) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. 4.1 Hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu p 1.1 kohaselt annab laenuandja (s.o hageja) laenusaajale (s.o kostja) laenu summas 10 000 eurot. Laenulepingu p 1.3 kohaselt on pooled kokku leppinud, et laenusaaja maksab laenuandjale intressi 5% laenusummalt aastas. Laenulepingu p 1.4 kohaselt kohustub laenusaaja tagastama laenusumma ja intressi laenuandja poolt näidatud kontole hiljemalt 15.04.2013.
lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Lepingust tulenevalt pidi kostja laenusumma koos intressiga tagastama hiljemalt 15.04.2013. Vaidlus puudub selles, et 15.04.2013 kostja hagejale laenusummat koos intressiga ei tagastanud. Kostja on esitanud vastuväite, et 2013 juulis sõlmisid hageja esindaja Xxxxja kostja suulise kokkuleppe laenu tagastamise tähtaja pikendamises 6 kuu võrra ning määrasid uueks laenu tagastamise tähtajaks oktoober 2013 ning 24.10.2013 tasus kostja Xxxxvahendusel Xxxx sularahas 10 600 eurot, s.o laenusumma koos intressiga. Muuhulgas on kostja oma vastuses märkinud, et nii laenu andmise eelsed läbirääkimised, laenu saamine kui ka laenu tagastamine ja sellega seonduvad toimingud tehti kostja ja Xxxxvahel. Hageja on seevastu märkinud, et Xxxxei ole olnud hageja volitatud esindaja ega ole omanud õigusi pidada hageja nimel läbirääkimisi ega teha tehinguid. Seega peab kohus esmalt hindama, kas laenu tagastamise tähtaega on pikendatud, s.h kas Xxxxon tegutsenud hageja esindajana. 4.2 Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 115 lg 1 sätestab, et tehingu võib teha ka esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. TsÜS § 117 lg 2 sätestab, et esindusõiguse võib anda tehinguga (volitus) või see võib tuleneda seadusest (seadusjärgne esindusõigus).
lg 2 sätestab, et kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. 4 4.3 Kohtu hinnangul on hageja seadusliku esindaja Xxxxvande all antud ütlustega, tunnistaja Xxxxantud ütlustega ning tunnistaja Xxxxantud ütlustega tõendatud, et Xxxxei ole olnud hageja volitatud esindaja ega ole omanud õigusi pidada hageja nimel läbirääkimisi või teha tehinguid. Samuti ei ole esitatud tõenditega ega tunnistajate poolt antud ütlustega tõendatud, et Xxxxoleks osalenud laenulepingu läbirääkimistel. Kohus põhjendab seda järgnevalt. Laenulepingust nähtub, et hagejat on esindanud laenulepingu sõlmimisel hageja juhatuse liige Xxxxmitte Xxxx(kd I lk 5). Hageja seaduslik esindaja Xxxxon 27.03.2017 toimunud kohtuistungil vande all selgitanud, et lepingueelseid läbirääkimisi pidas Xxxxning et Xxxxettevõte otseselt seotud ei ole ning seaduslik esindaja ei mäleta, et osaühing oleks Xxxx volitusi andnud (kd I lk 182 pöördel). Tunnistaja Xxxxon 27.03.2017 kohtuistungil kinnitanud, et võttis hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu läbirääkimistest osa ning koostas laenulepingu tingimused (kd I lk 184, 185). Nimetatut kinnitab ka Xxxxe-kiri notar Robert Kimmelile (kd II lk 6). Tunnistaja Xxxxon ka kinnitanud, et Xxxxpuudub igasugune puutumus hagejaga (kd I lk 185). Tunnistaja Xxxxon 21.08.2017 toimunud kohtuistungil selgitanud, et ei ole kunagi hagejaga seotud olnud (kd II lk 38 pöördel). Nimetatud tunnistajad ega ka hageja seaduslik esindaja ei ole ka kinnitanud, et laenu tagastamise tähtaega kostjaga oleks pikendatud. Kohtu hinnangul ei saa ka tunnistaja Xxxxütlustest järeldada, et Xxxxoleks olnud hageja esindaja. See, et tunnistaja arutas väidetavalt Xxxxlaenuasju (kd II lk 39) nimetatut ei kinnita. Samuti ei tulene kostja poolt esitatud Skype vestluse väljavõttest, et Xxxxoleks tegutsenud hageja esindajana või oleks pidanud läbirääkimisi laenu andmiseks (s.o vestlus Xxxxja Xxxxvahel, kd I lk 88, 89). See, et kostja poeg Xxxxon 2012 vestluses välja toonud soovitava laenusumma ja tagatise, ei kinnita kohtu hinnangul laenu andmise läbirääkimisi hagejaga. Kohtu hinnangul on ka järgnev vestlus (aastal 2013, 2014) üldine, millest ei saa järeldada, et jutt käiks konkreetselt vaidlusalusest laenulepingust või et Xxxxesindaks hagejat. Samuti ei tõenda kostja esitatud kirjavahetus kostja ja Xxxxvahel, et kostja ja Xxxxoleksid pidanud kirjavahetust hagejaga sõlmitud laenulepinguga seoses (kd II lk 55, 55 pöördel). Nimetatud kirjavahetusest ei nähtu, et Xxxxoleks hagejat esindanud, andnud hageja eest lubadusi või oleks olnud teadlik hageja ja kostja vahelisest laenulepingust. Samuti on kostja enda vande all antud ütlused tunnistajate ütlustega selles osas vastuolus. Nii hageja seaduslik esindaja kui ka tunnistajad Xxxxja Xxxxei ole kinnitanud Xxxxseotust hagejaga. Ka 09.07.2013 e-kirjast nähtub, et kostja on suhelnud laenu tagastamise osas hagejaga, mitte Xxxx(kd II lk 7). Kohtu hinnangul on tõendamata ka kostja väited selle kohta, et temale tuli üllatusena, et laen tuli hagejalt ning ta eeldas, et laenuandjaks on Xxxx. Hageja on esitanud kohtule kostja ja hageja juhatuse liikme Xxxxe-kirjavahetuse ajavahemikul 12.10.2012- 16.10.2012 (kd II lk 5). Nimetatud kirjavahetus tõendab kohtu hinnangul seda, et kostja pidi teadma, et laen tuleb hagejalt ning seega ei saanud talle laenu kandmine hagejalt tulla üllatusena. Kirjavahetusest nähtub, et kostja on pöördunud laenulepinguga seonduvalt hageja poole, 5 mitte Xxxxpoole. Arvestades, et kostja ja hageja viibisid 12.10.2012 ka koos notaris lepingut sõlmimas, siis pidi kostja teadlik olema, et laenu andjaks on hageja. Ka 12.10.2012 e-kiri Xxxxkostjale ei viita sellele, et laenuandjaks võiks olla Xxxx(kd II lk 54). Seega ei ole tõendatud, et Xxxxoleks tegutsenud hageja esindajana, m.h ei ole tõendatud, et Xxxxoleks kostjaga läbirääkimisi pidanud ning laenu tagastamise tähtaega pikendanud. 4.4 Kohus on seisukohal, et juhul kui laenu tagastamise tähtaega oleks pikendatud, siis oleks see pidanud toimuma kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tulenevalt laenulepingu p 1.9. Laenulepingu punktis 1.9 lepiti nimelt kokku, et lepinguosaliste vahelised teated peavad olema esitatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, välja arvatud juhtudel, kui sellised teated on informatsioonilise iseloomuga, mille edastamisel teisele lepinguosalisele ei ole õiguslikke tagajärgi. Kuigi nimetatud punktis ei ole eraldi väljatoodud laenu tagastamise tähtaja pikendamist, siis kohtu hinnangul saab pikendamise soovi avaldamist ning pikendamises kokkuleppimist lugeda nimetatud punktis märgitud teateks. Kohus selgitab, et laenu tagastamise tähtaja pikendamise soov ja selles kokkuleppimine ei ole ainult informatsioonilise tähendusega kuna pikendamine toob kaasa lepingupooltele õiguslikud tagajärjed. Kostja on küll menetluses väitnud, et pooled muutsid laenulepingu tingimusi sh laenu tagastamise tähtaega, kuid kostja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks laenulepingu tingimuste muutmine. Laenulepingu muutmist ei ole kinnitanud ka istungitel hageja seaduslik esindaja ega ka tunnistaja Xxxx. Kostja enda ütlused ning tunnistaja Xxxx ütlused on selles osas teiste tunnistajate ütlustega vastuolus. TsÜS § 77 lg 3 teine lause näeb ette, et poolte kokkuleppega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta muus vormis üksnes siis, kui pooled on selles kokku leppinud. Antud juhul on pooled kokku leppinud, et laenulepingut saab muuta üksnes kirjalikus vormis. Ühtegi tõendit laenulepingu muutmise kohta kostja esitanud ei ole. 5.
lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.
lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Kohus selgitab, et täitmisele vastuvõtmiseks õigustatud isik on reeglina võlausaldaja või tema esindaja, kuid selleks võib olla ka keegi kolmas isik, vastavalt
§-dele 79 ja 80.
lg 1 sätestab, et kui kohustus on täidetud isikule, kes ei ole võlausaldaja asemel õigustatud täitmist vastu võtma, loetakse kohustus täidetuks, kui kohustus sellele isikule täideti täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isiku nõusolekul või kui täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik kiitis sellele isikule täitmise hiljem heaks. Kohustus loetakse samuti täidetuks käesoleva seaduse § 169 lõikes 1 nimetatud juhul. Seega võib täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikuks
lg 1 kohaselt olla ka kolmas isik, kes ei ole võlausaldaja ja kes ei ole juba eelnevalt õigustatud võlausaldaja asemel täitmist vastu võtma. See on lubatav, kui täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik on andnud selleks oma nõusoleku või on sellise täitmise hiljem heaks kiitnud. Võlgnik 6 kannab riski, et vaidluse korral, ei saa lugeda tema täitmist kohaseks ning tema kohustus ei ole lõppenud ning ta peab kohustuse täitma ikkagi võlausaldajale. Kuna käesoleval juhul ei ole leidnud kinnitust, et Xxxx oleks olnud hageja esindaja, siis ei saa väidetavat laenu tagastamist sularahas Xxxx lugeda ka laenu tagastamise kohaseks täitmiseks. Sularaha üleandmist äriühingule saaks kohtu hinnangul kinnitada vastav kassaorder sularaha sissetuleku kohta või muu kirjalik dokument, millest nähtuks laenu tagastamine. Kohtu hinnangul ei ole ka eluliselt usutav, et isik annab suure summa ulatuses raha teisele isikule ilma ühtegi dokumenti koostamata, seda enam kui laenulepingu sõlmimine toimus notariaalses vormis. Muuhulgas on pooled laenulepingu punktis 1.
lg 1 p 1 kohaselt võib võlausaldaja võlgniku poolt kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist.
lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. 6.1 Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et kostja on hagejale tasunud 10 000 eurot 03.06.
lg 8 sätestab, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intresse, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohutuse katteks. Hagiavalduse kohaselt oli 03.06.2014 seisuga kogunenud viivisevõlgnevus 6210 eurot ning intressivõlgnevus 247,95 eurot. Hageja on arvestanud kostja poolt 03.06.2014 tasutud summast 10 000 eurot esmalt maha viivisevõlgnevuse 6 210 eurot, seejärel intressivõlgnevuse 247,95 eurot ning seejärel põhivõlgnevuse summas 3 542,05 eurot. Seega jäi kostjal tasumata põhivõlgnevus summas 6 457,95 eurot. 7 Kostja ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et nimetatud summa oleks tasutud. Kostja on oma esialgses vastuses palunud üksnes nõude suurust vähendada. Kostja on olnud arvamusel, et intress ei saa olla suurem kui 500 eurot, kuid hageja on arvestanud intressi kokku 1490,63 eurot, mis teeb 990,63 eurot rohkem kui laenulepingus määratud. Kohus selgitab, et 17.05.2016 esitatud hagi täpsustuses ei ole hageja arvestanud intressi kokku 1490,63 eurot vaid 247,95 eurot (hagiavalduse p 1.4, kd I lk 32). Kohtu hinnangul ei esine käesoleval juhul aluseid intressi vähendamiseks. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et see, et nõue kostja vastu esitati vahetult enne võlanõude aegumist ei näita, et kehtiv võlasuhe poolte vahel oleks puudunud. Seega on hageja nõue võlgnevuse summa 6457,95 euro osas põhjendatud. 6.2 Hageja on palunud välja mõista ka viivise hagiavalduse esitamise aja seisuga summas 6877,72 eurot.
lg 1 p 6 sätestab, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivist. Laenulepingu p 1.5 sätestab, et laenusumma tagasimaksmisega viivitamisel, samuti seoses laenusaaja võla sissenõudmisega või muu lepingust tuleneva õiguse teostamisega kantud kulude hüvitamisega viivitamisel on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt viivist 0,15% laenusummalt iga viivitatud päeva eest. Kostja olles laenu tagastamisega viivituses, pidi arvestama seega viivise rakendumisega. Viivisearvestusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Kostja on palunud oma esialgses vastuses vähendada üksnes viivise suurust, kuna viivis ületab oluliselt laenusummat ning on ülemääraselt suur.
lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule.
lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus selgitab, et üldjuhul on viivise ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet kohtus põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses, sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses (vt ka Riigikohtu lahendid 3-2-1-87-10 p 12, 3-2-1-162-12 p 20). Hageja ei ole vastuväiteid viivise vähendamisele menetluses esitanud. Samuti ei ole esitanud hageja tõendeid kahju olemasolu kohta suuremas ulatuses. Kohus vähendab seega kostjalt väljamõistetava viivise suurust arvestades, et viivis ei ületaks laenusummat, s.o 10 000 eurot. Kohus peab põhjendatud viivise suuruseks seega 3790 eurot (hageja on 8 arvestanud kostja poolt 03.06.2014 tasutud summast 10 000 eurot maha viivisevõlgnevuse 6 210 eurot, seega 10 000 – 6210 = 3790).
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.