← Eesti

2-17-5459/20

Obsah (7)§ 638§ 637§ 405§ 442§ 652§ 639§ 150

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Ele Liiv, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 29.03.2018, Tallinn Kohtuasja number 2-17-5459 Kohtuasi XX (X) hagi YY (Y) vas

) § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Hageja põhjendatud menetluskulud olid kokku 1 133,5 eurot (riigilõiv 225 eurot ja õigusabi osutaja tasu 908,5 eurot). Apellatsioonkaebus

  1. Hageja ei nõustunud maakohtu otsusega ja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja ei saanud hagejalt laenu. Hageja peeti kriminaalmenetluse raames kinni 01.01.2008, mistõttu ei saanud hageja kostjale sularahas 20 000 krooni advokaadi arvete tasumiseks anda. Kuivõrd kostja suhtes võlakirja koostamise ajal 04.05.2012 kriminaalmenetlust ei toimunud, puudus vajadus laenatud rahaga advokaadi tasusid maksta. Samuti ei olnud usutav, et hageja andis kostjale Eesti kroonides laenu pärast kursi muutumist 01.01.
  2. Maakohus ei põhjendanud otsuses, miks ei olnud tähtis tõik, et puudusid tõendid laenusumma üleandmise kohta. Veel rikkus maakohus õigusnorme, kui tuvastas, et hagi ei olnud aegunud. Kohus jättis ebaõigesti tuvastamata, et hageja nõue muutus sissenõutavaks 23.01.2012, kui kostja tööleping lõppes. Apellant palus peatada kohtuotsuse viivitamata täitmine. Ringkonnakohtu seisukoht
  3. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et kooskõlas

§ 638

lg-ga 1 tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

§ 637

lg 21 alusel keelduda.

§ 405

lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000 eurole. Hageja esitas maakohtusse hagi, milles nõudis 1 277 euro suuruse võlgnevuse tasumist ning põhivõlgnevuselt alates 02.05.2014 viivise väljamõistmist seadusjärgses määras. Kuna hagihind, mis moodustus nii põhinõudest (1 277 eurot), hagi esitamise hetkeks 05.04.2017 sissenõutavaks muutunud viivisest (301,65 eurot) ja lisanduvast viivisest, oli 1 680,81 eurot, s.t ei ületanud 4 000 eurot, oli tegemist lihtmenetluses menetletud asjaga

§ 405

lg 1 tähenduses.

§ 637

lg 21 sätestab, et sama seadustiku § 405 lg-s 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus ei ole otsuses kooskõlas

§ 442lg-ga 10 märkinud, et annab loa otsuse edasikaebamiseks.

Asjaolu, et maakohus täitis 3 seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole edasikaebamise loa andmine

§ 637lg 21 tähenduses.

Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, milliste puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole ka välistatud

§ 637lg 21 sätestatud alustel.

Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesolevas asjas

§ 637lg-s 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendanud ning põhineb maakohtu menetluses avaldatud asjaoludel ja esitatud tõenditel. Maakohus vastas otsuses kõikidele menetluspoolte väidetele, sh suures osas ka nendele, mida kostja taasesitas apellatsioonkaebuses. Asjaolu, et apellant maakohtu otsusega ei nõustu, ei anna alust väita, et maakohus on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohtu ei käsitlenud otsuses objektiivsetel põhjustel vaid neid väiteid, mida kostja esitas alles apellatsioonkaebuses (kriminaalmenetluse kestvuse ja kuupäevadega seonduvad väited). Kusjuures uute väidete esitamine apellatsioonkaebuses on vastavalt

§-le 652 piiratud. Praegusel juhul ei esine

§ 652

lg-s 3 kirjeldatud aluseid esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolude tuvastamiseks ringkonnakohtu poolt. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.

§ 639

lg 1 ja § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub avaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. Kuivõrd käesoleval juhul keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ning ei edastatud hagejale vastamiseks, siis ei saanud hagejal tekkida apellatsioonimenetluses vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt

§ 150

lg 1 p-le 2 ja lg-le 4 tagastatakse avalduse alusel riigilõivu tasunud menetlusosalisele tasutud riigilõiv, kui avaldust ei võeta menetlusse. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 4

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.