sätestatud määras, kahjustamata tema enese tavalist ülalpidamist. Kostja palus
Kostja palus kohustada hageja seaduslikku esindajat esitama kohtule tõendid, mis võimaldaks hinnata hageja tegelikele eluvajadustele vajaminevaid kulutusi ühes kuus. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
lg 2 kohaselt kohustus täita ülalpidamiskohustust elatise maksmise teel, kuna ta ei ela hagejaga koos. Vaidlust ei ole selles osas, et kostja ei ole seni lapse ülalpidamiseks elatist tasunud.
lg 1 kohaselt igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (2017.a 235 eurot).
lg 1 sätestatust tulenevalt tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada (vt RKTKo nr 3-2-1-37-11, p 12). Eeltoodust tulenevalt puudub vajadus analüüsida hageja kulutusi ning tuleb asuda seisukohale, et miinimummääras elatise väljamõistmine kostjalt on põhjendatud. 7. Kostja ei ole esitanud
§-s 102 nimetatud asjaolusid, mis tingiksid elatise väljamõistmise alla seaduses ette nähtud miinimumi, sh ei ole kostja töövõimetu ja tal ei ole ka rohkem alaealisi ülalpeetavaid kui hageja. Vanem ei vabane
Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või see on vähene (vt RKTKo nr 3-2-1-17-16, p 11). Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva, nt vajadusel müüma oma vara (RKTKo nr 3-2-1-118-12, p 15). Kohus märkis, et kostja kasutuses on sõiduauto, millel on mh vajalik 3 tasuda liisingumakseid ja kindlustust. Isiklik sõiduauto ei ole kostjale hädavajalik ning sellega seotud kulutustest on võimalik ja vajalik loobuda juhul, kui kostjal ei jätku vahendeid oma lapsele elatise maksmiseks. Ka kostja töötus ei ole elatise välja mõistmata jätmise põhjuseks. Võib eeldada, et kostja suudab teenida vähemalt miinimumpalga. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama
lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kuna hagi on esitatud alammääras, ei pea hageja oma vajadusi põhjendama ega tõendama. Seetõttu ei rahuldanud kohus kostja taotlust kohustada hageja esindajat esitama tõendid, mis võimaldaksid hinnata hageja tegelikele eluvajadustele vajaminevaid kulutusi ühes kuus. 8. Vanem on ülalpidamiskohustuse täitnud siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb (vt Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-3-07 ja nr 3-2-1-159-12). Lapsest lahuselav vanem peab arvestama sellega, et üldjuhul peab ta ülalpidamise kohustuse täitma rahas regulaarsete igakuiste maksetena. Muul viisil ülalpidamise andmine on väga erandlik. Ülalpidamise andmine rahas igakuiselt ettemakstult võimaldab elatist laste heaks kasutaval vanemal arvestada nimetatud summaga kulude planeerimisel. Last ülal pidama kohustatud vanem ei saa elatise maksmise kohustuse täitmisel arvestada selle rahaga, mida kostja kulutab lapsele temaga koosoldud aja sisustamiseks ega ka lapsele antud taskurahaga. Elatise eest, mis kantakse last ülal pidava vanema kontole, saab osta ning arveid tasuda laekunud elatisest lapse eest iga päev hoolitsev vanem. Kui lapsest lahuselav vanem soovib lisaks igakuisele miinimumelatisele osta asju, tasuda muude teenuste eest ning anda lapsele taskuraha, siis ta võib seda teha täiendavalt igakuisele miinimumelatisele. Ainuüksi asjaolu, et kostja ei usalda hageja seaduslikku esindajat ning soovib elatist tasuda vahetult või hageja isiklikule pangakontole, ei ole aluseks jätta elatis välja mõistmata.
lg 2 teise lause kohaselt tuleb elatis tasuda hageja seaduslikule esindajale, kuna lapsega kooselaval vanemal on kohustus kasutada elatist lapse huvides.
ettenähtud kokkuleppega ülalpidamise andmise viisi kohta, lisaks ka vanemate kokkulepe ei välista ega piira
Isegi kui leida, et nimetatud dokumendiga soovis üks vanem kinnitada hagejapoolset elatisega seotud nõuete puudumist, siis
kohaselt kokkulepe, millega välistatakse ülalpidamiskohustuse täitmine tulevikus või piiratakse ülalpidamiskohustust ebamõistlikult, on tühine. 10. Kostja on viidanud, et ta on hageja esindajale üle kandnud 22.09.2005 10 000 krooni ja 12.10.2005 190 000 krooni ning kostjal puudub info, kuidas hageja esindaja nimetatud summasid kasutas. Hageja esindaja selgituste kohaselt oli 12.10.2005 summa 190 000 krooni üle kantud lastele elamispinna ostmiseks.
lg-te 1 ja 4 kohaselt ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) ning elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette. Sama paragrahvi lg 3 annab võimaluse lapse vanematele ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Eespool toodud summade osas ei ole pooled viidanud elatise maksmise kokkuleppele, mistõttu leidis kohus, 4 et hageja vanemate vahel ei olnud kokkulepet, et kostja maksaks lapsele elatise ca 12 aastaks ette. Samuti nähtub kostja poolt esitatud maksekorralduste koopiatest, et 12.10.2005 maksekorraldusel on makse saajaks hageja seaduslik esindaja ja makse selgitusse on märgitud „lastele korteri ostmiseks (XXX)“, kuid 22.09.2005 maksekorraldusel on makse saajaks kolmas isik HH, mitte hageja esindaja ning makse selgituseks „sularaha ülekanne“. Kohus asus seisukohale, et hageja seadusliku esindaja arvele 12.10.2005 kantud summa 190 000 krooni puhul ei ole tegemist elatisega lapsele, samuti ei saa lugeda elatiseks kolmandale isikule kantud summat. 11.
kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. TsMS § 486 lg 2 kohaselt loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. Esitatud menetlusdokumentidest nähtub, et hageja on kostjalt palunud abi kulutuste kandmiseks, samuti on hageja
redaktsioonil, mille § 61 tulenevalt oli elatise vastuvõtmiseks õigustatud isikuks lapse vanem. Kohus on ekslikult leidnud, et
lg 2 teise lause kohaselt tuleb elatis tasuda hageja seaduslikule esindajale, kuna lapsega kooselaval vanemal on kohustus kasutada elatist lapse huvides. 14. Kostja arvestas tõendite esitamisel sellega, et kohus hindab tema tõendeid lähtudes
lg-st 1 ja VÕS § 76 lg-test 3 ja 4 ning ta ei pidanud seetõttu vajalikuks tugineda asjaolule, et elatise suuruse määramisel tuleks arvestada ka peretoetusi. Kostja palub TsMS § 652 lg 3 p 2 tulenevalt arvestada hageja eest saadud ja saadavate peretoetustega. Peretoetuste saamisega on vähenenud hageja seadusliku esindaja poolse ülalpidamiskohustuse suurus lapsetoetuse ulatuses. Kuna kohus sisuliselt leidis, et kostja ülalpidamiskohustus on suurem kui lapse emal, siis on kohus jätnud põhjendamatult rahuldamata kostja taotluse analüüsida hageja kulusid. 5 15. Maakohus on hinnanud ebaõigesti elatise maksmise kokkuleppega seonduvaid tõendeid (hageja seadusliku esindaja omakäeline tunnistus nõudest loobumise kohta ja maksekorraldus). Kostja ja hageja seaduslik esindaja sõlmisid 14.03.2004 kokkuleppe, et hageja seaduslik esindaja loobub oma nõuetest kostja suhtes elatise maksmise kohustuse osas. Vastutasuks tasus kostja 22.05.2005 10 000 krooni lastele korteri ostmiseks ettemaksuna ja 12.10.2005 190 000 krooni lastele korteri ostmiseks aadressil Tallinn, XXX. Ajaline vahe loobumise vormistamise ja raha ülekandmise vahel tulenes sellest, et kokkuleppe tegemise hetkel ei olnud hageja seaduslik esindaja veel korterit leidnud. Kohus jõudis ebaõigesti järeldusele, et pooled ei olnud kokku leppinud ülalpidamiskohustuse täitmises muul viisil. Tegemist ei ole kokkuleppega, millega välistatakse ülalpidamiskohustuse täitmine tulevikus või piiratakse ülalpidamiskohustust ebamõistlikult, vaid tegemist on
lg 1 ja 3 sätestatud kokkuleppega, millega lepiti vanemate poolt ülalpidamiskohustuse täitmise osas kokku muul viisil kui elatise maksmisega igakuiste maksetena. 16. Maakohus on kohaldanud tagasiulatuva elatisnõue rahuldamisel ebaõigesti
. Kohus oleks pidanud arvestama kostja poolt esitatud tõendeid kostja poolse ülalpidamiskohustuse täitmise osas ja tõendeid ülalpidamiskohustuse täitmise osas muul viisil kui igakuise elatise maksmisena. Hageja pöördus kostja poole kulutuste katmise osas, kuid kostja ei käsitlenud seda elatise nõudena. 2014.a esitatud maksekäsu kiirmenetluse avaldust käsitles kostja hageja seadusliku esindaja poolse pahatahtlikkusena kokkuleppest kinnipidamise osas ning edasisest kohtumenetlusest loobumist pidas kostja hageja seadusliku esindaja ja kostja vahel sõlmitud kokkuleppe tunnistamiseks. Vastus apellatsioonkaebusele 17. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht 18. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja tsiviilasi saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. 19. Vaidlus puudub selle üle, et kostja on
§-st 96 tulenevalt kohustatud hagejale ülalpidamist andma, ning et hageja on
Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta
lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes.
lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (2017.a 235 eurot kuus, 2018.a 250 eurot kuus). 20.
lg 1 tulenevalt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei vabane vanemad lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla
Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel
lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Riigikohus on selgitanud, et tegemist on näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga 6 üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad (vt Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud. Samas tuleb arvestada, et kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega. Mõjuvaks põhjuseks miinimummäärast väiksema elatise väljamõistmiseks võib olla lisaks seaduses nimetatule ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koosmõjus muude asjaoludega, nt vanema halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt Riigikohtu 09.06.2017 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.1-28.2). 21. Kostja taotles maakohtus elatise vähendamist alla
lg-s 1 sätestatud miinimummäära, tuginedes enda halvale majanduslikule olukorrale (kostja on töötu). Lisaks palus kostja hinnata ja koguda tõendeid selle kohta, millised on lapse tegelikud vajadused. Apellatsioonkaebuses tugines kostja täiendavalt sellele, et osa hageja vajadusi on kaetud riikliku peretoetusega, mida makstakse hageja seaduslikule esindajale summas 50 eurot kuus. 22.
lg-st 1 tulenevalt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Riigikohus on leidnud, et eelduslikult on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus
lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning et selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. Küll aga tuleb lapse vajadusi hinnata juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise (vt Riigikohtu 07.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 14). Kuna praegusel juhul palus kostja vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära, tulnuks maakohtul asja lahendamiseks muu hulgas välja selgitada, millised on hageja vajadused ning nende rahuldamisega seotud kulutused. Käesoleval juhul on maakohus jätnud need asjaolud välja selgitamata, mistõttu ei ole maakohus
MS § 436 lg 1, § 442 lg 8).
lg 3 kohaselt võivad vanemad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Kokkulepe ei välista ega piira seadusest tuleneva nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja seadusliku esindaja ja kostja vahel ei ole sõlmitud kokkulepet hageja ülalpidamiskohustuse täitmiseks muul viisil. Kostja ei ole tõendanud, et 22.09.2005 kolmandale isikule kantud summa 10 000 krooni ja 12.10.2005 hageja seaduslikule esindajale kantud summa 190 000 krooni, oleks tasutud hageja ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Ka juhul, kui vanemate vahel oleks selline kokkulepe olnud, ei oleks alust järeldada, et nendest summadest oleks piisanud miinimummääras ülalpidamiskohustuse täitmiseks ka hagi esemeks olevaks perioodiks. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et elatise maksmisega vahetult lapsele ei saa pidada ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt täidetuks. Riigikohus on selgitanud, et vanem on ülalpidamiskohustuse täitnud siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. Üksnes juhul, kui lapse eest iga päev hoolitsev vanem annab enne nõusoleku ülalpidamiskohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatist maksma kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud. Kuigi alates 1. juulist 2010 kehtiva
p 1 järgi on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps, kehtib eeltoodud seisukoht ka selle seaduse kohaldamisel (vt Riigikohtu 21.03.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-07, p 12 ja 16.01.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-12, p 11). Menetluskulude jaotus 25. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.