RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 21461484 Otsuse kuupäev Tartu, 18. aprill 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu Koh

) § 231 lgt 4 rikkudes lugenud tõendamata jäänud asjaoluks akti sisaldava tähtkirja ja ekirjade kättetoimetamise. Maakohtus nende asjaolude üle ei vaielnud. Maakohtu menetluses ei väitnud kostja, et ta ei saanud kätte kirju ega akti. Alles enam kui poolteist aastat pärast hagimenetluse algust esitas kostja vastuväite akti kättesaamisele. Seejuures ei väitnud kostja, et ta poleks kirju kätte saanud, vaid et nendega ei saadetud talle akti. Sisuliselt eitas kostja, et tähtkirja ümbrikus või ekirjade manuses oli vaidlusalune akt. Hagejal on tõendid nii e-kirjade kui ka tähtkirja kättetoimetamise kohta. Tähtkirja kättetoimetamise kohta on saadetise koodi järgi avaliku otsingu kaudu võimalik veenduda, et tähtkirja sai kätte kostja juhatuse liige. Hageja eeldas, et kohus loeb 4

§ 231

lg 4 väära kohaldamise tõttu jäid hindamata küsimused, kas kirjadele oli lisatud akt, kas pooled olid sõlminud VÕS §st 638 erineva kokkuleppe, mille järgi tööde vastuvõetuks lugemise eelduseks oli üksnes akti esitamine ja sellest teatud päevade möödumine, ning kas kostja esitas pretensioonid õigel ajal. Alternatiivselt on maakohus kirjade kättetoimetamise osas rikkunud selgitamiskohustust, mille ringkonnakohus jättis kõrvaldamata. Kirjade kättetoimetamise küsimuse tõstatas ringkonnakohus istungil. Hageja esindaja selgitas, et asjaolu ei olnud maakohtus vaidluse all. Kui hageja oleks pidanud selle asjaolu kohta esitama lisatõendeid, oleks tulnud talle seda selgitada. Hagejale ei olnud arusaadav, et kostja esitas vastuväite, mille kohaselt ta ei ole kirju kätte saanud. Maakohtul oli kohustus täpsustada kostja vastuväiteid ning seejärel anda hagejale võimalus asjaolusid täiendavalt tõendada. Maakohus ei arutanud kordagi küsimust, kas kostja on kirjad kätte saanud, ning oli seega arusaamal, et selle üle ei vaielda. Ringkonnakohtu viide maakohtu

1. mai
2. a kirjalikele selgitustele ei ole asjakohane, kuivõrd seal ei viidata sellele, et kostja ei ole kättetoimetamist tõendanud. Maakohus pidas silmas töö lepingukohase vastuvõtmise või töö vastuvõtmise fiktsiooni eelduste tõendamise vajadust. Töid lepingukohaselt vastu ei võetud. Hageja leiab, et tulenevalt põhilepingu osaks oleva ETÜ 2005 pst 148 pidi ta tõendama üksnes akti kättetoimetamise ja sellest viie tööpäeva möödumise, mitte aga töö vastu võtmata jätmise alusetuse VÕS § 638 järgi. Ringkonnakohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 6 ning hindamata, kas lisatööde tervikuna vastu võtmata jätmine oli kooskõlas hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus küll leidis, et kostja lisatöid vastu ei võtnud ning tõendatud ei ole ka nõuetekohaselt tööde tegemine. Samas nähtub nii kohtu põhjendustest kui ka viidatud asjatundja arvamusest, et mingis ulatuses on tööd sellele vaatamata tehtud. Kostja asjatundja arvamusest nähtub, et asjatundja on tehtud tööde põhjendatud mahuks ja hinnaks pidanud 53 990 eurot 25 senti. Nimetatud summa kajastab seda osa lisatöödest, mille üle pooled ei vaidle. Kostja ei ole väitnud, et ta vastavas osas ei saa töid vastu võtta või kasutada, tööd tuleks lammutada, olulises ulatuses ümber teha või nende sellisel kujul vastuvõtmine kahjustaks muul viisil tema õigusi. Töö tervikuna vastuvõtmisest keeldumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kostjale on üle antud tema enda hinnangul 53 990 euro 25 sendi ulatuses ehitustöid ning samas leitud, et kostja ei pea neid töid vastu võtma ega ka nende eest maksma. Mõlemad kohtud jätsid analüüsimata hageja väite, mille kohaselt töövõtulepingu pooled olid põhilepingu osaks oleva ETÜ 2005 pga 148 leppinud kokku VÕS §s 638 sätestatust kõrvale kalduva lahenduse. ETÜ 2005 p 148 alusel ei ole nõutav töö vastuvõtmiseks mõistliku tähtaja andmine. Kõikide aktide puhul kohaldub ühesugune viietööpäevane tähtaeg alates vastuvõtmise akti esitamisest. Teiseks loetakse töö nimetatud tähtaja möödumisel vastuvõetuks sõltumata sellest, kas tellijal on tööde vastu võtmata jätmiseks alus või mitte (st kas tööd olid tegelikult nõuetekohased või mitte). Jääb arusaamatuks, kas kohtute hinnangul võib VÕS § 638 teises lauses sätestatust erinevalt kokku leppida. Kohtute praktikas on levinud seisukoht, mille järgi pooled ei saa töövõtulepingus ette näha teistsugust töö vastuvõetuks lugemise korda, kui on sätestatud VÕS § 638 teises lauses.
3. Kostja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 5

§ 691

p 2 ning § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

1. Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mida kumbki pool ei ole kassatsioonimenetluses vaidlustanud: •
2. mail 2013 sõlmisid kostja ja töövõtja põhilepingu; •
3. märtsil 2014 sõlmisid kostja ja töövõtja kokkuleppe lisatööde tegemiseks; • töövõtja saatis kostjale kokkuleppe alusel tehtud lisatööde üleandmise-vastuvõtmise kohta akti tähitud kirjaga
4. mail 2014 ja e-kirjadega
5. ja
6. mail 2014; • kostja ei ole aktile alla kirjutanud.
7. Hageja on esitanud kostja vastu töövõtulepingust (kokkulepe) tuleneva tasunõude. Kostja leiab, et kokkuleppe alusel tehtud töid ei ole talle üle antud ja tehtud tööd on oluliste puudustega ning osaliselt tegemata.
8. Kassatsiooniastmes ei vaidle pooled selle üle, et kokkulepe on põhilepingu osa, kuid põhileping kokkulepitud lisatöid ei hõlmanud. Samuti ei ole tuvastatud, et kokkulepe oleks näilik ja kostja sellele kassatsioonimenetluses ka enam ei tugine. Seega ei välista hageja nõuet iseenesest see, kui põhilepingu eelarve oleks VÕS § 639 mõttes siduv, nagu kostja on viidanud (vt ka Riigikohtu
9. detsembri
10. a otsus tsiviilasjas nr 21515662/55, p 13). Lähtudes eelviidatud asjaoludest, tuleb seega kokkuleppest tuleneva tasunõude sissenõutavaks muutumist hinnata põhilepingu tasunõudest eraldi.
11. VÕS § 637 lg 4 kohaselt, kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Kui töö tuleb üle anda ositi ja hind on samuti määratud ositi, tuleb iga osa eest tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel. VÕS § 638 kohaselt on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul.
12. Kokkuleppe punkti 4 järgi tuli tasu välja maksta, kui töövõtja on kokkulepitud kvaliteedis tehtud tööd tellijale üle andnud hiljemalt
13. mail 2014 või KredExi aktsepteeritud muuks kuupäevaks, kuid mitte hiljem kui
14. juunil 2014 ja KredEx on hinnanud pooltevaheliste lepingutega tehtavad tööd toetuskõlbulikeks ja toetussumma tellijale välja maksnud. Kokkuleppe punkti 5 järgi kohustus tellija tasuma seitsme päeva jooksul pärast KredExi toetussumma laekumist ja tasumisega viivitamise kohta oli kokkulepitud viivis 0,5% päevas. Seega oli kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt praegusel juhul VÕS § 637 lg 4 mõttes töövõtja tasunõude sissenõutavaks muutumise eelduseks, et tellija võtab töö vastu ning KredEx on hinnanud tööd toetuskõlbulikeks ning toetussumma tellijale välja maksnud. Ei vaielda selle üle, et KredEx maksis toetussumma välja
15. novembril
16. Küll aga vaidlevad pooled selle üle, kas tööd on kostjale kui tellijale üle antud.
17. Mõlemad pooled ja ka kohtud on lähtunud sellest, et kokkuleppe alusel tehtud lisatööde üleandmisele ja vastuvõtmisele kohaldus põhilepingu p 12.4, mille kohaselt esitab tööde tellijale üleandmiseks või tööde tellijapoolseks vastuvõtmiseks töövõtja tellijale enda esindaja allkirjastatud üleandmise-vastuvõtmise akti, mille tellija vaatab läbi ja tagastab töövõtjale allkirjastatult, vastuvõtmisest keeldumise korral esitab töövõtjale motiveeritud otsuse vastuvõtmisest keeldumise kohta. 6

§ 230

lg 1 järgi esiteks tõendada, et ta on tööd üleandmiseks ehk praegusel juhul tööde üleandmisevastuvõtmise akti tellijale esitanud. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et ETÜ 2005 p 148 kohaldamiseks tuleb tuvastada, millal on kostja tööde vastuvõtmise akti kätte saanud (ringkonnakohtu otsuse p 64). Ka hageja ise viitab kassatsioonkaebuses, et tulenevalt ETÜ 2005 pst 148 pidi ta tõendama akti kättetoimetamise ja sellest viie tööpäeva möödumise. VÕS § 638 teise lause järgi tuli töövõtjal aga

§ 230lg 1 kohaselt tõendada, et ta on tööd üleandmiseks tellijale esitanud.

VÕS § 638 teine lause reguleerib olukorda, kus tööde vastuvõtmine ei ole tõendatud, kuid töö loetakse sellegipoolest vastuvõetuks juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul. 17. Pooled vaidlevad selle üle, kas töövõtja on enda esindaja allkirjastatud akti kostjale üldse esitanud. Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks tööde vastuvõtmise akti kätte saanud. Sealjuures leidis ringkonnakohus, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lgte 1 ja 3 mõttes on tõendamata, et kostja sai kätte tähitud kirja ja e-kirjad, millele hageja väitel oli lisatud vaidlusalune akt (ringkonnakohtu otsuse pd 67–69). Seega leidis ringkonnakohus, et hageja ei ole tõendanud ETÜ 2005 p 148 kohaldamise eeldusi. Samuti leidis ringkonnakohus, et hageja ei ole tõendanud, et töövõtja oleks pakkunud kostjale töid vastuvõtmiseks VÕS § 638 teise lause järgi. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus iseenesest õigesti leidnud, et tööde üleandmisevastuvõtmise akt on tahteavaldus TsÜS § 68 lg 1 mõttes, mis muutub kehtivaks selle kättesaamisega TsÜS § 69 lg 1 järgi. Küll aga on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et tahteavaldusi on võimalik kätte toimetada ka kohtumenetluses. Üldjuhul saab eeldada, et kui dokument on

-i sätete kohaselt menetlusosalisele kätte toimetatud, siis on ta vastava tahteavalduse ka TsÜS § 69 lg 1 mõttes kätte saanud, v.a juhul kui kohtumenetluses on dokument kätte toimetatud, kasutades mõnda nn kättetoimetamisfiktsiooni (vt ka Riigikohtu

1. märtsi
2. a määrus tsiviilasjas nr 32118915, p 13). Sellisel juhul muutub tahteavaldus kehtivaks hetkest, kui menetluses on tuvastatud TsÜS § 69 lgs 2 või 3 sätestatud eelduste täitmine (Riigikohtu
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 3215316, p 12). Selliselt on Riigikohus varem leidnud, et kohtumenetluse ajal on võimalik esitada taganemisavaldus, ülesütlemisavaldus ja ka tasaarvestuse avaldus (vt Riigikohtu
5. veebruari
6. a otsus tsiviilasjas nr 32117111, p 13;
7. novembri
8. a otsus tsiviilasjas nr 32111106, p 16;
9. juuni
10. a otsus tsiviilasjas nr 3215316, p 12). Toimikust nähtub, et vaidlusalune akt oli praegusel juhul lisatud hagiavaldusele ning koos hagiavaldusega on see ka kostjale kätte toimetatud (I kd, tl-d 26 ja 104). Seega on kostja akti 7

§ 231

lgt 4, kui ei lugenud kirjade ja akti kättetoimetamist kostja poolt omaksvõetuks. Kolleegiumi arvates ei ole hageja seisukoht põhjendatud.

§ 231

lg 2 esimese ja teise lause kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse.

§ 231

lg 4 kohaselt eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et

§ 231

lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks

§ 392

lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3214213, p 11; 14. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 32110713, p 15; 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 21456641/69, p 15.2). 8

§ 231lg 4 järgi, et kostja on kirjade kättesaamise omaks võtnud.

23. Alternatiivselt leidis hageja, et kohtud on rikkunud selgitamiskohustust, kuivõrd hagejale ei selgitatud, et kirjade kättetoimetamise kohta on vaja esitada lisatõendeid. Kolleegium leiab, et isegi kui ringkonnakohus oleks võinud pooltele selgitada, et peab küsitavaks kirjade kättetoimetamise tõendatust, siis ei ole tegemist olulise menetlusõiguse normi rikkumisega, mis iseseisvalt annaks alust ringkonnakohtu otsus tühistada. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt

§ 5lgd 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) (Riigikohtu 20.

juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3215711, p 40).

§ 230

lg 1 järgi on poolel kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (Riigikohtu

1. aprill
2. a otsus tsiviilasjas nr 3214115, p 19). Lisaks nähtub toimikust, et hageja mõistis oma tõendamiskoormist, kui muu hulgas selgitas, kuidas on akt kostjale kätte toimetatud, sh vaidlusalused kirjad (vt nt III kd, tl 18). Kassatsioonkaebuses ei ole hageja ka selgitanud, milliseid lisatõendeid oleks ta oma väidete tõendamiseks esitanud, kui ringkonnakohus oleks selgitanud, et ta kahtleb kirjade kättetoimetamise tõendatuses (vt

§ 671lg 3 p 2).

24. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

§ 173lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

25. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Villu Kõve 9