KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 1. detsember 2017, Tartu Tsiviilasja number 2-1

127 lg 1 tuginedes. Hageja väited selle kohta, et kostja on ettevõtte pahausklikult maksejõuetuks muutnud, ei ole asjakohased. Osa väärtuse vähenemisel 4 põhinevat nõuet ei ole hageja kostja vastu esitanud. Hagejal ei ole lepingulist alust nõuda kostjalt kohustuse täitmist, sest osade võõrandamise kohustustehing on tühine, kuid hagejal on õigus nõuda tema poolt kostjale kehtiva käsutustehinguga üle antud vara kokkulepitud väärtuses hüvitamist. P. Kulasalu ja OÜ ADE Metall on oma kohustused osade võõrandamiseks täitnud ning kostja, olles müüdud asja vastu võtnud, on rikkunud tasu maksmise kohustust. Maakohus asus seisukohale, et Alion Invest OÜ poolt kostjale üle antud ja hüvitamisele kuuluva 250 eurose nimiväärtusega osa väärtuseks tuleb lugeda 12 500 eurot ning Piret Kulasalu poolt kostjale üle antud ja hüvitamisele kuuluva 750 euro suuruse nimiväärtusega osa väärtuseks tuleb lugeda 37 500 eurot. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid selle kohta, et P. Kulasalu ja OÜ Alion Invest leppisid osade võõrandamise hinnaks kostjaga kokku 50 000 eurot. Hageja on tõendanud nõuete loovutajatel kostja tasu maksmata jätmise kohustuse rikkumise tõttu kahju tekkimise summas 50 000 eurot. Hageja nõue kostjalt 50 000 euro väljamõistmiseks tuleb seega rahuldada. Maakohus märkis, et arvestades hagi rahuldamist muul kui hageja taotletud õiguslikul alusel, on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis alates hagiavalduse esitamisest seadusjärgses määras. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 4313,72 eurot. Maakohus mõistis kostjalt välja jooksva viivise TsMS § 367 alusel. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 8. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Tartu Maakohtu 22. juuni 2017 otsuse tühistamist osas, milles hageja nõue rahuldati ning menetluskulude jaotuse ja menetluskulude kostjalt väljamõistmise osas. Hageja taotles uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt ei viidanud maakohus võimalusele nõuet kvalifitseerida VÕS §

§ 127lg 1 järgi müügilepingulisel alusel kahju hüvitamise nõudeks.

Kahju hüvitamise sätete kohaldamine oli pooltele üllatuslik ning ka seaduslikult põhjendamatu. Vajab toonitamist, et maakohus luges müügilepingu kohustustehingu tühiseks. VÕS § 127 lg 1 kohaldamine võimaldab ja eeldab teistsuguste tõendite ja vastuväidete esitamist kui on menetluses arutatud. Kostja võimalikud vastuväited oleksid puudutanud asjaolusid, millest kahju hüvitamise kohustus tekkis, aga ka VÕS § 139 lg-s 1 ja § 140 lg-s 1 nimetatut. Üllatuslik on VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise välistamine olukorras, kus kohus on seda

1. aprilli 2017 kirjas selgelt jaatanud. Hageja ei ole alternatiivset nõuet esitades
2. novembril 2016 tõendanud, et talle selline nõue kuulub. Hageja on püüdnud nõude olemasolu tõendada
3. märtsi 2017 istungil ja seejärel
4. aprilli 2017 menetlusdokumendi lisas 1, kuid kinnitus ja dokument on loodud mitmeid kuid pärast alternatiivse nõude esitamist. Hüvitisenõude hilisem tekitamine kohtumenetluse käigus ei anna alust selle rahuldamiseks, kuivõrd nõude olemasolu ehk loovutuse toimumine kostja suhtes kuulub hagi alusesse ning see pidi olema kostja suhtes toimunud hiljemalt nõude esitamisel ehk
5. novembril
6. Kostja on hüvitist puudutavad nõude loovutamise dokumendid saanud kätte alles kohtuistungil või läbi kohtutoimiku. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuse nr 3-2-1-146-04 p-s 19 nimetatud põhimõte kohaldub ka nõude loovutamise tõendamisele ja sellele viitab VÕS §
7. Kuna hagejal puudus mistahes hüvitise nõue kostja vastu, tuli hagi jätta rahuldamata. Kostjal puudus kohustustehingute tühisuse tõttu kohustus täita tasu maksmise kohustust. Kostja ei nõustu, et hageja saab esitada ainult rahalise nõude, kuid mitte saadu tagastamise võimatuse korral selle hariliku väärtuse hüvitamise nõude. Abstraktsioonipõhimõte tähendab, et üleandmise õigusliku aluse puudumisel ei loeta õigusmuudatust (õiguse üleminekut) 5 automaatselt mittetoimunuks, vaid endise õigusliku olukorra taastamiseks on vajalik eraldi vastandsuunalise käsutuse tegemine, millega saaja tagastab üle antud õiguse selle üleandjale. Vastandsuunalise käsutuse tegemisele viitab ka TsÜS § 84 lg 1 lause
8. Kui kohustustehingud on tühised ja käsutustehingud mitte, on tegu VÕS § 1028 lg 1 olukorraga, kus kohustust ei ole olemas ning käsutustehingu alusel saadu tuleb üleandjale tagastada. Primaarseks nõudeks, mis tühise tehingu alusel asja üleandjal saaja vastu tekib, on saadu tagasinõudmine VÕS § 1028 lg 1 alusel. Hageja ei ole kostja vastu sellel alusel nõuet esitanud, vaid on nõudnud koheselt hüvitist VÕS § 1032 lg 2 alusel. Juhul kui hagejal oleks VÕS § 1032 lg 2 alusel kostja vastu nõue, tulnuks tal maakohtus tõendada saadu hariliku väärtuse suurus. Hageja ei ole sellekohaseid tõendeid esitanud, mistõttu sai hageja alternatiivse nõude rahuldamata jätta ka tõendamatuse tõttu. Sama kehtib maakohtu kohaldatud VÕS § 127 lg 1 järgi kahju suuruse määramisel.
9. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist ning apellatsioonimenetluses tekkivate menetluskulude kostja kanda jätmist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu
11. juuni 2017 otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 21 alusel jätta muutmata. Osaliselt tuleb muuta maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
12. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et P. Kulasalu ja Alion Invest OÜ sõlmisid
13. detsembril 2015 kostjaga ADE Metall OÜ osade notariaalse müügilepingu ja P.Kulasalu sõlmis kostjaga
14. veebruaril 2016 laenulepingu, milliste lepingute koosmõjus üritati varjata tegelikku osade müügihinda, milleks olid lepingupooled kokku leppinud 50 000 eurot. Samuti pole vaidlust selles, et kostja sai osade omanikuks ja ei ole osade eest maksnud. ADE Metall OÜ uueks ärinimeks sai Metalliguru OÜ. Metalliguru OÜ kustutati äriregistrist
15. septembril 2017 ajutise likvideerija ülesandeid täitva ajutise pankrotihalduri avalduse alusel. Hageja väitel on talle hagis esitatud nõuded loovutatud. Hageja on hagiavalduses nõudnud
16. detsembri 2015 ADE Metall OÜ osade notariaalse müügilepingu täitmist VÕS § § 108 lg 1 ja 208 lg 1 alusel ning
17. veebruari 2016 laenulepingu täitmist VÕS § 108 lg 1, § 396 ja § 397 alusel. Alternatiivselt on hageja palunud nõude lahendada alusetu rikastumise nõudena VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 alusel. Maakohus rahuldas hageja nõude VÕS §

§ 208lg 1 alusel lepingulise kahju hüvitamise nõudena.

12. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et hageja nõude kvalifitseerimine lepingulise kahju hüvitamise nõudena VÕS §

§ 208lg 1 alusel oli pooltele üllatuslik.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kohtu õiguslik hinnang ei või pooltele tulla üllatuslikult, st kohus peab üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta oma arvamust (vt TsMS § 348 lg-d 1-3; § 351; § 392 lg 1 p-d 1 ja 3; § 400 lg 5; § 401 lg 1; § 436 lg 4 ning Riigikohtu

1. jaanuari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1116-10, p 40;
2. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16;
3. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-62992, p 14). Maakohus on eeltoodud menetlusõiguse norme rikkunud, kuna ei ole juhtinud poolte tähelepanu lepingulise kahju hüvitamise regulatsiooni võimalikule kohaldamisele ning ei ole võimaldanud pooltel esitada selles osas väiteid ja vastuväiteid. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hageja nõude kvalifitseerimisel VÕS §

§ 208lg 1 alusel kahju hüvitamise nõudena ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust.

Maakohus on küll õigesti leidnud, et osade võõrandamise käsutustehing on kehtiv, kuid on ebaõigesti 6 järeldanud, et hagejal puudub õiguslik alus nõuda asja tagastamist naturaalrestitutsiooni korras ning et sellega on välistatud ka hariliku väärtuse hüvitamine saadu tagastamise võimatuse korral. Üleantu tagasinõudmiseks või selle võimatuse korral hariliku väärtuse hüvitamiseks sellises olukorras annavadki aluse alusetu rikastumise sätted. Sellele viitab otsesõnu ka TsÜS § 84 lg 1 teine lause, mille kohaselt tagastatakse tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hageja nõude rahuldamine VÕS §

§ 208

lg 1 alusel eeldaks kostjapoolset lepingu rikkumist, kuid olukorras, kus maakohus oli eelnevalt tuvastanud tehingute tühisuse, ei saanud lepingu rikkumine kõne alla tulla. Samas leiab ringkonnakohus, et kuigi maakohus on rikkunud nii menetlus- kui ka materiaalõiguse norme, ei ole see viinud ebaõige lõppjärelduseni ja ei too endaga kaasa maakohtu otsuse tühistamist. Ringkonnakohus saab rikkumise ise kõrvaldada ja hagi rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel, mis on hageja alternatiivseks nõudeks ja millele kostja on saanud esitada vastuväiteid. Vastavalt tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi.

1. Enne alusetu rikastumise sätete kohaldamise eelduste kindlakstegemist tuleb ringkonnakohtul võtta seisukoht selles, kas P. Kulasalu ja Alion Invest OÜ on hagejale alusetu rikastumise nõude kostja vastu (õigeaegselt) loovutanud. Kostja hinnangul kuulub nõude olemasolu hagi alusesse ja nõude loovutus pidi olema toimunud hiljemalt alusetu rikastumise nõude esitamise ajal ehk
2. novembril
3. Ringkonnakohus kostja seisukohaga ei nõustu. Kohtu ülesandeks on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1). Kuna kohus kvalifitseerib hageja nõude ise, ei ole oluline see, millises menetluse etapis hageja alusetu rikastumise sätetele tugines. Kostja viide Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuse nr 3-2-1-146-04 p-le 19 on asjakohatu, kuna viidatud lahendis käsitletakse küsimust, kas isik, kelle suhtes üürileping üles öeldakse, peab olema hagi esitamise seisuga ülesütlemisavalduse kätte saanud, st kas üürilepingu lõppemine kuulub hagi alusesse. Lahendis sisalduv seisukoht ei kohaldu nõude loovutamisele, kuna nõude loovutamise kehtivuse eelduseks ei ole nõude loovutamise teate võlgniku poolt kättesaamine ja nõude loovutamine on kehtiv sõltumata sellest, kas võlgnik sellest teab või mitte. Loovutamisest võlgnikule teatamine omab VÕS § 170 alusel tähendust üksnes selle osas, kas loovutamine on toimunud võlgniku suhtes. Praegusel juhul on kostja nõude loovutusest hiljemalt kohtule esitatud nõude loovutamise dokumentide kättesaamisel teada saanud. Hageja on kohtule esitanud 27.aprilli 2017 notariaalses vormis nõude loovutamise lepingu lisa ( I kd, tl 194-198), millest nähtuvalt on Piret Kulasalu ja Alion Invest OÜ hagejale loovutanud muu hulgas alusetu rikastumise nõude. Mõlemad nõude loovutajad on kinnitanud, et nõude omandajal on alates nõude loovutamise hetkest, so alates
4. maist 2016 (st enne hagi esitamist) kõik õigused esitada kostja vastu nii müügilepingu täitmise kui ka alusetu rikastumise nõudeid. Pooled on saanud alusetu rikastumise nõude osas oma seisukohad esitada ning ringkonnakohtul on võimalik hageja nõuded lahendada alusetu rikastumise sätete alusel.
5. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et nii
6. detsembri 2015 notariaalne osade müügileping kui ka
7. veebruari 2016 laenuleping on TsÜS § 89 lg 1 alusel tühised näilikkuse tõttu ning tehing, mida varjati, on TsÜS § 83 lg 1 alusel tühine tehingu vorminõuete järgimata jätmise tõttu. Hageja primaarne nõue on olnud lepingute täitmise nõue ning alternatiivselt on hageja palunud kohaldada alusetu rikastumise sätteid. Kuna nii osade müügileping kui ka laenuleping on tühised, langeb lepingute täitmise nõue ära. TsÜS § 84 lg 1 teise lause alusel tagastatakse tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu rikastumise sätetele, mistõttu teeb ringkonnakohus järgnevalt kindlaks, kas hagejal on kostja vastu nõue VÕS § 1028 ja VÕS § 1032 alusel. 7 VÕS § 1028 lg 1 järgi kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Sama sätte teise lõike järgi ei või üleandja saajalt saadut tagasi nõuda, kui: 1) üleandmisega täideti mittetäielik kohustus; 2) õigus nõuda kohustuse täitmist oli üleandmise hetkeks aegunud; 3) tühise tehingu täitmisena saadu tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sellise sätte eesmärgiga. Käesoleval juhul on VÕS § 1028 lg 1 eeldused täidetud, kuna kostja on saanud osade omanikuks ja seeläbi rikastunud ning rikastumine on toimunud P. Kulasalu ja Alion Invest OÜ soorituse läbi, st P. Kulasalu ja Alion Invest OÜ on osad üle andnud müügilepingust tulenevat kohustust silmas pidades. P. Kulasalu ja Alion Invest OÜ on soorituse teinud õigusliku aluseta, kuna leping, mille alusel sooritus tehti, on tühine. Samuti ei esine ühtegi VÕS § 1028 lg 2 p-des 1-3 toodud eeldust, mis välistaksid tagasinõude.
8. Hageja nõude ulatus tuleb kindlaks määrata VÕS § 1032 alusel. Sätte esimese lõike kohaselt toimub alusetu rikastumise nõude olemasolu korral reeglina naturaalrestitutsioon ehk üleandja võib saajalt saadu tagastamist nõuda natuuras. Kuna Metalliguru OÜ on
9. septembril 2017 äriregistrist kustutatud, ei ole naturaalrestitutsioon võimalik, st osasid ei ole enam võimalik tagastada. Osade tagastamise võimatuse korral peab saaja VÕS § 1032 lg 2 alusel hüvitama saadu hariliku väärtuse tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal. Osade väärtust hinnatakse seega selle ajahetke seisuga, millal alusetu rikastumise nõue tekkis. Lepingu tühisuse korral tekib alusetu rikastumise nõue selle lepingulise kohustuse täitmise hetkest, mille alusel saadut tagasi nõutakse. P. Kulasalu ja Alion Invest OÜ sõlmisid osade notariaalse müügilepingu
10. detsembril 2015, täites sellega ka enda lepingulise kohustuse. Äriregistrist nähtuvalt on kostja saanud osade omanikuks samal päeval. Eelnevast tulenevalt tuleb osade harilik väärtus kindlaks teha
11. detsembri 2015 seisuga. Asjakohatu on kostja viide Riigikohtu
12. oktoobri 2014 otsuse p-le 11 tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, kuna selle tsiviilasja asjaolud erinevad oluliselt käesoleva tsiviilasja omadest. Nimetatud lahendi p-s 11 analüüsis Riigikohus äratarvitamisel põhinevat alusetu rikastumise nõuet ning selles asjas ei olnud tegu olukorraga, kus tehing osutus pärast kohustuse täitmist tühiseks. Kostja on
13. märtsi 2017 seisukohas (kd I, tl 134-138) leidnud, et kostja ei ole tõendanud osade harilikku väärtust ja sellena ei saa käsitleda tühises tehingus kokku lepitud hinda ning selle kindlakstegemiseks tuleks läbi viia ekspertiis. Hageja on
14. aprilli 2017 menetlusdokumendis (kd I, tl 176-182) leidnud, et osade harilik väärtus on osade müügi tegelikule kokkuleppele vastav hind ehk 50 000 eurot. Hageja hinnangul peab kostja asjaolu, et kokku lepitud hind ei vasta turuhinnale, ise põhistama ja tõendama. TsÜS § 65 järgi loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Ringkonnakohus nõustub sellega, et hariliku väärtuse tõendamise kohustus lasub hagejal, kuid leiab, et hageja on oma tõendamiskoormuse täitnud. Kuigi tühised on nii müügileping, laenuleping kui ka tehing, mida püüti varjata, saab osade harilikuks väärtuseks lugeda varjatud tehinguga kokkulepitud müügihinna ehk 50 000 eurot. Kostja ei ole vaielnud vastu sellele, et pooled leppisid osade tegeliku müügihinnana kokku 50 000 euro suuruses summas ning kinnitas seda ka
15. novembril 2017 toimunud ringkonnakohtu istungil. Sellises olukorras nihkus tõendamiskoormus kostjale ning kostja pidi tõendama, et osade harilik väärtus on muu kui poolte vahel kokkulepitu. Kohtule esitatud menetlusdokumentides ei ole hageja seda teinud, vaid on väitnud seda, et hageja ei ole hariliku väärtuse suurust tõendanud.
16. novembril 2017 toimunud ringkonnakohtu istungil vaidles kostja vastu üksnes sellele, mis ajahetkega tuleb harilik väärtus kindlaks teha. Seetõttu loeb ringkonnakohus osade harilikuks väärtuseks 50 000 eurot. 8
17. Kuigi ringkonnakohus nõustub kostjaga, et alusetu rikastumise puhul on primaarseks saadu tagastamine naturaalrestitutsiooni korras, ei ole hagejale etteheidetav see, et ta ei võtnud osade tagastamise pakkumist vastu. Ringkonnakohus märgib, et ajal, mil kostja esmakordselt osade tagastamist pakkus, s.o
18. märtsi 2017 seisukohas (kd I, tl 134-138), ei kuulunud osad kostjale. Kostja sai osade omanikuks taas
19. aprillil 2017, mil ta kordas ka osade tagastamise ettepanekut. Samas nähtub hageja
20. septembril 2017 esitatud tõendist (Tartu Maakohtu
21. juuni 2017 määrus tsiviilasjas nr 2-17-4948; kd I, tl 62-65), et Metalliguru OÜ võlausaldaja on
22. märtsil 2017 esitanud Tartu Maakohtule avalduse Metalliguru OÜ pankroti väljakuulutamiseks. Maakohus on
23. juuni 2017 määrusega lõpetanud Metalliguru OÜ pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Nende asjaolude valguses ei ole kostja osasid tagasi pakkudes ehk enda õigusi teostades käitunud heas usus ja on oma õigusi kuritarvitanud TsÜS § 138 lg 2 mõttes. Osade tagasipakkumise ajal oli Metalliguru OÜ ilmselgelt alaliselt maksejõuetu ja tema osad väärtusetud. Eelnevast tulenevalt ei muuda asja lahendust see, et kostja pakkus hagejale osaühingu osasid tagasi ja hageja ei võtnud kostja pakkumist vastu.
24. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja palub mõista kostjalt enda kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus summas 630 eurot (käibemaksuta). Menetluskulude nimekirjas on märgitud, et menetluskulud suurenevad vastavalt
25. novembri 2017 istungi kestusele arvestusega, et tunnihinnaks on 60 eurot.
26. novembri 2017 istung kestis 50 minutit, seega suurenevad hageja menetluskulud 50 euro võrra ja on kokku 690 eurot. TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb lepingulise esindaja kulud välja mõista vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu (60 eurot käibemaksuta) on mõistliku suurusega. Hageja menetluskulud summas 690 eurot vajalikud ja põhjendatud apellatsioonimenetluses esitatud dokumente ja menetluse asjaolusid arvestades. Kostja on
27. novembri 2017 istungil samuti kinnitanud, et tal puuduvad vastuväited hageja menetluskuludele. Eelnevast tulenevalt tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks menetluskulud summas 690 eurot (käibemaksuta). /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks