RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-17-7745 Otsuse kuupäev Tartu, 18. aprill 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik Koh

) § 136 lg 3 näeb ette, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. Praegusel juhul saabus tähtpäev

1. mail
2. Lisaks oli kostja arvamusel, et loovutatud nõude aluseks olev laenulepingu ülesütlemine on tühine ja seega ei ole laenulepingutest tulenevad nõuded muutunud sissenõutavaks.
3. Harju Maakohus rahuldas
4. septembri
5. a otsusega hagi ja tunnustas hageja 1 222 095 euro 97 sendi suurust nõuet võlgniku pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgu (teise järgu) nõudena. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagi esitatud PankrS § 106 lg-s 1 sätestatud tähtaega järgides ehk ühe kuu jooksul arvates päevast, mil koosolek jättis nõude tunnustamata.

§ 136lg 3 järgi saabus tähtpäev viimase kuu vastaval päeval.

Kuna nõuete kaitsmise koosolek toimus

1. aprillil 2017, siis on viimase kuu vastav päev
2. mai 2017 ja sellel päeval esitas hageja ka hagi. Kostja vastuväited hageja nõudele ei anna alust jätta nõuet tunnustamata. On tuvastatud, et Est Invest UAB on laenulepingutest tulenevad nõuded hagejale loovutanud ja sellest võlgnikule teatanud. Võlaõigusseaduse § 170 näeb ette, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud, loetakse loovutamine võlgniku suhtes toimunuks, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Võlgniku pankroti korral ei ole oluline, kas hageja nõue võlgniku vastu oli muutunud sissenõutavaks enne pankroti väljakuulutamist või muutus see sissenõutavaks võlgniku pankroti väljakuulutamisega (PankrS § 42).
3. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, või alternatiivselt saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
5. detsembri
6. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagi esitatud hilinenult. Tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13 tehtud Riigikohtu otsuse p-st 33 tulenevalt tuleb aastates arvutatava aegumistähtaja puhul lugeda aegumistähtaja viimase aasta vastavaks kuuks ja päevaks

§ 136

lg 2 mõttes kohustuse täitmise tähtpäevale või kohustuse täitmise tähtaja viimasele päevale vastavat päeva aastates arvutatava tähtaja möödumisel. Vastavaks päevaks ei saa lugeda

§ 147lg-s 1 märgitud nõude sissenõutavaks muutumise päeva. Seega luges Riigikohus asjas nr 3-2-1-162-13 2

§ 136lg-t 3, kui leidis, et hagi on esitatud hilinenult.

1. aprillil 2017 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul tunnustamata jäänud nõude tunnustamiseks hagi esitamise ühekuuline tähtaeg möödus
2. mail 2017, mil esitatud hagi oli tähtaegne. Kui viimaseks päevaks oleks olnud
3. mai 2017, oleks kuuajaline tähtaeg hakanud kulgema enne nõuete kaitsmise koosolekut.
4. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusnormi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 1 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
6. Õige on hageja kassatsioonkaebuse seisukoht, et ringkonnakohus kohaldas valesti PankrS § 106 lg-t 1 ja

§ 136lg-t 3. Samuti on õige maakohtu seisukoht, et hagi on esitatud Pankr

S § 106 lg-s 1 sätestatud tähtaega järgides ehk ühe kuu jooksul arvates päevast, mil nõuete kaitsmise koosolek jättis hageja nõude tunnustamata. 10. Hagi esitamiseks ettenähtud tähtaeg on kuudes arvutatav tähtaeg.

§ 136

lg 3 näeb ette, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kuudes, nädalates ja aastates arvutatavate tähtaegade arvestamisel on oluline see, mida pidada „vastavaks päevaks“. Nimelt tuleb „vastavaks päevaks“ pidada selle sündmuse päeva või kalendripäeva, millega seadus seob tähtaja kulgemise (vt nt Riigikohtu 23. mai 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-02, p 7; 7. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-07, p 15). Samuti on kolleegium varem selgitanud, et

§ 136

lg 2 rakendamisel ei ole aastates arvutatava tähtaja puhul tähtsust, millal algab tähtaja kulgemine

§ 135

lg 1 järgi, vaid oluline on see, millal lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel (vt nt Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-08, p 12). Sama põhimõte kohaldub ka juhul, kui tegu on kuudes arvutatava tähtajaga.
3. PankrS § 106 lg 1 neljanda lause järgi võib võlausaldaja esitada hagi ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude tunnustamata. Seega kui tegu on pankrotimenetluses nõude 3

§ 137

lg 1 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega kui tähtpäev saabus

1. mail 2017, siis möödus hagi esitamise tähtaeg
2. mail 2017 kell 24.00 ehk südaööl vastu
3. maid
4. Kuna hageja esitas hagi
5. mail 2017, siis on see esitatud tähtaegselt.
6. Ringkonnakohtu lahend ei ole ka nõuetekohaselt põhjendatud. Ringkonnakohtu otsusest jääb arusaamatuks, kuidas ringkonnakohus jõudis tulemuseni et kui nõuete kaitsmise koosolek toimub
7. aprillil 2017, siis on viimane päev nõude tunnustamise hagi esitamiseks
8. mai
9. Ringkonnakohus on seejuures viidanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
10. aprilli
11. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, täpsemalt selle p-dele 29 ja 33, kuid eelnimetatud Riigikohtu lahend käsitleb aastates arvutatavat aegumistähtaega ja küsimust, kas „vastav päev“

§ 136

mõttes on nõude sissenõutavaks muutumise päev või kohustuse täitmise viimane võimalik päev. Kolleegium märgib, et eelviidatud Riigikohtu lahendi eesmärk oli ühtlustada varasemat ebajärjekindlat praktikat, kus aegumistähtaja lõppu arvutati kord kohustuse täitmise viimase võimaliku päeva, kord aga nõude sissenõutavaks muutumise päeva järgi. Viidatud Riigikohtu lahendiga ei lühendatud aegumistähtaega ühe päeva võrra, nagu ekslikult leidis ringkonnakohus. Praegusel juhul ei ole tegu aastates arvutatava tähtajaga. Samuti ei ole tegu aegumistähtajaga (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-12, p 10), mistõttu ei ole „vastavat päeva“

§ 136

mõttes võimalik seostada ei kohustuse täitmise ega ka nõude sissenõutavaks muutumise ajaga.

1. Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kostja apellatsioonkaebus sisuliselt lahendada.
2. Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtusse, jätab menetluskulude jaotuse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. kolleegium
3. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Tambet Tampuu Ants Kull Jaak Luik 4