendiga välja mõistetud perioodiliste maksete muutmist TsMS § 459 lg 1 tähenduses. Ka enne viidatud Riigikohtu lahendi tegemist oli menetlusosalistel võimalus vaidlustada alama astme kohtute lahendeid, mille puhul arvestati elatise väljamõistmisel riiklikke lapsetoetusi.
32. Ringkonnakohtu arvates ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohased apellandi väited, mille kohaselt on ebaõigesti arvestatud kostja kasuks poole lapsetoetuse suurusena 50 eurot kuus lähtudes sellest, et hageja on oma ema perekonnas kolmas laps. Iseenesest saab ringkonnakohtu arvates nõustuda seisukohaga, et ehkki pere esimesele ja teisele lapsele makstakse toetust à 50 eurot kuus ja kolmandale lapsele 100 eurot kuus, on peresiseselt põhjendatud ja mõistlik olemasolevate rahaliste vahendite arvel laste vajaduste ühetaoline katmine. Samas oli ka kõnealune asjaolu ning riiklike peretoetuste suurus teada juba tsiviilasja nr 2-15-12661 lahendamisel ning võrreldes viidatud kohtulahendi tegemise ajaga ei ole esile toodud ega tõendatud asjaolusid, mis annaksid alust muuta varasema kohtuotsusega väljamõistetud elatise suurust.
33. Ringkonnakohus jätab sarnaselt maakohtuga TsMS § 162 lg 1 ja § 162 lg 4 alusel menetluskulud poolte endi kanda. Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/ 6 Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/