KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 23. veebruar 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-17-1

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 27. septembrist 2017 kuni põhivõla tasumiseni, kuid koos sissenõutavaks muutunud viivisega kokku mitte suuremas summas kui põhinõue. Hagi sissenõutavaks muutunud viivise 282 eurot osas jättis maakohus rahuldamata. Maakohus jättis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel hageja menetluskuludest 18% hageja kanda ja 82% kostja kanda ning kostja kulud kostja enda kanda, määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 450 eurot (riigilõiv) ja mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja 369 eurot. Õigusabikulude osas teeb kohus eraldi määruse hageja vastava taotluse esitamisel. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 4249,34 eurot ja intressi 750 eurot. Kostja on viivitanud rahalise kohustuse täitmisega. Lepingu kohaselt on viivisemääraks 0,08% päevas, s.o 29,2% aastas. 2 Kohus leidis, et sissenõutavaks muutunud viivise nõue on osaliselt põhjendamata. Riigikohus on leidnud, et ebamõistlikult kõrge viivise sätestamine tüüptingimustes toob

§ 42

lg 1 ja lg 3 p 5 alusel kaasa tüüptingimuse tühisuse ning võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Samuti on Riigikohus leidnud, et eelduslikult tuleks

§ 42

lg 3 p 5 ja lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (3-2-1-118-16, p-d 17, 18; 3-2-1-66-05, p 24; 3-2-1-25-16, p-d 12, 13). Lepingu tüüptingimustes sätestatud viivisemäär 0,08% päevas ehk 29,2% aastas ületab peaaegu 4-kordselt seadusjärgse viivisemäära. Vaatamata asjaolule, et kostja ei ole oma rahalist kohustust täitnud õigeaegselt, on rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tekkiv kahju ebaproportsionaalselt väike, võrreldes viivisenõude suurusega. Kõrge viivisemäär ei täida ka eesmärki motiveerida võlgnikku kohustust täitma.

§ 113

lg-s 1 sätestatud seadusjärgne viivisemäär on seadusandja seisukohalt olnud piisav saavutamaks viivise eesmärki. Seega on lepingutingimus, mille kohaselt on viivisemäär 0,08% päevas,

§ 42

lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine ning hagejal on õigus nõuda viivist seadusjärgses määras. Seadusjärgne viivis alates 21.07.2016 kuni 06.07.2017 (lepingu ülesütlemiseni) on 29,63 eurot ja alates ülesütlemisest kuni 28.03.

1. a 75,44 eurot. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. Berger Financial Group OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
3. septembri 2017 otsuse tühistamist osas, millega kohus jättis rahuldamata hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise nõude 282 euro ulatuses, mõistis välja viivise tasumata põhivõlalt

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 29.03.2017 kuni põhivõla tasumiseni ning menetluskulude jaotamise ja väljamõistmise osas, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagi täies ulatuses ja mõista kostjalt välja sissenõutavaks muutunud viivis maakohtus rahuldamata jäänud osas

1. märtsi 2017 seisuga 282 eurot, viivis 0,08% päevas 4249,34 eurolt alates
2. märtsist 2017 kuni kohustuse täitmiseni ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei või tarbijalt

§ 415

lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113

lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

§ 113lg 1 teine ja kolmas lause näevad ette erinevad viivisemäärad.

Riigikohus on leidnud (3-2-1-120-08), et

§ 415

lg 1 esimene lause viitab ka

§ 113lg 1 kolmandale lausele.

Kohus tuvastas, et hageja nõuab viivist lepingujärgses intressimääras, ent hindas selle määra vastuolus tarbijakrediidilepingu piirangutega ebamõistlikult kõrgeks, kuigi see vastab

§ 113lg 1 kolmandas lauses sätestatule.

Kohtu hinnang, et hagejal on õigus nõuda viivist ainult

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras, on ebaõige.

Hageja nõue on õiguspärane, kuna see vastab seaduses ettenähtud viivisemäärale – lepinguga kokkulepitud intressimäär oli 30% aastas, seega on hagejal õigus nõuda viivist 0,08% (30%/365) tasumata summalt päevas; 2) palub hageja jätta maakohtu menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesoleval juhul vaidlustas maakohtu otsuse hageja kostjalt väljamõistetud viivise ulatuse ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas. 3
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
3. septembri 2017 otsus muutmata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ka vaidlustatud osas ning nõustudes maakohtu vastavate põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid kõiki käesolevas otsuses korrata.
4. Maakohus on kohaldanud õigesti materiaalõigusnorme ning põhjendatult mõistnud kostjalt välja viivise seaduses (

§ 113lg 1 teises lauses) sätestatud määras.

Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus järgmist.

§ 415

lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Iseenesest õige on hageja esitatud seisukoht, et

§ 415

lg 1 esimene lause viitab ka

§ 113

lg 1 kolmandale lausele, mille kohaselt võivad pooled ka tarbijakrediidilepingus leppida kokku seadusjärgsest (

§ 113lg 1 teine lause) viivisemäärast kõrgemas viivisemääras.

Samas on hageja jätnud tähelepanuta, et kui kokkulepitud viivisemäär on ebamõistlikult kõrge, on võimalik tuvastada selle tühisus ning sel juhul tuleb viivise arvestamisel lähtuda seadusjärgsest määrast. Hageja nõudis kostjalt viivise väljamõistmist 0,08% päevas, s.o laenulepingu üldtingimuste p-s 1.4 sätestatud määras. Hageja ei ole vaidlustanud maakohtu seisukohta, et laenulepingu üldtingimuste p 1.4, mis sätestas viivise määra 0,08% päevas, on käsitletav tüüptingimusena. Maakohus on õigesti kohaldanud

§ 42

lg-t 1 ja § 42 lg 3 p-i 5 ning põhjendatult tuvastanud, et viivise määr 0,08% päevas on tühine, kuna see ületab kolmekordset seadusejärgset viivisemäära ja kahjustab seetõttu tarbijast kostjat ebamõistlikult. Maakohtu selline seisukoht on kooskõlas kohtupraktikaga ning vastavatele Riigikohtu lahenditele on maakohus oma otsuses viidanud. Nii on Riigikohus leidnud, et viivisemäära mõistlikkuse hindamisel tuleb silmas pidada lepingulise viivisemäära ja seaduses (

§ 113lg 1 teine lause) sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni.

Vaidlusalusel perioodil, s.o juuli 2016 kuni septembrini 2017 oli seadusjärgse viivise määr 8% aastas ning lepingus kokkulepitud viivisemäär 29,2% ning seega ületas kokkulepitud viivisemäär enam kui kolm korda seadusjärgset viivisemäära. Maakohtu poolsele viivise arvestusele ei ole apellatsioonkaebuses vastuväiteid esitatud. 8. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega puudub alus muuta maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotust. TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes hageja kanda. Õigusabikulude rahalist suurust maakohus kindlaks ei määranud ning märkis, et õigusabikulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus eraldi määrusega. Maakohtu vastav seisukoht on kooskõlas TsMS § 174 lg-s 4 sätestatuga. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 4 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja