RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi 1178625 18. aprill 2018 Eesistuja Saale Laos, liikmed Paavo Randma ja Peeter Roosma K. E. R-i vara ar

) § 1414 lg 1, § 142 lgte 1 ja 2 ning karistusseadustiku (KarS) § 832 lg 1 alusel kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimise tagamiseks kahtlustatav K. E. R-ile kuuluv vara, s.o sularaha 95 eurot ja pihuarvuti iPhone 6S. Maakohtu põhjendused on lühidalt järgmised.

1. Kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginedes on K. E. R-i alust kahtlustada KarS § 184 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, s.o suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises. Esineb kahtlus, et K. E. R. on narkootilist ainet korduvalt edasi andnud.
2. K. E. R-i vara arestimiseks esineb

§s 142 ja KarS § 832 lgs 1sätestatud alus. Nähtuvalt Maksu ja Tolliameti andmetest on K. E. R-i

1. a sissetulekuks pärast tulumaksu mahaarvamist 997 eurot, mis teeb ca 83 eurot kuus. Kahtlustuse kohaselt käitles K. E. R. rohkem kui 200 grammi kanepit, mille tänavamüügi keskmine hind on 20 eurot grammi kohta. Seega on käideldud narkootilise aine keskmine maksumus 4000 eurot. K. E. R-i kinnipidamisel võeti temalt ära 745 eurot (sh matkimisel üle antud 650 eurot) ja pihuarvuti iPhone 6S (väärtusega 491 eurot). 1-17-8625 Viidatud asjaolud annavad aluse kahtluseks, et K. E. R. tegeles narkootiliste ainete edasimüügiga kriminaaltulu teenimise eesmärgil ja temalt kinnipidamisel äravõetud sularaha ning pihuarvuti on omandatud kriminaaltulu arvelt. Vältimaks vara võõrandamist tuleb see arestida KarS § 832 alusel võimaliku vara laiendatud konfiskeerimise tagamiseks. Määruskaebus
2. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse K. E. R-i kaitsja vandeadvokaadi abi Silver Reinsaar, kes taotles maakohtu määruse tühistamist ja kahtlustatava vara aresti alt vabastamist. Ringkonnakohtu määrus
3. Ringkonnakohus jättis K. E. R-i kaitsja kaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu seisukohad on lühidalt järgmised.
4. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 90 lg 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Vaidlust ei ole, et arestitud pihuarvuti otsene valdaja ja kasutaja oli K. E. R. Tõendeid, mille kohaselt oleksid pihuarvuti omanikud K. E. R-i vanemad, esitatud ei ole. Kahtlustatava ema K. R-i paljasõnaline kinnituskiri ei tõenda pihuarvuti kuuluvust. Laiendatud konfiskeerimisel kehtib ümberpööratud tõendamiskoormis, mistõttu tuleb pihuarvuti soetamist legaalse sissetuleku arvelt tõendada kahtlustataval. Lisaks ei ole vara arestimise menetlus sobiv omandivaidluste lahendamiseks ega võimalda tõhusalt tõendada arestimisobjekti omanikku. Seega ei saa kohus enne kriminaalasjas lõpplahendi tegemist lõplikult otsustada, kellele arestitud ese kuulub. K. R. tuleb kaasata kriminaalmenetlusse kolmanda isikuna.
5. KarS §de 831, 832 ja 84 eesmärk on takistada süüdlase rikastumist süüteo toimepanemise tagajärjel. Seaduse mõttega ei ole kooskõlas käsitus, mille kohaselt ei saa arestida kuriteoga saadud vara selle konfiskeerimise või konfiskeerimise asendamise tagamiseks.

§ 142

lg 10 kohaselt ei saa tõepoolest kohaldada vara arestimist seaduses sätestatud varale, millele ei või täitedokumentide järgi sissenõuet pöörata. Samas ei ole konfiskeerimise puhul tegemist riigi nõudega isiku vastu, vaid omandi või muu õiguse lõpliku, tahtevastase ja tasuta üleminekuga õiguse seniselt omajalt riigile. Konfiskeerimine ei toimu täitedokumendi alusel täitemenetluse seadustikus (TMS) sätestatud korras, vaid üldjuhul läheb konfiskeeritud vara omandiõigus konfiskeerimisotsuse jõustumisel KarS § 85 lg 1 alusel automaatselt üle riigile. Riigil ei ole vaja teha pärast konfiskeerimisotsuse jõustumist mingeid toiminguid selleks, et ta saaks konfiskeeritud eseme omanikuks. Järelikult on konfiskeerimisotsusel konstitutiivne toime ja TMS-ist tulenevad vara arestimise piirangud ei ole kuriteoga saadud vara konfiskeerimisel või laiendatud konfiskeerimisel asjakohased. Tallinna Ringkonnakohtu varasemas praktikas (kriminaalasjas nr 1177407) on

§ 142

lgst 10 lähtuvalt vara aresti alt vabastatud, kuid osutatud kriminaalasjas taotleti vara arestimist tsiviilhagi tagamiseks. Selle nõude täitmine toimub TMSis sätestatud korras ja hõlmab sellest tulenevalt ka TMSis sätestatud piiranguid. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kaitsja määruskaebus 8. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kahtlustatava K. E. R-i kaitsja vandeadvokaadi abi S. Reinsaar, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistamist. Kaitsja põhjendused on lühidalt järgmised. 2

§ 142lg 10 ei kohaldu, kui vara arestimist taotletakse Kar

S § 832 alusel laiendatud konfiskeerimise tagamiseks. See seisukoht on väär, sest

§ 142

lg 10 ei sätesta erisusi sõltuvalt sellest, millisel sama paragrahvi lõikes 1 toodud alusel vara arestimist taotletakse. Kriminaalasjas nr 3113614 andis Riigikohus juhise, et ringkonnakohus peab

§ 142lgst 10 tulenevalt kontrollima, kas arestitavale varale saab sissenõuet pöörata.

Kriminaalasjas nr 3116816 välistasid vara arestimist pankrotiseaduse normid. Vara arestimine piirab isiku põhiseaduse (PS) §s 32 sätestatud omandipõhiõigust. Põhiõiguste riived peavad PS § 3 lgst 1 tulenevalt olema seaduslikud.

§ 142

lgt 10 eirates jääb kahtlustatav ilma TMS § 66 lgs 1 loetletud mittearestitavast varast, mille tõttu võib tal puudu olla vahenditest elatusmiinimumi tagamiseks juba enne süüküsimuse arutamist. Kahtlustatav ei ole kuriteos süüdi mõistetud, mistõttu ei pea ta kriminaalmenetluse ajaks jääma varatuks. Samuti peab kahtlustatav saama realiseerida PS § 44 lgs 1 sätestatud informatsiooni saamise õigust.

1. Riigikohtu
2. veebruari
3. a määrusega võeti kaitsja määruskaebus menetlusse. Määruskaebemenetluse pooltele anti aega seisukohtade ja taotluste esitamiseks kuni
4. märtsini
5. Prokuröri vastus
6. Prokurör palub jätta määruskaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata. K. E. R-il puudus kahtlustatavana kinnipidamise ajal töökoht ja legaalne sissetulek. Ta ei ole esitanud selgitusi sularaha päritolu kohta. Seega ei ole tegemist sissetulekuga TMS § 130 lg 11 tähenduses ja selle arestimine ei ole piiratud TMS § 132 lg 1 alusel. Määruskaebemenetluses esitatud tõendid (K. E. R-i ema kirjalik kinnitus, pangakonto väljavõte) ei lükka ümber seisukohta, et pihuarvuti on soetatud kuritegelikul teel saadud vahenditest. Määruskaebusest loobumine
7. Kaitsja esitas
8. aprillil 2018 avalduse määruskaebusest ja tasutaotlusest loobumiseks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9. Kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja asi saata samale kohtule uueks lahendamiseks samas kohtukoosseisus, põhjendades seda järgmiselt.
10. Kaitsja
11. aprilli
12. a avaldus määruskaebusest loobumise kohta ei anna alust määruskaebuse läbi vaatamata jätmiseks.

§ 390lg 1 kohaselt järgitakse määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus sama seadustiku 11. või 12. peatüki sätteid, 3

15. peatükk ei näe määruskaebusest loobumise puhul ette erisusi, tuleb vaadeldavas küsimuses juhinduda kassatsioonimenetlust reguleerivatest normidest.

§ 358

lg 1 kohaselt võib kassaator kassatsioonist osaliselt või täielikult loobuda enne seda, kui Riigikohus lahkub istungisaalist otsust tegema, kirjaliku menetluse puhul aga kuni kassatsioonimenetluse pooltele seisukohtade esitamiseks antud tähtaja möödumiseni. Määruskaebemenetluse pooltele seisukohtade esitamise tähtajaks oli 21. märts 2018. Kaitsja määruskaebusest loobumise avaldus on esitatud pärast seda. Kriminaalkolleegiumil puudub seetõttu

§ 358lgs 4 märgitud seaduslik alus jätta määruskaebus läbi vaatamata.

Seega lahendab kolleegium kaitsja määruskaebuse sisuliselt.

1. Vaidlustatud määruse tühistamist ei tingi kaitsja väited seoses pihuarvuti kuuluvusega ja etteheide, et ringkonnakohus oleks pidanud andma kahtlustatavale ja kaitsjale lisatähtaja tõendite esitamiseks. Ringkonnakohus on käsitlenud määruskaebuses esitatud väiteid ja asjakohaselt viidanud AÕS § 90 lgle 1, mille kohaselt loetakse vallasasja valdaja selle omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Vaidlust ei ole asjaolus, et arestitud pihuarvutit valdas ja kasutas kahtlustatav. Ringkonnakohus arutas asja kohtuistungil, kuhu kutsuti ka kaitsja. Kaitsjal oli võimalik esitada kohtule tõendeid või vajadusel taotleda tähtaja pikendamist täiendavate tõendite esitamiseks. Kaitsja esitaski ringkonnakohtule kahtlustatava ema kirjaliku kinnituse. Kuna kaitsja muude tõendite esitamiseks uut tähtaega ei taotlenud, on ainetu etteheide, et ringkonnakohus jättis selle määramata. Küll aga on ringkonnakohtul võimalik asja uuel arutamisel anda hinnang kaitsja esitatud pangakonto väljavõttele.
2. Tähelepanu väärib aga argument, et kahtlustatava sularaha summas 95 eurot ja pihuarvuti arestimine on vastuolus

§ 142

lgs 10 sätestatuga, mille kohaselt vara arestimist ei kohaldata seaduses sätestatud varale, millele ei või täitedokumentide järgi sissenõuet pöörata. Riigikohus on oma praktikas juhtinud tähelepanu, et vara arestimisel tuleb arvestada

§ 142

lgt 10 ja hinnata, kas piirangud vara arestimiseks võivad tuleneda täitemenetluse seadustikust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a määrus asjas nr 3113614, pd 6–7).
3. Ringkonnakohus asus seisukohale, et

§ 142

lgs 10 sätestatu ei kohaldu vara arestimisel süüteoga saadud vara konfiskeerimise või laiendatud konfiskeerimise tagamiseks. Kolleegiumi hinnangul on osutatud arusaam ekslik. Iseenesest on õige ringkonnakohtu määruses märgitu, et KarS § 85 lg 1 järgi läheb konfiskeerimisotsuse jõustumisel konfiskeeritud vara omandiõigus automaatselt üle riigile. Seega ei ole riigil vaja teha pärast konfiskeerimisotsuse jõustumist mingeid toiminguid selleks, et riik saaks konfiskeeritud esemete omanikuks (vt Riigikohtu üldkogu

1. aprilli
2. a määrus kriminaalasjas nr 312312, p 53; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 3212613, p 11). Samastada ei saa aga konfiskeerimist (st vara omandiõiguse üleminekut konfiskeerimise adressaadilt riigile) ja vara arestimist konfiskeerimise tagamiseks. Riigil tekib omandiõigus alles konfiskeerimisotsuse jõustumisel, mistõttu enne konfiskeerimisotsuse jõustumist riigil isiku vastu mingit nõuet ei ole (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. detsembri
6. a määrus asjas nr 3116816, pd 48 ja 52). 19.

§ 142

lg 10 sätestab vara arestimise piirangu üldiselt, tegemata erandeid lähtuvalt sellest, millisel sama paragrahvi lõikes 1 loetletud alusel või eesmärgil vara arestimist taotletakse. Lisaks grammatilisele tõlgendamisele toetavad seda seisukohta ka järgnevad kaalutlused.

§ 7

lg 1 kohaselt ei käsitata kedagi kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Kuigi vara arestimiseks tuleb kindlaks teha põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu ja konfiskeerimise tagamise abinõu kohaldamise alus, ei ole välistatud, et edasise uurimise käigus selguvad asjaolud vara konfiskeerimist siiski ei võimalda. Seega esineb tõsiselt võetav võimalus, et riik konfiskeerimise tagamiseks arestitud vara omanikuks ei saagi. Mõistetavalt ei väära see vajadust takistada süüdlase rikastumist süüteoga, mistõttu on vastavate aluste olemasolul põhjendatud ka 4

§ 142

lgst 10, et eeltoodud eesmärk ei anna õigustust jätta kriminaalmenetlusele allutatud isik menetluse kestel ilma kõigist toimetulekuks vajalikest vahenditest. Silmas tuleb pidada, et TMSis sätestatud varale sissenõude pööramise piirangud on erandlikud ja nende eesmärk on tagada isikule ja tema ülalpeetavatele miinimumkaitse ning eluks elementaarselt vajalik (mh toit, küte jne). Piirangute erandlikkust ilmestab näiteks tõik, et seaduses ettenähtud miinimumkaitse tagamiseks puudub vajadus olukorras, kui isik on teise isiku ülalpidamisel. Kohtupraktika kohaselt on see kaitse tagatud isiku ülalpidamise kaudu juhtudel, kui isik viibib kinnipidamisasutuses (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. märtsi
2. a määrus nr 21612972/57, p 23;
3. juuni
4. a määrus asjas nr 3216215, p 15).
5. Kolleegium märgib sedagi, et seadusandja on süüteoga saadud vara konfiskeerimise otsustamisel jätnud kohtule kaalutlusruumi ja erandlikel asjaoludel võib jätta vara konfiskeerimata. Nii tuleneb KarS § 831 lgst 3, et süüteoga saadud vara võib jätta osaliselt või täielikult konfiskeerimata, kui konfiskeerimine oleks süüteo asjaolusid või isiku olukorda arvestades ebamõistlikult koormav. Sellele on viidatud ka kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist reguleerivas KarS § 832 lgs
6. Samuti sätestab KarS § 84, et kui süüteoga saadud vara sama seadustiku KarS § 831 tähenduses või kuriteoga saadud vara sama seadustiku § 832 tähenduses, kuriteo toimepanemise vahend või kuriteo objekt on võõrandatud, ära tarvitatud või selle äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas, võib kohus välja mõista summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele. Seega kui konfiskeerida tuleks asi, millele TMS ei lubaks täitemenetluses sissenõuet pöörata, on võimalik jätta osutatud asi konfiskeerimata ja välja mõista summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele. Eeltoodu toetab kolleegiumi hinnangul arusaama, et seadusandja ei ole

§ 142

lgs 10 sätestatuga eristanud vara arestimise piiranguid sõltuvalt sellest, millisel alusel kriminaalmenetluses vara arestitakse.

1. Määruskaebuses ei väideta, et arestitud sularaha puhul oleks tegemist K. E. R-i töötasuga (sissetuleku arestimise piirangute kohta vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
2. märtsi
3. a määrus nr 21612972/57, p 22 koos edasiste viidetega). Kaitsja leiab, et K. E. R-i sularaha ja pihuarvuti arestimise välistab TMS § 66 lg 1, mis sätestab mittearestitavate asjade loetelu. TMS § 66 lg 1 p 2 kohaselt ei või arestida ega täitemenetluses müüa vähemalt ühte tehnilist vahendit, mis tagab võlgnikule PS § 44 lgs 1 ettenähtud info saamise õiguse kasutamise. TMS § 66 lg 1 p 3 kohaselt on mittearestitavaks ka võlgnikule ja tema perele üheks kuuks vajalikud toiduained ja eluruumi kütmiseks üheks kütteperioodiks vajaminev küte või kui täitmise ajaks sellist varu ei ole ja selle muretsemine ei ole muul viisil tagatud, siis varu soetamiseks vajalik rahasumma. Ringkonnakohus ei ole nende väidete osas sisulist seisukohta võtnud, mistõttu on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 tähenduses.

Seega tuleb asi saata ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kolleegium märgib siiski, et kui kaitsja soovib jätkuvalt esitatud määruskaebusest loobuda, on seda kahtlustatava kirjalikul nõusolekul võimalik teha korrakohaselt ringkonnakohtus. 22. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes

§ 390

lgst 1, § 361 lg 1 pst 6, § 362 pst 2 ja § 339 lgst 2, tühistab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu

1. novembri
2. a määruse ja saadab asja ringkonnakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus. Kaitsja määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
3. S. Reinsaar esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 144 euro suuruses summas, sh käibemaks 24 eurot. Taotluse kohaselt kulus advokaadil nõupidamisele ja määruskaebuse koostamisele kokku kolm tundi. Riigikohtu hinnangul on kaitsja toimingud olnud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lgst 1 ja § 21 lgst 3 ning toimingute tegemise ajal kehtinud justiitsministri
4. juuli
5. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi 5

§ 187lg 1 alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 6