RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-15-3686 Otsuse kuupäev Tartu, 18. aprill 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Malle Sepp

) § 449 lg 3 järgi. Seega ei olnud ringkonnakohtul kohustust asja maakohtusse uueks lahendamiseks saata. Maakohus arutas pooltega asja sisuliselt ning ringkonnakohtu otsus ei saanud olla hagejale üllatuslik. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda ning mõista temalt kostja kasuks välja kassatsiooniastme menetluskulu 1029 eurot 60 senti ja viivis. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu hagi 290 484 euro ja sellelt arvutatava viivise nõude rahuldamata jätmise ning menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Ülejäänud osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja asi saata

§ 691p 4 ja § 692 lg 5 kohaselt menetluse jätkamiseks samale maakohtule.

1. Hageja leiab kassatsioonkaebuses eelkõige seda, et olukorras, kus ringkonnakohus leidis, et hageja 290 484 euro ja seega ka sellelt arvutatava viivise nõue ei ole aegunud, ei võinud ringkonnakohus seda nõuet ise lahendada. Kassatsioonkaebuses ei väideta, et ringkonnakohus on valesti leidnud, et ülejäänud osas on hageja nõue aegunud. Sellele vaatamata on hageja palunud ringkonnakohtu otsuse tervikuna tühistada. Kolleegium leiab, et 290 484 eurot ületavas osas ei ole alust ringkonnakohtu otsust tühistada. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht, et PankrS § 63 lg-s 2 sätestatud aegumistähtaeg hakkas kulgema ajast, mil hageja sai kostja vastutuse aluseks olevatest asjaoludest teada. Kolleegium nõustub selles osas ringkonnakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt sai hageja eeltoodud asjaoludest teada
2. märtsil 2012 toimunud võlausaldajate üldkoosolekul, kus tema seaduslik esindaja ka ise osales. Riigikohus on

§ 688lg 4 kohaselt seotud apellatsioonikohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, v.a kui asjaolu 4

§ 449

lg 3 kolmanda lause järgi.

§ 449

lg 3 kohaselt võib kohus teha aegumise kohta vaheotsuse, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. 12. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja esitanud sõnaselge taotluse teha vaheotsuse nõude aegumise kohta (II kd, tl 16 ja V kd, tl 1). Maakohus ei ole otsuse resolutsioonis märkinud, et rahuldab kostja taotluse ja jätab hagi rahuldamata aegumise tõttu. Samas on maakohus otsuse põhjendavas osas märkinud, et nõustub kostja (otsuses ekslikult märgitud hageja) aegumise vastuväitega ning jätab hagi aegumise tõttu rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul analüüsis maakohus nii istungitel kui ka otsuses kostja vastutuse aluseks olevaid asjaolusid üksnes eesmärgiga kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe ja teha kindlaks aegumise kohaldamiseks olulised asjaolud, sh PankrS § 63 lg-s 2 sätestatud aegumistähtaja kulgemise algus. Seega tegi maakohus kooskõlas

§ 449

lg 3 kolmandas lauses sätestatuga nõude aegumise kohta lõppotsuse asja edasi menetlemata.

1. Ringkonnakohus on otsuse põhjendavas osas kõigepealt käsitlenud nõude aegumist ja leidnud, et 290 484 euro ulatuses ei ole hagi aegunud. Selle asemel, et eeltooduga piirduda ning maakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada ja saata asi lahendamiseks maakohtule, asus ringkonnakohus asjaolusid tuvastades hindama aegumata nõude aluseks olevaid asjaolusid. Kuna maakohus tegi otsuse üksnes hageja nõude aegumise kohta ning ka apellatsiooniesemeks oli üksnes aegumise küsimus, ei olnud ringkonnakohtul alust asjaolusid tuvastades hinnata nõude põhjendatust ja tõendatust. Seda tehes väljus ringkonnakohus lubamatult apellatsioonkaebuse piiridest. Ringkonnakohus ei saanud asja ise lõpuni lahendada. Sellega kordab kolleegium
2. märtsil 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-22-13 tehtud otsuse p-s 14 väljendatud seisukohta. Viidatud otsuses asus Riigikohus seisukohale, et haginõude saab ringkonnakohus kõnealuses olukorras lõpuni lahendada üksnes hagi läbi vaatamata jättes. Praeguses asjas ei ole ringkonnakohus hagi läbi vaatamata jätmise asjaolusid tuvastanud ega hagi läbi vaatamata jätnud. Kolleegium rõhutab veelkord, et olukorras, kus maakohus on leidnud, et nõue on aegunud, ning teinud kooskõlas

§ 449

lg 3 kolmandas lauses sätestatuga aegumise kohta lõppotsuse, ei ole ringkonnakohtul õigust maakohtu aegumise kohta tehtud otsust kontrollides asuda hindama aegumata nõude aluseks olevaid asjaolusid ega lahendada vaidlust ise esimesena lõpuni, kui ta leiab, et maakohus on aegumise kohaldamisel eksinud. Kui ringkonnakohus leiab, et nõue ei ole aegunud, peab ta maakohtu otsuse tühistama ja saatma asja menetluse jätkamiseks maakohtule (

§ 449

lg 3 teine lause) (v.a kui ringkonnakohus tuvastab hagi läbi vaatamata jätmise alused). 14. Kuna ringkonnakohus on erinevalt maakohtust leidnud, et hageja nõue 290 484 euro ulatuses ei ole aegunud, siis peaks ringkonnakohus maakohtu otsuse selles osas tühistama ja saatma asja selles osas maakohtule menetluse jätkamiseks. Seetõttu tühistab kolleegium ringkonnakohtu asemel ise 5

§ 196

lg 1 alusel esitatud taotluse kohustada hagejat andma tagatis kostja eeldatavate menetluskulude katteks. Kolleegiumi varasema praktika kohaselt võib kostja taotleda tagatise andmist üksnes eeldatavate kulutuste katteks, mis tähendab, et taotlus tuleb esitada enne kulude tekkimist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08, p 16). Kostja prognoosib kassatsioonimenetluses kostjale osutatava õigusabi mahuks 10 tundi, so 1440 eurot, sh kassatsioonkaebusega tutvumine ning kostja menetluspositsiooni kujundamine, vastuse koostamine kassatsioonkaebusele, hageja võimalike täiendavate menetlusdokumentidega tutvumine ja lõplike seisukohta esitamine. Kostja on vandeadvokaadi vahendusel esitatud taotluses märkinud mh, et ringkonnakohtu otsus on õige ja kassatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust otsust muuta ega tühistada. Seega oli kostja juba enne taotluse esitamist vähemalt osaliselt teinud kulusid, mille katteks ta tagatist nõuab. Lisaks märgib kolleegium, et kostjal ei olnud kohustust esitada Riigikohtule vastust esindaja vahendusel (

§ 218lg 4).

Riigikohus kontrollib ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud ning arvestab kaebuse põhjendatuse kontrollimisel üksnes alama astme kohtu tuvastatud asjaoludega, ise tõendeid ei kogu ega uuri (

§ 688lg-d 1 ja 3–5).

Sellest tulenevalt ei ole vähemalt üldjuhul põhjendatud esitada Riigikohtule lisa- ega korduvaid seisukohti. Kolleegium peab vajalikuks märkida ka seda, et kuna menetlusosaline peab kasutama oma menetlusõiguse heauskselt (

§ 200lg 1), ei ole tal lubatud tekitada vastaspoolele põhjendamatuid kulusid.

Menetlusosalise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkusega arvestab kohus menetluskulude kindlaksmääramisel ja vastaspoolelt väljamõistmisel (

§ 175lg 1).

16. Menetluskulud jaotatakse ja nende rahaline suurus määratakse kindlaks

§ 173

lg-te 1 ja 3 ning § 174 lg-te 1, 2 ja 6 järgi asja läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. 17. Kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tuleb kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu

§ 149lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel tagastada hageja nimetatud isikule. Ants Kull Peeter Jerofejev Malle Seppik 6