Obsah (4)

§ 96§ 100§ 102§ 101

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 28. september 2017 Tartu Tsiviilasja number 2-16-1

§ 96

ja § 97 punkti 1 kohaselt on alaealise lapse vanemad kohustatud lapsele ülalpidamist andma. Vaidlust ei ole, et kostja on hagejate isa.

§ 100

lg 2 kohaselt täidab alaealise lapse 2 vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejad ja kostja ei ela koos. Kostja on omaks võtnud, et ta ei ole elatist summas 215 eurot lapse kohta 2016. aastal maksnud. Hagejad palusid välja mõista elatise seaduses sätestatud miinimummääras, seega ei tule vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. Maakohus sedastas, et kostja on asunud seisukohale, et lastele makstav elatis ei tohiks olla suurem, kui pool seaduses sätestatud miinimummäärast, millest on maha arvestatud lastele makstavad toetused. Maakohus leidis, et ei ole alust vähendada elatist alla seaduses määratud miinimummäära. Seadusandja on leidnud, et lapsele makstva elatise miinimumsuurus on pool kehtivast alampalgast. Seega on lapse kulude suurus ja elatustase seatud sõltuvusse riigi üldise heaolu tasemest ning on ajaliselt muutuv. Miinimumpalk kehtestatakse igal aastal tulenevalt tööturu situatsioonist. Riigikohus on lahendites leidnud, et teatud juhtudel on võimalik miinimumelatist vähendada riigi makstavate lastetoetuste võrra. Maakohus leidis, et viidatud kohtupraktika käesolevas asjas ei kohaldu, kuna poolte esitatud asjaolud ei ole võrreldavad asjaoludega, milliste põhjal on tehtud Riigikohtu lahendid. Käesolevas asjas ei maksta laste toetusi välisriigist. Kostja ei ole toetunud muudele

§ 102lg 1 nimetatud elatise vähendamise alustele. Maakohus jättis menetluskulud Ts

MS § 163 lg 1 järgi poolte endi kanda. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas
2. veebruaril 2017 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja ei vaidlusta menetluskulude jaotust. Menetluskulud ringkonnakohus palub kostja jätta hagejate kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kostja hagejatele tasunud elatist seadusega sätestatud määras, sh arvestanud makstavate riiklike toetustega.
3. aastal tasus kostja hagejatele elatist 4872,70 eurot, s.o igakuiselt 221,48 eurot mõlemale hagejale. Kostja tõendas elatise maksmist pangakonto väljavõttega perioodil
4. jaanuarist 2016 kuni
5. novembrini
6. Maakohus ei ole seda tõendit arvestanud. Hagejate vajadustest on kaetud riiklike peretoetustega 50 eurot. Seetõttu tasus kostja hageja kohta elatist oktoobris ja novembris 190 eurot kuus (215-25 eurot). Kostja leiab, et ta on kohustatud mõlemale hagejale tasuma elatist miinimummääras, milles on arvestatud maha pool riiklikest lapsetoetusest. Maakohtul oli kohustus hinnata, kas esineb alus elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära. Kostja palub mõista hagejatelt välja menetluskulud 576 eurot ning märkida, et menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
7. Hagejad vaidlesid apellatsioonile vastu. Vastuse põhjenduste kohaselt on kostjal seadusest tulenev kohustus tasuda elatist miinimummääras ning puudub mõjuv põhjus elatise vähendamiseks. Juhul, kui seadusandja 3 tahe oleks olnud suunatud sellele, et

§ 101

lõikes 1 sätestatud summast arvestataks maha automaatselt RTPS § 5 lõikes 1 sätestatud lapsetoetud, oleks see perekonnaseaduses olnud expressis verbis sätestatud. Hagejad paluvad mõista kostjalt välja menetluskulud ringkonnakohustus 299 eurot koos käibemaksuga ning viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus ei arvestanud elatise suuruse määramisel lastetoetustega. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hagejate kasuks välja kummagi hageja kasuks alates 01.12.2016 kuni hagejate täisealiseks saamiseni summas 190 eurot kuus (430/2 – 50/2=190), kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, millest on maha arvestatud pool hagejate ülalpidamiseks makstavast lastetoetusest perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg 3 alusel. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
2. Elatisehagi rahuldamiseks tuleb tuvastada kohustatud isiku ülalpidamise kohustuse rikkumine, mis võib seisneda esmajoones ülalpidamise ebapiisavas või ebaregulaarses andmises (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-37-11, p 14). Asja materjalidega on tõendatud, et kostja on ülalpidamist andnud ebaregulaarselt (tlk 14). Kostja on kandnud hagejate emale elatise üle erinevatel kuupäevadel. Alates
3. juunist 2016 on kostja elatise suurust vähendanud (juunis ja novembris on tasutud 380 eurot, juulist oktoobrini 330 eurot). Maakohus tuvastas õigesti, et kostja on ülalpidamise kohustust rikkunud. Poolte vahel puudus kokkulepe elatise vähendamiseks riikliku lapsetoetuse võrra, samuti pole kostja tasunud elatist iga kuu kindlal kuupäeval.
4. Riigikohus on oma
5. märtsi
6. a otsuses nr 3-2-1-174-16 (p-d 13 ja 14) selgitanud, et iseenesest ei ole välistatud arvesse võtta ka seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike toetustega. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad. Perekonnaseaduse sätetest ei tulene, nagu võiks kohus

§ 101

lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel oli riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada

§ 101

lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. Nii oli kuni

1. detsembrini 2016 kehtinud RPTS § 5 lg 1 järgi igal lapsel sündimisest kuni 16-aastaseks saamiseni õigus lapsetoetusele ning sama paragrahvi lg 2 alusel oli põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppe tasemeõppes õppival keskhariduseta lapsel õigus lapsetoetusele kuni 19-aastaseks saamiseni. Ka
2. jaanuaril 2017 jõustunud perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg-tes 1 ja 2 on sätestatud sarnane regulatsioon. Riiklike peretoetuste seaduse ja teiste seaduste muutmise seadusega (muudatused jõustusid
3. a) suurendati lapsetoetust oluliselt. Varem kehtinud RPTS § 4 lg 2 järgi oli sama seaduse §-s 5 sätestatud lapsetoetuse arvutamise aluseks lapsetoetuse määr, mis kehtestati igaks eelarveaastaks riigieelarvega.
4. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 4 järgi oli lapsetoetuse 4 määr 9 eurot 59 senti kuus. Lapsetoetust maksti varem kehtinud RPTS § 5 lg 3 järgi pere esimese ja teise lapse kohta kahekordses lapsetoetuse määras ehk
5. aastal seega 19 eurot 18 senti, ning kolmanda ja iga järgmise lapse kohta kaheksakordses lapsetoetuse määras ehk
6. aastal 76 eurot 72 senti.
7. jaanuaril 2017 jõustunud PHS § 17 lg 3 järgi on lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta 50 eurot ning kolmanda ja iga järgmise lapse kohta 100 eurot.
8. Riiklike peretoetuste eesmärk on riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 1 järgi tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Ringkonnakohus lähtub elatise suuruse määramisel sellest, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike toetustega (Riigikohtu
9. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 16,
10. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p 15). Peretoetused on mõeldud katmaks lapse vajadusi ning need tuleb kummagi vanema ülalpidamiskohustuse suuruse määramisel arvestada võrdselt. 10.

§ 102

lg 2 kolmanda lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud määra, sama lõike neljanda lause järgi võib mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PSK § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Riigikohus on selgitanud, et tegemist on näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-17-16, p 11; 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15; 16. jaanuari 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-160-12, p 17).

§ 102

lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Kostja on taotlenud elatise vähendamist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse (tlk 11). Pooled on kohtuväliselt kokku leppinud, et lapsed viibivad ühes kuus kahel nädalavahetusel 2 päeva isa juures (lk 20). Ringkonnakohus leiab, et see asjaolu, et lapsed saavad olla isa juures kahel päeval kuus on asjaolu, mis annab aluse elatise suuruse määramisel arvestada lastetoetustega. Asjaolu, et laste ema ja kostja arvamused on erinevad selles osas, kui sageli lapsed tegelikult isa juures viibivad, ei muuda, fakti, et lapsed võivad isa juures teatud ajal viibida, millega kaasneb ka isa kohustus sellel ajal lastega seotud kulutused kanda. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et hagejad saavad mõlemad riikliku lastetoetust 50 eurot PHS § 17 lg 3 alusel. Ringkonnakohtu hinnangul on osa laste vajadustest kaetud riiklike toetustega ja arvestades seda, et lapsed on regulaarselt isa juures külas, esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla

§ 101lg-s 1 sätestatud määra.

1. Vabariigi Valitsuse 18.12.2015 määrusega nr 139 oli alates 01.01.2016 kuutasu alamäär 430 eurot ja alates 01.01.2017 470 eurot. Asja materjalidega on tõendatud (tlk 14), et kostja on hagejate ees elatise tasumise kohtuse täitnud kuni 01.12.
2. Seega tuleb kostjalt hagejate kasuks välja mõista kummagi hageja kasuks alates 01.12.2016 kuni hagejate täisealiseks saamiseni summas 190 eurot kuus (430/2 – 50/2=190), kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, millest on maha arvestatud pool hagejate ülalpidamiseks makstavast lastetoetusest PHS § 17 lg 3 alusel. 5
3. Ringkonnakohus jätab TsMS § 162 lg 4 alusel menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda. Hagejatelt menetluskulude väljamõistmine oleks arvestades esitatud nõuet ebaõiglane. /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja /digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp 6 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi